Nii kuum on tunne

Kolmas päev järjest.
Kolmkümmend kraadi.
Plusskraadi.
Oslos.
See pole muide üldse sama, kui kolmkümmend kraadi Tallinnas. Siinne 23 on sama, mis 27 Tallinnas. Seega 30 siin on nagu... No ühesõnaga - palav. Väga palav.

Aga ilm pole ainuke asi, mis viimasel ajal kuum on. Alles ma kirjutasin, et toidupoodides on kõik jube-maru kallis ja poest midagi valida ei ole. Nooh, suuremalt osalt on see siiamaani ka õige, aga mitte enam täielikult. Lugu selles, et ajalooliselt (või noh, nii kaheksakümnendatest) on Norras toidupoekettide turg olnud väga kenasti paigas. Sisuliselt jagunevad need kolme kategooriasse:
- Kallid (või ka eksklusiivsed), kus on pisut suurem kaubavalik, kui mujal, aga samas maksad sa selle rõõmu eest ka rohkem. Siia kuulub eelkõige Meny-nimeline kett, aga oli ka ICA (mis oli samas ketis Rimiga), lisaks üsna väheste poodidega esindatud Ultra (sealt võid sa tõesti leida selliseid eksklusiivseid tooteid, nagu vinnutatud põhjapõdraliha või suitsutatud vaalaliha).
- Keskmised. Siin on kaubavalik väiksem, aga hinnad võrreldes kallimatega nii 10-20% soodsamad. Siia alla käisid Rimid ja erinevad Coop'i poed (mingil põhjusel on Coop teinud erinevate kaubamärkide alla poed, nagu Coop Prix, Coop Obs, Coop Mega, aga hinnad on ikka enam-vähem ühesugused igal pool) ja veel paar väiksemat ketikest.
- Odavad. Õieti küll odav - ainsuses. See oli Rema1000. Oli ka teisi, nagu Coop Extra, kelle loosung oli "Ekstra suur valik, ekstra madalad hinnad", siis veel Bunnpris, Europris ja mõni veel, aga neid oli kogu Oslo peale mõni üksik, nii et mingist tõsiseltvõetavast konkurentsist rääkida ei saanud. Rema1000 puhul võis "odava" julgelt ka jutumärkidesse panna, sest vahe "keskmistega" oli levinumate kaubaartiklite lõikes kohati öörides, kallimate kaupade puhul mõni kroon (1 Norra kroon on umbes 10-11 eurosenti). Aga siiski, madala hinnataseme kuulsuse oli ta endale kuidagi kinnistanud.
Kõik norrakad teadsid, et täpselt selline süsteem on olnud, on praegu ja jääbki nii.
Aga siis juhtus midagi. Ühel päeval teatati, et Coop on ostnud ära kõik Rimid ja ICA-d ning viib need enda kaubamärkide alla. No mis seal's ikka, märk on teine, muu jääb samaks - see on ju Norra, siin juba asjad niisama ei muutu. Alguses oli tõesti nii. Kuni ühel hetkel otsustas Coop, et ta ei kavatsegi leppida "keskmise" tasemega ja alustas võitlust Rema1000-ga. Seoses Rimide ostmisega oli äkitselt kogu linn täis Coop Extra'sid ja just selle märgi alt võitlus algas. Avapauk tehti Ülestõusmispühade ajal, mis Eestis pigem munadepüha nime kannab. Et sellal on ka siinmail on munade värvimine üsna levinud komme, siis polnud ka imestada, et umbes kuu enne pühi hakati seda toiduartiklit natuke odavamalt pakkuma. Hindades orienteerumiseks mainin ära, et tavaline 12-ne munakarp (siin pakendatakse nad jah pigem 12sesse karpi, mitte eestlastele harjumuspärastesse kümnestesse) on umbes 37-45 krooni (ca 3.90-4.80 euro) kandis, aga nii Rema1000 kui Coop müüvad oma private-label'i alt ka 20-krooniseid (ca. 2.10 euro) karpe. Just viimased valiti lahinguvälja kangelasteks. Alguses tuli Rema1000 18.40 peale. Coop vastas 18.30-ga. Rema1000 läks 16 peale, Coop 15.90ni. Ja nõnda üle päeva. Kogu selle tegevuse eesmärk oli kuulutada, et just nende poes on munad kõige odavamad. Norrakad nimelt jälgivad väga tähelepanelikult ajalehtedes avaldatavaid hinnavõrdlusi ja kui sa oled suutnud sellise hinnavaatluse ära võita, on see väga kõvaks reklaamiks. Niimoodi krooni-paari kaupa allapoole tulles läksid norrakate silmad imestusest järjest rohkem pärani. Omahinnast oli juba ammu allapoole tuldud, aga kumbki ei andnud alla. Lõpuks, vahetult enne pühi olid väljas hinnasildid 2.80 karbi eest - see on umbes 30 eurosenti! Aga selleks ajaks peale hinnasiltide muud polnudki, kaup kadus riiulitelt kiiremini, kui see sinna pandud sai. See pani vist mõlemale ketile paraja paugu, sest pärast pühi ei olnud neil mõne nädala jooksul riiulitel ainsatki omamärgitootega muna müügil.
Aga see polnud veel kõik. Ilma igasuguse hoiatuseta teatas Rema1000 ükspäev, et teine kõige olulisem pühadekaup - kaalukommid - on nüüd senise 139 kroonise kilohinna asemel müügil 29 krooniga (3 eurot). Kui ajakirjanikud küsisid, et kas te mitte kahjumit sellega ei tee, vastas poeketijuht, et sest pole midagi, neil on lihtsalt hea meel, kui lapsed saavad munadepühadeks soodsa hinnaga maiustusi osta. Teistel poodidel ei jäänud muud üle, kui selle hullusega kaasa minna, nii et maiasmokkadel oli pidu laialt. Kui palju lapsi järgnevate nädalate jooksul suhkrumürgituse said, pole teada, aga see võis olla ikka hirmuäratav number. Mingil hetkel ilmusid kommilettide juurde sildid "Me müüme komme kilode, mitte kastide kaupa, püüame ikka nii, et kõigile jätkuks". Sellist tormi joosti siis.
Mingil imelikul põhjusel oli hinnasõtta kaasatud ka üldsegi mitte pühadega seotud tuunikalakonservid. Neid pakuti tavapärase 13 krooni asemel ühe krooniga ja isegi alla selle. Tühjaksostetud riiulite juures ilutses silt "Kahjuks ei saa me toetada hamsterdamist [nagu teate, siis hamster kogub toitu põske, pood oli sellega seoses hamstrist teinud tegusõna "hamsterdamine"], seetõttu on toote müük piiratud neljale konservile ostja kohta". Ilmselgelt polnud piirangust kasu või siis jõudsin mina alati poodi täiesti valel ajal, igatahes ei õnnestunud mul kordagi tuunikalakonserve endid näha.
Ülestõusmispühadel on üldse kolm kõige populaarsemat müügiartiklit: munad, kaalukommid ja... kriminaalromaanid. Päris tõsiselt. Nad nimetavadki neid "ülestõusmispühade-krimkadeks", raamatupoed teevad üksteisevõidu pakkumisi ja norrakad ostavad neid hullumoodi. Hoolimata netis ringisurfamisest ja kohalike norrakate käest uurimisest ei ole ma sellele fenomenile kuigi mõistlikku põhjendust leidnud. Eks muidugi on munadepühad üsna pikad, vähemalt kolm päeva, ja selle aja sees võiks ju midagi ette võtta, nagu näiteks lugemine. Samas ei ole ma kuulnud, et keegi müüks näiteks jõulukrimkasid. ""Jeesuse sünd - selle salapärane ja kriminaalne taust" nüüd raamatupoodides üle Norra!" Ei tea, kas läheks kaubaks?
Eks nende lihavõtete jooksul said üldse igasugu toiduained ja muud kaubad mingil määral kogu sellesse hinnakähmlusesse haaratud, aga nende puhul polnud see nii märgatav, kui eelloetletutel. Igatahes aprillis tundus mõne nädala jooksul, et Norras polegi nii hull elada. Saad kõhu täis ja rahakotti jääb veel üht-teist alles. Siis said aga pühad läbi ja elu läks jälle vanamoodi edasi. Alguses. Mõne aja pärast tulid riiulitele tagasi ka sõja alustajad ehk omamärgi-munad tavapärase 20-kroonise hinnasildiga. Mis peagi langes nii Rema1000-s kui Coop Estras 19 peale. Ja siis 18-le. Hetkel on pidama jäädud 16 juurde, eks näis kui kauaks. Kommisöödikute pärast võitlust enam ei peeta, aga müstiline tuunikala-lahing on vahelduva eduga jälle areenil tagasi. Ka teiste kaupade osas käib tõmblemine, kusjuures nüüd on mindud selliste kampaaniate peale, kus hinnad muutuvad igapäevaselt ja mitte üle terve keti, vaid ainult üksikute kaupluste lõikes - eelkõige seal, kus Coop Extra ja Rema1000 lähestikku asuvad. Nii sa siis ei teagi, mis hinnaga sa mida saad, sest iganädalased kliendilehed on muutunud pigem orientiiriks, kui reaalsete hindade näitajteaks. Norrakad on muidugi ise rahul. Hoolimata sellest, et nad on üks kõige rikkamaid rahvaid siin maamuna peal, meeldib neile väga osa saada just soodsatest hindadest. Üks suuremaid tabloide VG kuulutas alles mõni päev tagasi "Hinnasõda on täies hoos! Vaata, kust poest saad kõige odavama toidukorvi!" ja norrakad vaatavad. Ja lähevadki järgmine kord just sinna poodi, mis võitluses peale jäi.

"Samamoodi, nagu meile meeldivad Rema1000-taolised odavpoed, meeldivad meile ka odavad lennureisid," oli lause ühe kohaliku poliitiku hiljutises intervjuus. On ju norrakad harjunud oma Norwegianiga, mis viib sind üle maailma ikka igasugustesse kohtadesse ja väga mõistliku hinnaga. Selle kõrval on ka üks teine, maailmas veidike tuntum ja oluliselt laiahaardelisem tegija, nimelt Ryanair. Tema, tõsi küll, ei lenda Oslo pealennujaamast Gardermoenist, vaid linnast teisele poole jäävast pisiaerodroomist Ryggest. Veel lendab. Aga varsti enam mitte. Huvitaval kombel läks see uudis Eesti ajakirjandusest üsna märkamatult mööda, aga alates oktoobrist ei saa enam eestlased Ryanairiga Tallinnast Oslosse (ja vastupidi), sest see liin suletakse. Asi pole aga üldsegi mitte selles, et Ryanairil oleks raskusi või et Tallinna liin ei tasuks ära, oh ei, see lend oli koguaeg täis. Lugu selles, et Norra riik otsustas mingil arusaamatul põhjusel kehtestada kõikidele lennureisijatele 9-eurose "saastemaksu" . Poliitikud räägivad sellest, et see on hüvitamaks õhusaastet, mida lennukid tekitavad Norra õhuruumis lendamisega, aga see jutt on muidugi jama, tegelikult on see lihtsalt üks vahend, kuidas langevate naftahindade keskkonnas riigieelarvet täita. Ryanair, kes suhtub valuliselt igasugustesse lennundusega seotud maksudese, ütles juba pool aastat tagasi, et kui Norra valitsus tõepoolest selle kehtestab, siis vähendavad nad oma Norra-lende poole võrra. Neil on nimelt kasulikum võtta oma lennukid ja viia need teistele liinidele, kui hakata vähenevast reisijatehulgast tingitud kasumi vähenemisega maadlema. Valitsusele tuletati meelde, et Norra on ääremaa, siia lendamine on kallis ja kõik Euroopa riigid võistlevad omavahel paremate lennuühenduste pärast. Maksu kehtestamisega kaotab Norra oma eelised ja Ryanairil on piisavalt muid kohti, kuhu lennata. Valitsuses eeldati, et tegemist on blufiga, aga võta näpust - alates oktoobrist-novembrist paneb Ryanair tõepoolest 16 Norra-suunalist liini (sh. Tallinna oma) kinni ja ülejäänud suunab teistesse Oslo ümbruse lennujaamadesse. Neist ainult kaks lähevad pealennujaama Gardermoenisse, teised aga Torpi, mis on ikka totaalne teivasjaam ja kuhu ligipääsemine on võrdlemisi ajamahukas ettevõtmine. Rygge aga, mis sisuliselt ainult Ryanairi teenindaski (sealjuures kasumlikult), läheb kinni. 1000 inimest kaotavad töö ja kogu infrastruktuur jääb lihtsalt seisma. Lisaks jääb Norra riigil saamata sadu miljoneid või isegi miljardeid turistide poolt riiki jäetavat raha - suletavate liinide arvelt väheneb lennureisijate arv ligi miljoni võrra aastas. Kas selline asjade käik paneb valitsust ümber mõtlema? Oh ei. Peaminister Erna Solberg ütles ainult: "Me ei allu Ryanairi väljapressimisele". See, et tegemist pole väljapressimise, vaid lihtsalt äriga, ei mahu talle pähe. Ryanairi boss Michael O'Leary andis küll Norra valitsusele õlekõrre ja ütles, et kui lähema paari nädala jooksul otsustatakse maks tühistada, jätkab Ryanair kõigi oma seniste liinidega, aga valitsus saatis ta juba selle jutuga kuu peale. Eks nad siis peavad aasta-paari jooksul eelarve laekumiste järgi vaatama, kas see oli hea mõte või mitte.

Okei, ma praegu rohkem tõesti ei jaksa kirjutada. Maru palav on, lähen pistan pea natukeseks külmkappi.

Lumekuningas ja igavene kevad

Viimase aja huvitavamaid avastusi: inglise keeles ei ole sellist sõna nagu "tubli". "Sa oled tubli" saab küll teiste väljendite kaudu tõlkida, aga päris sedasama sõna ei ole. See oli avastus Justin Petrone "Minu Eesti" teisest osast (vist). Ma ikka ei jõua seda äppi ära kiita. Mõnda raamatut loed ja oled õnnelik, et sa seda lugesid ("Emotsionaalne intelligentsus" oli minu jaoks näiteks ahaa-efekte täis, sain nii enda kui ümbritsevate inimeste osas palju targemaks), teise puhul tänad õnne, et sa seda hoolimata suurest haibist oma riiulile pole tolmu koguma võtnud. Näiteks "Lui Vutoon". Algus väga paljutõotav, aga pärast paarikümne minutilist lugemist saad aru, et autoril on mõtted otsa saanud ja ta lihtsalt täidab lehekülgi kõikvõimalike rõveduste (kellel on fekaali- või kumminukufetiš, siis selle jaoks on see muidugi suurteos), ebaloogiliste käitumismustrite (jah, ma saan aru, et peategelane hakkab vaikselt hulluks minema, aga ka seal peaks toimima teatud loogika) ja loole mitte midagi juurde andvate mõttekäikudega (lehekülgede kaupa targutamist, unenägude kirjeldamist ja ülepingutatud vaimukusi, mille puhul tekib küsimus: milleks?) - ilmselt raamatu mahu täis saamiseks. Tohutu pettumus. Ja ometi pani see raamat kinni mingi romaanivõistluse.

Selliste mõtetega istusin ma nädalajagu päevi tagasi lennukis, mis mind Oslost Varssavi poole viis. Ah et mis mul Varssavisse asja oli? No ega ei olnudki. Lihtsalt pidin seal ümber istuma Tenerife lennuki peale. Nii oli odavam, kui otse lennata. Kohe nii palju odavam, et olin nõus selle ebamugavuse, mis paratamatult igasuguste ümberistumistega kaasneb, ära kannatama. Lendude vahe oli ainult paar tundi, nii et paras aeg lennujaamas väike lõuna teha. Paha lugu oli selles, et ma olin Norwegiani lehelt ostnud kaks eraldi piletit - ühe Oslost Varssavisse, teise Varssavist Tenerifele - mis tähendas, et ma pidin vahepeatuses pagasi välja võtma ja uuesti sisse andma. Muidugi oleks ma saanud teha ühe check-in'i otse lõpp-peatusesse ka, mis tähendanuks pagasi sinnajõudmist ilma minu sekkumiseta, aga selle peale tulin ma alles siis, kui olin Oslo lennujaamas kohvri automatiseeritud bag-drop'i juba ära andnud. No mis seal ikka, vaevalt et see pagasi väljavõtmine ja sisseandmine väga kaua aega võtab, olin ma veel Varssavi pagasilindi juures seistes veendunud. Ja tõepoolest, minu tsumadan saabus kõige esimesena, nii et võisin juba mõned minutid pärast terminali saabumist julgel sammul "väljuvate lendude" viitade järgi õiget sihtkohta otsides kiirkõndi teha.
Lennujaama saalis oli järjekord. Pikk järjekord. Üüratu. Ja see viis otse loomulikult Norwegiani check-in'i kassade juurde. Minul aga oli sisseregistreerimise protseduur juba tehtud, oli vaja ainult pagas ära anda. Ja nagu me teame, siis pagasi ära andmiseks on igas normaalses lennujaamas omaette letid. Nagu üsna pea selgeks sai, ei olnud Varssavi lennujaam normaalne. Ei olnud seal ainsamatki automaati, kus sa oleksid registreerimise toimingu saanud sooritada, nii et kui sa interneti teel ei olnud osanud seda teha, siis pididki pikas järjekorras seisma. Koos kõigi nendega, kes tahtsid lihtsalt oma kohvrid ära anda. Nagu mina.
Nohjah.
Võtsin siis pika saba lõppu ja pärast pooletunnist enda kirumist, et ma ei oska ikka oma elu lihtsamaks teha, oligi minu järjekord käes. Preili leti taga oli äärmiselt tore, pagas läks lindile ja teenindaja poolt uuesti väljaprinditud pardakaart (nad teevad seda iga kord, olete tähele pannud?) näpu vahel siirdusin turvakontrolli. Ega mul peale seljakoti neile midagi näidata polnudki, sest naine ja lapsed olid oma kompsudega otse järgmisesse väravasse läinud. "Kas teil on kotis vedelikke või kosmeetikat?" küsis tollitöötaja tülpinud ilmel. "Ei," andsin tavapärase vastuse. No kesse ikka nii loll on, et pärast kõikide hoiatavate siltide, videote ja juhendite nägemist ikka veel oma kotti midagi sellist jätaks. Phäh. "Üks moment palun," ütles teine tollitöötaja, kui ma üritasin turvaväravate vahelt läbi kõndida. "Meile tundub, et teil on siin veepudelid". Järgmine hetk oli selline, mida nimetatakse inglise keeles "facepalm"-iks. Ehk siis lööd endale käega otsaette, sest sa oled mingi erilise lollusega hakkama saanud. Minu seljakotist ei ilmunud välja mitte üks, isegi mitte kaks, vaid neli - NELI - pudelit vett. Mõni neist rohkem täis, mõni vähem, aga ükski alla poole. Oslo lennujaama turvaalas olime usinalt kasutanud võimalust oma kaasavõetud joogipudelid tasuta veega täita. Pole ju mõtet  kulutada 12 eurot lihtsalt selleks, et sama hulk läbipaistvat vedelikku sulle Tax-free kaupluses (ma küll ei saa aru, kuidas nad maksuvabad saavad olla, kui enamus seal müüdavast kaubast on tavapoega samas hinnas) kätte ulatataks. Ja need pudelid pidid muidugi maanduma minu seljakotis. Ja otse loomulikult olin ma selle täiesti ära unustanud. Lastele Varssavi lennul pealeloetud sõnad "ärge liiga palju jooge, sest Tenerife otsa peale ei jää teil muidu midagi" olid ilmselge rumalus olnud. Nüüd ma siis seisin seal, tollitöötaja poolt tagasiantud neli pudelit vett näpu vahel ja mõtlesin pingsalt, mida teha. Variant üks oleks olnud need kõik ära visata. See ei tulnud kõne alla, sest kaks nendest olid laste kooli joogipudelid (jah, nad peavad oma vett ise kaasas tassima). Variant kaks oli minna turvaalast välja, kallata pudelid tühjaks ja tulla tagasi. Vaadates kella (mis oli tolleks hetkeks juba murettekitavalt palju edasi tiksunud) ja turvaala suunas looklevat järjekorda, polnud seegi mõte vastuvõetav. Variant kolm oli pudelite sisu üksteise sisse kallata, täis pudelid ära visata ja tühjad kaasa võtta. Korraks hakkasingi seda tegama, aga õige pea sain aru, et ilma lehtrita (mida mul mingil arusaamatul põhjusel kaasas ei olnud)(rumal mina, eksole) oleks selle tegevuse kahetsusväärne kõrvalnähtus olnud mind ümbritsevale maa-alale suurte veelompide tekkimine. Tolli-inimeste kivinägusid vaadates aimasin, et sellisel juhul pidanuks ma järgmised minutid veetma põrandalapi seltsis. Variant neli oli kõik anumad tühjaks juua. Okei, ma olen küll suur mees ja võib-olla isegi jaksaksin poolteist-kaks liitrit vett korraga alla kulistada, aga kui mul terendab ees ligi kuuetunnine lennureis, siis ma ei ole väga huvitatud pidevalt niigi tihedas kasutuses oleva lennukipeldiku vahet jooksmisest. Lõpuks leidsin kompromissi. Jõin laste koolipudelid tühjaks ja ülejäänud kaks läksid kõige kaduva teed. Ametnikele vabandussõnu pomisedes lubati mind seejärel tõotatud maale ehk tollitsooni. Janusse suremine mind lähemate tundide jooksul ei ähvardanud, aga nälg oli sellegipoolest üsna tuntav. Õnneks oli mu kallis kaasa (kes sel hetkel juba lastega ühes restoranis kõhtu täitis) nii tark olnud, et taipas mulle burgeri ära tellida, nii et pardaleminekuni jäänud kümne minuti jooksul sain oma tahke toidu vajaduse kenasti rahuldatud.

Aga Tenerife ise oli ilus. Tõsi, väljaspool pealinna ja peamisi turistide tõmbekeskusi jääb siiski silma, et aeg on paljudes kohtades nii umbes 90ndate alguses seisma jäänud. Pisikeste poodide ja restoranide sildid on nagu nõukaaja lõpust välja astunud, müügilolevad suveniirid ja mänguasjad karjuvad "made in China" selle kõige halvemas tähenduses, baarides lõõritatakse vanu Queeni lugusid... Aga võib-olla on see taotluslik. Viimase kinnisvarakriisi aegu sai see saar nii kõvasti pihta, et igal pool jäävad silma pooleliolevate korterelamute ja hotellide arendused, kus pole näha ühtki kraanat ja töömeeste asemel laiutab paks umbrohuväli. Ju siis said kohalikud aru, et igasugune progress ei ole ikka hea ja pöördusid tagasi järgiproovitud ja töötava "vähem on parem"-mudeli juurde. Muidugi ei takista see mõtteviis neil avamast "Shopping Centre" nime all totaalseid pudi-padi poode, "Diskoteegi" sildi alla peita pisikest baari või "Restoranina" näidata mingit konkreetset urgast, kuhu ei julge eriti sissegi astuda. Ju siis müüb paremini. Samas on nad ise maru viisakad ja sõbralikud ja see on kõige olulisem.
Mis aga Tenerife eriti meeldivaks teeb, on loodus. See on nii kihvtilt vahelduv, et kohati on tunne, nagu satuksid iga natukese aja tagant kuhugi teise maailma. Näiteks Teide vulkaani ümbrus on suuresti laavamaastik, kus on hästi palju kive ja erikujulisi mägesid, samas väga vähe rohelust. Mida rohkem aga sellest eemaldud, seda lopsakamaks muutuvad männisalud, mille vahel keerutab kitsas autotee. Järjest allapoole suundudes ilmuvad peagi välja viinamarjaistandused, mille juures olevatest poekestest saad kohalikke veine mekkida. Lõpuks oled ookeani ääres ja võid varbad tumeda laavaliiva sisse pista.
Ka linnad ja külad on ka üsna eriilmelised. Mõni ainult hotellidest koosnebki, teine on nagu kuskilt postkaardilt välja astunud keskaegne Hispaania arhitektuuripärl ja kolmas mõlema eelnimetatu ristand. Okei, ma kokku kolmes linnas/linnamoodi külas käisingi, aga üldistamiseks käib kah.

Tenerifet nimetatakse ka igavese kevade saareks. Selles mõttes on justkui õigus, et aastaringselt on sealne temperatuur üsna ühtlaselt 20 kraadi ümber (isegi öösel ei lähe väga palju alla selle piiri), küll aga on hämmastav, kuivõrd palju võib erineda Eesti 20 soojakraadi samast arvust pügalatest Tenerifel. Kui Eestis on see selline paraja t-särgi temperatuur (kerge põhjatuule korral peab võib-olla isegi midagi pikkade käistega peale tõmbama), siis sealse hotelli basseini ääres lebotades tundsid füüsiliselt, kuidas päikesekiired sind pommitavad, suisa kõrvetavalt. Umbes nii, nagu Eestis olles oleks see kusagil +27 juurest ülespoole. Ja et see ei olnud lihtsalt kujutlusvõime vili, saime teada pärast paaritunnist küpsemist. Kollektiivne päikesepõletus oli meie kaheksaliikmelisest seltskonnast kuue jaoks ühine nimetaja kohe esimesel päeval. Et kogu ülejäänud reisi vältel justkui sumomaadleja kostüümis käed-jalad harali käimist vältida, muretsesime kohalikust hotellibutiigist endale kohe 50+ faktoriga päikesekreemid. Okei, need küll olemasolevat kipitust ära ei võtnud, aga samas ei lasknud olukorral ka märkimisväärselt hullemaks minna. Minu, kui päikse eest hoidunu, igaõhtune toost söögilauas "Valu punanahkadele!" oli küll igati asjakohane, aga vähemalt esimesel päeval kuigipalju naerunägusid ei tekitanud. Ju siis tabas õrna kohta.

Nädal enne meie saabumist oli saar olnud tormide, vihma (madalamal) ja lume (kõrgemal) meelevallas. Teide vulkaani vaateplatvorm oli just rohke lume tõttu külastajatele suletud olnud, alles meie sealoleku neljandal päeval saime teada, et nüüd võib minna. Tuli välja, et me polnud üldsegi ainsad, kes selle info enda käsutusse olid saanud. See autode ja turismibusside rivi, mis vulkaanijalami poole vooris, oli muljetavaldav. Juba kilomeetrid enne sihtpunkti jõudmist panid paljud oma masinad tee äärde ja läksid edasi jalgsi. Või siis loobusid üldse sinnapoole rühkimast ja nautisid ümbritsevatel väljadel ja mäenõlvadel laiuval lumel kelgutamist ja lumesõja pidamist. Päris sürreaalne tunne, kui väljas on 17 kraadi (ja me räägime siin Tenerife 17st kraadist, ehk siis Eesti mõistes nii umbes +23) ja ümberringi laiub paks lumi. Seda saime tagasiteel ohtrasti nautida, sest kogu see kilomeetrite kaupa kitsaste teede servadele pargitud autode jada (mis vahepeal oli veelgi kasvanud) tähendas vältimatult totaalselt läbimatute ummikute tekkimist. Nii me siis seisime paarkümmend minutit, tulime autost välja, nautisime lund ja päikest, siis liikus kogu voor mõni meeter edasi (ju siis oli keegi oma liiklust takistava auto lõpuks eest ära liigutanud), jälle paarkümmend minutit seismist ja nõnda paar tunnikest. Küll oli hea, et me ei pidanud samal päeval lennukile kiirustama. Kui lõpuks ummikutest vabanesime, lisas meie autojuht väheke kiirust, et õhtusöögiks hotelli tagasi jõuda. Jõudsimegi. Aga kui arvestada, et 75% meie teekonnast moodustasid täiesti võimatult käänulised mägiteed (vahepealt tahtsin küll hüüda "Sirget, andke mulle palun natuke sirget!"), siis võib arvata, kui suur söögiisu kogu selle karussellitamise lõpuks meid valdas.

Söömine. Ojaa. Tahtsime endale ja lastele teha elu mugavamaks, seetõttu ei hakanud miskit köögiga korterit endale üürima. Muidu istub keegi koguaeg pliidi ees ja vaaritab, pidevalt pead poevahet käima, arvestama kõigi erinevate soovidega ja lõpuks ei jää sellest puhkusest muud meelde, kui üks suur toitlustuse orgunnimine. Selle asemel läksime täispangale välja ja võtsime "kõik-hinnas" hotellipaketi.
Oh jeerum.
Ma pole vist ämma-äia juures jõulude ajal ka nii palju söönud (ja seal söön ma palju), kui selle ühe nädalaga. Hommikusöök: valik võttis silme eest kirjuks ja kõike pidi ju proovima. Siis basseini äärde, kus oli snäkibaar. Snäkiks olid sellised väikesed kosutavad suupistekesed, nagu pizzad, hamburgerid, hot dogid, pasta bolognese, miski kartuliroog lihaga, kaheksat sorti salatit ja kolme sorti külmutatud jogurtit. Ja niipea, kui olid oma snäkitamisega ühele poole saanud, algas lõunasöök. Eriti midagi nagu ei mahtunud, aga no mõned asjad nägid nii head välja, et lihtsalt sundisid ennast ja sõid. Paar järgnevat tundi veetsid basseini ääres (ilm oli nii palav, et ei suutned ennast kuidagi liigutama panna), snäkitasid veidi (see oli nagu mingi sõltuvus) ja oligi käes õhtusöök (see on muide sealmaal see päris õige söömaaeg). Menüü oli igal päeval erinev ja isegi kui valikust igat asja natukenegi maitsmiseks võtsid, said taldriku kuhjaga täis. Ja niimoodi - mõningate eranditega - nädal aega järjest.
Ohjah.
Pole mul see vöökoht ennegi teab mis sale olnud, aga selle nuumamise järel oli küll tunne, et peaks mõnes laudas seaga kohad ära vahetama - ma näeksin ilmselgelt kaubanduslikum välja.

Nagu ma juba varem olen maininud, on pildistamise pisik minust kaarega mööda läinud. Ka seekord pole mul väga palju midagi näidata, aga natuke ikka.

Meie hotelliaknast paistis saar, mis oli kogu aeg pilve sees - nii päeval...

...kui öösel. Ma oleks seal puhkust veetes vist küll reisiraha tagasi küsinud :)

Vaat sellised mäed olidki: mõned rohelised, mõned valged ja mõned mustad.

Novot sulle Shopping Centre. Meie keeles on selle asja nimi pudi-padi pood.

Oeh, kohe kodune tunne tuli. Näeb küll välja paras peldik, aga ikkagi Oslo :)

Meil päike paistis, aga nendel seal näe, sadas. Kokku tuligi vikerkaar.

Tagasi Norras võttis meid vastu pimedus. Külm. Tuul.
Aga sest pold midagi, sest meil olid D-vitamiini varud kuhjaga täis. Päikesepõletus, mille ma viimasel päeval siiski suutsin hankida (aga ainult näole)(õieti ühele näopoolele)(nagu oleks naine lahtise käega vastu vahtimist virutanud)(mida ta õnneks ei teinud), oli väga tänulik iga jaheda tuuleiili eest. Peavalu, mis oodatust pikemaks veninud lennureisi (NAG pole muide sugugi ainus lennufirma, mis ei suuda graafikust kinni pidada) vältel isegi kahele ibuprofeenile ei allunud, näitas ka lõpuks taandumise märke. Ja hoolimata teadmisest, et külmkapis valitseb tühjus ning et kohe järgmisel päeval toimub äkiline naasemine igapäevase "kool-töö-huviringid" juurde, oli kojutulles ikkagi tunne, et külas hea, kodus parim.

Ükskord, kui telefon helises

Mõni nädal tagasi helises mul laua peal telefon (ei, mitte lauatelefon, ma lihtsalt hoian oma mobla laua peal) (pole nagu erilist huvi selle taskuskandmisega mingit jalavähki saada). Tundmatu number. Nonii, nähtavasti tahetakse jälle midagi müüa. Seep' see on, kui sul kuskil riiulis istub väike firmake ja su telefoninumber on äriregistrist kõigile soovijatele leitav. Alati pakutakse mingeid täiesti suvalisi asju, küll soovitakse inimest, kes tegeleb minu firmas tuleohutusega või siis töötervishoiuga, siis tahetakse pakkuda mingeid puhastusteenuseid, entsüklopeediaid ja mida kõike veel. Mõnikord ollakse viisakad ja tehakse pärast enda tutvustamist hetkeline paus. See võimaldab siis vähemalt ruttu ära öelda, et teate, ma elan välismaal ja kui ma teie teenust siin kasutada ei saa, siis pole ma huvitatud. Sellega reeglina kõne ka lõpeb. Mõni aga tulistab nagu kuulipildujast minut aega järjest lakkamatut teksti (ta vist ei hinga ka vahepeal, vähemalt on mul sellistel juhtudel olnud raskusi pausi leidmisega, kuhu oma "aitäh, aga ei aitäh" ära paigutada) ja kui ta lõpuks oma küsimuseni jõuab, on mul tast suisa kahju, kui ma ta pikale lainele pean saatma. Aga mis teha, tal juba on kord töö selline.

Nii et kui ma seekord oma helisevat tasku-lauatelefoni põrnitsesin, teadsin, et pean sarnase protseduuri taaskord läbi tegema. Aga seekord oli natuke kiuslikkust hinges. Mõtlesin, et lasen inimesel rääkida. Kui ma siin kodus üksi istun ja niikuinii kellegagi rääkida pole, saan siis vähemalt võõra inimese häält kuulata. Ja kui me juba mõnda aega oleme vestelnud, siis ütlen lõpetuseks, et oli tore teiega aega veeta, kahjuks pean pakutavast ära ütlema. Plaan tehtud, võtsin kõne vastu.

"Tere Heikki!" (nad juba teadsid mu nime) kõlas teiselt poolt alustuseks. "Mina olen [ta ütles oma nime, aga õnneks on mul nimede peale nii kohutav mälu, et ma ei suuda sageli isegi oma tuttavate omasid meenutada, rääkimata võhivõõrastest telefonineiude omadest] ja Heikki, mul on küsimus, et kui palju te raamatuid loete?"
"No kuidas kunagi. On aegu, kui ma ei võta aasta jooksul ühtegi raamatut näppu, aga siis loen kolm tükki järjest läbi," olin omaarust kaval, sest jätsin teisele poolele võimaluse oma raamatut küll pakkuda (sest mida muud ta sellise küsimusega mulle ikka müüa tahtis), aga samas jätsin põgenemiseks ukse valla.
"Väga tore," jätkas neiu "Aga Heikki," (keegi pole vist nii lühikese ajaga mu nime nii mitu korda öelnud, kui see neiu seal toru otsas)(kallid müügikoolitajad, see nime kordamise nipp toimib hästi võib-olla Ameerikas, aga ärge palun sundige eestimaalastest müügi-inimesi seda kasutama, see mõjub äärmiselt võõrastavalt) "kas teil on nutitelefon või tahvelarvuti?"
Okei, vestlus pöördus hoopis teise suunda, kui ma olin arvanud. "Jaaaah," venitasin vastust "mõned siin ikka on siin jah".
Lõpuks ütles teiselpool olija, mida ta mulle pakkuda tahtis. Elisa Raamatu-äppi. Tunnistan, et polnud sellest sinnamaani midagi kuulnud. Ilmnes, et sellega saab lugeda raamatuid ilma, et sul peaks eraldi e-luger olema (mis on minu jaoks siiamaani olnud suurim takistus e-raamatute ostmisel - neid elektroonilisi vidinaid on majapidamises juba küllalt ja ma pole üldse huvitatud järjekordse sellise muretsemisest), piisab ainult nutika või tablet'i olemasolust. Laed aga äpi alla ja hakkad lugema. Kusjuures - kaks esimest nädalat on tasuta, edasi ei pea ka mitte igat raamatut eraldi ostma, vaid maksad sendi vähem kui üheksa eurot kuus ja loed palju jaksad. Ei mingit "loe tasuta kolm lehekülge ja osta üks raamat 12,99 eest". See kõlas natuke liiga hästi. Ta rääkis küll mingist 1500 eestikeelsest raamatust, mis neil pakkuda on, aga ma kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas mulle üritatakse 9-eurose kuutasu eest "Kevadet" ja Juhan Liivi luulekogusid pähe suruda. Kõne lõpetuseks ütlesin, et okei, ma proovin selle kaks nädalat tasuta aega ära, siis otsustan, mis edasi teen. Jättes ütlemata, et otse loomulikult lõpetan selle jama kohemaid pärast prooviaega ära, sest isegi kui seal peaks paar loetavat raamatut olema, jõuan nendega kindlasti kahe nädalaga ühele poole. Teate, see edasine tekst võib tunduda, nagu tasutud reklaam (mida ta kahjuks pole), aga äppi avades olin ma päriselt ka üllatunud. Sellised uuemad teosed, mis troonivad müügiedetabelite tippudes, aga mida minu ihne hing tavapoest ei raatsiks osta, olid seal kenasti olemas. Nüüd mõni päev tagasi tuli uudis, et terve "Minu..." raamatute sari on seal ka olemas. Jällegi - niisama ei ostaks, aga niimoodi kavatsen suure osa neist küll läbi sirvida. Et äppi saab korraga kahes seadmes kasutada ja vähemalt üks lastest on meil paras raamatuõgard, siis vaatasin, kas talle ka midagi leida on. Tõepoolest, hetke lemmikud "Lasse ja Maia detektiivibüroo" sari täies hiilguses allalaetav! Kusjuures, ma just jõuluvaheajal ostsin Tallinna lennujaama poest ühe samasse sarja kuuluva teose. Teate palju see maksis? 17.90 eurot. Seitseteist-koma-friiking-üheksakümmend eurot! Üks mõnekümne leheküljeline lasteraamat! Ja kui palju sellest rõõmu oli? Üheks õhtuks! Lihtne matemaatika näitab, et kui kõik "Lasse ja Maia" raamatud alla laadida ja kümnekonna õhtuga läbi lugeda, siis oleks me juba omadega sellises plussis, et isegi kui järgmise poole aasta jooksul sealt äpist ühtegi raamatut alla ei laeks ja ainult kuutasu maksaks, oleks ma ikkagi omadega kõvas plussis. Lisaks ei pea koormama raamaturiiuleid üha uute ja uute teostega, mis pärast ühekordset lugemist lihtsalt riiulile tolmu jäävad koguma.
Muide, sealsamas lennujaama poes tasub ettevaatlik olla. Nad müüvad muuhulgas ka komme. Meie magusanäljaste lemmikud Kirju Koera kommid on seal ka täitsa olemas, kusjuures nii tavapärastes 200-grammistes pakendis kui ka ühekiloses hiidkotis. Ükskord kiiruga läksin ja ostsin muidugi selle suurema - mis ma ikka loodust raiskan ja neid 200-grammiseid endale kotti laon, eksole, ja kindlasti on odavam ka. Viimane kord aga, kui oli aega hindu vähe terasemalt kaeda, tuli välja, et see kilone kott pole sugugi soodsam, vaid oluliselt kallim, kui viis kahesaja grammist isendit. Me ei räägi siin mõnekümnest sendist. Jutt käib seitsmest (numbritega: 7) eurost! Ühes ja samas poes, paar riiulit üksteisest eemal! Ma küsisin siis müüja käest, et kuulge, mis nali see on. Too vastas, et jah, me oleme ise ka tähele pannud, aga (ja nüüd järgnes kõikide müüjate tüüplause) "meie ei ole siin hinna üle otsustajad".
Kallid müüjad. Teie olete need, kes otseselt klientidega kokku puutute. Teie kuulete nende käest tagasisidet. Olge head ja edastage siis enda tähelepanekud ja klientide tagasiside oma ülemustele. Tõsi, sellest ei pruugi midagi muutuda, aga võib. Vähemalt ei pea te sel juhul oma kliente ärritama lausetega "a ma olen lihtsalt müüja, ma ei otsusta midagi". Ja teie, selle lennujaama poe ülemused (kes kindlasti seda blogi loevad)(sest mida targemat, neil ikka teha oleks), mõelge oma hinnastamispoliitika korra läbi. Jah, ükskord läksin õnge, saite oma raha kätte, aga järgmine kord ma ju enam teie poodi sisse ei astu. Sest kes teab, millega te mind jälle üritate haneks tõmmata.

Enivei, tulles korra veel äpi juurde tagasi, siis enne kasutamist ma kartsin, et äkki jääb tekst nutitelefoni jaoks liiga väikseks (mul ei ole maailma suurim labidas taskus, mu telefoni nimes on suisa liides "Compact" sees) või et seal on ühilduvusega probleemid (no näiteks läheb pool juttu kaduma, kiri on hägune, lünklik vmt) või ei saa ilma netiühenduseta raamatuid lugeda. Ei midagi sellist! Nüüd ongi nii, et kui viin lapse trenni ja pean teda ukse taga ootama, siis selle asemel, et järgmist Candy Crushi levelit purustada, loen raamatut. Maru mugav. Ma pole vist viimase kolme aasta jooksul kokku nii palju raamatuid lugenud, kui selle mõne nädalaga.

Ahjaa, kui Elisa oma äpile pärast prooviaega mu tagasisidet palus ja ma neile samasuguse ülistava teksti saatsin (tõsi, oluliselt lühemal kujul), siis palusid nad mu käest luba see jutt ka nende kliendilehte panna. Nii et kui tea peaksite minu lõusta ja nimega kaunistatud jutukese mõnest Elisa väljaandest leidma (mul endal need ei käi), siis ei pea muretsema - nad ei ole mu identiteeti kuritarvitanud, see olin tõepoolest mina, kes neid kiitis.

Tasuta.

Mis oli vist rumal.

Särtsuvankrid

Lugesin eile laste kooli Feissbuki lehelt lastemammade hoiatust, et koolist mõne kilomeetri kaugusel olla nähtud kaubikut, mille roolis olev inglise keelt kõnelev mees pakub kõnniteel jalutavatele tütarlastele šokolaadi. Tüdrukud muidugi keeldusid, midagi ei juhtunud, aga hirm ja õudus olid käsikäes ikkagi, eksole. Huvitav, et kui konkreetset situatsiooni vaadata ilma igasuguse alltekstita, siis mis seal's niiväga on? Oli lahke härra, tahtis tüdrukutele meeldida või neil lihtsalt päeva heaks teha, pakkus šokolaadi. Aga keegi ei mõtle niimoodi onju. Absoluutselt kõik täiskasvanud peavad iseenesest mõistetavaks, et tegemist on tegelikult perverdiga, kelle eesmärk oli lapsed šokolaadi pakkudes kaubikusse meelitada ja nendega kõiksugu jõledusi korda saata. Kusjuures - kõigi eelduste kohaselt nii oligi. Sest kõik siiralt ja päriselt ka head soovivad (eriti veel meessoost) isikud teavad, et isegi kui nad tahavad kellelegi võõrale lapsele headmeelt valmistada (no näiteks paistab kena päike, tuju on nii hea, et tahaks kellegi päeva veel rõõmsaks teha), siis ei tee nad seda mitte mingil juhul! Nii nagu kõik tänapäeva lapsed on välja koolitatud mitte kõnelema võõrastega ega neilt mingeid asju vastu võtma, on iga täiskasvanud meeskodanik "tänu" kõikidele maailma pervodele (kes moodustavad ju inimkonnast täiesti tühise protsendi, aga kelle vägitegudest pasundatakse meedias nii, nagu nad moodustaks vähemalt 99% kõigist elusolenditest) koolitatud mitte mingil juhul mitte mingisugust kontakti looma võõraste lastega. Siiralt imetlen neid meesõpetajaid, kes on oma kutsumusele truuks jäänud ja julgevad, hoolimata nii mõnestki kahtlustavast lapsevanema pilgust, teha seda, mis on neile südamelähedane. Mu enda lastel on mõlemal olnud klassijuhatajaks meessoo esindaja ja nende ülistamiseks on lastel sõnadest lihtsalt puudu tulnud. Aga kui lihtne oleks panna ka nendele kahtlustuse tempel otsaette ja mõelda, mida kõike nad teoreetiliselt võiksid su lastele teha. Haige maailm, kas pole?
Mäletan, et oma 10-15 aastat tagasi olin ühes Statoili bensukas parasjagu pesula järjekorras. Tulin just kviitung näpu vahel auto juurde, kui mind peatas üks silma järgi 8-9 aastane poisike. "Onu, kas sul on mulle kümme krooni anda?" pöördus ta julgelt minu poole. Mul ei olnud. Kümnekat ei olnud. Küll aga oli sajane. Ei ole ma helde raha jagaja, eriti veel kui mu käest tullakse seda otse küsima. Mis iganes mu sees aga sel hetkel toimus, ei oska öelda, aga järgmisel hetkel mõtlesin: "Ah tühja, mul on seda raha vähem vaja, kui temal," ja sirutasingi sajaka poisile. Tüüp säras, nagu oleks lotovõidu saanud, mul aga südames kerge tunne tehtud heateo üle. Aga sellega situatsioon ei lõppenud. "Sa lähed pesulasse, jah?" küsis poiss. "Selline plaan on küll," vastasin mina. Poisike vaatab unistava pilguga pesula väravate poole ja lausub: "Ma pole kunagi autoga pesulas käinud". Oma lapsepõlvest mäletan selgelt, kuidas kodustatud soomlastele sadama turvaala värava juures lehvitades tahtsin niiväga hirmsasti teada, mis seal sees toimub - ei tohtinud ju lihtsurelik nõukogude inimene üldse sinna alale oma jalga tõsta. Aastaid hiljem, ise esimest korda Soome minnes, oleks mu ees avanenud justkui taeva väravad, kui ma lõpuks ise sinna alale läksin, kurjapilguliselt piirivalvurilt oma välispassi templi sain ja Georg Otsa laeva poole sammusin. Nii et ma sain täitsa aru selle poisikese unistavast pilgust - kui tal just mõnda autoga sõpra ei teki, siis erilist võimalust lähema kümnekonna aasta jooksul tal autopesulasse pääseda polnud. Aga seal on kindlasti nii huvitav! Noh, kui ma juba heategudega alustasin, miks mitte kinkida sellele julgele nagamannile üks unistuse täitumine lisaks. "Tahad kaasa tulla?" "Jaaaa!" hõiskas poiss, hüppas auto peale ja nii me läksime. Näha oli, et kogemus läks talle väga korda: kilkas, kui harjad järjest lähemale tulid ja justkui auto sisemusse tahtsid tungida, uuris, et mis see aparaat siin ja teine masin seal teevad. Kui pesula väravad avanesid, küsisin poisilt, et kus ta üldse elab ja mis ta siin jõlgub. Tuli välja, et vanemad on tal joodikud, temast eriti ei hooli ja niimoodi raha kerjamas käies saab ta endale vähemalt pätsi saia aeg-ajalt osta. Õnneks ei ole ema-isa vägivaldsed ja ulualune on tal ka olemas, kusagil Kadriorus. Ütlesin talle, et ma niikuinii sõidan Kadrioru külje alt läbi, võin ta kodule lähemale viia. Ta oli muidugi rõõmuga nõus. Musta Luige kohviku ees lugesin talle veel sõnad peale, et ta raha ühekorraga ära ei raiskaks ja läinud ta oligi. Nonii, päeva heategu kirjas. Alles paar kilomeetrit hiljem hakkasin mõtlema, et kuidas see olukord kõrvaltvaatajale võis silma jääda: mingi kahe-kolmekümnendates tüüp annab poisiklutile raha, poiss istub mehega koos autosse, siis lähevad koos pesulasse ja sealt teadmata suunas edasi... Tunnistan, et olemine läks pisut õõnsaks. Mina ju teadsin, et ma polnud midagi valesti teinud. Vastupidi, ma suutsin ühe õnnetu elusaatusega poisil vähemalt ühe päevagi natuke rõõmsamaks teha, aga - kes seda usuks? Tänapäeval ma enam midagi sellist ei teeks. Kui ma näen kaubanduskeskuses last, kes nutab ja meeleheitlikult ema järgi hüüab, siis ma ei lähe talle appi, vaid ootan, et keegi naisinimene seda minu eest teeks. Kui ma jäätisekioski juures näen, kuidas ühel õnnetukesel kõik jäätisepallid vahvlikoonuse otsast maha kukuvad, siis ma ei lähe talle pakkuma, et ma võin talle uue osta. Ja seda kõike sellepärast, et mingi haige marginaalne vähemus on võtnud kätte ja pannud teistele hea tegemise oma perverssuste teenistusse. Aga noh, tänapäeval ongi ju vähemuste diktaat enamuse üle uus normaalsus, nii et küllap tuleb sellega leppida.

Omamoodi vähemuseks võib nimetada ka elektriautode omanikke. Eestis on nad kohe nii marginaalsed, et kui mõni Tesla mööda kihutab, siis jäädakse sellele ikka veel järgi vaatama. Norras aga on uus probleem tekkinud: elektriautosid on nii palju, et neile aastaid tagasi antud luba sõita ühissõidukite rajal on hakatud vaikselt kahetsema - bussid ei suuda enam graafikus püsida, sest sõidurajad on elektriautodest umbes. Hea küll, hetkel on see probleemiks ainult tipptundidel. Sellepärast peavad ka enamus Oslot läbivatel kiirteedel, kus bussirida on (ja see on põhimõtteliselt igal pool), hommikul kella 7 ja 9 vahel elektriautod sõitma teiste autodega koos, ühistranspordirajale on neil keelatud minna. Võib küsida, et miks siis õhtuse tipptunni ajal seda keeldu pole. Vastus on ehk Eesti olude jaoks (kus tööpäev pea igal pool lõpeb kl 17) veider: siin oleks võimatu sellist vahemikku määrata - olenevalt kiirtee lõigust hakkab suur ummistus pihta kuskil poole kolme paiku (oi seda heaoluühiskonda ja tema tööaegu!) ja läheb kuue-poole seitsmeni välja. Seda aga sugugi mitte kõikidel teedel ja mitte igas suunas ja isegi mitte kõikidel tööpäevadel.

Mida ma enda jaoks üllatusega avastasin, oli see, kui palju erinevaid elektriautosid on olemas.

Minu unistuste auto. Tesla Model S. No onju ilus!

Teslade hulk on küll muljetavaldav (ükskord proovisin, kui mitu minutit ma saan Oslo kesklinnas sõita ilma, et ükski nendest isenditest mulle silmapiirile ei satu - rekord oli kolm ja pool minutit), aga nende olemasolust olin ma siiski varem teadlik.





Samamoodi Nissan Leaf, mis Eestis vist kõige levinum elektrikas on. Nissanil on muide olemas ka täiesti elektriline kaubik. Neid ma väga palju pole näinud, aga mõned on silma jäänud. Ja meie sotsiaaltöötajatele jagatud Mitsubishide mõnitajatele olgu öeldud, et täpselt samad isendid vuravad täitsa rahulikult ka siinsetel mägistel-lumistel teedel. Nii et pole nad nii kasutud midagi, kui isegi elektriautode meka Norra neid ära ei põlga.

Palun väga - elektriline Golf (ilma Norra numbrita)

Täiesti uudisena tuli mulle aga, et Volkswagen teeb särtsukaid ja vähemalt kahte sorti: Up ja Golf. Just-just, seesama tavaline Golf, mis Eestiski väga populaarne on, ainult elektrimootoriga. Näeb välja tavaline ja väliselt ei suudaks ma neil vahet tehagi, kui poleks geniaalset süsteemi: Norras väljastatakse kõikidel elektriautodele (justnimelt elektriautodele, mitte hübriidikatele)(sest hübriidikas on ju sisuliselt tavaline bensukas, kuhu on loodusaktivistide lollitamiseks pandud peale täiesti mõttetut läbisõitu võimaldav elektrimootor)(mistõttu jääb mulle arusaamatuks, miks mõndades riikides hübriidikad ja elektrikad samasse patta pannakse) numbrimärgid, mis algavad tähtedega EL. Nii on ka ühistranspordi radade kohale pandud kaamerate abil võimalik üsna kergesti tabada rikkujaid, kes püüavad aja kokkuhoiu mõttes bussi mängida. Samasugune täiesti bensukaga äravahetamiseni sarnane on ka B-klassi Mercedese akude peal sõitev isend. Küll aga on mul mõningate tootjate puhul tekkinud kuri kahtlus, et nad on oma akupakkidest toidet saavad neljarattalised pannud tootmisesse ainult selleks, et keegi neid ei ostaks - nad on lihtsalt nii kohutavalt koledad. Hea küll, Nissan Leaf on kole, aga nendel (kui vaadata näiteks nende Juke'i) ongi vist komme toota nii koledat autot, et see lõpuks tundub ilusana. Inetusega paistavad silma prantslased oma Renault ja Peugeot särtsumudelitega, aga nendel on niisamagi kombeks oma masinate disainiga mängida, nii et neid võib teataval määral tööõnnetuseks pidada.

No misasi see on? Misasi?! BMW on, vaat mis.

Aga täiesti košmaarselt lubamatu on BMW. No vaadake palun seda "ollust". See on nagu mingi mädane pizvinn kuskil lõua peal, mis tahab väljapigistamist. BMW, mis oma ajatu disainiga on suutnud luua endale täieliku ülemaailmse fänniarmee, on oma elektriautoga ilmselgelt tahtnud öelda: "Mida iganes sa teed, aga palun ära mind osta!" Norrakad pole aga ennast sellest väga heidutada lasknud ja isegi oma täiesti ebapraktilisest tagasillaveost näeb neid ikkagi muljetavaldaval hulgal Oslo tänavapilti rikkumas.

Norrakate au ja uhkus: Electic Buddy

Norrakad muide on ka ise elektriautode tootmise maailma sekkunud. Neil on selline bränd nagu "Buddy Electric". Mäletate, kunagi põristasid meie teedel ka taolised autod, neid nimetati hellitavalt "invaliidikärudeks". Novot, nüüd on siis sellised Norras. Ainult elektriga. (Siia tahaks panna pildi, kuidas ma pead kinni hoian ja mõtlen, et kuidas on see võimalik: Norra, rikas ja edukas riik, kes võiks palgata endale tipptasemel autodisainerid ja käivitada võimsaima elektriautotööstuse maailmas, loob sihukese... asja. Ja on selle üle veel uhke ka)(Aga sellist pilti ma ei saa panna, sest ma pole väga fotogeeniline)(Tõsi, küll rohkem fotogeeniline, kui eletrilne BMW ja Electic Buddy, aga ikkagi).

Kõikidel eeltoodutel (Tesla välja arvatud) on aga üks suur probleem - läbisõit. No kui sul on valida hirmkalli elektri-mersu, mis suudab sõita ideaaloludes 120 km, ja tavalise hirmkalli bensuka-mersu vahel, mis sõidab ühe tankimisega neli korda kaugemale, siis pole imestada, miks esimesi nii vähe tänavapildis kohata võib. Õigustatud on küsimus, et miks suured autofirmad - kellel ilmselgelt on hullupööra pappi käes ja igal aastal järjest rohkem tuleb - ei võta kätte ja ei tee korralikke, ilusaid ja normaalse läbisõiduga elektriautosid. Ja vastus on imelihtne: asi pole selles, et nad ei oska (oskusteavet saab alati sisse osta) või et pole olemas piisavalt võimekat akutehnoloogiat (vaadake Teslat, mis suudab ühe laadimisega üle 420 km)(kusjuures Tesla on oma patendid andnud kõigile tasuta kasutamiseks), vaid selles, et nad lihtsalt ei taha. Autotööstus on nimelt väga tihedalt seotud naftatööstusega ja viimaste huvides ei ole kohe kindlasti selliste masinate väljatöötamine, mis grammigi bensiini ega diislit ei joo ja isegi mootoriõli ei tarbi. Pole mina mingi vandenõuteooriate austaja kunagi olnud, see on rohkem minu venna rida (hehee) ja seetõttu ei võtnud ma tõsiselt ka juttusid, mille järgi justkui olevat suured autofirmad juba ammu oma akutehnoloogiad välja arendanud, aga siis äkitselt need riiulile tagasi visanud. Kuni ükskord sattusin ETV pealt vaatama dokumentaalfilmi pealkirjaga "Kes tappis elektriauto" (origniaalpealkirjaga "Who Killed Electic Car" - see on netist leitav, kui kedagi huvitab). Tunnistan, et see oli üks silmiavav linateos. Tõepoolest, 90ndatel oli paljudel USA ja Jaapani autofirmadel selle aja kohta märkimisväärselt edumeelne akutehnoloogia välja töötatud, isegi päris hea hulk sellega varustatud autosid vuras California osariigi teedel ringi, aga naftatööstus tõmbas kogu asjale kriipsu peale. Kõik müüdud elektriautod osteti tootjate poolt tagasi ja hävitati - nagu neid poleks kunagi olnud. Elektriautode südameks olev akutehnoloogia patendid müüdi aga naftafirmale, kes need lihtsalt riiulile tolmu koguma jättis. Alles käesoleva sajandi alguses rajatud tundmatu firma Tesla ja tema hämmastavalt võimekate (ja sealjuures ilusate) elektriautode levik massidesse panid vaikselt ka teised firmad uuesti sellel rindel tööd tegema. Tõsi küll, vääääga aeglaselt ja ilmselge vastumeelsusega, aga siiski. Mõned neist nähtavasti püüdsidki vältimatut edasi lükata sellega, et tõid turule mingid jubedused, mis ei näe välja ja ei sõida ka eriti kaugele, lootuses, et tarbijad neid lihtsalt ei osta. Siis on ju hea öelda, et: "Näete, pakkusime küll elektriautosid, aga turg neid ei tahtnud, peame ikka vanade heade naftaproduktidega jätkama". See plaan aga väga kaugele ei vedanud ja nüüdseks on pea iga autotööstuse suurtegija võtnud endale auasjaks tulla välja järjest uute lööklausetega. Mõni lubab kogu oma tootesarja kümnendi lõpuks elektriliseks muuta, mõni toob paari aasta pärast välja uued mudelid, osad aga lihtsalt näitavad oma prototüüpe autonäitustel ja siis kaovad tagasi oma urgu. Kõikidest neist peaks tulema "Tesla-tapjad", nagu neid ajakirjanduses nimetatakse, aga nii kaua, kui nad ühe laadimisega läbisõiduks pakuvad "hämmastavad" 100 km, pole Teslal konkurentsi karta. Elame-näeme!

Käesolev kirjatükk on pühendatud Agele, kes kurtis, et ma minu blogipostitusi saab liiga harva lugeda :)

"Aga see ei ole meie probleem"

Kui keegi veel mäletab minu äritegemise seiklusi Taanis, siis teatavasti tõmbasin ma sellele sisuliselt joone alla. Nüüd, poolteist aastat pärast seda, kui üks klient lihtsalt "ära kadus", ilmus ta välja, nagu ma polekski vahepeal püüdnud teda kümneid kordi e-maili või telefoni teel tabada, ja tegi tellimuse. Nojah, teatavasti äris ei ole solvumine lubatud, eks ma siis võtsin kenasti selle vastu ja täitsin ära. Aga kas see siis ongi viis, kuidas sealmaal äri tehakse, on mul siiamaani mõistatus. Siin Norras pole mul siiani siiski äriga jätkamiseks julgust olnud. Üks asi on see, et kõik asjatoimetused-load-rendipinnad on siin oluliselt kallimad, aga teiseks pole Norra ju Euroopa Liidu liige, mis tähendab, et siin on mingid omad reeglid ja nendega kurssiviimine võib minu nüristunud ajule natuke liiga suureks pingutuseks osutuda.

Aga meile on siin Oslos lõpuks talv kätte jõudnud. Jaanuaris. Mõned päevad hiljem, kui Eestis. Seda ei juhtu just tihti. Siinmail peab oktoobriks lumi maas olema - no okei, hiljemalt novembriks - ja selliseid asju nagu musti jõule ei mäleta isegi vanem generatsioon. Aga näe, seekord täpselt nii läks. Päris detsembri lõpus tuli veel korra lumi maha, aga see sulas paari päeva pärast ikkagi ära. Tõsi, jääd oli vahelduva eduga küll - päeval sadas mingit defineerimatut löga ja hommikuks oli see kenasti peeglikeseks-peeglikeseks asfaldi peal külmunud. Siis sain kenasti oma uut neljarattalist proovida. Kulgest hästi küll. Ah et ma polegi sellest veel rääkinud? Novaat. Sellega oli omaette lugu.

Norrasse kolides võtsime kaasa ka oma perekonna truu kaaslase, kes meid aastaid eeskujulikult teeninud oli. Jutt ei käi seekord koduloomast (sellega kuhugi kolides on elukohta pea võimatu leida) ega ka illegaalselt maale smugeldatud persoonist (kamoon!), vaid meie hallikarva Mazdast. Ma ei taha küll siinkohal mingit reklaami teha, aga ma olin selle masinaga tõesti rahul. Viimase viie aasta jooksul, mis ta meie käes oli, ei jätnud ta meid pea kunagi hätta, oli töökindel ja nägi täitsa okei välja ka. Nii et kes tahab endale hea väljanägemisega, "seest suuremat kui väljast paistab" ja vastupidavat (see amortide jama oli seotud sellega, et ma olin pärast nelja aastat originaaljuppidega sõitmist pannud alla B-varuosa ja see osutus ilmselgelt veaks) autot, siis Mazda 3 on igati hea valik. Paraku selgus meie esimese talve jooksul, et auto võib küll tubli olla, aga ilmastikuolude libedaks muutumisel jääb sellest väheks. Nii nagu ülejäänudki Norra, on ka Oslo (eriti selle ääreala) üsna mägine. Meie kodu juurde viib tee, mis on küll vaid kilomeetri jagu pikk, ent läheb koguaeg mäest üles. Suvel ei ole sellest probleemi, ainult kõrvad võivad kõrgusevahe muutumisel lukku minna. Talvel aga, kui püsiv lumi on maha sadanud ja kümnete-sadade autode poolt korralikult kinni sõidetud, on just mäeküljed need, mis muutuvad hämmastavalt libedaks. Silmaga hinnates pole tõusunurka nagu ollagi, aga kui gaasi vajutad, märkad ühel hetkel, et hoolimata mootori üha kasvavatest pööretest jääb auto hoog üha väiksemaks ja väiksemaks. Mõnikord veab ja jõuad napilt-napilt üles välja, aga teinekord ei vea. Ja see tunne, kui auto esirattad liiguvad ühes suunas, aga auto ise teises, ei ole just kadestamisväärne. Igatahes pärast paari korda, kus masinaga selg ees alla libisedes peopesad tahtmatult niiskeks tõmbusid ja külm higi otsaette tuli, sai otsustatud, et me peame oma kalli kaaslasega hiljemalt enne järgmist talve hüvasti jätma ja leidma tema asemele isendi, millel kõik neli ratast all veavad – kõrvaltvaataja kogemus näitas, et selliste raudruunadega hättajäämise tõenäosus oli oluliselt väiksem.

Terve kevade ja suve surfasin läbi sadu internetilehekülgi, kümneid foorumeid, tosinaid arvustusi (no mis teha, ma tahan enne selliste ostude tegemist olla nii kindel kui võimalik)(missest, et ajalugu on näidanud, et pahatihti on ka sellisel juhul ämbrisse astumine ikkagi täiesti reaalne võimalus) ja kui mingi hägune pilt oli ette tulnud, läksin ja tegin proovisõite küll ühtede ja teistega, vanemate ja uutega, kuni lõpuks oli otsus langetatud. Ei olnud ma enne selle margi suur fänn, aga pärast standardvarustusega tutvusmist (nad olid isegi tagumised istmesoojendused tavavarustusse pannud!) ja proovisõitu olin ma müüdud. Õieti oli auto müüdud. Või noh, veel ei olnud, sest ma polnud teda veel ostnud… Ah, saate aru küll. Ühesõnaga oli meie peres nüüd uus liige ja tema nimi oli Subaru.

Augusti viimasel päeval sain tehingu sõlmitud. Paberimajanduse kordaajamise järel sain auto istumise alla ja sõit Norra poole võis alata. Tegelikult küll Tallinna sadama poole, sest kuigi Oslosse saab ka ainult mööda maad sõites, siis eelistasin ma ikkagi vähe lühemat teekonda, mis viib üle mere ja läbi Stockholmi. Olin sadama check-in’i putkast oma pileti kätte olin saanud, kui mind peatas kinni politseivormis mees. Täiesti mõistetav, sest autol olid peal transiitnumbrid ja mundrikandjate ülesanne ongi jälgida, et maalt väljuksid ainult legaalsel teel omandatud sõiduvahendid. Esitasin tema palve peale dokumendid, mis tõestasid, et ma tõepoolest olen selle auto omanik. Korrakaitsja viskas neile põgusa pilgu peale ja küsis siis: „See on see uus Outback jah?“ ja pistis pea aknast sisse (nii palju kui see ilma minu peaga kokku põrkamata võimalik oli). „Mnjaa, on ikka ilus küll!“ Olin temaga täiesti päri, rääkisime veel põgusalt, et mis lisad ja vidinad tal kõik küljes on, politseihärra imetlev pilk mööda autot ringi käimas. Lõpuks soovis ta mulle head reisi ja lubas mu teiste autode taha järjekorda laevale pealesaamist ootama minna. Alles siis märkasin, et kõige olulisem dokument, mis minu ja auto vahelist seaduslikku seost pidi kinnitama, oli mul kogu see aeg kõrvalistmel oodanud ja polnud teps mitte politseiniku kontrolli läbinud. Nii et ainus põhjus, miks korrakaitsja mind kinni oli pidanud, oli lihtsalt soov autot näha :)

Sõit Stockholmist Oslosse oli igav. No päriselt. Kui vana hea Mazdaga oli ikka vaja mõelda, et kas ma hoian normaalset pikivahet ja ega ma kiirteel olevates roobastes vesiliugu ei satu, siis uus isend oli nagu robot: pane aga püsikiirusehoidja sisse ja sul jääb üle ainult rooli keerata. Eesolev auto kiirendab? Minu oma ka. Aeglustab? Minu oma ka. Keegi süstib kõrvaltrajalt täpselt minu ette? Auto sooritab äkkpidurduse ja tekitab vahele täpselt õige pikivahe. Täiesti ise. Eesolija jääb täitsa seisma? Minu oma peatub ka. Teine seal ees hakkab jälle liikuma, aga sa pole seda tähelegi pannud? Masin piiksatab ja ütleb armatuurlaual oleva teadetetahvli abil, et ees"halloo-halloo, mis sa tropp passid, ei näe, et tee on ees tühi väää?" (okei, veidi viisakamalt, aga mõte jääb samaks). Sina pead selle peale korraks gaaspedaali toksama ja auto läheb tagasi püsikiirusehoidja režiimi. Lisaks on ta nii kõrge ja raske, et kui ka 120ga läbi vett täis roopaid sõitsin, ei andnud see juhitavuses praktiliselt üldse tunda. No mida sa sellise isetegutseja roolis teed? Magada ka ei saa, sest nii palju oidu tal pole, et rooli õigel ajal keerata. Küll aga on mõeldud selle peale, et juht siiski tukastada tahab - sõidurajalt väljakaldudes ajab ta sind valju piiksumisega lihtsalt üles. Unerikkuja selline.

Tagasi Oslosse jõudes teadsin täpselt, mida ma tegema pean. Paberimajanduse mõttes. Olin ju aasta tagasi eelmise „truu kaaslasega“ sama protseduuri läbi teinud: välisministeeriumist ühed paberid, tollist teised ja lõpuks autoregistrikeskusesse. Nädal hiljem võib numbrimärkidele järgi minna ja tunda ennast täieõigusliku ühiskonna liikmena. No tegelikult ei ole, sest me oleme siin ajutiselt, aga tunne on selline.

Kõik sujus plaanipäraselt. Paberid viidud-toodud-esitatud ja ühel septembrikuu hommikul võtsin ennast kokku ja sõitsin autoregistrikeskusesse, et numbrid kätte saada. Registrikeskus asub pisut linnast väljas ja ei jää mu tavapärase kodu-kool-kodu tee peale, seega pidi selleks eraldi aja võtma. Kuigi masin pidi tulema naise nimele, polnud see probleem, sest mul on Norra riigi poolt väljastatud ID-kaardi laadne dokument, kus on konkreetselt kirjas, et ma olen just selle inimesega abielus ja see on piisav, et tema eest igasugu asju ajada. No mitte just igasugu. On asju, millega saab tema ainult isiklikult hakkama. Aga see pole praeguse kirjatüki teema.
Järjekord kohalikus ARK-is läks kiiresti ja varsti põleski ühe leti kohal minu käes olevale lipikule trükituga identne number. Esitlesin ennast ja näitasin veelkord kogu dokumendipakki, mis mul auto kohta olemas oli. Ametnik tuulas neis veidi, siis siirdus taha ruumi ja naases hetke pärast numbrimärkidega, mis ilmselgelt olid mulle mõeldud. Pani need enda ette lauale, ehk siis mulle täiesti käeulatusse. „Päris hea nali oleks, kui nüüd ilmneks mingi takistus. Siis oleks klassikaline ütlus „nii lähedal, aga ometi nii kaugel“ täiesti omal kohal,“ käis mu peast mõte läbi. Aga ei tundunud küll, et midagi võiks valesti minna. Ametnikupreili trükkis mingeid andmeid arvutisse, kontrollis vahepeal midagi, trükkis jälle, kuni jäi hetkeks mõttesse. „Oodake üks hetk palun,“ ütles ta mulle ja liikus oma laua tagant teise juurde, kus seisis üks tüsedusele kalduv meesterahvas. Midagi nad seal omavahel norra keeles arutasid, mees raputas vahepeal pead ja naisterahvas pöördus tagasi. „Siin on üks väike probleem,“ ei olnud sugugi lause, mida ma soovisin kuulda, kuid just need sõnad proua huulilt langesid. „Me ei saa autot teie naise nimele registreerida, sest tal on mitteaktiivne isikukood“.

Selleks, et tekkinud probleemi olemusest aru saada, pean ma siinkohal tegema kerge kõrvalepõike. Üheksakümnendatel veetis minu kaunim pool aastakese Norras. Õppimas. Kõik inimesed aga, kes on Norras elamisloaga, saavad kohaliku isikukoodi. See on äärmiselt oluline, sest ilma isikukoodita ei ole võimalik pangaarvet avada, perearsti juurde registreerida, paljusid teenuseid tarbida ega ka näiteks autot registreerida – ehk sisuliselt pole sa siis keegi. Või oled turist. Kes on keegi. Isegi väga oluline keegi. Sest turist toob riiki teatavasti raha. Ja raha tahavad kõik saada. No igatahes – neid isikukoode on kahte sorti. Üks on selline, mis antakse norrakatele endile ja riigis elamisloaga elavatele inimestele - ehk siis maksumaksjatele. Sellise oli endale saanud Norras õppides ka mu abikaasa. Teine kood on selline, mis antakse neile, kes veel pole elamisluba saanud või kes viibivad riigis muul põhjusel ajutiselt ja ei ole maksumaksjad – nagu meie näiteks. Seda isikukoodi nimetatakse kohalikus kõnepruugis D-numbriks. Nüüd, Norrasse oma ajutisele tööle asudes, esitaski mu abikaasa kohalikule maksuametile (kes neid isikukoode väljastab) taotluse D-numbri saamiseks. Kuid ilmnes ootamatu tõsiasi: kui inimene on juba kord esimest liiki isikukoodi (nimetagem seda kohalike koodiks) saanud, siis isegi kui ta kolib riigist ära, ei kustutata seda süsteemist ära, vaid muudetakse „mitteaktiivseks“. Riiki tagasi kolides pole muud, kui olemasolev kood lihtalt „aktiveerida“ ja inimene ongi jälle süsteemi osa. Paraku polnud selle skeemi loojad mõelnud olukorra peale, kus riigist väljakolija on küll „kohalik“, aga tagasitulles hoopis "eristaatusega isik". Kahte isikukoodi korraga (ehk kohalike koodi ja D-numbrit) aga inimesel olla ei tohi, samuti keeldus maksuamet vana isikukoodi kustutamast ja D-numbrit väljastamast – seda isegi hoolimata Norra välisministeeriumi vastavasisulisest palvest. Aktiveerida aga vana koodi ei tohtinud, see oleks tähendanud mu abikaasa residendiks registreerimist, mida ta aga lähtuvalt oma töö iseloomust kuidagi ei saanud olla. „Te peate selle mitteaktiivse isikukoodiga hakkama saama“, oli maksumeti ainus reaktsioon. Okei, aga kuidas? „See pole meie probleem“, oli vastus. Viisakamas vormis, aga sama sisuga.

Nüüd ma siis seisin siin autoregistrikeskuses leti ääres ja püüdsin seda „mitte-meie-probleemi“ lahendada. Kus häda kõige suurem, seal WC kõige kaugem, oli see tunne, mis edaspidist asjaajamist iseloomustas. „Jah, ma tean, et ta on mitteaktiivse koodiga,“ vastasin mina ja selgitasin kenale ametnikuprouale enda naisega tekkinud isikukoodi-situatsiooni. Ta mõtles veidi. „Tulge minuga kaasa!“ viipas ta ja viis mu eelkirjeldatud paksemat sorti härrasmehe juurde. Olles taaskord kogu olukorra detailselt ära kirjeldanud, vangutas mees lihtsalt pead. „Ei, me ei saa autot registreerida mitteaktiivse isikukoodiga inimese nimele,“ kordas ta nagu papagoi. „Kuidas nii? Ma ju eelmisel aastal tegin kogu sama protsessi läbi ja siis ju sai!“ oli minu vastus, millele oli võimatu vastu vaielda. Tõepoolest, terve aasta olin sõitnud autoga, mis oli täiesti nõuetekohaselt registreeritud ja selle aja jooksul polnud mitte mingisugust probleemi tekkinud. Vastaspool pani aga hoopis huvitava trumbi letti: „Nähtavasti siis me tegime siis vea“.
Vea?
Te tegite vea?
Mis vastus see on?
„Aga tehke siis uuesti see viga!“ kõlas mu (minu arvates täiesti mõistlik) ettepanek. „Ei, niimoodi ei saa,“ naeratas härrasmees mulle näoga, nagu oleks ma midagi eriti rumalat öelnud. „Aga kuidas siis saab?“ küsisin mina. „Vaadake,“ lausus härra, „see pole meie probleem“.

Tundsin, kuidas mu vererõhk tõusis kahesaja peale, süda peksis ja käed hakkasid vihast värisema. Suutes siiski mingisuguse enesekontrolli säilitada, püüdsin sõnu ritta seada selliselt, et ma päris kõva häälega karjuma ei hakkaks: „Vaadake, mul on vaja auto ära registreerida. Maksuamet ütleb, et see ei ole nende probleem. Teie ütlete, et see pole teie probleem. Kelle probleem see siis on?!“ Mõistes olukorra absurdsust, mees leebus veidi: „Teate, meil oli siin palju aastaid tagasi samasugune probleem, las ma mõtlen, mis lahendus sellele oli“. „Lahendus oli see…“ hakkasin ma rääkima uuesti eelmisel aastal auto enda auto registreerimisest, kui tüse härra katkestas mu jutulõnga ootamatult valju hüüdega: „Sina ära tule mulle ütlema, mis lahendus oli! Sina ei tea seda!“ Ilmselgelt ülejäänud saalis valitsenud helifoonist üle kostunud repliik tekitas ümberringi hetkeks vaikuse ja pea kõik pilgud olid suunatud meie poole. Pärast hetkelist enda kogumist (aga sugugi mitte vabandamist, mis oleks sellisel juhul olnud kohane) seletas ta, kuidas eelmisel korral samasisulise probleemi korral käituti. Detailidesse laskumata mainin vaid, et pakutud lahendus oli absurdne ja selle tulemusena poleks autot naise nimele kirjutada saanudki. Minu protestide peale kostis ta ainult: „Mul on kahju, aga see on ainus võimalus,“ ja soovis mulle head päeva jätku. Saates ta oma mõtetes kõige tumedamasse auku, soovisin temalegi sama ja lahkusin.

Nädalajagu päevi hiljem olin taas autoregistris, seekord koos paberiga Norra välisministeeriumist. See kinnitas, et mu abikaasa on hoolimata mitteaktiivsest isikukoodist (mis peaks justkui tähendama, et ta ei viibi riigis) siiski täiesti Norras olemas ja paluti meie auto registrisse tema nimele kanda. Oli see nüüd järjekordne autoregistrikeskuse viga või polnudki „ainus võimalus“ sugugi ainus võimalus, igal juhul olid kümme minutit hiljem kohalikud numbrimärgid mu näppude vahel. Legaalne autosõit Norra mägistel teedel võis alata.

See maksab... kui palju?! ehk asjad, mis vajavad harjumist. 2. osa

Eestis on aeg-ajalt lahe käia. Sellise pool-võõramaalasena ei näe ju kõike seda uute asjade tekkimise valusid, küll aga lõpptulemuse võlusid. Nii ma jään ilma kõikidest suurtest ummikutest, aga pärast naudin uuenenud Järvevana teed. Või siis tuian mööda uuenenud Ülemiste keskust, olles jäänud puutumata kogu sellest tohuvapohust, mida see ümberehitamise protsess kindlasti endaga kaasa tõi. Igalpool kõik areneb, muutub... Aga mõned asjad ei muutu ka. Juba nii aasta tagasi juhtus toosama lugu ja nüüd oli kergelt viisi deja vu: läksin mina Tallinna sadama juures asuvasse Norde Centrumisse. Selline tüüpiline kaubanduskeskus, mis on nagu pikk koridor, mille mõlemas ääres on siis suuremad või väiksemad kauplemise pinnad. Peade kohal aga näidatakse telereklaame. Nagu ikka eksole, et mis tooteid ja teenuseid sa osta saad ja nii. Ja siis äkitselt tuleb reklaam: "Võta klapid peast ja lase rong läbi!".
Et siis...
Millise rongi täpsemalt? Kui poes müüdavad mudelrongid välja arvata, siis sealtkandist minnes tekib lähim võimalus rongiga kokku puutuda alles Balti jaamas. Selleks peaks minema kõigepealt kilomeetri jagu jalgsi trammi peale, sõitma mõned peatused, siis maha minema, siis veel jalutama natuke ja oledki kohal. Järgmine samm oleks ülekäigu koha leidmine, sest igalt poolt enam raudteele üldse ei pääsegi, aiad on ette ehitatud. Selle koha leidmiseks peaks minema rongi peale, sõitma ühe peatuse näiteks Lillekülla, siis maha minema ja voila! Oledki kohal. Ja kellel see kaubanduskeskuse reklaam selleks ajaks meeles on? Muide, veel koomilisem oli sama reklaami Lasnamäe kaubanduskeskuses näha. Lasnamäe. Rong. Need kaks asja ei mahu ühte lausessegi ja geograafiliselt asuvad nad teineteisest ikka ohoi-kui-palju kaugemal. On ikka häda, kui turundajatele antakse hunnik raha kätte ja öeldakse "Tehke!" Need ullukesed lähevad järgmisena Sahara kõrbesse ja hakkavad sealseid rändajaid ujumisega seotud ohtude eest hoiatama.

Ja siis on sellest samast Norde Centrumist üle tee üks bensukas. Selle bensuka kõrvalt läheb jalakäijate tee, ilusti müüri (või on see majasein, ma ei tea) äärest. Ja müüril on aastaid olnud reklaam: "Vapiano 60m" koos noolega, mis näitab Rotermanni kvartali poole. No küll mina olen mõõtnud ja arvutanud, aga selle kuuekümne pika sammuga, mis peaks mind justkui tuntud pizzarestorani viima, ei jõua ma kuidagi kaugemale, kui ülekäigurada. Vaesed turistid, kes kõike usuvad, mida neile öeldakse - seisavad õnnetult keset sebrat ja vahivad otsides ringi. Autojuhid, kes neid läbi lasevad, on muidugi oma kodulinna üle uhked, et näe, turistid ei saa isegi ülekäigurajal hakkama ilma meie linna ilu neljas ilmakaares imetlemata. Aga oh ei, nemad otsivad hoopis Vapianot. Terasemad neist muidugi taipavad, et kui sa selle 60m korrutad nii umbes viie või kuuega, siis oled tõesti õiges kohas. Teised aga pööravad õnnetult otsa ringi ja vantsivad laeva peale tagasi. Seal on küll pizza kallim, aga vähemalt ei jäta nad sind keset sõiduteed töllerdama.

Aga mõned asjad on Norras ja Eestis sarnased, seda tänu H&M-i "kaua tehtud kaunikene"-laienemisele. Nüüd on meil siis ühesugused riided müügil. Nii meestele kui naistele. Ja millegipärast arvatakse, et meie rasvuvas maailmas on just mehed need, kes on jäänud piitspeenikesteks kondiklibudeks. Sest kuidas muidu selgitada asjaolu, et praktiliselt kõik meeste pikad püksid on mõõtudes "Slim fit" ja "Skinny fit"? Oi vabandust, valetan, muidugi on veel teisi mõõte, kuidas ma sain unustada - "Ultra skinny fit"! Te teete nalja või? Ma ükskord siis mõtlesin, et okei, nimi nimeks, asi ei saa ju nii hull olla. Võtsin silma järgi sellised enam-vähem õige pikkusega püksid. lootuses, et ehk nad siiski väga ümber ei ole. Kabiinis hakkan siis proovima ja... mul ei jäi jalg keset püksisäärt kinni! Ja - ennetades õelaid kommentaare, mis vihjavad rammusale Norra toidule ja selle võimalikust seosest sääreümbermõõduga - ei, mu sääred ei ole ülekaalulised. Ma arvan. Vähemalt ei ole keegi mulle tänaval järgi hüüdnud, et "Hei teie, ülemõõduliste säärtega härra!" Ja kui pole hüütud, siis järelikult ei ole. Onju.
No aga vähemalt hinnad on H&M-is tõesti mõistlikud. Mida ei saa öelda ülejäänud Norra elukalliduse kohta.
(Õujee, lõpuks ometi minu lemmikteema - raha!)(Ja vingumine, kui kallis ikka kõik on!)(Ja kurtmine, et miks just mina nii kallisse riiki pidin sattuma!)(Hädaldamine alaku!) Ma peaksin olema ju kõrgete hindadega ära harjunud. Taanis olid pea kõik asjad enam-vähem kaks korda kallimad kui Eestis. Aga see, mis siin vastu vaatas...
Esimese šoki saime tegelikult juba selle visiidi käigus, kui tulime endale siia elamist otsima. Esimese korteri vaatamiseni oli veidi aega ja kakk rass (see on vene keeles muide)(tähendab, et "justnagu tellitud" või midagi taolist)(tegelikult peaks vist kirjutama kak raz, aga see pole üldse eestipärane)(nagu näha - polüglott, aga ikkagi eestlane) jäi meile teepeale ette Rimi pood. Jajah, seesama, mis Eestis ka iga nurga peal laiutab. Hakkab teine muide siin otsi kokku tõmbama, sest teine Skandinaavia monstrum nimega Coop ostis hiljuti nad ära. Aga praegu veel on olemas.

Üks Norra Rimidest

Rimil on Norras tunnuslause "Odavad hinnad iga päev". Ehk siis nagu Eestis Maxima kuulutab, et "Hakkame vähem maksma". Ja maksadki vähem. Mis saab veel parem olla, kui sarnane kogemus, aga hoopis Norras! Teadsime ju küll, et see on kallis riik, aga vähemalt on üks korralik odav toidupood olemas. Poes ringi vaadates saime kohe aru oma eelduse eksklikkusest. "Kuule, siin on vist on mõeldud, et kui ma ostan kolm pakki hommikuhelbeid, siis maksab see nii palju, nagu hinnasildil näidatud?" "Kust sa seda võtad?" "No tükihind ei saa ju ometigi olla!" oli meie esimene poodlemise alane dialoog. Paarikümne poes veedetud minuti jooksul, millest suurema osa täitsid hüüatused "Oh isver!" ja "Pole võimalik!", tekkis reaalne hirm, et kuidas me selle lähetustasuga, mis abikaasale seadusega ette nähtud on, siin hakkama saame. See oli küll veidi kõrgem, kui Taanis, aga ilmselgelt ebapiisav kohati kordadesse ulatuva hinnaerisuse katmiseks. Õnneks olid külmutatud pizzad sellise hinnaga, mis kohe hinge kinni ei võtnud, seega otsustasime, et hakkame neid sööma (Etteruttavalt olgu öeldud, et hind oli neil asjadel madal, aga söögikõlbulikkus enam kui kahtlane. Millegipärast on norrakad arvamusel, et pizza peab olema vürtsikas. Ja ikka sedasi, et suu tükk aega pärast õhetab. Kuskohast selline komme on tulnud, on siiani veel mõistatus. Kuna me pole ilmselgelt India päritolu, siis on meist need tuleneelamisvahendid pärast esimesi proovimisi kasutamata jäänud).
Edaspidine elu muidugi natuke karastas ja võtad asju nii nagu nad on. Ega siiamaani ei ole eriti mõnus igapäevast piima osta 2-eurose liitrihinnaga, panna kümnese munakarbi eest letti 4-5 eurot või siis tavalise suure röstsaia eest maksta ligi 5 eurot. Liha ostmisest olen ma siin üldse loobunud, sest kilose loomaliha fileetüki eest paar-kolmkümmend eurot välja käia ei tundu väga mõistlik. Kõige tobedam ongi, et just igapäevased tarbekaubad on maru kallid ja sul pole odavamat alternatiivi kuskilt võtta ka (kui üksikud omatooted välja arvata). Näiteks Taanis võisid sellesama igapäevase piima saada nii 0,8 euro (Saksast imporditud), 1,3 euro (kohalik kraam) kui 1,8 euro (kohalik ökotoodang) eest. Siin aga, kui mingi pood kuulutab, et nad on odavama kui teised, saad sama piima näiteks 20 ööri (2,2 eurosenti) odavamalt, kui teisest poest. Lihtsalt Norra ei ole Euroopa Liidu liige ja nad kaitsevad tollidega oma tootjaid nii hullusti, et iga asi, mis Norras toodetud on, maksab kullahinda. Kohati on aga asi täitsa jabur - kuulus Norra lõhe, mida Eestis müüakse kampaaniate ajal suisa paari-kolme euroga kilo kohta, maksab siin 10-12 eurot, kampaaniate ajal võib saada ka 5-6ga, aga see on ikka pime juhus. Ometi tulevad mõlemad samadest lõhekasvandustest! Teine asi, mis siin hindu kõrgel hoiab on see, et norrakad on ikka hirmsasti traditsioonides kinni ja ei võta uusi tulijaid üldsegi mitte avasüli vastu. Näiteks mõned aastad tagasi olla Saksa odavkett Lidl avanud siinmail mõned kauplused, aga pärast mõnda aega pidi ära minema - ostjad lihtsalt ei võtnud odavamat, aga võõrast kaupa omaks.
Ja siit jõuamegi järgmise huvitava fenomenini. Norra on teadaolevalt kõige rikkam riik maailmas (või siis vähemalt üks rikkamatest). Mina eeldaks, et rikkus võrdub võimalustega. Ehk, kui ma lähen toidupoodi, siis ma eeldan, et seal on valikut igas sortimendis nii et mustab. Aga ei. Kui ma Taanis olles kurtsin, et valik on kesisevõitu, siis Norra on veel klassijagu hullem. Näiteks kondiitritoodete letis on saiakesed, mida nad suudavad välja mõelda umbes kuute sorti ja neistki enamus on jubedalt saiased. Need on igas poes ja igal pool ühesugused, maksavad 1,5-3 eurot tükk. Hea küll, kui sa lähed pagaritöökotta, siis seal on võib-olla 10-15 eri sorti, aga siis sa ka maksad - kaneelirull, mis on tavamõõtudest veidi suurem, maksab 4,5 eurot, natuke vähem vaimutööd nõudvad eksemplarid (rosinatega pallikujuline sai näiteks) umbes 3 eurot. Aga sellist asja, nagu Eestis, kus sul ka tavalise supermarketi kondiitriletis vahib vastu mitukümmend eri nimetust, siin juba ei kohta. Torte on müügil ainult suuremates poodides, sortimendis nii umbes neli-viis eri nimetust, tükihinnaga 50 eurot. Ja tegemist ei ole mingite eriliste naudingutega, lihtsalt tavalised paksu martsipanikihiga üle võõbatud ollused või siis šokolaaditordid - kusjuures nii rämedalt suhkrustatud, et segi mu tütar, kelle magusavajadus on täitmatu, jättis hiljutise isadepäevaks ostetud maiustusest saadud lõigu pooleli, tõdedes "Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen, aga see on minu jaoks liiga magus". Kummaline on kogu loo juures see, et igas suurketi poes (nagu meil Rimi, Prisma või Selver) on oma pagaritöökoda olemas. See tähendab, et sa saad iga päev terve päeva jooksul värskeid leivatooteid (mis peamiselt on meie sepikute moodi)(meie musta rukkileiba nad ei tunnista)(isegi rukkijahu pole igal pool müügil) ja neidsamu üksikuid sorte saiakesi. Võiks ju siis oma sortimenti laiendada, aga ei - küllap kardetakse, et ostjad ei võta uuendusi omaks ja siis läheb kallis kraam raisku. Õnnetu pilt avaneb ka piimatoodete letis. Vähe sellest, et hind on kõrge, ei leia sa sealt ka midagi erilist. Ikka needsamad 5-6 jogurtit, kahe tootja poolt (et tekitada ekslikku muljet konkurentsist) pakutavad tava-piimatooted (hapukoor, kohvi- ja vahukoor, kohupiim ja kodujuust) ja ongi kõik. Sellist pilti, kus neli suurt piimatööstust võistleksid omavahel (nagu Eestis), paisates pidevalt turule uusi maitseid ja tooteid, ei näe siin küll mitte kusagil. Ja kohukestest võid ainult und näha. Suve saabudes tahaks erinevates marinaadides šašlõkke ja jõulude ajal erinevaid jõulupraade proovida, aga alati pean ootama Eestisse jõudmist. Kohalikus supermarketis jäätisekäru valikut vaadates mõtlen alati mõru muigega Prisma kümnekonna meetri pikkuse leti peale, kus saad mitmekümne eri sordi ja maitse vahel valida. Ploomimahlast unistan aegajalt. Ja üldse enamus mahladest, mis Eestis müügil on. Okei, tegelikult mahlasid saab, aga selleks pead sa minema nõndanimetatud "mustade" (kusjuures need "mustad" ei pruugi üldse olla mustad ega üldse värvilised, vaid ka täitsa valged) poodi - need on aktiivsete sisserändajate (harvem kohalike) poolt avatud pisikesed (kohati nii pisikesed, et mul jääb arusaamatuks, kuidas sellisele kohale üldse kauplemisluba anti) poekesed, kus pakutakse erinevatest riikidest sissetoodud kaupu. Sellistest urgastest võib leida igatsugu eksootilisi kaupu, aga muuhulgas ka tatart (mis norrakale on täitsa võõras nähtus) ja ükskord oli näha isegi Selga küpsiseid. Eesti tooteid pole seal veel kohanud. Ja hoolimata oma meeletult heast ärivaistust (saalist kostab homeeriline naer) ei kavatse ma selles suunas ka ise midagi ette võtta.

Aga mida siis ikkagi teha, kui sissetulek ei ole igapäevaste tarbekaupade ostmiseks piisav? Kus on probleem, seal on ka lahendus, ütleb uussõna (sest sellist vanasõna ma ei tea). Kuna niikuinii on aeg-ajalt vaja Eestis käia, siis saab iga lennureisiga paarkümmend kilo toiduaineid kaasa võtta. Isegi kui lennukipiletite hinna kaupade omale otsa lüüa, on kokkuhoid ikkagi märkimisväärne. Või kui keegi Eestist külla tuleb (ja neid ikka tuleb), siis teed tellimuse, et ole hea, too vaat seda sinki, toda leiba ja neid juustusid kaasa.
Või siis võid käituda, nagu norrakad, kes üle Norra piiri Rootsis ostlemas käivad. Mis on taaskord selline fenomen, millest ma päris hästi aru ei saa - kohe Norra piiri ääres Rootsi poolel laiutavad maailmatuma suured kaubanduskeskused (mille omanikud on muide norrakad), kus müüakse neidsamu kaupu, mis Norras (või nende Rootsi analooge), aga seda mitukümmend protsenti odavamalt!

Rootsi Nordby ostukeskus - kilomeeter Norra piirist

Okei, meil Eestis käivad ka sommid õlut ja viina ostmas, aga meil on selleks vähemalt mingid ajaloolised põhjused. Seevastu see norrakate Rootsi-šopingute trall on kestnud juba maailmatuma pikka aega, on norrakate seas jube populaarne ja on isegi saanud oma nime: Harrytur [hääldub: harritüür] (Harry-reis, mis on selline humoorikalt halvustav. Harry all peetakse silmas veidi harimatut ja halbade kommetega matsi, aga samas kasutavad norrakad seda terminit enda ostureiside kohta täitsa häbenemata). Mis selle teemaga veel seostub, on kaupluste pühapäevased lahtiolekuajad. Norras on pühapäeviti peaaegu kõik poed kinni, kaasa arvatud toidupoed. Erandiks on "tüüpilistes turismipiirkondades" (seaduse sõnastus) asuvad toidupoed, mis võivad taotleda luba eranditeks (ja neid erandeid tuleb igal aastal kümnete kaupa juurde). Kui nüüd parlament algatas seaduseelnõu, millega oleks lubatud kõikidel poodidel pühapäeviti lahti olla - selleks, et majandust turgutada - , siis olid sellele vastu mitte ainult ametiühingud, vaid ka kauplustekettide omanikud ja isegi tarbijad! Seadus muide, oleks võimaldanud, mitte kohustanud, poode lahte hoidma. Samas, kui pühapäeval minna Harryturile, siis on Rootsi kaubanduskeskuste (mis on pühapäeviti suisa seitsmeni õhtul lahti) parklad hommikust õhtuni täis ainult norrakate autosid ja liiklus kahe riigi vahel on meeletu. Nii et ühelt poolt muudkui noogutad teistega kaasa, et "pühapäevane lahtiolek on kurjast", samal ajal põrutad ise pühapäeva hommikul šoppama. Mis sügavam mõte sellel kahepalgelisusel on, ei saa minu väike eestlase aju aru.

Rahaliselt on võrdlemisi šokeeriv kogemus ka väljas söömas käimine. Ei ole mina peenete restoranide austaja, nii et nende hindu ma isegi ei vaevu kommenteerima. Küll aga võtsime kord ette käigu Hard Rock Cafe nimelisse asutusse.

Hard Rock Cafe Oslo ühel peatänavatest, Karl Johans Gate'l

Eestis päris sellist ei ole, aga veidi on ta võrreldav meie BabyBack'iga - peamiselt tuntud suurte kohapeal valmistatud burgerite poolest, aga soovi korral saab ka muid toite.
Ja ohsamumeie...
Burger võib olla kui hea tahes, aga kui sa selle eest koos joogiga 35 eurot pead välja laduma, siis jääb paratamatult igale ampsule rahamaitse külge. Mõeldes, et ah tühja, sellist kulutust ju iga päev ei tee, võtsin ma ka tassi cappuccino't. Minu lootus, et küllap tuleb see suures tassis, mingi eri retsepti järgi tehtud maitseelamus, ei olnud määratud täituma. Espressotassist veidike suuremas anumas (nimetagem seda siis kahe lonksu tassiks) oli kõige tavalisema mitmeotstarbelise kohvimasina poolt tehtud üllitis, mis maitses keskpäraselt, aga maksis see-eest kõrglokaali väärilised 7 eurot. Järgmistel kordadel oleme burksi-isu tekkides piirdunud McDonaldsiga. Seal saab eine kõigest 12 euroga kätte. Või sinnakanti. Olenevalt sellest, kas sa sööd kohapeal või võtad kaasa. Seal on nimelt vahe - kohapeal söömine on umbes-täpselt kümme protsenti kallim. See on kohe hinnakirjas eraldi välja toodud. Sedasi on muide kõikides söögikohtades, kus on võimalik valida kaasaostmise ja kohapeal söömise vahel. Mõned teevad siis nii, et tellivad küll take-away, aga siis istuvad ikkagi lauda ja nosivad seal omaette. Nad teavad küll, et ega töötajad ei tule neid välja viskama - iga klient on kulla hinnaga.

Kulla hinnaga on ka iga liigutus, mida norrakas teeb. Üks mu tuttav kolis ühest linnaotsast teise. Uude elamisse jõudes oli kõik tore ja ilus, ainult et diivan ei mahtunud kuidagi uksest sisse. Kui ei saa uksest, siis tuleb minna aknast, eksole. Aga oh häda, ka aken oli natuke liiga väike. Oleks pidanud aknaraami eest ära võtma. Kolijad olid nõus rõõmuga seda tegema, ainult et see oleks "pisut" ekstra maksnud, täpsemalt 1200 eurot. Jajah, mitte 120, vaid 1200. Kaup jäi katki. Diivani sai muide sisse küll, pidi lihtsalt teist akent kasutama.

Külaline olla siin riigis on üsna kallis, aga see pole siiski võrreldab sellega, millega kohalikud peavad kokku puutuma. Võtame näiteks tavalise keskklassi Norra pere, kellel on maja ja kaks autot. Hommikul ärkavad nad oma Oslo külje all asuvas 200-ruutmeetrises majas, mille nad ostsid äsja pangalaenuga umbes 1,5 miljoni euro eest. Pereisa läheb tööle liisitud Subaruga, mille hind uuena koos kõikide maksudega on umbes 50 000 eurot (ligi kaks korda kallim, kui Eestis). Kuna töökoht asub Oslo kesklinnas, siis peab ta sõitma mööda kiirteid, makstes iga mõne kilomeetri tagant teemaksu. Neid makse koguneb tal igas kuus 300-400 euro kanti. Teepeal teeb väikese peatuse bensukas, kulutades paagitäie peale 100 eurot (nii umbes 1,6 eurot liitri kohta). Naine aga võtab garaažist äsja pulma-aastapäevaks saadud Tesla (mis on siinmail üle mõistuse populaarne)(Tesla, mitte pulma-aastapäev)(mis on vist ka populaarne, aga mitte nii, nagu Tesla), mille hind on 100 000 eurot ja millel samuti liising tahab maksmist, ja siirdub sellega lapsi kooli viima. Kuigi tema võib enda elektriautoga sõita ühistranspordi rajal, ei ole ta siiski teemaksudest vabastatud, seega on temagi panus perekonna kuluarvetesse umbes 300 eurot kuus. Nii mees kui naine maksavad veel lisaks iga-aastast automaksu, 350 eurot kumbki, talvel lisaks veel naelrehvide kasutamise maksu 125 eurot hooaja eest. Kui päevatööd on toimetatud ja pere taas õhtul koju jõuavad, veedavad nad koos aega televiisori ees. Selle vaatamise eest maksavad nad iga-aastast televisioonimaksu 320 eurot. Aga vähemalt said nad oma 50-tollise teleka normaalse hinnaga.
Mis viibki meid positiivsemate nootide juurde (huh, minu jaoks võõras ala)(aga püüan kuidagi hakkama saada)(teen lühidalt, ausõna).

Tõesti-tõesti, Norras leiab asju, mille hinnad on eestlasegi jaoks täitsa mõistlikul tasemel. Näiteks tehnikakaubad. Need on kohati isegi odavamad kui Eestis ja kampaaniaid, mille käigus lõigatakse ütleme telekate hinnast külmalt pool maha, toimub siin tihti. Vihjena võin öelda, et turistina käies saab veel Tax Free'd ka kasutada (üks rõõmudest, mis kaasneb Euroopa Liitu mittekuuluvat maad külastades), mis teeb niigi normaalsed hinnad veel 15% soodsamaks.
Teise asjana tasub täitsa vaadata jalanõusid-riided-sporditarvikuid. Muidugi võid Oslo Raekoja lähedasse butiiki sattudes hakata õhku ahmima (nagu juuresoleval pildil oleva kleidi hinnasilti vaadates),

Hinnasilti pole hästi näha, aga see kleidilaadne asi maksab 7200 NOK-i (u.800 eurot)

aga enamasti (eriti kui on veel kannatust otsida ja allahindlusi oodata) saad ikka sellise hinnaga riided selga, mis rahakotile väga hullu põntsu ei pane.
Tervise eest hoolitsemine on ka üllatavalt mõistliku hinnaga. Mu kodulähedane spordiklubi tahab igakuiselt 30 eurot (mis ei tähenda, et ma seal käiksin)(aga hea teada, et kui ma käiksin, siis ei maksaks väga palju), noorem laps käib karates ja maksab poole aasta eest vabsjee (jälle vene keel, näete jah?)(täna kohe on selline slaavi päev) 85 eurot. Mõni tervislik tegevus on jällegi kallim: vanem laps käib ujumas, treeningrühmas (siin on eraldi ujumiskursused nendele, kes ei oska ujuda ja kui oled piisavalt hästi selgeks saanud, on võimalus treeningrühmaga liituda) ja maksab selle eest poolaastas 320 eurot (pluss 10-30 eurot iga võistluse eest)(pluss kui ma lähen võistlust vaatama, maksan sissepääsu eest 10 eurot)(pluss kui pika võistluspäeva jooksul läheb kõht tühjaks, saad erinevaid snäkke-jooke osta)(ja neid võistlusi on nii 1-2 igas kuus). Muidugi on kõikse odavam liigutada ennast Oslot ümbritsevatel lugematutel terviseradadel - seal ei taha su käest keegi sentigi (okei, öörigi) saada.
Ja otse loomulikult ei saa mitte mainimata jätta lennukipileteid. Siit saad Norwegiani või Ryanairiga lennata igale poole maailmas ja ikka väga odavalt. Tallinnassegi lennates on mõnikord Oslo keskraudteejaamast lennujaama viiva rongi pileti hind kallim, kui Oslo-Tallinna lennupilet.

Lõpetuseks aga midagi, mis ajendaski mind pealkirjaks panema just sellist hüüatust. Siin on pilt ühest asjast. Kas teate, mis see on?

Õige vastus: korgitser. Seesama asi, millega saad veinipudeleid lahti teha. Tõsi, näeb natuke uhkem ja keerulisem välja, kui sama funktsiooniga analoogid, aga teeb täpselt sama tööd - ehk siis eemaldab pudelilt korgi.

Hinnasilti pole hästi näha, eksju.










Siin samast asjast veidi parem pilt. Hind on norra kroonides. Ühe euro eest saab tänapäeval umbes 9 krooni.
Head arvutamist.

Aga vähemalt garantiiaeg on 10 aastat

Kuni surm (või prügimägi) teid lahutab.

Ostsin mina endale jäätisemasina. No et kui ikka ilmatu suur jäätiseisu peale tuleb, siis on hea käepärast võtta. Pealegi oli tegu sooduspakkumisega, nii et igatepidi hea diil. Koju jõudes harutasin käte värinal paki lahti - ikkagi uus asi. Ja uute asjade puhul on natuke selline jõulude tunne. Tead ju küll, kui esimest korda võtad oma uue telefoni karbist välja või uue arvuti - selline natuke ootusärev ja samas pidulik olek on kohe. Novot. Avasin minagi oma uue jäätisemasina, mis ruumi kokkuhoiu nimel mitmeks erinevaks tükiks oli jagatud. Veel põnevam! Ikea mööblit ja puzzlesid on mul eluaeg meeldinud kokku panna, miks mitte jäätisemasinat. Noh, tuleb muidugi tunnistada, et selle konstrueerimine oli pisut liiga lihtne selleks, et pärast uhke nägu peas ringi käia (sest pärast Ikea mööbli või puzzle kokkupanekut käin ma alati uhke nägu peas ringi)(mitte, et seda keegi tähele paneks)(mul on vist muidu ka uhke nägu peas). See oli aga piisavalt pisike pettumus selleks, et see lihtsalt endast läbi lasta, nagu... no nagu igapäevase mõtte, et "peaks äkki midagi asjalikku tegema" - teisisõnu, ei lasknud ma sellest ennast häirida. Edasi haarasin kasutusjuhendi järgi. Ma tean küll, et on olemas mehepoegi, kes kõigepealt proovivad ise masinaga hakkama saada ja alles siis, kui midagi tuleb küljest ära või sisse kärssab, pöördutakse kasutusjuhendi poole. Sellised "enne teen, siis mõtlen"- tüübid. Mina õnneks või kahjuks selline pole.

Kuna mul pole kunagi varem sellist aparaati olnud, siis tuli üllatusena, et seda ei saagi kohe kasutama hakata. Kõigepealt tuleb komplektis olevad tassid panna sügavkülma ja seda vähemalt ööpäevaks. Küll on hea, et ma kõigepealt külalisi kodusele jäätiseõhtule ei kutsunud (mitte et ma kunagi midagi sellist oleks korraldanud)(aga kes teab, äkki oleks mingi hetk selline mõte pähe tulnud) ja küll siis oleks piinlik olnud), et siis avastada, et ups, kui te just ööpäevaks siia ei jää, siis te peate siit küll tühja kõhuga lahkuma. Okei, panin siis tassid külma.
Loen edasi ja kõik on hästi, kuni kohani, mis deklareerib ootmatult: "Pidage meeles, et masinaga tehtud jäätis maitseb poejäätisest erinevalt".
Oot-oot-oot.
Kui nüüd loogiliselt mõelda, siis kuskohast ma enne jäätisemasina muretsemist olen oma jäätiseid saanud? Ikka poest, eksole. Ja kuidas ma tean, et mulle jäätis maitseb? Sellepärast, et ma olen söönud sedasama jäätist. Seda, mida saab - jah, te arvasite õigesti - poest. Seega, milleks, oh milleks, peaks ma tahtma osta jäätisemasinat, mis teeb jäätist, mis ei maitsegi nagu jäätis, vaid hoopis "erinevalt"? Miks seda infot kohe ostes ei anta? See peaks olema suuuuuurte tähtedaga trükitud masina pakendile, mitte lihtsalt ühe lausega kuhugi kasutusjuhendisse ära olema peidetud! Rahutu südamega läksin magama, sest ilmselgelt sel päeval ma jäätist ei saanud teha ja järgmiseks päevaks võis mind maitsemeeli paitava jäätisenaudingu asemel ees oodata mingi "erinevalt maitsev" õudus.

Järgmisel õhtul võtsin retsepti ette ja tegin oma esimese jäätise. Sellise tavalise vanilje oma, kuhu on natuke šokolaaditükke sisse poetatud. 10-15 minutit jändamist, masinaga suristamist ja valmis ta oli. Jäätis.
Nohjah.
Minu suurimad kartused küll tõeks ei osutunud, aga ma valetaks, kui ütleks, et tegemist oli mingi erilise maitsekogemusega, mida tahaks taas ja taas korrata. Aga käis kah. Ära me ta sõime ja otsustasime, et kohe masinat poodi tagasi ei vii. Aga igaks juhuks, no et kui ikka tulevikus see külmutatud kooreollus väga vastu hakkab käima, vaatasin järgi, et mis tuleks selle kaadervärgi tagastamiseks teha. Loomulikult tuleb see terves komplektis tagastada, kõik jupid peavad olema terved ja muidugimõista korralikult ära pestud. Esimesed kaks tingimust olid täidetud, kolmas veel mitte.
Eelmisest õhtust oli mul silma jäänud, et kasutusjuhendis oli midagi puhastamise kohta öeldud, aga ma ei hakanud süvenema, sest jäätis polnud tollal ju valmiski, mis ma sellest pesemisest ikka loen. Aga nüüd siis sukeldusin põhjalikumalt teksti sisse. "Enne pesemist tuleb lasta anumatel toatemperatuurini soojeneda". Hea küll. See küll tähendab, et jäätise jäägid kuivavad sinna potsikutesse sisse, aga pole probleemi - mul ju torudes korralik surve olmas, pistan potsikud kraani alla ja...
"Ära pese tasse voolava vee all". Okei. Imelik, aga okei. Mida ma ikka kasutusjuhendiga vaidlen. Ma küll ei kujuta ette, mida see voolav vesi pealtnäha tugevatele anumatele teeb, aga mis seal's ikka. Mis siis alternatiiv oleks...
Niinii...
Aa, muidugi, tuleb kraanikauss vett täis lasta, need asjandused vee sisse panna ja...
"Ära uputa tasse vee alla" Eee... See on mingi nali või? Mul on käes asi, mille sees on mingi koore- ja suhkrusegune ärakuivanud ollus ja ma ei tohi seda pesta kraani all ega kausis? No ma ei tea, ainus võimalus on siis võtta mingi korralik küürimis-švamm ja selle värgenduse lihtsalt puhtaks hõõruma...
"Ära hõõru anumaid küürimis-švammiga".
Seda et...
Et siis...

Möh?!

Kujutasin elavalt ette kahekõnet müüja (kes sellisteks olukordadeks on kaheldamatult treenitud) ja minu vahel, kui ma masinat tagastada üritan:
- "Ja kuidas te need tassid puhtaks tegite?"
- "Nooh, pesin kraani all ja..."
- "Oioi, kahjuks ei saa me neid teilt vastu võtta, topse ei tohtinud ju kraani all pesta!"
- "Ei-ei, tähendab, ma tegelikult ei pesnudki, tahtsin öelda, et pistsin nad lihtsalt kaussi, vee alla ja..."
- "Ai kui kahju, me ikkagi ei saa neid vastu võtta - tasse ei tohi vee alla panna!"
- "Aaa, ei, seda et... ma tegelikult mõtlesin vee alla panna, aga siis ma hoopis võtsin märja nuustiku ja hõõrusin..."
- "No veel hullem, neid ei tohi ju hõõruda!"
- "Hea küll, hea küll, ma ei pesnudki tasse ära".
- "Ja te ootate, et me võtaks teie pesemata anumad vastu? Äkki toote oma musta pesu ka? Võtame vastu, peseme ära, mida muud meil siin ikka teha on!" millele järgneb homeeriline naer ja ilmselge rahulolu enda hea huumorisoone üle.

Nii et kavalad on need jäätisemasina müüjad. Võtavad su lohku nagu naksti - müüvad hea hinnaga masina ja teavad küll, et isegi kui sa sellega rahul pole, jääd sa temaga ikkagi igaveks seotuks. No nagu abielu.
Ainult et naist ei saa mittesobivuse korral prügimäele viia.
Või noh saab küll, aga...

Hmmm...


(Juhuks, kui keegi eelkirjutatud põhjal arvab, et mul on kavas midagi mõeldamatut, siis ei, pole vaja pabistada - ei, ma ei viska jäätisemasinat prügimäele)