Sealt, kus raamat lõppes. Viimane osa. Töö

Kui ma nüüdseks juba kaheksa aastat tagasi enda järel panga ukse kinni lõin (no hea küll, lasin kinni minna) (see oli automaatselt sulguv uks), olin ma õnnelik. Mitte lihtsalt "oh küll on hea, et ei pea nüüd mõnda aega tööl käima"-õnnelik, vaid kohe täitsa eufoorias. Kolm järgmist aastat võin teha mida tahan! Ükskõik mida! Teen trenni, mängin arvutimänge, avastan Kopenhaagenit, passin niisama, vahet pole, aga päris kindel on see, et selle "ükskõik mille" sisse ei kuulu tööl käimine. Teate, see oli nagu vanglast pääsemine. Mina nimelt olin see vaprake, kes hakkas mingil määral tööl käima juba 16-aastasena, kooli kõrvalt (sel ajal oli see ikka väga harukordne), ülikooli kõrvalt jätkasin ja nii panin kuni 35 eluaastani järjest välja. Pole siis ime, et mu vabanemise tunne nii ülevoolav oli.

Taani aastatel ei mõelnud mõelnud ma töö peale absoluutselt. Okei, aeg-ajalt nägin unes õudukaid, et olin mingil imelikul põhjusel sattunud mingi kontori laua taha, istusin seal ja mõtlesin, et mida paganat ma siin veel teen. Küll oli siis hea ärgata ja aru saada, et see oli lihtsalt uni. Aga muidu, ärkvel olles, ei vaevanud ma sekundikski pead mõtetega, et oi, mis küll saab, kui ma Eestisse tagasi lähen ja kas ma siis ikka tööd leian ja mida ma üldse peale hakkan. See kõik oli nii kaugel (kuigi jah, Kopenhaagenis olles ei kujutanud ma ette, kui kaugel täpselt) ja lihtsalt ei väärinud mu aega.

Aeg aga läks (või tuli) (maa ja mere päält) (silm mõnda seletas). Töö peale hakkasin mõtlema umbes Oslo kolmandal aastal. No umbes nii, et midagi võiks juba ju täitsa teha. Nüristumine võttis juba ebanormaalsed mõõtmed ja hakkas vaikselt elu segama. Aju taandareng oli kohati suisa füüsiliselt tuntav ja nälg sotsialiseerumise järgi muutus järjest väljakannatamatumaks. Nii et kui ma neljanda aasta lõpus Eestimaa pinnale saabusin, saatsin juba hea meelega CV-sid laiali. Või mis hea meelega - tegelikult olin ma endas üsna pettunud, et viimase seitsme aastaga polnud ma suutnud välja mõelda, kelleks ma siis lõppude lõpuks saada tahan. Ärimeest minus pole, selle sain juba Kopenhaagenis selgeks. Jurist aga (kui just advokaat ei taha olla) (ja seda ma ei tahtnud) oli mu silmis järjest rohkem nagu mingi väike mutrike kuskil tagatoas, kellest enamasti ei sõltu suurt midagi. Seda tööd oli juba piisavalt pikalt tehtud, nüüd ma enam sellega ei leppinud. Tahtsin teha teistmoodi. Selliselt, et minust sõltuks midagi. Aga mis koht see olla võiks, ei suutnud ma oma väikse ajuga seda välja mõelda. Nõndaks sai tööotsimise kuulutusse kirja lause stiilis, et tahan panustada ettevõtte töösse oma juriidiliste teadmistega, aga mitte kuskil nurgas dokumente kirjutades, vaid nii, et ma saaks ka ise asjadesse sekkuda. Ju siis polnud ka tööandjad päris kindlad, misasja ma otsin, igatahes kuud möödusid ja ei saaks öelda, et mu postkast tööpakkumistest just umbes oleks olnud. Enda poolt saadetud CV-d said aga üsna kiiresti äraütlevad vastused. Eriti karmilt mõjus ühe panga käitumine - saatsin neile paar päeva enne konkursi tähtaja kukkumist avalduse töökohale, kuhu ma kirjelduse järgi oleks üsna hästi sobinud. Kas just ideaalselt, aga üsna selle lähedaselt. Konkursi viimasel päeval sain vastuse: "Aitäh huvi tundmast, aga me jätkame kandidaatidega, kes meie arvates sellele kohale paremini sobivad". Järgmisel päeval pani seesama pank üles täpselt sama ametikoha kuulutuse. Ehk siis mind ei peetud vestlusele kutsumise vääriliseks isegi olukorras, kus neil polnud turult kandidaate võtta... Ütleme nii, et minu enesekindlus, mis veel Eestisse saabudes oli üsna kõrge (pasundasid ju kõik uudistekanalid, et töötajatest on igas valdkonnas puudus) kukkus lühikese ajaga madalamale, kui ma olin oodanud.
Oli veel üks viimane õlekõrs, milleks oli mu endine tööandja. Ma teadsin, et seal vabaneb lapsehoolduspuhkuse ajaks koht ja ma saaks teha sama tööd, mis ma varem tegin. Põhimõtteliselt oli see mulle reserveeritud. Kuni päevani, kui mulle teatati, et "tead, me siin mõtlesime, aga me otsustasime siiski ühele nooremale võimaluse anda".

Põmm!
Ma olin nüüd vana.
Ja töötu.
Ja ilma erilise perspektiivita, et olukord võiks kuidagimoodi paraneda.


Ühel järjekordsel mittemidagiütleval päeval, kui ma feissbukis sihitult postitusi lugesin, saabus ühtäkki sõnum. Saatjaks oli endine kolleeg, kes minu parima teadmise kohaselt ka mingil hetkel pangast lahkunud oli. Noh, küllap küsib ka, et kas oled Eestis tagasi ja kuidas läheb ja kõik see muu viisakas jutt, mida neil päevil ikka ette tuli. Korraga aga tahtis ta teada, ega ma juhuslikult pole huvitatud tööpakkumisest. See olevat küll tähtajaline ja palganumbri osas ka eriti julgeid lubadusi välja ei julgenud käia, aga no äkki ma sellegipoolest oleks valmis tema bossiga vestlema. Ametinimetuselt oleks jurist ja see hõlmaks nii klientide nõustamist kui seaduseelnõude kohta ettevõtetelt arvamuste küsimist kui koolitamist kui igasugu põnevaid asju veel ja... Ma tahtsin ta müügijuttu juba Jerry Maguire filmist tuntud repliigiga "You had me at Hello" katkestada, aga talitsesin ennast ja vestluse lõpuks jätsin mulje, nagu ta oleks suutnud mind pehmeks rääkida. Nõnda ma siis ühel detsembrikuu päeval läksingi tema ülemusega vestlema, jutt sobis ja uue aasta algusest olin täieõiguslik Eesti Kaubandus-Tööstukoja liige.
Või siis peaaegu täieõiguslik. Tegemist oli ikkagi tähtajalise kohaga ja tähtaeg pidi saabuma millalgi sügisel. Nii et kuigi mulle töö meeldis ja töökaaslased hakkasid selle lühikese aja jooksul natuke juba pereliikmeteks muutuma, olin paraku suveks olukorras, kus pidin vaikselt jälle CV-sid laiali saatma hakkama. Kuigi mul enam ei haigutanud eluloos viimase saavutusena 7-aastane töötuks olemise kanjon, siis polnud ma ka naiivne arvamaks, et kohe esimesed kandideerimised tulemuseni viivad. Aga nagu elu oli näidanud, ei käi elus asjad mitte nii, nagu võiks arvata. Üks pank (edaspidise selgema lugemise huvides nimetagem seda "pank 2") otsis laenujuristi - töö, mida ma olin pool elu teinud. Selleks hetkeks olin ma leppinud mõttega, et ega ma niikuinii ei leia mingit "saaks ise käed külge panna"-kohta, unistuseks on hea küll, aga reaalsus on paraku teine. Nii et seal polnud vaja pikalt mõelda, CV läks teele. Ja etskae, üsna pea paluti mind vestlusele.
Eelmisel õhtul enne vestlusele minekut helises aga telefon. Helistajaks oli Hans (kes ei tea, kes on Hans, lugege raamatut, saate teada). No eks ta oli varemgi helistanud ja kuna me perekonniti jätkuvalt läbi käisime, ootasin seegi kord kas mõtet mingi nädalavahetuse grill korraldada või muud taolist. Aga tema tahtis hoopis muust rääkida. Ta nimelt töötas nüüd ka ühes pangas (nimetagem seda siis edaspidi "pank 3") ja nemad olla otsinud ühele juriidiliste teadmisi nõudvale kohale (aga mitte juristiks) inimest, aga no pole ükski konkurss tulemust andnud ja ka tuttavate kaudu tulnud kontaktid polevat õige inimeseni viinud. Et äkki mina olla huvitatud. Minu esimene reaktsioon oli, et kulla mees, kui te pole konkurssidega kedagi leidnud, siis mis imeläbi peaks mina sinna sobima - ma pole sellel ametikohalt varem töötanudki ju. Tema vastu, et eieiei, sul on ju panganduskogemus olemas ja no mine vähemalt räägi nende inimestega, kes värbamisega tegelevad. Nohjah, mis mul ikka kaotada oli, andsin siis nõusoleku ära.
Pangas 2 läks vestlus kenasti. Töö sisu oleks olnud veel igavam, kui ma kartsin, aga noh, vähemalt ma oskasin seda. Enda arvates suutsin ma ennast üsna kenasti müüa ka, seega mu tulevase ülemuse "Ma võtan su'ga paari päeva pärast ühendust" kõlas minu kõrvadele kui "Sa oled palgatud". Nii läksin panka 3 pingevabalt, rohekm nagu tööintervjuu kogemuse saamise mõtte kui reaalse kandideerimisega. Tunnistan, et esmamulje oli ootamatu. Ma ei tea miks, aga ma eeldasin, et mind ootavad ees tõsised pangahärrad ja -prouad, kes kaaluvad igat sõna, mida ütlevad ja ootavad minult korralikku müügikõnet, miks just mina sellele kohale sobin. Nii palju oli eelmises lauses tõtt, et laua ääres istusid tõepoolest pankurid, aga õhkkond oli sekundist üks nii vaba, nagu oleks head sõbrad kokku saanud. Visati nalja ja ega ma suutnud siis ka vastu panna ja samaga vastata (ise natuke kartes, et äkki nad minu naljadest aru ei saa) (aga said) (vist). Naljade vahel rääkisid nad muuhulgas ära, milles ametikoht seisneb ja mulle jäid kõrva fraasid "me teeme asju teisiti", "me ei taha kedagi, kes lihtsalt kuskil nurgas dokumente kirjutab" ja "me ootame aktiivset sekkumist". Mind ajas see kergelt muigama, sest need olid sisuliselt mu CV-s esinenud märksõnad, ainult et... nad ei olnud mu CV-d näinudki! Mida rohkem me seal vestlesime, seda rohkem hakkas mulle meeldima mõte seal töötamisest. Ja ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et ka neile meeldis mõte, et mina sealt töötaksin. Vestluse lõpus lubati minuga igal juhul veel ühendust võtta.
Päevad möödusid ja pangast 2 ei tulnud mingit vastust (pole muide siiamaani tulnud) (nüüdseks siis juba kaks kuud) (ja vist ei tule ka, sest sama kuulutus on jälle üles pandud). Seevastu pank 3 pidas oma sõna ja palus mul veel korra tulla ennast näitama, seekord veidi kõrgematele ülemustele. Seegi vestlus kulges nagu vanade sõprade seltsis ja selle lõppedes ei hakatud enam saladuslikku "me võtame ühendust"-mängu mängima - mind oli palgatud

Ja nõndaks ongi mu elu pärast Norrast saabumist kenasti paika loksunud. Lahtised otsad, mis raamatu lõpus veel sõlmimata jäid, on kenasti koos: lastel on koolikoht just selles koolis, mis neile kõige paremini sobib. Maiga vahetas ministeeriumi sees kohta ja on positsioonil, mis talle kõige rohkem meeldib. Minul on töökoht, mida ma ei osanud isegi otsida, aga millega olen ülimalt rahul.

Ja elukoht...  Eee...
Nooh, ütleme nii, et mõni seiklus laseb ennast veel seigelda :)

Aitäh veelkord kõigile, kes "Minu Oslo" on endale soetanud. Kes seda teinud pole, siis viimased mõnisada eksemplari on veel raamatupoodides saadaval ja teadaolevalt juurde ei trükita. Nii et kui te lähema kolme kuni viie aasta jooksul seda ei osta, siis jääte ilma!

Järgmiste kordadeni (vastuseks juba ette küsimusele, mida võidakse (aga ei pruugita) (aga ikkagi võidakse) (juhul, kui kedagi huvitab) (ma arvan, et huvitab) (aga kui ei huvita, no mis siis teha) (ma vastan ikkagi) küsida: ei, ma ei tea, millal ja kas me üldse järgmisesse lähetusse lähme)!

Sealt, kus raamat lõppes. III osa. Kool

"No nii see asi nüüd küll ei lähe!" oli mu reaktsioon, kui olime saanud kirja, mille kohaselt Joonasel oli koolikoht olemas, aga Lennelil mitte.

Kätte oli jõudnud meie Oslo aja viimane aasta ja järjest enam pidime seisma silmitsi asjaoluga, et Eestisse kolimine ei olnud ainult rõõm ja lillepidu. Üks asjadest, mille lihtsalt pidi enne siiatulekut korda saama, oli laste koolikoht. Jah, põhimõtteliselt olid nad juba kumbki erinevate Eesti haridusasutuste nimekirjas olemas, seega päris lageda taeva all nad polnud. Samas on Eestis olemas kool - nimetagem seda siis edaspidi Kooliks - kus nad oleksid saanud jätkata inglise keeles õppimist sarnase rahvusvahelise süsteemi järgi, mida nad siiani olid kasutanud. Teoreetiliselt oleks pidanud Kooli saamisel olema eesõigus diplomaatide lastel: diplomaatidel on teatavasti rumal komme aeg-ajalt kuskile välisriiki minna ja laste suhtes oleks üsna julm sundida neid iga mõne aasta tagant harjutada erineva riigi õppesüsteemiga. Ka Eesti on sellistel puhkudel lihtsalt üks vahepeatus, millest arusaamine - tõsi küll - ei ole seadusandjatele väga hästi pähe mahtunud. Nimelt kehtib reegel, et kui sa oled ikka Eesti resident ja ei ole püsivalt elukohta vahetanud (välislähetuses olemist ei peeta välisriigis elamiseks), siis pead tagama, et laps täidab koolikohustust vastavalt Eesti õppekavale. See, et meie lapsed käisid iga päev täiskoormusega rahvusvahelises koolis, ei tähendanud suurt midagi. Et puhtpraktiliselt ei ole võimalik, et laps käib korraga koolis nii Norras kui Eestis, mõeldi välja kaval kord, mille järgi pidi välislähetuses viibivad lapsed vormistama koduõppele. Ise pidime määrama vastutava isiku, kes koduõpet läbi viib. Peresisese hääletuse tulemusena (kus hääled jagunesid võrdselt 1:1) (kuid kus kaalukeeleks sai "naisel on alati õigus"-printsiip) sain selleks vastutajaks mina. Eks ma oma kohustust kuidagimoodi ka täitsin, aga no olgem ausad - kui laps käib igapäevaselt niikuinii koolis, lisaks mõnes trennis või klaveritunnis, siis on ikka üsna ebainimlik panna teda veel õhtul eesti keele ja loodusõpetuse õpikuid läbi töötama.

Meie lastel oli veel see "boonus", et kumbki polnud päevagi Eesti koolis käinud (st. nad ei tundnud matemaatika, füüsika ega muude õppeainete eestikeelseid termineid, ei omanud ülevaadet eesti kirjandusest, ajaloost ega loodusest, rääkimata Eestis suhtlusvõrgustiku olemasolust, kellele saanuks kohaliku koolieluga harjumisel toetuda), mistõttu nö. tavalisse kooli minek oleks tähendanud veelgi keerulisemat sisseelamist. Nõndaks oli Kooli saamine eluliselt oluline (kui natuke üledramatiseeritult väljenduda) ja seetõttu olime üsna nördinud, kui pärast liga aasta kestnud kirjavahetusi ja intensiivseid telefonikõnesid laekus meile juuni lõpus postkasti teade, kus lihtsalt nenditi, et üks lastest jääb ukse taha. sest "kohad on täis". Võiks ju mõelda, et miks me kohe esimesest klassist ei pannud lapsi Kooli nimekirja - siis oleks neil kohad olemas olnud. Seda me tegelikult tahtsimegi, kuid meile öeldi tollal, et kui laps niikuinii koolis käima ei hakka, pole mõtet teda ka nimekirja panna, et parem võtku me siis jälle ühendust, kui me Eestisse hakkame tulema. Ja nüüd kui me seda tegime, taheti meid ikkagi pikalt saata! Muidu oleme me Maigaga üsna leplikud inimesed, aga siin me tajusime nii karjuvat ebaõiglust, et ei kavatsenudki asja sinnapaika jätta. Hoolimata sellest, et käes oli suvevaheaeg, püüdsime iga natukese aja tagant kedagi Koolist tabada. E-kirjad, helistamised - ei midagi. Aeg aga järjest tiksus. Sellest koolist, kus Lenneli nimekirjas oli, küsiti juba üsna nõudlikult, et kas ta siis alustab uut kooliaastat nende juures või mitte. Meil polnud aga neile vastust anda.

Kui kõik mõistlikud tähtajad oli ammu kukkunud, täpsemalt augusti eelviimasel nädalal, õnnestus meil lõpuks Kooliga ühendust saada. Ilmnes, et kuigi kogu kollektiiv on kuni kooli alguseni puhkusel, siis direktor on natuke varem olemas. Saime temaga kohtumise kokku leppida. Jutuajamine direktoriga oli üsna sümpaatne, ta kuulas meid (õieti Maigat) (ma olin targu vait) ära, käis vahepeal klassinimekirju kontrollimas, laiutas käsi ja ütles, et klassiruumid ei ole kahjuks kummist. Maiga aga rääkis edasi (ma isegi ei mäleta millest) väga rahulikult ja minu arvates isegi liiga leebelt. Direktor muudkui kuulas ja noogutas. Lõpetuseks meile just palju lootust ei antud, aga lubati järgmiseks päevaks vastus saata.

30. augustil saabus kiri, et Lennelil on Koolis koht olemas.

Esimene koolipäev oli... huvitav. Tunniplaan oli üles saanud eelmisel õhtul ja meie jaoks, kes ei omanud kogemusi e-päeviku ega ühegi muu sarnase asjaga, vaatasime seda nagu lehmad lennuõnnetust. Mingid värvid, mingid lühendid, mingid numbrid - ja mitte ühtegi seletust. Nii palju lõpuks dešifreerisime ära, et värvidel pole tähtsust, numbrid on vist klassiruumide numbrid ja tähed eeldatavalt õppeainete lühendid. Aga kuidas mõista seda, kui sul ühel ja samal kellaajal on Pr., Sks ja Vk? Okei, nähtavasti on need keeled ehk prantsuse, saksa ja vene. Ent pole ju võimalik, et laps on korraga kolmes keeletunnis! Kõige rumalam oli see, et mõlemal just selline päev pidi esimene koolipäev olema. Ega's midagi, lähme kooli ja kuskilt ikka vastuse saame. Aga ei saanud. Oleks tahtnud küsida klassijuhatajatelt, aga me ei teadnud isegi seda, kus neid leida võiks. Noh, kuidagi sai see koolipäev läbi venitatud ja lapsed olid rohkem stressis kui üks tavaline laps esimesel koolipäeval olema peaks. Õnneks olin õhtuks suutnud natuke dešifreerida e-kooli toimimise mehhanisme ja võtsin selle kaudu ühendust Joonase klassijuhatajaga. Temaga vesteldes selgus, et Lenneli vanused lapsed peaksid valima kolmest võõrkeelest ühe, Joonase vanused aga kaks. Ainult et kõik teised lapsed olid neid keeli juba vähemalt aasta-kaks või suisa kolm õppinud. Joonasega oli veel enam-vähem, sest tema olid Norras kaks aastat prantsuse keelt õppinud, mis oli küll aasta vähem, kui teised tema klaasist, aga ikkagi parem kui mitte midagi. Teiseks keeleks sai tal vene keel valitud, mille osas teised olid ainult aastakese ees ja õpetaja arvas, et Joonas saab individuaalse õppekava alusel neile poole aastaga järgi küll. Lenneli polnud aga ühegagi nendest keeltest mitte mingisugust tutvust teinud, tema oli Norras hispaania keelt tudeerinud ja seda Koolis ei pakutud üldse. Nohja kuidas sa lähed õppima täiesti uut keelt, mida teised on kaks aastat omandanud? Aga ega's midagi, valik tuli teha ja kuna saksa keel on norra keelele (mida lapsed ka kohustuslikus korras olid õppinud) (mitte just kõige edukamalt) kõige sarnasem, siis läks ta sinna.

Nüüdseks peab ütlema, et lapsed on üllatavalt hästi hakkama saanud. Mitte ainult võõrkeeltega, vaid kõige muuga ka. Tuleb silmas pidada, et nad polnud ju ka eesti keelt kunagi õppinud (kui koduõpe välja arvata) (mis oli küll kõrgel tasemel - khm - kuid siiski võrreldamatu igapäevase koolitööga), mis tähendas päris mitme aasta jagu grammatika ja muude keelereeglite tagantjärgi ära õppimist. Ei saaks öelda, et neid raamatutegi lugemisel oleks hellitatud - Joonase esimene kohustuslik kirjandus oli "Rehepapp". Kujutage nüüd ette last, kellel puuduvad teadmised Eesti ajaloost, mõisatest, talupoegadest, pärisorjusest ja kes peab esimese eestikeelse raamatuna sellise teose läbi töötama. Ega Lennelilgi parem polnud. Vaevu tavapärase eesti keelega toime tulevat last pannakse "Kevadet" lugema, mis teadupoolest just kõige kaasaegsema eesti keelega ei hiilga. Eks ta raske oli ja esimest korda nende kooliaja jooksul pidime me neil aeg-ajalt õppimisel abiks olema, aga enamuse tööst tegid nad ikka täitsa iseseisvalt ära. Möödunud aasta lõputunnistus oli igatahes mõlemal täis häid ja väga häid hindeid.

Ja see on ikka üks päris uhke värk.

Sealt, kus raamat lõppes. II osa. Auto ja kastid.

Hommikul Stockholmist Tallinnasse saabunud laevalt autoga mahasõitmine oli omamoodi kergendus. Seekord me ei tulnud lihtsalt nädalaks ega kuuks - nüüd me jäämegi siia. Pikki aastaid tähendas Eestis käimine kiirustamist: sul on nädal või heal juhul kaks selleks, et käia läbi vähemalt mõned oma sõpradest-tuttavatest-sugulastest (teades juba ette, et tagasi Oslosse naastes ootavad sind telefonis etteheitvad sõnumid "Oot te olite Eestis ja meie juurde ei tulnudki?"), külastada lastega perearsti ja hambaarsti (kui oli meeles aeg kirja panna), kammida poed läbi (iga kord imestades, et kuidas meil see toidukaupade valik ikka nii suur) ja varsti pidid jälle kas lennuki või laeva peale tormama. Aga enam mitte.Vähemalt paar järgmist aastat mitte. Tegelikult pakuti Maigale kohe järgmist lähetust ka otsa, aga me olime juba varem otsustanud, et lapsed peavad siiski Eesti eluga ka mingil määral kohanema enne, kui nad täiskasvanuks saavad ja pesast välja lendavad (vahemärkusena olgu öeldud, et see viimane lausejupp tekitab jätkuvalt tunde, nagu jutt käiks kellegi teise lastest - minu omad on ju ometi väiksed!) (tegelikult juba 13 ja 15) (õudne).

Esimene sõit sadamast viis kohe koju. Või noh, tegelikult ämma ja äia koju, sest meil endal veel elamist Eestis ei ole ja nad pakkusid lahkesti meile ulualust. Kolimisauto oli jõudnud samasse sihtpunkti päeva võrra varem. Meie varem tehtud murelik avaldus, et kuidas me kõik sinna oma asjadega ära mahume, oli siiani saanud vastuseks muretu "Oh, mis te pabistate, meil ruumi küll". Nüüd õuel seisvad ämm ja äi enam nii optimistliku näoga ei olnud. Kui tervituse-embamised ja käesurumised tehtud, saime ka aru miks - kõik toad olid ebasündsas mahus täis meie kaste ja kotte. Kusjuures see oli ilma mahajäänud autotäieta, mis ikka veel Norras oma aega ootas. Nohjah, me ju hoiatasime, et nii võib minna. Aga lahenduse peale pidime mõtlema hiljem, sest tol hetkel vajas üks kiire asjaajamine ajamist: auto. Norras sõitsime me ringi sinise numbrimärgiga ja kuigi oleks tahtnud seda traditsiooni ka Eestis jätkata, siis kahjuks kohalikud seadused ei taha seda hästi lubada. Pealegi oli Norra kindlustus natuke liiga kallis selleks, et seda pikemat aega maksta tahaks. Enne Eesti registrisse auto kirja saamist tuli aga kõigepealt tollist läbi käia, auto sisse tollida ja tahtsime selle väikse protseduuri kohe ära teha.

Tollipunkt asub lennujaama lähedal. Kohta teab mis keeruline leida ei olnud, aga natuke rohkem viitasid ei oleks asja halvemaks teinud. Võtsime järjekorranumbri ja jäime oma korda ootama. Ühest kabinetist kostus venekeelset sõimamist: tolliametnik oli frustreerunud, et tema juures olev inimene polnud õiget blanketti üles leidnud ja andis sellest väga kõva häälega talle teada. Ohkides ja puhkides tormas ta läbi saali, rabas kuskilt õige paberi ja viis selle sõimu saatel abivajajale. Paber võeti alandlike vabanduste saatel vastu ja asuti täitma. "Vaesekesed, kes selle teenindaja juurde järgmisena peavad minema," ütlesin vaikselt Maigale. Tõenäosus oli suht väike, et meie sinna satume, sest ilmselgelt pidi neil seal omajagu aega minema, meie järjekord pidi kohe kätte jõudma ja avatud oli veel kolm teeninduskohta. Tõsi, hetkel olid need veel hõivatud. Viis minutit hiljem oli olukord muutumatu. Seitsemandal minutil lahkus üks klient. Ja see klient oli loomulikult selle sõimleva tädi juurest. Nõndaks olime siis meie need "vaesekesed", kes kerge ärevustundega, nagu kodutööd tegemata jätnud koolilapsed, tolle üsna käreda tollitöötaja jutule pidime minema. Tädi oli ilmselgelt väsinud, tööpäeva lõpp oli nii lähedal, ometi nii kaugel. Me küll püüdsime tema tuju veidi tõsta, viskasime veidi naljagi, kuid meie püüdlused ei langenud kuigi viljakale pinnasele. Ohates vaatas ta meie dokumente, mis meil auto kohta olemas olid, pomises midagi omaette, raputas pead ja ütles: "Mis tollimaakleri juures te käisite, kui te autoga Norrasse läksite?" Ja enne, kui me jõudsime vastata, et meie ei käinud kusagil, kõik käis automüüja kaudu, leidis ta juba firma nime paberitest üles, osutas sellele näpuga ja jätkas: "Vaat, selle juurde lähetegi, tema teeb teil paberid korda". Et siis... Ma tulen tolli, esitan nõutavad paberid ja tolliametnik (kes peaks justkui olema selles osas kõige parem spetsialist), saadab meid tollimaakleri juurde, kes omakorda esitab need paberid tolli? Täpselt nii oligi. Tõele au andes ei julgenud me eriti protestida ka, sest me polnud oma õrnade skandinaavialike kõrvadega veel harjunud sõimamise ja kõva häälega info edastamisega. Nõndaks siis läksime sama targalt minema. Tollimaakleri büroo polnud kuigi kaugel, nii et kavatsesime sealt läbi sipsata. Paraku kipub nii olema, et kui asjad juba hakkavad viltu kiskuma, siis nad lähevad ka edasi - väikse tollimaakleri ettevõtte kõik töötajad (tervelt kaks) olid puhkusel. Õnneks küll ainult esmaspäevani, nii et polnud vaja kaua kannatada.

Nädalavahetus möödus meeleheitlikus katses kogu meie kastide sisu mingilgi määral olemasolevatesse kappidesse ära mahutada. Üsna pea oli selge, et sellest pole suurt tolku: kapid said hoobilt täis ja kastide hulk vähenes umbes kahe protsendi võrra. Õnneks on ämm-äi omamoodi kinnisvarainvestorid, nende portfellis on ka muud kinnisvara. Okei, see oli kunstiline liialdus, tegelikult oli neil Mustamäel väike korter, mis seisis tühjana. Nõndaks leidsime ühisel nõul, et ajutiselt saame kogu oma kraami sinna hoiule viia. Kohe ei hakanud seda tegema, sest nagu eespool öeldud, üks autotäis pidi veel saabuma. Nõnda me siis elasime üsna otseses mõttes mõned päevad kastide otsas.

Esmaspäeval olime tollimaakleri juures tagasi. Seekord õnnestus neile kogu auto kohta käiv paberipakk üle anda. Et tegemist oli sama ettevõttega (ja samade inimestega), kes olid auto väljaviimise dokumendid vormistanud, siis pidi asjaajamine võtma aega nii umbes viis minutit. Või vähemalt nõnda me arvasime. Proua, kes pabereid vaatas, käitus kahtlaselt sarnaselt sellele tädile, keda me tollis olime kohanud. Selle vahega, et see proua ei sõimanud. Küll aga vangutas ta pead ja pobises midagi omaette. "Ma ei saa aru, miks siin selline tollikood on..." oli üks lausejupp, mida ma tema pobina seest tabasin. "See pole loogiline..." Siis pöördus ta meie poole ja püüdis oma tolliterminoloogiat kasutades selgeks teha, et nende paberitega on mingi jama - küll mitte meie tõttu, ta ise olla kuhugi omal ajal mingi vale koodi kirjutanud - ja ta peab vaatama, kuidas seda asja lahendada. Nädala jooksul pidi vast asja korda saama. Nojah, kui nii siis nii.

Meie nädal oli täis päevade viisi asjade sorteerimist ja lahtipakkimist, ümberpakkimist ja mõtlemist, et kas ikka on kõiki neid asju vaja. Ühel sellistest nädalapäevadest helises telefon. Toru teises otsas oli automüüja, kes kolm aastat varem meile auto oli müünud. Ta oli täitsa segaduses ja ütles, et tollist olevat nendega ühendust võetud ja räägitud midagi, et meie auto olevat nende firma nimel kolm aastat tagasi Eestist välja viidud ja nüüd tagasi Eestisse tollimiseks on vaja nendelt mingeid pabereid, aga nemad ju müüsid auto meile ja kuidas nad nüüd üldse mingit paberit saavad omada ja... Pidasin ta jutu korraks kinni ja ütlesin, et mina pole nüüd küll õige inimene neid aitama, sest meie andsime kõik oma paberid tollimaaklerile. "Aa, okei, no ma võtan siis nendega ühendust," kõlas teiselpool toru. Hinge hakkas siginema kahtlus, et midagi on nüüd kapitaalselt valesti. Seda süvendas paarkümmend minutit hiljem tulnud kõne, seekord tollimaaklerilt, kes rääkis mulle midagi sellest, et nad olid ikkagi tollile pabereid esitades mingi vea teinud ja nad peavad nüüd parandusdeklaratsiooni tegema ja sellega võib natuke aega minna. Ehh, oleks tahtnud kõik juba korda saada, aga no mis teha, kui läheb veel nädalake-paar, mis seal ikka.

Aeg läks. Meie teine autotäis asju jõudis ka ilusti kohale, lahtipakkimise rõõmud kestsid veel paar nädalat, aga mida ei olnud, oli kõne tollimaaklerilt, et autoga on kõik korras. Kolmandal nädalal helistasin ise. "Tollist öeldi mulle, et parandusdeklaratsioonid vaadatakse läbi nende laekumise järjekorras ja neil oli just tulnud Ameerikast mingi suur asi," oli info, mis mind täieliku üllatusena tabas. "Neil on õigus käsitleda teie deklaratsiooni kuni kolm kuud". Kolm kuud! "Aga neil tavaliselt nii kaua ei lähe, see on lihtsalt maksimum". Möödus veel paar nädalat. Siis kuu. Teine kuu. Iga natukese aja tagant helistasin, jälle vabandati ette ja taha, et see tollitöötaja, kes meie autoga tegeleb, on nii üle koormatud ja tema lihtsalt ei jõua, aga kohe-kohe peaks olema järg meie käes. Kui lõpuks kolmas kuu käimas oli, sai mul mõistmine ja kannatus otsa. Andsin tollimaaklerile teada, et kui nüüd need asjad korda ei saa, hakkan ma neilt kahjutasu sisse nõudma - ma maksan oma Norra kindlustust nagu lollakas ja kas nemad sõidavad minu asemel ise Norra kindlustusega asju ajama, kui mul peaks siinmail midagi juhtuma. "Aaaaga me ei saa ju midagi teha, sellel tollitöötajal oli paar asja vahele tulnud ja..." Oot kuidas palun?! Kõik parandusdeklaratsioonid pidid ju laekumise järjekorras läbi vaadatama, kuidas nüüd siis oli midagi "vahele tulnud"? Palusin väga viisakalt tollimaakleril välja otsida selle tollitöötaja ülemuse kontakt. Kohe. Äkitselt hakkasid asjad kiiresti liikuma. Minuga küll ühendust ei võetud, küll aga minu naisega (auto oli tema nimel) ja helistajaks oli üks tolli ülemustest, kes - kuulanud ära tema mure - vabandas ja ütles, et nii need asjad küll ei peaks käima. Järgmiseks päevaks olid paberid korras. Ülejärgmisel päeval saime juba Eesti numbrimärkidega mööda ilma vurama minna.

Meie esimesest tollikülastusest oli möödas neli kuud ja kakskümmend viis päeva.

Sealt, kus raamat lõppes. I osa. Lahkumine.

Maiga vajus rampväsinuna ja täiesti nõutuna toolile. Käes oli 1. augusti 2018 õhtupoolik ja kolimisauto oli meie Oslo (õieti Stabekki, mis on väike asula kohe Oslo külje all) elamisest just ära läinud. Seljataga olid pingelised päevad. Mitte ainult sellepärast, et me olime kuumade juulilõpu ilmadega sunnitud päevade viisi oma kappe ja riiuleid tühjendama, arusaamatul hulgal sodi lihtsalt ära viskama (selleks oli vaja kolm korda prügijaamas käia), kõlblikud asjad kastidesse ja kottidesse laduma - see oli ette arvata. Küll aga ei osanud me arvata, et kolimisfirma, kes oli võistupakkumise võitnud (välislähetuses olija peab nimelt võtma pakkumised kolmelt Eesti kolimisfirmalt, kellest siis eelistatakse kõige odavamat) teatas ühtäkki, et nad ikka ei saa 1. augustil tulla, neil polevat piisavalt kolijaid. Et eksju meile sobib, kui nad tulevad neljandal kuupäeval. Ei, ei sobi! Meil on tellitud järgmiseks päevaks koristaja ja siis tulevad juba uued omanikud, mis mõttes neljandal?!. Pärast pikki proteste täis telefonikõnesid ja kirjutamisi, kus me igal võimalikul viisil tegimise selgeks, et kolimiseks sobib ainult üks kuupäev ja selleks on 1. august, teatati meile vastumeelselt, et "no eks me vaata, mis teha annab". Ju siis andis ikkagi midagi teha, sest kaks noormeest koos autoga õigel päeval kohal. Õhtuks oli auto täis ja ära ta vuraski. Juba õige pea pidime ka ise viimased asjatoimetused ära ajama ja varsti kodu poole teele asuda, kõik oleks pidanud olema kõige paremas korras, ainult et... meie elutoa keskel oli jätkuvalt paarkümmend suurt kolimiskasti, lahtivõetud mööblit ja suured riideid täis kotid. Teisisõnu, me olime oma viimase nelja aasta jooksul kogunenud asjade kuupmeetreid ikka totaalselt valesti hinnanud ja hoolimata meie poolt kolimisfirmale saadetud eelnevatest loeteludest, kirjeldustest ja piltidest olid ka nemad arvanud, et mikrobussist veidi suurem auto peaks meie asjade mahutamiseks piisav olema. Valesti arvasid. Ja teha polnud midagi. Sest kolitavate asjade mahu eest vastutab kolija ise, mitte kolimisfirma. Mis on küll jabur, aga nii see oli. Triiki täis kolimisauto oli läinud ja meie olime sõna otseses mõttes portsu otsas.

Mõistetavalt ei olnud meeleolu just meeliülendav. Ideed, kuidas olukorda lahendada, liikusid alates asjade prügimäele vedamisest (no see polnud muidugi tõsine mõte) kuni hirmkalli raha eest kuskile lattu hoiule viimiseni, kuhu siis millalgi keegi läheb ja veel suurema raha eest need asjad Eestisse toob. Eks variant oli küsida abi ka mõne tuttava käest, aga... Ütleme nii, et meist halvemaid abipalumise oskusega inimesi kindlasti kuskil on, aga meie ei ole neid veel kohanud. Kuid kus häda kõige suurem, seal... noh, tavaliselt püksid märjad, aga seekord otsustasime ennast siiski kokku võtta ja helistada ühele Norras ehitusäri ajavale eestlasele. No et äkki mingil põhjusel on tal lähiajal Eestisse asja ja äkki see asjaajamine toimuks tühja kaubikuga ja äkki sobib, kui me selle tühja kaubiku oma asjadega ära täidame. Mõistliku tasu eest muidugi. Ja etskae! Täiesti müstilisel kombel oli tal justnimelt mõte varsti Eestisse minna, tõsi küll, täis kaubikuga, sest keegi sarnases olukorras inimene olla soovinud ka oma asju kodumaale toimetada. Kuid - see vajadus oli äsja ära langenud ja ta olla heameelega nõus meile appi tulema. Et ta aga kohe lähema ööpäeva jooksul seda teha ei saanud, pidime ikkagi välja mõtlema, kuhu me selleks ajaks asjad paigutame. Õnneks oli meie majal kelder ja pärast lühikest sõnumivahetust uute üürnikega saime teada, et neil pole vähimatki selle vastu, kui me mõneks ajaks oma asjad sinna jätame.

Huhh.

Pilvepiirilt paistis jälle päike. Kujundlikus mõttes muidugi. Sest pilvi polnud me selle rekordilisel kuuma suve jooksul pea kordagi näinud. Ühesõnaga asjad kulgesid kenasti ja 3. augusti hommikul saimegi oma koduks olnud vana kollase majaga hüvasti jätta. Enne lahkumist nägime ära uued üürnikud, kes sõitis oma kolimisautoga juba hoovi, ja ka omanik tuli veel meil kätt suruma. Nende lühikeste minutite jooksul, mis me viisakusi vahetasime, saime veel ühe üllatava info osaliseks. Nimelt veidi enam kui aasta tagasi oli omanik tegelikult juba kokku leppinud ühe teise perega (vist olid kuidagimoodi nende tuttavad), et ta üürib hoopis neile selle elamise. Viimasel hetkel olid need aga alt ära hüpanud ja öelnud, et praegu kohe kuidagi ei saa, aga aasta pärast sobiks ideaalselt. Seega, kui meie käisime maja vaatamas ja ütlesime, et me sooviks üürida seda ainult üheks aastaks (tavaliselt eelistatakse pikemaid lepinguid), oli see omanikule nagu taevakingitus. Ja nüüd siis olimegi koos selle "ühe teise pere" ja omanikuga surumas kätt ja kõike paremat soovimas. Vaat kuidas mõnikord asjad klikkavad.

Meie plaan lahkumiseks oli juba varakult paika pandud selliselt, et me ei hakka kuhugi kiirustama. Kuigi Oslost Stockholmi saab väga edukalt ka ühe päevaga sõita, siis me juba teadsime ette, et lahkumise hommik läheb alati kiireks ja stressirohkeks, meil pole kuhugi otseselt kiiret ja seetõttu jagasime teekonna kaheks: esimene peatus kusagil keset Rootsit ja sealt järgmisel päeval Stockholmi. Hommikusöök oli meil jäänud söömata ja seetõttu tegime päris esimese peatuse hoopis kohalikus Stabekki kohvikus, mis üldiselt on tuntud oma heade magusate saiakeste poolest. Meie aga saiakesi ei tahtnud ja seega võtsime nälja kustutamiseks võileivad. See oli viga. Me polnud keegi elus nii kuivi ja maitsetuid asju närinud, ilmselgelt olid need jäänud sinna eelmisest päevast ja nüüd müüdi ilma igasuguse häbitundeta värskete pähe maha. Eriti kurioosne oli tütre röstsai, mille peal oli omlett - omlett oli täiesti läbi külmunud! Ma viisin selle müüjale ja palusin ta see mikros soojemaks teha. Sai läks küll all tulikuumaks, aga omlett selle peal jäi ikka jahedaks... Tean-tean, virin-virin-virin, aga kui sa ikka kulutad nelja võileiva, kahe vee ja kahe kohvi peale 50 eurot, siis kuidagi ootad midagi enamat.

Pikema sõidu esimene sihtpunkt oli Kristinehamn. See väike asula täpselt poolel teel Stockholmi üllatas meid väga positiivselt. Nime poolest oli sealse majutuskoha näol tegemist kämpinguga, aga lisaks tavapärasele puust telgile, kuhu ainult kaks voodit ära mahuvad, oli võimalik täitsa korralik konditsioneeritud, täisvarustuses köögi, duši ja ilmatu suure terrassiga majake üürida. Pole vast vaja mainidagi, kumma kasuks ma valiku tegin. Auto sai otse majakese kõrvale parkida, mis tegi ööbimiseks vajalike asjade edasi-tagasi tassimise eriti mugavaks. Kui olime veidi jalgu sirutanud, läksime vaatama, kust õhtusööki saab. Seda pakuti paarisaja meetri kaugusel olevas kohvikus. Välimuselt oli see pigem tagasihoidlik, vana puumaja ja ka interjöör ei pannud just ahhetama, kui leebelt väljenduda. Korraks kaalusime isegi mingi muu kohta otsimist, aga kõht oli juba tühi ja hakata võõras kohas veel ringi tuiama - pold mõtet. Menüü oli lühike: mingi kala, mille nime ma ei mäleta, siis kana ja mingi taimetoit. Minu valik langes kanale ja kui see lauale toodi... Ma nüüd ei tea, kas tegemist oli tühja kõhuga või kontrastiga samal hommikul sööduga, aga ma pole kunagi nii häid praetud kartuleid ja kanafileed saanud. Kõik mis ma taldrikult tõstsin, täiesti sulas suus ja see maitsekooslus oli täiesti uskumatu! Kui ma seda teenindajale mainisin, siis selgus, et nende kokk olevatki väga suure kogemustepagasiga, oskab lihtsad toidud gurmee-naudinguks teha ja kuigi ta võiks vabalt kuskil peenes restoranis töötada, oli ta jäänud truuks sellele väiksele kohvikule. Igatahes olin ma sellest nii vaimustuses, et Eestisse jõudes pidasid sõbrad-tuttavad mind vist veidi napakaks, kui ma neile taas ja taas kohutavalt headest Rootsi kohviku praekartulitest ja kanafileest rääkisin.

Söögikohast veel paarisaja meetri kaugusel oli väikse liivaribaga järv. Õhtu oli juba hiline, mis tähendas, et peale meie ei olnud seal praktiliselt kedagi. Küll oli kosutav pärast kogu seda kolimisjama ennast veidi jahedasse vette kasta. Lapsed muidugi nautisid seda kohe eriti. Tagasi majakeses istusime naisega veel tunnikese terrassil, rüüpasime veini ja nautisime muinasjutulist päikeseloojangut.

Elu oli jälle lill.

On asju, millest ei räägita

Lugedes tänaseid Eesti lehti oli natuke üllatav avastada, et seal leidis ära kajastamist ka Holmenkollenis suusatamise MK-etapil toimunud rahutused publiku seas (https://maailm.postimees.ee/4435481/norras-sai-spordihuviliste-tunglemises-viga-vahemalt-uheksa-inimest). Selles mõttes et jah, siseriiklikult tekitas see ka laineid, sest sellist asja pole varasematel aastatel juhtunud. Sellest hoolimata ma ei uskunud, et see kusagil mujal uudistekünnise ületaks. Olgem ausad, maailma mastaabis ei ole see asi, mis vääriks ära märkimist. Ja kui olukord oleks vastupidine olnud (ehk näiteks Otepääl oleks rahvas kaklema läinud), siis päris kindlasti poleks sellest Norra ajakirjanduses sõnagi olnud. Kust ma seda tean? Nooh, mäletate ehk kuupäeva 24. veebruar? Seesama, mis kogu Eesti rahva uhkusest õhetama pani, mis mähkis New Yorgis Empire State Buildingu sini-must-valgesse rüüsse ja mis oleks sama teinud Rio de Janeiro kuulsa Kristuse kujuga (kui ainult ilmastikuolud asja poleks ära rikkunud)? Kuidas meie kallid naaberriigid Soome, Läti ja Leedu tegid igaüks meeldejäävaid kingitusi? Muidugi mäletate, miks te ei peaks. Ja nüüd ma ütlen, kuidas Norra pidas meeles Eesti suurt juubelit: mitte kuidagi. Jep - mitte ükski ajaleht, mitte ainumas tele- ega raadiokanal ei maininud asjaolu, et nende "peaaegu" naaberriik tähistab erakordset ja ümmargust sünnipäeva. Mitte poole sõnagagi. Küsisin kohalike käest ka, et millest see võib tingitud olla. Nad kehitasid vabandavalt õlgu ja ütlesid, et eks norrakad kipuvad väga enesekesksed olema. Kõik mis jääb põhjamaadest väljapoole, seda lihtsalt pole olemas (kui see just USA pole). Mis selgitab ka asjaolu, et pea ükski norrakas, kellel puudub lähem kokkupuude Eestiga, ei tea isegi seda, kuskohas see asub (missest, et Oslo ja Tallinna vahel lendab kolm lennufirmat, neist kaks pea igapäevaselt), rääkimata sellest, mis on Eesti pealinn (parimal juhul teatakse Riiat, Tallinna nime kuuldes tehakse nägu, nagu ma mõtleks ise kohanimesid välja), mis keelt seal räägitakse (loomulikult vene, mida siis veel!) või et Eesti on Euroopa Liidu liige (see tuleb mõnikord isegi ametnikele üllatusena). Nii et kõigile neile, kes arvavad, et Eestis toimuv läheb kellelegi väga korda ja et äkki me teeme endale mingite tegudega endale häbi - pole vaja muretseda, meie olemasolust ei olda teadlikud isegi mõnesaja kilomeetri kaugusel. Siinkohal pean muidugi ära mainima, et Norras on olemas ka tulihingelised Eesti fännid, kes vääriliselt ka riigi 100. sünnipäeva tähistasid. Neid pole palju, aga nad on olemas.

Viimasel ajal on norrakatega üldse midagi imelikku lahti. Siiani vaat et liigseski rahulikkuses süüdistatavate viikingite kohta võib ainuüksi viimasel nädalal (lisaks Holmenkolleni-mäsule) lugeda sellised pealkirju: "Taani-Norra vahel seilaval kruiisilaeval läksid 35 norrakat omavahel kaklema", "Oslos peksid viis meest ohvrit golfikepiga", "Oslos rünnati ja rööviti ratastoolis naist"... Ju siis on mingi allasurutud raev, mis vajab väljalaskmist. Ja kui te arvate, et ainult Eestis on kõlupead, kes tõsise näoga räägivad vajadusest hümni sõnad ümber kirjutada, siis ei. Norras on sotsialistliku partei üks liidritest võtnud endale püha eesmärgi muuta hümni sõnad kaasaegsemaks. Kui Eestis tahetakse Jumal hümnist välja visata, siis Norra puhul on teemaks sugude võrdsus - näiteks rida "Ja emad nutsid" pidavat olema kaasaja kontekstis täiesti ajale jalgu jäänud. Õnneks on selles küsimuses mõlemal riigil ka mõningad sarnasused: terve mõistus tundub (vähemalt hetkel) võidutsevat.

Kui kurioossetest lugudest veel rääkida, siis hetkel toimuvad Norra parlamendihoones ja selle ümbruses rekonstrueerimistööd. 2011. aastal, kui ettevõtmist alles planeeriti, oli tööde eelarve 70 miljonit NOK-i (ehk siis 7-8 miljonit eurot, olenevalt valuutakursist), nüüdseks on see kasvanud 2,3 miljardi kroonini (230-240 miljonit eurot). Vaat see on alles eelarvestamine! Selline laristamine on isegi naftarikaste norrakate jaoks liig mis liig, nii et hiljaaegu pidi selle jama pärast parlamendi spiiker tagasi astuma. Aga tööd käivad edasi.

Ja muide, kui kellelgi peaks kuskil vedelema mõnest Norra reisist vanu 100- või 200-krooniseid (need on sellised, mille ühel küljel on mõne kuulsa norraka portree), siis tasuks need kiiremas korras ümber vahetada, sest need kaotavad alates 30. maist 2018 kehtivuse.

Ma tahtsin lihtsalt viisakas olla

Sündmus: Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine.
Toimumiskoht: Oslos asuv Vulkan Arena.

Hämarasse saali on valgumas kutsutute massid. Hea küll, mitte päris massid, aga üle saja inimese kindlasti. Toolid täituvad tasapisi, kuid nagu ikka (ja see pole muide üldse ainult eestlastele, vaid ka kõikidele teistele rahvustele omane), kipuvad esimesed paar rida üsna tühjaks jääma. Ma tean, et lavale on tulemas klassikalise muusika pianist. Küllap on tal üsna ebamugav, kui kogu rahvas temast nii kaugel istub, selliselt kaob kogu sündmuse intiimsus ju ära. Tahan viisakas olla ja anda vähemalt enda poolt parima, et artist ennast paremini tunneks, seega asetan enda istmiku siis kõige esimese rea pea kõige keskmisele kohale. Sest mida siin ikka karta, ega see mingi šõuetendus pole, kus esiridades istujad potentsiaalselt naerualusteks võivad sattuda. Mõned julgemad on minu kõrval veel, kuid suuremalt jaolt on minu vahetus läheduses tühjus.

Kontsert algab. Saadik peab kõigepealt ilusa kõne Eestist, meie vabaduseihast, saavutustest ja tulevikuvaatest. Seejärel tutvustab lühidalt pianisti, keda väidetavalt peetakse "meie aja Franz Lisztiks" ja "klassikalise muusika Quentin Tarantinoks". Viimane väide ajab saali naerma, minul aga tekib kergelt halb eelaimdus. Quentin Tarantino ja klassikaline muusika ei tohiks väga ühte lausesse sobida. Sellest hoolimata jään oma kohale. Hetk hiljem saabub lavale valgete prilliraamidega, lillelise mustriga ülikonnas artist, kes mikrofoni äärde jõudes rahvast aplausi eest tänab. Kõva häälega. Väga kõva häälega. Ja üldse mitte viisil, mida võiks ühelt klassikalise muusikaga tegelevast artistist oodata. Ta tutvustab ennast, nimi on Aksel Kolstad. Millele järgneb (üsna ootamatult) püstijalakomöödia stiilis väga värvikas kirjeldus sellest, kuidas ühel Hong-Kongi kontserdi korraldajal tema nime väljaütlemine kuidagi ei tahtnud õnnestuda ja lõpptulemusena "Aaasss-hõuuul"-iks moondus. Seejärel istub ta klaveri taha ja mängis oma tõlgenduse ühest Rahmanonovi palast. Vist mängib hästi, ma pole kahjuks selles osas spetsialist, aga teadjamad pärast ütlesid, et oli hea küll. Lugu läbi, jätkab ta oma lugude vestmist, võttes seekord abiks saksa keele aktsendi. Jutu sisu polnud midagi märkimisväärset, kuid ühel hetkel on tal selle numbri sees vaja pöörduda isiklikult kellegi poole publiku seas...

Taolistes olukordades olen ma alati olen mõelnud, et selle inimene nahas ei tahaks ma küll olla, kellele lavalt ebatervet huvi hakatakse tundma. Esiteks ei meeldi mulle tähelepanu keskpunktis olla. Teiseks hakatakse selle inimese üle tavaliselt mingit nalja viskama, mis võib, aga ei pruugi naljaks olla. Kolmandaks kardan ma, et ei saa lavalt tulevatest küsimustest-juhenditest korralikult aru, mis tähendab, et ma teen ennast veel lollimaks kui vaja. Ühesõnaga, kui selline oht on mingilgi määral olemas olnud, et lava peal olija võib kedagi publiku seas pihtide vahele võtta, olen ma ennast paigutanud kuhugi saali taha nurka või sellisesse kohta, kus ümberringi on piisavalt palju inimesi, et sihtmärgiks langemise tõenäosuse miinimumini viia. Praegusel juhul ei oska ma seda karta, sest minu parima teadmise kohaselt on siiski tegemist klassikalise muusika kontserdiga. Mis tõenäosus on, et selle vältel tüüp klaveri tagant millekski muuks kui publikule kummardamiseks püsti tõuseb?

Ja siin ma nüüd siis oma tõenäosusteooriga olen. Nagu metskits avatud lagendikul otse jahimehe püssi ees. Selle eest juba plehku ei pane. Tõsi, mu ümber on ka teisi "metskitsi", aga millegipärast on tal vaja oma relv just minu poole suunata. Õnneks ei midagi hullu, lavale ei kutsuta ja prääksuga kükke ei pea tegema, aga minu jaoks on ebamugavuse piir juba oma nime ja perekonnastaatuse ütlemisega ületatud. Natuke minu üle nalja heitnud, läheb ta klaveri taha, mängib veel ühe loo (seekord Arvo Pärdi klaveripala), mille järel teeb ta järgmise sketši, seekord india aktsendiga Oprahi mängides. See on suht piinlik, nii et ma vaatan rohkem põrandale, kui tema poole. Mida lugupeetud pianist loomulikult märkab ja sellest ka kogu saalile teada annab. Olles saanud veidi veel minu üle nalja heita, küsib ta lõpetuseks: "Kas tahad, et ma loen su mõtteid?" Olles saanud jaatava vastuse, teeb ta laval grimasse ja väänleb, justkui mingit ilmutust saades ja ütleb: "Ma arvan... ma arvan... et sa mõtled.... et sa ei istu kunagi enam ühelgi kontserdil esimesse ritta!"
Mille osas on tal absoluutselt õigus.

Aga ma püüdsin ju lihtsalt viisakas olla.

Aasta siis oli... 2017

Nonäe, ongi ainult pool aastat veel jäänud seda mitte-nii-meeleheitel koduperemehe elu. Siin blogis on viimasel ajal vaikus olnud, aga seda peamiselt põhjusel, et midagi väga raputavat ei toimunud - uut äri ei alustanud, uut naist ei võtnud ja lapsi on ka täpselt sama palju kui enne. Ja oma kirjutamishimu sain natuke teiselt viisil rahuldada, aga kas sellest ka reaalselt midagi vormub, näitab aeg.


Paar asja möödunud aastal siiski toimus, mis siiamaani meeles mõlguvad. Näiteks veebruaris murdsin ma ühe endale antud lubadustest. Olin nimelt omal ajal otsustanud, et mina kuskile Kagu-Aasia maadesse, nagu näiteks Taisse, oma jalga ei tõsta. Mitte et mul konkreetselt selle piirkonna vastu midagi oleks, aga nii palju kui ma olin kuulnud, pidavat seal juba palav olema ja no mida asja ma mingisse sauna otsin, kuhu saamiseks peab veel pool ööpäeva raudlinnu sees istuma. Jääb ära. Ometi läks elu kuidagi nii, et veebruari teises pooles leidsin ennast Thai Airwaysi lennukilt suunaga Bangkokki, sealt edasi juba Phuketisse.
Sellest fraasist "läks elu kuidagi nii" võiks ju lihtsalt üle libiseda, kui see poleks natuke tragikoomiliselt kulgenud. Alustades algusest: olime oma sõprade perega mõnda aega arutanud, et peaks talvel koos väikse patareide laadimise reisi tegema. Eelmisel aastal olime koos Tenerifel käinud ja juba siis rääkisid nad naljaga pooleks (vähemalt ma arvasin, et see oli naljaga pooleks), et järgmisel korral võiks Taisse minna. Nemad olevat seal käinud ja jubedalt oli meeldinud. Minu naine, kellega me enamikes asjades reeglina ühel nõul oleme, võttis seekord kohe sellest rumalast mõttesähvatusest kinni. Hoolimata minu protestidest, mille põhjapanevateks argumentideks olid palavus, pikk lennureis ja vürtsikas toit, oli liisk langenud. Aeg läks ja varsti tuli hakata otsima hotelli ja lennukipileteid. Kes vähegi Tai kuningriigiga kokku on puutunud, siis see teab, et see maa põhimõtteliselt ainult hotellidest koosnebki. Kuigi me olime sihtkoha ära piiritlenud Phuketi saarega, ei teinud see olukorda kuidagi paremaks. Ma veetsin kaks nädalat non-stop arvuti taga (töötu inimese luksus), lugesin läbi tuhandeid arvustusi, mis oli sadade hotellide kohta kirjutatud ja iga kord, kui ma jõudsin mõelda, et "see vist sobib", leidsin kohe midagi, mis mõttele kriipsu peale tõmbas - oli selleks siis hind, asukoht, kvaliteet, peretubade puudumine või kombinatsioon eeltoodutest.  Muidugi oleks kõige parem lahendus olnud minna samasse hotelli, kus meie sõprade pere oli viimati käinud, nad olid seal väga rahul olnud ja hotelli kirjaldust lugedes ka põhjusega. Sellega oli aga probleem, sest kohe avalehel anti teada, et üle 11-aastaseid koheldakse seal kui täiskasvanuid, mis tähendas, et peretuba meile ei anta ja kahe eraldi toa võtmine tähendanuks majutushinna duubeldumist. See ei läinud kohe mitte. Pärast pikki otsimisi olin sisuliselt alla andnud ja andsin sõprade perele ka teada, et meil on valida ainult mitte-nii-heade ja veel halvemate valikute vahel, sest mina lihtalt ei leia head mõistliku hinnaga peretubadega hotelli. Selle peale sõprade pereisa Hans, kes sinnamaani polnud  majutusteemaga viitsinud suurt tegeleda, saatis hinnapäringu tollesamasse hotelli, kus nad varem peatunud olid (milles - tuletan meelde - üle 11-aastaseid täiskasvanuteks peetakse) ja... sai pakkumise kahele peretoale! Ei mingeid probleeme, et lapsed on liiga suured ega mingit sundi lisatubade võtmiseks. Ühest küljest muidugi tore, et sai asja korda, aga teisalt - mida paganat! Olin kaks nädalat sisuliselt tühja tööd teinud, ma oleks võind ju kohe nendega ühendust võtta. Ühesõnaga sai kinnitust tõdemus, et mõnikord on keeruliste probleemide lahendused üsna lihtsad.
Selle õppetunni saatel oli vaja võtta ette järgmine samm: lennukipiletid. Väikese uuringu järgi ilmnes, et Oslost ükski firma otse Phuketisse ei lenda, vahemaandumisega Bangkokis (või Dohas või Moskvas või Dubais) oli pakkumisi ohtralt. Enne lõpliku valiku langetamist vaatasin igaks juhuks üle ka Stockholmist väljuvad lennud (Oslost rongiga saab sinna suht kiiresti ja odavalt) ja etskae! Vähe sellest, et sealt minek oli sadu eurosid odavam, oli Rootsi pealinnast ka otselend Phuketisse. Hansu perele sobis see variant ka hästi, sest alustada reisi Tallinn-Stockholmi kruiisiga tundus nende jaoks mõnusa puhkuse sissejuhatusena. Lennukipiletite hinnad tundusid tõusvat iga päevaga, nii et ma ei hakanud suurt venitama. Võtsin ühe reisibüroo, kes kõige odavamaid pakkumisi tegi (lennufirmast otse ostes ei pruugi muide üldse kõige paremat pakkumist saada), valisin otselennu Phuketisse, trükkisin pereliikmete andmed sisse, vajutasin nupule "järgmine leht" ja ootamatult tuli ette aken "Viga! Alusta otsast peale!" Noh, ikka juhtub. Valisin jälle lennu, trükkisin uuesti pereliikmete andmed sisse, "järgmine leht" ja etskae, seekord asi töötas. Väga hea. Sisestasin krediitkaardi andmed, kontrollisin veelkord kuupäevad ja maksmisele kuuluvad summad üle ja olles veendunud, et kõik on õige, maksin ära. Piletid saabusid mõne sekundi pärast e-postkasti. Igaks juhuks kontrollisin (kuigi tegelikult vajadust polnud, rohkem enda rahustamiseks), et kõik andmed on õiged ja tõepoolest, makstud summa oli õige, pereliikmete nimed olid õiged, kuupäevad olid õiged, kellaaeg... Järgmisel hetkel jooksis mul külm jutt üle selja. Kellaaeg oli päeval kell 12, mis ei saanud kuidagi õige olla, sest Phuketi lend pidi välja minema õhtul kell seitse. Ja mis vahepeatus see Bangkokis on? Ma ju võtsin otselennu! Mõne minuti jooksul jõudis kohale, mis juhtunud oli. Kui reisibüroo leht mulle ühel hetkel veateate edastas, viskas ta mu tagasi tellimuse algusesse. Ainult et valikus olnud reisidest oli süsteem pannud ise tärni mitte otselennu, vaid samal päeval toimuva vahemaandumisega lennu ette. Et kuupäev oli õige ja hind oli sendipealt sama, siis ma ei märganud kuni lõpuni välja, et see polnud üldse see, mis ma algselt tahtsin. See kõik tähendas aga, et olime sõprade perega erinevate lendude peal. Lisaks korralduslik pool, kuidas õigeks ajaks Stockholmi saada. Üks variant oleks olnud eelmisel õhtul kohale minna ja hotellis ööbida, teine variant minna õiga päeva kõige esimese rongiga. Selle puhul oli risk, et rong hilineb, mis oleks tähndanud kogu reisi toimumise löögi alla sattumist. Ehh... Üks väike näpuviga, õieti üks väike tähelepanematuse hetk ja äkitselt on jama kui palju. Ma polnud oma naist varem nii vihasena näinudki, kui pärast kogu loo talle ära rääkimist. Ega ta pärast ise ka päris täpselt aru saanud, mille peale ta vihastas, sest raha ju kaduma ei läinud ja kohapeal oleku aeg lühenes algselt planeerituga ainult umbes kaks tundi. Eks ta oli lihtsalt frustreerunud, et ta mees, kelle ainsad ülesanded oli leida hotell ja osta lennukipiletid, oli olnud nii äpu, et ei saanud kummagagi korralikult hakkama. Õnneks sellega draamad lõppesid. Tuli välja, et Hans polnud oma perele veel jõudnud pileteid ära osta, nii et nad panid ennast siis solidaarsuse mõttes ka sama vahemaandumisega lennu peale. Ja tegelikult oli neil natuke hea meel ka, sest siis nad polnud sunnitud neljakesi tervet külma veebruarikuist päeva kuskil Stockholmi linna peal jõlkudes veetma, vaid said oma jetlag'i soojas Bangkoki lennujaamas välja magada. Ja meie omalt poolt jõudsime ka hommikuse Oslo-Stockholmi rongiga täpselt õigeks ajaks. See siis oligi see, kuidas "elu läks kuidagi nii" ja ma ennast ühel hetkel Thai Airwaysi lennuki peal leidsin.
Phuket oli enam-vähem täpselt selline, nagu ma ette kujutasin. Vastu lootusi oli palavus isegi hullem kui ma kartsin ja päike nii intensiivne, et isegi režiimil "pool päeva toas, pool õues, aga igal juhul päikesevarju all" sain igaks õhtuks päikesepõletust tähistava roosa jume peale. Lapsed muide, kes kohe esimesel päeval pealaest jalatallani veekindla 50+ päevituskreemiga kokku määriti, said hoolimata korduvast ülemäärimisest sellised põletused, et osadel olid suisa villid kehal. Ei jäänud muud üle, kui neile kogu keha katvad kostüümid selga osta. Halb üllatus oli, et palavust ei leevendanud ka päikese loojumine - õhtuti oli selline tunne, nagu keegi oleks saunas tuled kustu pannud, aga kerise tööle jätnud. Ja hoolimata mereäärsest asukohast valitses pea kogu selle kahe nädala jooksul täielik tuulevaikus. Samas õhuniiskus oli selline, et värskelt duši alt tulnuna piisas kümnekonna sammu tegemisest, kui tundsid, et keha juba kleepub. No ei saa mina aru, mida inimesed selliste olude juures fännavad ja aastast aastasse mimeid sadu eurosid on nõus maksma, et sinna taas ja taas tagasi minna.
Eks muidugi oli seal head ka: hotell oli suurepärane (eriti veel pärast seda, kui meid saabudes klassi võrra parematesse tubadesse paigutati), toit oli nii hotellis kui väljaspool seda väga hea (kusjuures igas viimses kui söögikohas, ükskõik kui suur või väike ta polnud, oli menüüs alati üle kahesaja erineva roa, alates pizzadest, burgeritest pastadest kuni tai, india ja hiina toitudeni välja), toodete-teenuste hinnatase okei (muinasjutuliselt madalatest hindadest, millega meid enne reisi hullutati, jäi reaalsus siiski suht kaugele), loodus oli kena (nii palju kui me seda taksoakendest nägime) ja mis peamine - reisiseltskond oli suurepärane. Ometi meenutas see palavusega võitlemine nagu einestamist michelini tärnidega restoranis, kus solgitoru on katki läinud ja kirbe aroom söögisaali täidab - road ja teenindus võivad ükskõik kui head olla, aga selle nautimine on enam kui keeruline. Ma küll lähtun põhimõttest "iial ära ütle iial", aga praeguse seisuga ei näe ma küll ette, et ma kunagi sinnamaale oma jalga tõstaks. Õnneks sai ka mu abikaasa paraja päikese üleannuse, nii et järgmist talvepuhkust me eeldatavalt eraldi sihtkohtades ei veeda.

Aga ülejäänud aasta jooksul toimus ainult üks suurem elumuutus: asjaolude sunnil pidime ühest Oslo otsast teise kolima. Mis oli lõppkokkuvõttes väga hea, sest kuigi uus elamine on suisa 110 aastat vana, on ta võrreldes eelmisega palju valgem, ruumikam ja koolile lähemal. Eks tal ole omad murekohad ka, kohe peale sissekolimist ütles näiteks boiler üles, mingi aja pärast hakkas elekter omatahtsi välja lülitama ja noh, ütleme nii, et ma ei jõua ära oodata, millal talv läbi saab, sest soojapidavusega on sel hoonel omajagu suured probleemid. Õnneks on omanik suurepärane ja nii kui ma mingist asjast talle teada annan, on see paari järgmise päeva jooksul parandatud (välja arvatud maja soojustamine loomulikult). Igatahes plusse-miinuseid kõrvutades on graafik kõvasti plussi poole kaldu, nii et olen rahul.
Kolimisega seoses leidis aset üks seik, millesarnast mul polnud elus varem ette tulnud. Väljakolimise järgselt on siinmail mõistlik tellida eraldi koristusteenus, kes küürib elamises iga viimse kui nurga puhtaks - siis ei ole omanikul põhjust hakata tagatisraha kinni hoidma. Seda tegime ka meie. Kui koristajad olid objektil tööle hakanud, jäin firmaomanikuga (kes oli tulnud ka asja üle vaatama) juttu rääkima. Tuli juttu sellest, et mida ma olen siiamaani teinud ja miks ma praegu töötu olen ja nõnda edasi. Ühel hetkel ta peatas mind ja ütles: "Oot, sa käisid ülikoolis, töötasid 12 aastat pangas ja oled nüüd siin elanud kuus aastat. Kui vana sa siis oled?" Olles vastuse saanud, tegi ta üllatunud näo: "Päriselt? Sa näed nii noor välja!" Kujutage ette, mulle, keskealisele pässile, keda on alates teismeeast tema tegelikust vanusest 5-15 aastat vanemaks peetud, öeldakse, et ma näen noor välja! Lõpuks ometi olen jõudnud siis sinnamaale, kus väline ja tegelik vanus ei ole mitte ainult võrdsustunud, vaid muutunud vastupidiseks! Ma olen noor ja nägus ja valmis maailma vallutama! Paar nädalat hiljem käisin juuksuris ja ütlesin kääridega näitsikule muigelsui: "Tee mind ilusaks!" Tema vaatas mind viivu ja vastas: "IlusaMAks". Tänasin teda täpsustuse eest ja järgnevad pool tundi istusin vaikides.
Mind oli soliidselt, aga valusalt maa peale tagasi toodud.

Vaat sihuke aasta oli.