Neljapäev, 4. detsember 2014

Naasemine kaamosesse ehk kuidas ma Islandil käisin. 3. osa.

No väike tüng kulub ikka aeg-ajalt ära eksole. Eelmises postituses mainisin põgusalt heategijat, kes pakkus mulle kaminapuid. Lihtsalt. Niisama. Leppisime kokku, et ma lähen neile hiljem järele (täpsustamata, mida see "hiljem" täpsemalt tähendab) ja seda ma ka õhtupimeduses tegin. Mida aga polnud, olid puud. Selle koha peal, kus pidi olema kenasti laotud riit valmissaetud puudega, oli tühjus. Ei teagi siis, kas tal sai aeg otsa või siis otsustas maaomanik, kelle pinnal töid tehti, et tal on endalgi puid vähe. Aga noh, žest oli ikkagi positiivne.

Ja väikse tünga saavad siinkohal ka need, kes ootavad Islandi kohalike toitude kirjeldusest leida eelroaks keedetud kasse ja magustoiduks paneeritud rotisabasid. Lihtsalt minu mitte-väga-laia-ampluaaga toidukogemuste jaoks olid needki asjad, mis ma nägin, üsna eksootilised.

Kuna nälg tabas meid kõiki üsna ootamatult, siis astusime sisse kõige esimesse ettejuhtuvasse restorani. See oli küll peatänava ääres, aga natuke teiste majade vahel sisehoovis. Sisse astudes polnud me päris kindlad, kas koht ikka avatud on, sest saal oli täiest tühi, kui paar töötajat välja arvata. Nojah, tegelikult oli ka kellaaeg selline, et õhtusöögiks natuke vara ja lõunasöögiks pisut hilja. Igal juhul tuli kohe meie juurde kelner ja juhatas meid lauda, nagu olekski meie just need, keda nad terve õhtu oodanud on. Üleüldse pean ütlema, et kõikides poodides, söögikohtades kui muudes teenindusasutustes oli teenindus tõeliselt suurepärane - mitte liiga ülepingutatult viisakas, samas sõbralik.
Restoran oli mõnusalt hubane, taustaks mängis rahulik muusika ja kergelt hakkas pugema kahtlus, et ega me kogemata natuke liiga luksuslikku kohta ei valinud. Teate küll neid restosid, kus pakutakse kaheksakäigulist õhtusööki, ainult et iga käik on umbes ühe lusikatäie suurune kunstipäraselt kaunistatud latakas keset ilmatuma suurt taldrikut. Õnneks meie hirmud ei realiseerunud. Menüü oli aga huvitav. Näiteks võis tellida pearoaks vaalaliha. Oleksin vast seda isegi tellinud, aga kuna mu õrnem pool teadis öelda, et see maitseb nagu loomamaks, siis jätsin seekord vahele. Mitte et mul loomamaksa vastu väga midagi oleks (kuigi lapsepõlves oli see üks suuremaid õudusunenägusid üldse), aga kui on võimalus süüa looma-, lamba- või sealiha, siis valin igal juhul need. Pealegi, kui ma kunagi konnajalgu sõin, siis maitsesid need täpselt nagu kana. No mis mõte on neid pisikesi konte närida ja saada kanaliha maitse suhu, kui võid selle asemel lihtsalt kana süüa? Viisin siis sama mõtlemise üle ka vaalalihale - kui see maitseb nagu maks, siis ma söön parem maksa, eksole. Aga mitte seekord.
Mu naishing valis merivähisupi, mis polnud kah halb valik, aga ma otsisin midagi muud. Okei, loomasteik oleks hea valik või võtaks hoopis lõhet või siis... miiiiis? Hobuseliha? Pärast hetkelist kõhklust otsustasin, et Islandil olles olen islandlane. Tuleb järgi proovida. Ja teate mis - ma pettusin pisut. Ei, see polnud üldse halb, vastupidi, suisa väga hea, kuid lauda saabunud roosakas lihatükk koos lisanditega ei maitsenud kuidagi teistmoodi, kui tavaline loomaliha. Palju etem oli vaadata mu võluva poole näoilmeid, kui ettekandja selgitas (kätega kujundlikult kaasa aidates), kuskohast täpsemalt see tükk hobuse selja pealt lõigatud on. Huvitav onju, kuidas mingite loomade puhul hakkavad elavad pildid silme ette tulema, aga teiste puhul mitte. Näiteks kanakoiba järades ei mõtles sa vaese linnukese peale, kes sinu pärast nüüd kanalas proteese peab kandma. Aga pullimune (mida muide ka Islandil pakutakse) süües kujutad küll elavalt ette, kuidas üks tenorihäälne isasloom üritab karjamaal lehmadele külge lüüa: "No hei, kuidas teil neidudel läheb kah?" ja ta siis lehmapreiliste poolt välja naerdakse. Nojah, niikaua naeravad, kuni neist endist steik kellegi taldrikul saab. Ilma erilise kujutluspildita.
Selles konkreetses kohas rohkem midagi eriskummalist silma ei jäänud, aga kuna hea kombe kohaselt riputavad restoranid oma menüüd ka tänavale välja, siis teistes söögiasutustes oli võimalik tellida näiteks keedetud lambapead (millel on silmad peas)(millest ma esteetilistel kaalutlustel pilti ei hakka üles laadima), siis veel põhjapõdra liha (ei ole silmi peas)(ma loodan), hailiha (mis pidi lihtsalt kohutavalt maitsema) ja siis merelindu, kelle eestikeelne nimetus on lunn (jajah, L-iga). Välja näeb ta selline:






Oi vabandust, see oli see lambapea, mida ma teile näitama ei pidanud. Lunn on siin:
Siin ta on. Lunn. Elusast peast.
Loomulikult võid sa lõputult süüa kõikvõimalikke kalu. Mõned täiesti tavalised, teised pidid haisema nii hullusti, et süüa on neid pea võimatu, kolmandad viivad lihtsalt keele alla. Nii et avastamist oleks küll ja küll. Üllatuslikul kombel on islandlased aga uhked veel ühe toidu üle: hot-dogid. Väidetavalt sellepärast, et seal on lambaliha sees. Ei proovinud, ei oska kommenteerida. Ja toit, mida iga islandlane sööb iga päev, hommikul ja õhtul, vahesnäkiks ja lõunaks: skyr. Meie mõistes on tegemist millegi kohupiima ja jogurti vahepealse piimatootega, mida on leida kõikvõimalikes maitsetes. Selle saamiseks ei pea aga Islandile minema, seda leiab ka täitsa vabalt nii Taanis kui Norras, võimalik et ka teistes Põhjamaades. Igatahes, nähes neid roogasid, mida ma puhtfüüsiliselt maitsta ei jõudnud, ütlesin esimest korda kõva häälega välja selle, mida ma reisi alguses poleks iial arvanud, et ma ütlen: ma tahan siia tagasi tulla.

Üks põhjus Islandile tagasiminekuks jäi veel: virmalised. Kohalikud bussifirmad korraldavad igal õhtul sadadele turistidele väljasõite Reykjavikist väljapoole, et neile seda imelist loodusnähtust linnatulede särast eemal näidata. Kuid kogu selle asja juures on üks suur AGA: mitte keegi ja mitte kunagi ei suuda garanteerida, et sa neid seal näed. Nagu giid ütles, peab virmaliste nägemiseks olema täidetud kolm põhitingimust: pimedus, selge taevas ja piisav päikese aktiivsus. Nii reklaamivadki firmad neid kolme-neljatunniseid väljasõite mitte ekskursiooni, vaid jahina. Jaht virmalistele. Ja kui jaht peaks ebaõnnestuma, siis pakuvad nad järgmis(t)eks päeva(de)ks tasuta uut võimalust ja seda nii kaua, kuni sa lõpuks neid näed. Läksime ka meie lootusrikkalt, et äkki on just täna see õhtu, kus saab seda eriskummalist värvide mängu taevalaotuses näha. Pärast paaritunnist vihma käes sõitu ja sisuliselt lootuse kaotamist peatas siiski giid bussi. "Leidsime midagi!" sisendas tema hüüatus lootust. Läbi õhukese pilvekihi avanenud vaade oli aga kahjuks nagu varjuteatris striptiisi vaatamine: midagi nagu oleks, aga ilma piisava kujutlusvõimeta ei saa küll mitte midagi aru. Kuigi etendus loeti ebaõnnestunuks, siis meie jaoks oli tegemist viimase õhtuga sealmail, nii et jäime paraku oma tuhandetest kroonidest ilma. Islandi kroonidest. Mis oli halb.
Aga hea on see, et ühe islandi krooni eest ei saa isegi ühte eurosenti mitte. Kümne krooni eest saab neid tervelt seitse. Ja hoolimata sellest, et pea kõik hinnad on tuhandete kroonidega mõõdetavad, on neil täiesti käibel ka ühekroonised. Sellest väiksemat raha (aurar, mis meie mõistes oleks sendid) pole juba 12 aastat käibel olnud. Väikseim paberraha on 500-kroonine, kõige suurem 10 000-ne (seda hakati alles eelmisel aastal väljastama). Islandil on rahaga üldse huvitavad lood. 33 aastat tagasi võeti neil rahadelt kaks nulli tagant ära, sest hüperinflatsioon oli rahanumbrid suht absurdseteks muutnud. 2008. aasta finantskriis oleks nende panganduse peaaegu täiega põhja viinud ja krooni kurss sööstis vabalangusesse. Praeguseks on olukord enam-vähem stabiliseerunud, aga mõned rahaturgu kaitsvad piirangud on säilinud: näiteks kohalikel on väga keeruline teha pangaülekannet välisriiki - iga ülekannet vaadatakse eraldi ja kui see pole piisavalt põhjendatud (näiteks kui pole esitada arvet, mille maksmiseks ülekanne teostatakse), siis jääb raha lihtsalt kandmata.

Kui nüüd mõelda, siis on ikka maru imelik, et selline asjandus, nagu Island üleüldse eksisteerib. Rahvaarvuga 325 000 peaks neil väljasuremine olema mitte sajandite, vaid paari aastakümne küsimus. Okei, nad on küll kusagil kauge saare peal ja vanadel aegadel oli sealt vast raskem kusagile mujale kolida. Aga praegu, globaliseerunud maailma tingimustes, kus iga mats võib paarisaja euro eest teise maailma otsa lennata, on ju igasuguste loogikareeglite vastane, et on olemas riik:
- mis asub kusagil keset merd, igasugusest muust tsivilisatsioonist sadade kilomeetrite kaugusel;
- kus keskmiselt iga viie aasta tagant purskav vulkaan võib ühel päeval su elukoha lihtsalt maa pealt pühkida või siis oma tuhaga su ära lämmatada;
- mille majandus on mujal maailmas toimuvatele tõmbetuultele nii valla, et su firma või sa ise võid iga hetk pankrotti minna.
Aga näe. Pole nad Euroopa Liidu kaitsva tiiva all, neil on oma raha, oma firmad, ise teevad, ise vastutavad. Ja ei sure nad midagi välja. Hoopis tugevamaks muutuvad. Nii et kui juba selline riik jääb ellu, siis ma arvan, et Eestil - kui igas mõttes oluliselt stabiilsema keskkonnaga riigil - pole vast ka väga põhjust oma eksistentsi pärast karta.

Järgmisel hommikul leidsime end juba Reykjavik-Oslo lennuki pealt. Pärast istekoha võtmist oli tunne, et miski nagu ärritab silmi. Midagi heledat. No muidugi. Päike tuli välja! Nüüd siis. Nojah, eks peabki viimase mulje ju kõige positiivsema jätma. Iseäranis ere tundus see päike siis, kui lennuki kapten teatas, et "Oslos on paar kraadi sooja, on tihe pilvisus ja sajab vihma". Tere tulemas tagasi kaamosesse...

Aga pealpool pilvi tervitas meid ringikujuline vikerkaar:


Ja asi seegi :)

---

PS. Jutu alguses mainitud tüngategija oli siiski oma lubaduse täitnud ja puud mulle valmis pannud. Küll mõnepäevase hilinemisega, aga see on ju Norras tavapärane. Sarnane asi oli näiteks siis kui ma...

Aga sellest juba mõni teine kord.