reede, 13. november 2015

See maksab... kui palju?! ehk asjad, mis vajavad harjumist. 2. osa

Eestis on aeg-ajalt lahe käia. Sellise pool-võõramaalasena ei näe ju kõike seda uute asjade tekkimise valusid, küll aga lõpptulemuse võlusid. Nii ma jään ilma kõikidest suurtest ummikutest, aga pärast naudin uuenenud Järvevana teed. Või siis tuian mööda uuenenud Ülemiste keskust, olles jäänud puutumata kogu sellest tohuvapohust, mida see ümberehitamise protsess kindlasti endaga kaasa tõi. Igalpool kõik areneb, muutub... Aga mõned asjad ei muutu ka. Juba nii aasta tagasi juhtus toosama lugu ja nüüd oli kergelt viisi deja vu: läksin mina Tallinna sadama juures asuvasse Norde Centrumisse. Selline tüüpiline kaubanduskeskus, mis on nagu pikk koridor, mille mõlemas ääres on siis suuremad või väiksemad kauplemise pinnad. Peade kohal aga näidatakse telereklaame. Nagu ikka eksole, et mis tooteid ja teenuseid sa osta saad ja nii. Ja siis äkitselt tuleb reklaam: "Võta klapid peast ja lase rong läbi!".
Et siis...
Millise rongi täpsemalt? Kui poes müüdavad mudelrongid välja arvata, siis sealtkandist minnes tekib lähim võimalus rongiga kokku puutuda alles Balti jaamas. Selleks peaks minema kõigepealt kilomeetri jagu jalgsi trammi peale, sõitma mõned peatused, siis maha minema, siis veel jalutama natuke ja oledki kohal. Järgmine samm oleks ülekäigu koha leidmine, sest igalt poolt enam raudteele üldse ei pääsegi, aiad on ette ehitatud. Selle koha leidmiseks peaks minema rongi peale, sõitma ühe peatuse näiteks Lillekülla, siis maha minema ja voila! Oledki kohal. Ja kellel see kaubanduskeskuse reklaam selleks ajaks meeles on? Muide, veel koomilisem oli sama reklaami Lasnamäe kaubanduskeskuses näha. Lasnamäe. Rong. Need kaks asja ei mahu ühte lausessegi ja geograafiliselt asuvad nad teineteisest ikka ohoi-kui-palju kaugemal. On ikka häda, kui turundajatele antakse hunnik raha kätte ja öeldakse "Tehke!" Need ullukesed lähevad järgmisena Sahara kõrbesse ja hakkavad sealseid rändajaid ujumisega seotud ohtude eest hoiatama.

Ja siis on sellest samast Norde Centrumist üle tee üks bensukas. Selle bensuka kõrvalt läheb jalakäijate tee, ilusti müüri (või on see majasein, ma ei tea) äärest. Ja müüril on aastaid olnud reklaam: "Vapiano 60m" koos noolega, mis näitab Rotermanni kvartali poole. No küll mina olen mõõtnud ja arvutanud, aga selle kuuekümne pika sammuga, mis peaks mind justkui tuntud pizzarestorani viima, ei jõua ma kuidagi kaugemale, kui ülekäigurada. Vaesed turistid, kes kõike usuvad, mida neile öeldakse - seisavad õnnetult keset sebrat ja vahivad otsides ringi. Autojuhid, kes neid läbi lasevad, on muidugi oma kodulinna üle uhked, et näe, turistid ei saa isegi ülekäigurajal hakkama ilma meie linna ilu neljas ilmakaares imetlemata. Aga oh ei, nemad otsivad hoopis Vapianot. Terasemad neist muidugi taipavad, et kui sa selle 60m korrutad nii umbes viie või kuuega, siis oled tõesti õiges kohas. Teised aga pööravad õnnetult otsa ringi ja vantsivad laeva peale tagasi. Seal on küll pizza kallim, aga vähemalt ei jäta nad sind keset sõiduteed töllerdama.

Aga mõned asjad on Norras ja Eestis sarnased, seda tänu H&M-i "kaua tehtud kaunikene"-laienemisele. Nüüd on meil siis ühesugused riided müügil. Nii meestele kui naistele. Ja millegipärast arvatakse, et meie rasvuvas maailmas on just mehed need, kes on jäänud piitspeenikesteks kondiklibudeks. Sest kuidas muidu selgitada asjaolu, et praktiliselt kõik meeste pikad püksid on mõõtudes "Slim fit" ja "Skinny fit"? Oi vabandust, valetan, muidugi on veel teisi mõõte, kuidas ma sain unustada - "Ultra skinny fit"! Te teete nalja või? Ma ükskord siis mõtlesin, et okei, nimi nimeks, asi ei saa ju nii hull olla. Võtsin silma järgi sellised enam-vähem õige pikkusega püksid. lootuses, et ehk nad siiski väga ümber ei ole. Kabiinis hakkan siis proovima ja... mul ei jäi jalg keset püksisäärt kinni! Ja - ennetades õelaid kommentaare, mis vihjavad rammusale Norra toidule ja selle võimalikust seosest sääreümbermõõduga - ei, mu sääred ei ole ülekaalulised. Ma arvan. Vähemalt ei ole keegi mulle tänaval järgi hüüdnud, et "Hei teie, ülemõõduliste säärtega härra!" Ja kui pole hüütud, siis järelikult ei ole. Onju.
No aga vähemalt hinnad on H&M-is tõesti mõistlikud. Mida ei saa öelda ülejäänud Norra elukalliduse kohta.
(Õujee, lõpuks ometi minu lemmikteema - raha!)(Ja vingumine, kui kallis ikka kõik on!)(Ja kurtmine, et miks just mina nii kallisse riiki pidin sattuma!)(Hädaldamine alaku!) Ma peaksin olema ju kõrgete hindadega ära harjunud. Taanis olid pea kõik asjad enam-vähem kaks korda kallimad kui Eestis. Aga see, mis siin vastu vaatas...
Esimese šoki saime tegelikult juba selle visiidi käigus, kui tulime endale siia elamist otsima. Esimese korteri vaatamiseni oli veidi aega ja kakk rass (see on vene keeles muide)(tähendab, et "justnagu tellitud" või midagi taolist)(tegelikult peaks vist kirjutama kak raz, aga see pole üldse eestipärane)(nagu näha - polüglott, aga ikkagi eestlane) jäi meile teepeale ette Rimi pood. Jajah, seesama, mis Eestis ka iga nurga peal laiutab. Hakkab teine muide siin otsi kokku tõmbama, sest teine Skandinaavia monstrum nimega Coop ostis hiljuti nad ära. Aga praegu veel on olemas.
Üks Norra Rimidest
Rimil on Norras tunnuslause "Odavad hinnad iga päev". Ehk siis nagu Eestis Maxima kuulutab, et "Hakkame vähem maksma". Ja maksadki vähem. Mis saab veel parem olla, kui sarnane kogemus, aga hoopis Norras! Teadsime ju küll, et see on kallis riik, aga vähemalt on üks korralik odav toidupood olemas. Poes ringi vaadates saime kohe aru oma eelduse eksklikkusest. "Kuule, siin on vist on mõeldud, et kui ma ostan kolm pakki hommikuhelbeid, siis maksab see nii palju, nagu hinnasildil näidatud?" "Kust sa seda võtad?" "No tükihind ei saa ju ometigi olla!" oli meie esimene poodlemise alane dialoog. Paarikümne poes veedetud minuti jooksul, millest suurema osa täitsid hüüatused "Oh isver!" ja "Pole võimalik!", tekkis reaalne hirm, et kuidas me selle lähetustasuga, mis abikaasale seadusega ette nähtud on, siin hakkama saame. See oli küll veidi kõrgem, kui Taanis, aga ilmselgelt ebapiisav kohati kordadesse ulatuva hinnaerisuse katmiseks. Õnneks olid külmutatud pizzad sellise hinnaga, mis kohe hinge kinni ei võtnud, seega otsustasime, et hakkame neid sööma (Etteruttavalt olgu öeldud, et hind oli neil asjadel madal, aga söögikõlbulikkus enam kui kahtlane. Millegipärast on norrakad arvamusel, et pizza peab olema vürtsikas. Ja ikka sedasi, et suu tükk aega pärast õhetab. Kuskohast selline komme on tulnud, on siiani veel mõistatus. Kuna me pole ilmselgelt India päritolu, siis on meist need tuleneelamisvahendid pärast esimesi proovimisi kasutamata jäänud).
Edaspidine elu muidugi natuke karastas ja võtad asju nii nagu nad on. Ega siiamaani ei ole eriti mõnus igapäevast piima osta 2-eurose liitrihinnaga, panna kümnese munakarbi eest letti 4-5 eurot või siis tavalise suure röstsaia eest maksta ligi 5 eurot. Liha ostmisest olen ma siin üldse loobunud, sest kilose loomaliha fileetüki eest paar-kolmkümmend eurot välja käia ei tundu väga mõistlik. Kõige tobedam ongi, et just igapäevased tarbekaubad on maru kallid ja sul pole odavamat alternatiivi kuskilt võtta ka (kui üksikud omatooted välja arvata). Näiteks Taanis võisid sellesama igapäevase piima saada nii 0,8 euro (Saksast imporditud), 1,3 euro (kohalik kraam) kui 1,8 euro (kohalik ökotoodang) eest. Siin aga, kui mingi pood kuulutab, et nad on odavama kui teised, saad sama piima näiteks 20 ööri (2,2 eurosenti) odavamalt, kui teisest poest. Lihtsalt Norra ei ole Euroopa Liidu liige ja nad kaitsevad tollidega oma tootjaid nii hullusti, et iga asi, mis Norras toodetud on, maksab kullahinda. Kohati on aga asi täitsa jabur - kuulus Norra lõhe, mida Eestis müüakse kampaaniate ajal suisa paari-kolme euroga kilo kohta, maksab siin 10-12 eurot, kampaaniate ajal võib saada ka 5-6ga, aga see on ikka pime juhus. Ometi tulevad mõlemad samadest lõhekasvandustest! Teine asi, mis siin hindu kõrgel hoiab on see, et norrakad on ikka hirmsasti traditsioonides kinni ja ei võta uusi tulijaid üldsegi mitte avasüli vastu. Näiteks mõned aastad tagasi olla Saksa odavkett Lidl avanud siinmail mõned kauplused, aga pärast mõnda aega pidi ära minema - ostjad lihtsalt ei võtnud odavamat, aga võõrast kaupa omaks.
Ja siit jõuamegi järgmise huvitava fenomenini. Norra on teadaolevalt kõige rikkam riik maailmas (või siis vähemalt üks rikkamatest). Mina eeldaks, et rikkus võrdub võimalustega. Ehk, kui ma lähen toidupoodi, siis ma eeldan, et seal on valikut igas sortimendis nii et mustab. Aga ei. Kui ma Taanis olles kurtsin, et valik on kesisevõitu, siis Norra on veel klassijagu hullem. Näiteks kondiitritoodete letis on saiakesed, mida nad suudavad välja mõelda umbes kuute sorti ja neistki enamus on jubedalt saiased. Need on igas poes ja igal pool ühesugused, maksavad 1,5-3 eurot tükk. Hea küll, kui sa lähed pagaritöökotta, siis seal on võib-olla 10-15 eri sorti, aga siis sa ka maksad - kaneelirull, mis on tavamõõtudest veidi suurem, maksab 4,5 eurot, natuke vähem vaimutööd nõudvad eksemplarid (rosinatega pallikujuline sai näiteks) umbes 3 eurot. Aga sellist asja, nagu Eestis, kus sul ka tavalise supermarketi kondiitriletis vahib vastu mitukümmend eri nimetust, siin juba ei kohta. Torte on müügil ainult suuremates poodides, sortimendis nii umbes neli-viis eri nimetust, tükihinnaga 50 eurot. Ja tegemist ei ole mingite eriliste naudingutega, lihtsalt tavalised paksu martsipanikihiga üle võõbatud ollused või siis šokolaaditordid - kusjuures nii rämedalt suhkrustatud, et segi mu tütar, kelle magusavajadus on täitmatu, jättis hiljutise isadepäevaks ostetud maiustusest saadud lõigu pooleli, tõdedes "Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen, aga see on minu jaoks liiga magus". Kummaline on kogu loo juures see, et igas suurketi poes (nagu meil Rimi, Prisma või Selver) on oma pagaritöökoda olemas. See tähendab, et sa saad iga päev terve päeva jooksul värskeid leivatooteid (mis peamiselt on meie sepikute moodi)(meie musta rukkileiba nad ei tunnista)(isegi rukkijahu pole igal pool müügil) ja neidsamu üksikuid sorte saiakesi. Võiks ju siis oma sortimenti laiendada, aga ei - küllap kardetakse, et ostjad ei võta uuendusi omaks ja siis läheb kallis kraam raisku. Õnnetu pilt avaneb ka piimatoodete letis. Vähe sellest, et hind on kõrge, ei leia sa sealt ka midagi erilist. Ikka needsamad 5-6 jogurtit, kahe tootja poolt (et tekitada ekslikku muljet konkurentsist) pakutavad tava-piimatooted (hapukoor, kohvi- ja vahukoor, kohupiim ja kodujuust) ja ongi kõik. Sellist pilti, kus neli suurt piimatööstust võistleksid omavahel (nagu Eestis), paisates pidevalt turule uusi maitseid ja tooteid, ei näe siin küll mitte kusagil. Ja kohukestest võid ainult und näha. Suve saabudes tahaks erinevates marinaadides šašlõkke ja jõulude ajal erinevaid jõulupraade proovida, aga alati pean ootama Eestisse jõudmist. Kohalikus supermarketis jäätisekäru valikut vaadates mõtlen alati mõru muigega Prisma kümnekonna meetri pikkuse leti peale, kus saad mitmekümne eri sordi ja maitse vahel valida. Ploomimahlast unistan aegajalt. Ja üldse enamus mahladest, mis Eestis müügil on. Okei, tegelikult mahlasid saab, aga selleks pead sa minema nõndanimetatud "mustade" (kusjuures need "mustad" ei pruugi üldse olla mustad ega üldse värvilised, vaid ka täitsa valged) poodi - need on aktiivsete sisserändajate (harvem kohalike) poolt avatud pisikesed (kohati nii pisikesed, et mul jääb arusaamatuks, kuidas sellisele kohale üldse kauplemisluba anti) poekesed, kus pakutakse erinevatest riikidest sissetoodud kaupu. Sellistest urgastest võib leida igatsugu eksootilisi kaupu, aga muuhulgas ka tatart (mis norrakale on täitsa võõras nähtus) ja ükskord oli näha isegi Selga küpsiseid. Eesti tooteid pole seal veel kohanud. Ja hoolimata oma meeletult heast ärivaistust (saalist kostab homeeriline naer) ei kavatse ma selles suunas ka ise midagi ette võtta.

Aga mida siis ikkagi teha, kui sissetulek ei ole igapäevaste tarbekaupade ostmiseks piisav? Kus on probleem, seal on ka lahendus, ütleb uussõna (sest sellist vanasõna ma ei tea). Kuna niikuinii on aeg-ajalt vaja Eestis käia, siis saab iga lennureisiga paarkümmend kilo toiduaineid kaasa võtta. Isegi kui lennukipiletite hinna kaupade omale otsa lüüa, on kokkuhoid ikkagi märkimisväärne. Või kui keegi Eestist külla tuleb (ja neid ikka tuleb), siis teed tellimuse, et ole hea, too vaat seda sinki, toda leiba ja neid juustusid kaasa.
Või siis võid käituda, nagu norrakad, kes üle Norra piiri Rootsis ostlemas käivad. Mis on taaskord selline fenomen, millest ma päris hästi aru ei saa - kohe Norra piiri ääres Rootsi poolel laiutavad maailmatuma suured kaubanduskeskused (mille omanikud on muide norrakad), kus müüakse neidsamu kaupu, mis Norras (või nende Rootsi analooge), aga seda mitukümmend protsenti odavamalt!
Rootsi Nordby ostukeskus - kilomeeter Norra piirist
Okei, meil Eestis käivad ka sommid õlut ja viina ostmas, aga meil on selleks vähemalt mingid ajaloolised põhjused. Seevastu see norrakate Rootsi-šopingute trall on kestnud juba maailmatuma pikka aega, on norrakate seas jube populaarne ja on isegi saanud oma nime: Harrytur [hääldub: harritüür] (Harry-reis, mis on selline humoorikalt halvustav. Harry all peetakse silmas veidi harimatut ja halbade kommetega matsi, aga samas kasutavad norrakad seda terminit enda ostureiside kohta täitsa häbenemata). Mis selle teemaga veel seostub, on kaupluste pühapäevased lahtiolekuajad. Norras on pühapäeviti peaaegu kõik poed kinni, kaasa arvatud toidupoed. Erandiks on "tüüpilistes turismipiirkondades" (seaduse sõnastus) asuvad toidupoed, mis võivad taotleda luba eranditeks (ja neid erandeid tuleb igal aastal kümnete kaupa juurde). Kui nüüd parlament algatas seaduseelnõu, millega oleks lubatud kõikidel poodidel pühapäeviti lahti olla - selleks, et majandust turgutada - , siis olid sellele vastu mitte ainult ametiühingud, vaid ka kauplustekettide omanikud ja isegi tarbijad! Seadus muide, oleks võimaldanud, mitte kohustanud, poode lahte hoidma. Samas, kui pühapäeval minna Harryturile, siis on Rootsi kaubanduskeskuste (mis on pühapäeviti suisa seitsmeni õhtul lahti) parklad hommikust õhtuni täis ainult norrakate autosid ja liiklus kahe riigi vahel on meeletu. Nii et ühelt poolt muudkui noogutad teistega kaasa, et "pühapäevane lahtiolek on kurjast", samal ajal põrutad ise pühapäeva hommikul šoppama. Mis sügavam mõte sellel kahepalgelisusel on, ei saa minu väike eestlase aju aru.

Rahaliselt on võrdlemisi šokeeriv kogemus ka väljas söömas käimine. Ei ole mina peenete restoranide austaja, nii et nende hindu ma isegi ei vaevu kommenteerima. Küll aga võtsime kord ette käigu Hard Rock Cafe nimelisse asutusse.
Hard Rock Cafe Oslo ühel peatänavatest, Karl Johans Gate'l
Eestis päris sellist ei ole, aga veidi on ta võrreldav meie BabyBack'iga - peamiselt tuntud suurte kohapeal valmistatud burgerite poolest, aga soovi korral saab ka muid toite.
Ja ohsamumeie...
Burger võib olla kui hea tahes, aga kui sa selle eest koos joogiga 35 eurot pead välja laduma, siis jääb paratamatult igale ampsule rahamaitse külge. Mõeldes, et ah tühja, sellist kulutust ju iga päev ei tee, võtsin ma ka tassi cappuccino't. Minu lootus, et küllap tuleb see suures tassis, mingi eri retsepti järgi tehtud maitseelamus, ei olnud määratud täituma. Espressotassist veidike suuremas anumas (nimetagem seda siis kahe lonksu tassiks) oli kõige tavalisema mitmeotstarbelise kohvimasina poolt tehtud üllitis, mis maitses keskpäraselt, aga maksis see-eest kõrglokaali väärilised 7 eurot. Järgmistel kordadel oleme burksi-isu tekkides piirdunud McDonaldsiga. Seal saab eine kõigest 12 euroga kätte. Või sinnakanti. Olenevalt sellest, kas sa sööd kohapeal või võtad kaasa. Seal on nimelt vahe - kohapeal söömine on umbes-täpselt kümme protsenti kallim. See on kohe hinnakirjas eraldi välja toodud. Sedasi on muide kõikides söögikohtades, kus on võimalik valida kaasaostmise ja kohapeal söömise vahel. Mõned teevad siis nii, et tellivad küll take-away, aga siis istuvad ikkagi lauda ja nosivad seal omaette. Nad teavad küll, et ega töötajad ei tule neid välja viskama - iga klient on kulla hinnaga.

Kulla hinnaga on ka iga liigutus, mida norrakas teeb. Üks mu tuttav kolis ühest linnaotsast teise. Uude elamisse jõudes oli kõik tore ja ilus, ainult et diivan ei mahtunud kuidagi uksest sisse. Kui ei saa uksest, siis tuleb minna aknast, eksole. Aga oh häda, ka aken oli natuke liiga väike. Oleks pidanud aknaraami eest ära võtma. Kolijad olid nõus rõõmuga seda tegema, ainult et see oleks "pisut" ekstra maksnud, täpsemalt 1200 eurot. Jajah, mitte 120, vaid 1200. Kaup jäi katki. Diivani sai muide sisse küll, pidi lihtsalt teist akent kasutama.

Külaline olla siin riigis on üsna kallis, aga see pole siiski võrreldab sellega, millega kohalikud peavad kokku puutuma. Võtame näiteks tavalise keskklassi Norra pere, kellel on maja ja kaks autot. Hommikul ärkavad nad oma Oslo külje all asuvas 200-ruutmeetrises majas, mille nad ostsid äsja pangalaenuga umbes 1,5 miljoni euro eest. Pereisa läheb tööle liisitud Subaruga, mille hind uuena koos kõikide maksudega on umbes 50 000 eurot (ligi kaks korda kallim, kui Eestis). Kuna töökoht asub Oslo kesklinnas, siis peab ta sõitma mööda kiirteid, makstes iga mõne kilomeetri tagant teemaksu. Neid makse koguneb tal igas kuus 300-400 euro kanti. Teepeal teeb väikese peatuse bensukas, kulutades paagitäie peale 100 eurot (nii umbes 1,6 eurot liitri kohta). Naine aga võtab garaažist äsja pulma-aastapäevaks saadud Tesla (mis on siinmail üle mõistuse populaarne)(Tesla, mitte pulma-aastapäev)(mis on vist ka populaarne, aga mitte nii, nagu Tesla), mille hind on 100 000 eurot ja millel samuti liising tahab maksmist, ja siirdub sellega lapsi kooli viima. Kuigi tema võib enda elektriautoga sõita ühistranspordi rajal, ei ole ta siiski teemaksudest vabastatud, seega on temagi panus perekonna kuluarvetesse umbes 300 eurot kuus. Nii mees kui naine maksavad veel lisaks iga-aastast automaksu, 350 eurot kumbki, talvel lisaks veel naelrehvide kasutamise maksu 125 eurot hooaja eest. Kui päevatööd on toimetatud ja pere taas õhtul koju jõuavad, veedavad nad koos aega televiisori ees. Selle vaatamise eest maksavad nad iga-aastast televisioonimaksu 320 eurot. Aga vähemalt said nad oma 50-tollise teleka normaalse hinnaga.
Mis viibki meid positiivsemate nootide juurde (huh, minu jaoks võõras ala)(aga püüan kuidagi hakkama saada)(teen lühidalt, ausõna).

Tõesti-tõesti, Norras leiab asju, mille hinnad on eestlasegi jaoks täitsa mõistlikul tasemel. Näiteks tehnikakaubad. Need on kohati isegi odavamad kui Eestis ja kampaaniaid, mille käigus lõigatakse ütleme telekate hinnast külmalt pool maha, toimub siin tihti. Vihjena võin öelda, et turistina käies saab veel Tax Free'd ka kasutada (üks rõõmudest, mis kaasneb Euroopa Liitu mittekuuluvat maad külastades), mis teeb niigi normaalsed hinnad veel 15% soodsamaks.
Teise asjana tasub täitsa vaadata jalanõusid-riided-sporditarvikuid. Muidugi võid Oslo Raekoja lähedasse butiiki sattudes hakata õhku ahmima (nagu juuresoleval pildil oleva kleidi hinnasilti vaadates),
Hinnasilti pole hästi näha, aga see kleidilaadne asi maksab 7200 NOK-i (u.800 eurot)


aga enamasti (eriti kui on veel kannatust otsida ja allahindlusi oodata) saad ikka sellise hinnaga riided selga, mis rahakotile väga hullu põntsu ei pane.
Tervise eest hoolitsemine on ka üllatavalt mõistliku hinnaga. Mu kodulähedane spordiklubi tahab igakuiselt 30 eurot (mis ei tähenda, et ma seal käiksin)(aga hea teada, et kui ma käiksin, siis ei maksaks väga palju), noorem laps käib karates ja maksab poole aasta eest vabsjee (jälle vene keel, näete jah?)(täna kohe on selline slaavi päev) 85 eurot. Mõni tervislik tegevus on jällegi kallim: vanem laps käib ujumas, treeningrühmas (siin on eraldi ujumiskursused nendele, kes ei oska ujuda ja kui oled piisavalt hästi selgeks saanud, on võimalus treeningrühmaga liituda) ja maksab selle eest poolaastas 320 eurot (pluss 10-30 eurot iga võistluse eest)(pluss kui ma lähen võistlust vaatama, maksan sissepääsu eest 10 eurot)(pluss kui pika võistluspäeva jooksul läheb kõht tühjaks, saad erinevaid snäkke-jooke osta)(ja neid võistlusi on nii 1-2 igas kuus). Muidugi on kõikse odavam liigutada ennast Oslot ümbritsevatel lugematutel terviseradadel - seal ei taha su käest keegi sentigi (okei, öörigi) saada.
Ja otse loomulikult ei saa mitte mainimata jätta lennukipileteid. Siit saad Norwegiani või Ryanairiga lennata igale poole maailmas ja ikka väga odavalt. Tallinnassegi lennates on mõnikord Oslo keskraudteejaamast lennujaama viiva rongi pileti hind kallim, kui Oslo-Tallinna lennupilet.

Lõpetuseks aga midagi, mis ajendaski mind pealkirjaks panema just sellist hüüatust. Siin on pilt ühest asjast. Kas teate, mis see on?


Õige vastus: korgitser. Seesama asi, millega saad veinipudeleid lahti teha. Tõsi, näeb natuke uhkem ja keerulisem välja, kui sama funktsiooniga analoogid, aga teeb täpselt sama tööd - ehk siis eemaldab pudelilt korgi.

Hinnasilti pole hästi näha, eksju.










Siin samast asjast veidi parem pilt. Hind on norra kroonides. Ühe euro eest saab tänapäeval umbes 9 krooni.
Head arvutamist.
Aga vähemalt garantiiaeg on 10 aastat

teisipäev, 13. oktoober 2015

Kuni surm (või prügimägi) teid lahutab.

Ostsin mina endale jäätisemasina. No et kui ikka ilmatu suur jäätiseisu peale tuleb, siis on hea käepärast võtta. Pealegi oli tegu sooduspakkumisega, nii et igatepidi hea diil. Koju jõudes harutasin käte värinal paki lahti - ikkagi uus asi. Ja uute asjade puhul on natuke selline jõulude tunne. Tead ju küll, kui esimest korda võtad oma uue telefoni karbist välja või uue arvuti - selline natuke ootusärev ja samas pidulik olek on kohe. Novot. Avasin minagi oma uue jäätisemasina, mis ruumi kokkuhoiu nimel mitmeks erinevaks tükiks oli jagatud. Veel põnevam! Ikea mööblit ja puzzlesid on mul eluaeg meeldinud kokku panna, miks mitte jäätisemasinat. Noh, tuleb muidugi tunnistada, et selle konstrueerimine oli pisut liiga lihtne selleks, et pärast uhke nägu peas ringi käia (sest pärast Ikea mööbli või puzzle kokkupanekut käin ma alati uhke nägu peas ringi)(mitte, et seda keegi tähele paneks)(mul on vist muidu ka uhke nägu peas). See oli aga piisavalt pisike pettumus selleks, et see lihtsalt endast läbi lasta, nagu... no nagu igapäevase mõtte, et "peaks äkki midagi asjalikku tegema" - teisisõnu, ei lasknud ma sellest ennast häirida. Edasi haarasin kasutusjuhendi järgi. Ma tean küll, et on olemas mehepoegi, kes kõigepealt proovivad ise masinaga hakkama saada ja alles siis, kui midagi tuleb küljest ära või sisse kärssab, pöördutakse kasutusjuhendi poole. Sellised "enne teen, siis mõtlen"- tüübid. Mina õnneks või kahjuks selline pole.

Kuna mul pole kunagi varem sellist aparaati olnud, siis tuli üllatusena, et seda ei saagi kohe kasutama hakata. Kõigepealt tuleb komplektis olevad tassid panna sügavkülma ja seda vähemalt ööpäevaks. Küll on hea, et ma kõigepealt külalisi kodusele jäätiseõhtule ei kutsunud (mitte et ma kunagi midagi sellist oleks korraldanud)(aga kes teab, äkki oleks mingi hetk selline mõte pähe tulnud) ja küll siis oleks piinlik olnud), et siis avastada, et ups, kui te just ööpäevaks siia ei jää, siis te peate siit küll tühja kõhuga lahkuma. Okei, panin siis tassid külma.
Loen edasi ja kõik on hästi, kuni kohani, mis deklareerib ootmatult: "Pidage meeles, et masinaga tehtud jäätis maitseb poejäätisest erinevalt".
Oot-oot-oot.
Kui nüüd loogiliselt mõelda, siis kuskohast ma enne jäätisemasina muretsemist olen oma jäätiseid saanud? Ikka poest, eksole. Ja kuidas ma tean, et mulle jäätis maitseb? Sellepärast, et ma olen söönud sedasama jäätist. Seda, mida saab - jah, te arvasite õigesti - poest. Seega, milleks, oh milleks, peaks ma tahtma osta jäätisemasinat, mis teeb jäätist, mis ei maitsegi nagu jäätis, vaid hoopis "erinevalt"? Miks seda infot kohe ostes ei anta? See peaks olema suuuuuurte tähtedaga trükitud masina pakendile, mitte lihtsalt ühe lausega kuhugi kasutusjuhendisse ära olema peidetud! Rahutu südamega läksin magama, sest ilmselgelt sel päeval ma jäätist ei saanud teha ja järgmiseks päevaks võis mind maitsemeeli paitava jäätisenaudingu asemel ees oodata mingi "erinevalt maitsev" õudus.

Järgmisel õhtul võtsin retsepti ette ja tegin oma esimese jäätise. Sellise tavalise vanilje oma, kuhu on natuke šokolaaditükke sisse poetatud. 10-15 minutit jändamist, masinaga suristamist ja valmis ta oli. Jäätis.
Nohjah.
Minu suurimad kartused küll tõeks ei osutunud, aga ma valetaks, kui ütleks, et tegemist oli mingi erilise maitsekogemusega, mida tahaks taas ja taas korrata. Aga käis kah. Ära me ta sõime ja otsustasime, et kohe masinat poodi tagasi ei vii. Aga igaks juhuks, no et kui ikka tulevikus see külmutatud kooreollus väga vastu hakkab käima, vaatasin järgi, et mis tuleks selle kaadervärgi tagastamiseks teha. Loomulikult tuleb see terves komplektis tagastada, kõik jupid peavad olema terved ja muidugimõista korralikult ära pestud. Esimesed kaks tingimust olid täidetud, kolmas veel mitte.
Eelmisest õhtust oli mul silma jäänud, et kasutusjuhendis oli midagi puhastamise kohta öeldud, aga ma ei hakanud süvenema, sest jäätis polnud tollal ju valmiski, mis ma sellest pesemisest ikka loen. Aga nüüd siis sukeldusin põhjalikumalt teksti sisse. "Enne pesemist tuleb lasta anumatel toatemperatuurini soojeneda". Hea küll. See küll tähendab, et jäätise jäägid kuivavad sinna potsikutesse sisse, aga pole probleemi - mul ju torudes korralik surve olmas, pistan potsikud kraani alla ja...
"Ära pese tasse voolava vee all". Okei. Imelik, aga okei. Mida ma ikka kasutusjuhendiga vaidlen. Ma küll ei kujuta ette, mida see voolav vesi pealtnäha tugevatele anumatele teeb, aga mis seal's ikka. Mis siis alternatiiv oleks...
Niinii...
Aa, muidugi, tuleb kraanikauss vett täis lasta, need asjandused vee sisse panna ja...
"Ära uputa tasse vee alla" Eee... See on mingi nali või? Mul on käes asi, mille sees on mingi koore- ja suhkrusegune ärakuivanud ollus ja ma ei tohi seda pesta kraani all ega kausis? No ma ei tea, ainus võimalus on siis võtta mingi korralik küürimis-švamm ja selle värgenduse lihtsalt puhtaks hõõruma...
"Ära hõõru anumaid küürimis-švammiga".
Seda et...
Et siis...

Möh?!

Kujutasin elavalt ette kahekõnet müüja (kes sellisteks olukordadeks on kaheldamatult treenitud) ja minu vahel, kui ma masinat tagastada üritan:
- "Ja kuidas te need tassid puhtaks tegite?"
- "Nooh, pesin kraani all ja..."
- "Oioi, kahjuks ei saa me neid teilt vastu võtta, topse ei tohtinud ju kraani all pesta!"
- "Ei-ei, tähendab, ma tegelikult ei pesnudki, tahtsin öelda, et pistsin nad lihtsalt kaussi, vee alla ja..."
- "Ai kui kahju, me ikkagi ei saa neid vastu võtta - tasse ei tohi vee alla panna!"
- "Aaa, ei, seda et... ma tegelikult mõtlesin vee alla panna, aga siis ma hoopis võtsin märja nuustiku ja hõõrusin..."
- "No veel hullem, neid ei tohi ju hõõruda!"
- "Hea küll, hea küll, ma ei pesnudki tasse ära".
- "Ja te ootate, et me võtaks teie pesemata anumad vastu? Äkki toote oma musta pesu ka? Võtame vastu, peseme ära, mida muud meil siin ikka teha on!" millele järgneb homeeriline naer ja ilmselge rahulolu enda hea huumorisoone üle.

Nii et kavalad on need jäätisemasina müüjad. Võtavad su lohku nagu naksti - müüvad hea hinnaga masina ja teavad küll, et isegi kui sa sellega rahul pole, jääd sa temaga ikkagi igaveks seotuks. No nagu abielu.
Ainult et naist ei saa mittesobivuse korral prügimäele viia.
Või noh saab küll, aga...

Hmmm...


(Juhuks, kui keegi eelkirjutatud põhjal arvab, et mul on kavas midagi mõeldamatut, siis ei, pole vaja pabistada - ei, ma ei viska jäätisemasinat prügimäele)



kolmapäev, 16. september 2015

Tere tulemast "käib-kah"-maale ehk asjad, mis vajavad harjumist. 1. osa

Mulle meeldivad t-särgid. Päriselt. Kui nad on kvaliteetselt tehtud, siis on nad mõnusad igal aastaajal. Hea t-särk peab olema õhukesest riidest, mitte väga suure ega liiga väikse kaelusega, istuma seljas mitte "minu-särk-on-minu-nahk"-stiilis, nagu seda musklites ööklubi-hundid ette kujutavad, vaid kergelt lohmakalt, vajumata seejuures kotti. Lisaks - kuna särk on sageli üks esimesi kohti, kus pilk peale jääb - peaks see kandja kohta midagi ütlema. Ja vaat see viimane on üheks suurimaks takistuseks, miks ma ei suuda kaubandusvõrgustikus enam normaalseid särke leida. Tuntud spordifirmade särgid on omaette maailm. Ma ei kanna neid põhimõtteliselt, kui nende logo ei ole just väga tagasihoidlik. Milleks pean ma maksma kõva raha hilbu eest, kus logo laiutab üle terve kõhu, et siis ringi liikuda nagu elav Nike'i või Adidase reklaamtahvel? Tavaliselt maksab ikka reklaami tellija reklaami kandjale peale, aga näe, riiete maailmas maksavad reklaamijad ise. Ja mitte vähe. Eriti naljakas on veel äraspidine reklaam, kus rämedalt ülekaaluline tüüp libistab pargipingil õlut, suure Nike-logoga särk seljas "Just do it!" Mõne firma puhul peaks aga assotsiatsioonidega ettevaatlik olema. Ma mõistan küll, et on olemas Superdry-nimeline ettevõte, aga kui vastutulev neiu kannab suure kirjaga "Superdry Women" särki, siis... Aga okei. Spordiriiete osas saan ma mingi nurga pealt isegi aru. Inimesed on sportlikud (kui need õllekõhtudega tüübid välja arvata) ja tahavad seda kõigest väest demonstreerida. Lasku käia. Siis on veel põhimõttelised brändi-peded (kelle hulka ma kahjuks samuti ei kuulu), kes "Tommy Hilfiger"-i ja "Dolce&Gabbana" siltidega näitavad, kui ostuvõimelised nad on. Näe, oleks võinud ilma brändita 2-eurose särgi osta, aga mul on raha, et osta 30-eurone särk. Ja ärge tulge mulle rääkima juttu stiilis "kvaliteetne asi ongi kallis". Sellest ajast alates, kui suurfirmad üksmeelselt oma tootmise Hiinasse ja teistesse odavatesse riikidesse kolisid, ei ole kvaliteedil mingit vahet. Või kui on, siis kindlasti mitte kahekümnekordset. Aga hea küll, sulle meeldib mingi bränd, sa tahad seda mingil põhjusel demonstreerida, lase käia. Turundusosakond on head tööd teinud. Aga muude, mitte nii firmakate särkide puhul, mida mina otsin, võib küll hulluks minna. Praktiliselt 90% neist kannavad täiesti arusaamatul põhjusel kirjasid, mis Eesti või Norra tingimustes on kas täiesti või osaliselt absurdsed. Peamiselt haibitakse mingeid USA linnasid või osariike. No tõsiselt - kui mulle New York või San Francisco hea mulje jättis, siis ma ostan selleteemalise särgi sealt, mitte ei tule seda kuskile Tallinnasse või Oslosse tegema! Lisaks veel mingid siinmail täiesti tundmatud ameerika ülikoolid, pallimängu-tiimid, kolledžid, klubid, "East Coast" rannapatrullid ja isegi bensiinijaamad! Milleks? Kui ma neid kohti külastanud olen ja tahan neist mälestust kaasa võtta, siis ma ostan ju kohapealt. Või kas kellelgi on tõesti tekkinud mõnes Prismas šoppamas käies tunne, et "assamait näe, mõtlesin just seal highway 73 peale jäänud bensukas, et juba äge koht, peaks midagi siit ostma ja unustasin ära, aga näe, õnneks siin on just see, mis mul vaja!"? Ja veel ägedam on veel kümnete eri mallide kaupa müüa mingeid surfi-teemalisi särke. Halloo, kaupade sisseostjad! Riigis, kus on 11 kuud sügist ja surfamine on pigem väga väikese seltskonna nišiharrastus, ei ole mõtet pakkuda kahekümnes eri värvitoonis "surfing forever"-stiilis rõivaid! Või on meeste osakonnas särgid, millele on suurelt joonistatud meela naisterahva (näiteks Marilyn Monroe) nägu. Üle terve särgi. Nii - ja kuhu ma teie arust sellise särgiga minema peaks? Või mida see minu kui kandja kohta ütleb? Et ma otsin sellist naist? Tunnen ennast sisimas Marilynina ja tegelt tahaks ma kanda naisteriideid? Arumõistmatu. Nii ma siis käin mööda riidepoode ja otsin meeleheitlikult midagigi, mida mitte lihtsalt oled sunnitud, vaid ikka tahad kanda. Mõnikord läheb õnneks. Näiteks praegu on mul seljas särk, millel on kiri "If you're lucky enough to be different, don't ever change". Novot. Sellel on mingi tähendus, mingi sõnum, eksole. Aga teate, kui vähe selliseid on?

Teinekord jääb särgikujundajal lihtsalt puudu inglise keele oskusest.



































Mõnikord võib muidugi selliste "sõnumiga" riietusesemetega ämbrisse ka astuda. Leidsin nimelt paar aastat tagasi hilbu, kus oli kiri "Tell me something I don't know". Väljendina on see kasutuses sellise üleoleva "sa ei suuda mind millegagi üllatada"-stiilis repliigina - no keegi ei hakka ometi sellest tekstist otsetõlget tegema ja tegelikult ka mulle rääkima asjadest, millest ma tema arust teadmisi ei oma. Arvasin mina. Ohjah. Londonis pidas mind kinni politseinik (pole raske arvata, kas süda hakkas halba aimates kiiremini lööma) ja ütles, kui kõrge on Big Ben. "Seda sa ju ei teadnud!" oli tal võidurõõmus nägu peas. Mhmh. Samamoodi ei teadnud ma ka seda, et mul see särk seljas on, nii et ma võisin oma "WTF?!" näoga üsna kohtlase mulje jätta. Kopenhaagenis hakkas aga tänaval üks mees mulle seletama mingit murdudega seotud matemaatilist võrrandit. Ilma igasuguse sissejuhatuseta. Kohe mitu minutit järjest. Pärast kolme-nelja sarnast episoodi ma seda särki enam selga ei pannud.

Aga kuna ma tegelikult ei plaani moenõustajaks saada, vaid hoopis aeg-ajalt oma tegemistest aru anda, siis tagasi Norra eluolu juurde. Tuleb tunnistada, et alguses ma ei teadnud, kas üldse on neid asju, mis niiväga harjumist vajavad. Pärast kolme aastat Taanis elamist ei tundunud siinne elu kuigi palju erinev: samasugune põhjamaine ellusuhtumine, samasugune rahulik olelemine, turvaline keskkond, naeratavad inimesed... Aga nagu ikka, mida kauem ühe kohapeal oled, seda suuremaks kasvab võimalus, et üks või teine asi su kulmukaare atmosfääri poole teele saadab.

Asi, mis paneb mind Norra puhul kõige rohkem imestama on see, et kuigi tegemist on Euroopa ühe rikkaima riigiga, ei paista see mitte kuskilt otsast välja. Kui me elukohta Oslosse otsisime, siis ma arvasin, et küllap on siinne üüriturg lihtsalt nii elav, et head kohad lähevad kohe ära ja pakkumisse jäävad ainult need kõige viletsamad. Ilmnes, et päris nii see ei ole. Üüripinnad lihtsalt ongi kohutavas seisus. Jah, kui on vaja enda elamist korrastada, siis ei ole norrakal rahast kahju. Aga kui ta on kunagi kas ise ostnud või saanud vanematelt päranduseks pinna, mida välja üürida, siis seal tehakse ära ainult hädavajalik: värvitakse seinad, vahetatakse katkiläinud kodumasinad ja võib-olla veel mingit nipet-näpet, nii et lõpuks võib öelda: käib kah. See, et maja vajaks juba ammu kapitaalremonti, torustik on umbes, seinad-uksed-aknad lasevad külma läbi, pole asi, mis vajaks muretsemist. Vähemalt mitte nii kaua, kui leidub üürilisi, kes sellise avariilise pinna eest jätkuvalt hingehinda on nõus maksma.
See jutt ei käi muide ainult eramajade, vaid ka ühiskondlike hoonete kohta. Poiss käib mul ujumistrennis. Korralik pealinna ujumisklubi. Või nii ma ette kujutasin. Bassein ise on küll puhas, selle kohta ei saa midagi halba öelda. Aga "kuiva trenni" tegemiseks eraldi ruumi pole, selleks kasutatakse ujula sissepääsu ees olevat ootesaali. See aga tähendab, et kui lapsed teevad maas kõhulihaste harjutusi või kätekõverdusi, siis väljast tulijad peavad oma poriste jalgadega nende vahelt aeg-ajalt läbi sõeluma. Trennitegijad ei tohi muidugi lasta ennast sellest segada.
Pealinna ujumisklubi riietusruum

Ujula garderoob on nagu pommiauk - ripplagi ligadi-logadi, osad paneelid veekahjustustega, osad katkised, osad üldse puudu. Eelmised riietusruumi kapid olid nähtavasti seinte külge kinnitatud, aga kui need eemaldati, ega siis neist jäänud auke kinni hakatud kinni lappima, las nad olla! Põrandad ära kulunud, ventilatsioon jupsib iga paari kuu tagant, WC uksed on ilma linkideta ja ära vajunud. Vaatad seda ja mõtled küll, et kuhu iganes ma sattusin, aga kindlasti ei saa see olla Euroopa jõukaima pealinna spordiklubi. Aga kohalikud ei tee sellest suurt probleemi. Tunnistavad, et veidi kulunud on, aga käib kah.


Olles nüüd mõnda aega Oslos elanud ja ringi käinud, julgen öelda, et see "käib kah" on omamoodi elustiil. Seda kohtab pea igal pool. Näiteks needsamad lamavad politseinikud, mis meid esimesel päeval autolakke lennutasid (nüüd Tallinnas ringisõites märkasin, et neid on tekkinud ka siinsetele kõrvaltänavatele) - no ei ole raske neid natukenegi märgatavateks teha. Maalige sinna peale ruudukesed, pange tee äärde mingid väiksed triibulised postid, midagigi, mis annaks tulevasest autolõhkujast märku. Aga ei. Paneme tänava otsa "30-ala" ja käib kah. Kõrvalteede auklikkus on kohati ka selline, et kodune Tallinna-tunne on kerge tekkima. Tõsi, mingi aja tagant siiski võetakse vaevaks neid kuumaastikke likvideerida, aga see käib kuidagi valuliselt aeglaselt.

Või siis jalgrattateed. Me siin Tallinnas nuriseme, et näe, puhktist A punkti B saad mööda jalgrattateed küll, aga vaat kui tahad edasi punkti C saada, siis pead vahepeal sõidutee ääres sõitma. Õudne jama onju. Mhmh. Te tulge vahepeal ratastega Oslosse ja ma garanteerin, et tagasitulles hakkate te Tallinna linnavalitsusele hoosiannat laulma. See on ikka täiesti košmaar, mis hakkab toimuma, kui lumi ära sulab ja märkimisväärne hulk norrakaid oma kaherattalise sõbra kuurist välja võtavad. Kuna jalgrattateed algavad täiesti müstilisest kohast ja lõppevad ei-tea-kus, vahepeal liiguvad kõnniteele, siis jälle sõidutee serva ja lõpuks kaovad täiesti ära, on kohalikud käega löönud ja sõidvad nii, nagu juhtub. Reeglina tähendab "nagu juhtub" seda, et nad kärutavad lihtsalt sõiduteel. Sõiduteed on aga reeglina kitsad ja käänulised, mis tähendab, et autoga jalgrattast möödasõit on alati seotud märkimisväärse riskiga. Lisaks pead sa koguaeg mõistatama, mis mõte selle kiivriga kaetud peanupu sees seekord liigub. Pole sugugi harv juhus, kui sa pärast paari kilomeetrit käänulisi teid ratturit jälitanuna oled lõpuks ometi  jõudnud ühe sirgema lõigu peale, kus saaksid gaasipedaali sügavamale vajutada ja temast mööduda, kui äkitselt sirutab tema lihtsalt oma vasaku käe välja (kui sirutab) ja... läheb! Kas ta vaatas enne seljataha? Ei. Kas ta veendus, et see manööver on ohutu? Ei. Tema lihtsalt läheb! Mis tähendab, et see pedaalide mäng, mis sul autos toimub, meenutab nagu mingit äraspidist kaerajaani: pidur (jalgratturi jälitamine)-gaas (jalgratturist möödasõidu alustamine)-pidur (jalgratturi ootamatu manööver)-gaas (lõpuks ometi vaba tee)-pidur (järgmine jalgrattur). See jama on kuuldavasti kestnud juba aastakümneid ja igal aastal arutatakse selle üle, kas äkki peaks Oslosse ja selle lähiümbrusesse ehitama normaalse jalgrattateede võrgustiku. Arutamisest pole kahjuks kaugemale jõutud ja praegu ma isegi ei kujuta ette, kuhu neid teid ehitada saaks - aegade jooksul on linn pidevalt laienenud ja alad, kuhu varem oleks võib-olla isegi saanud midagi rajada, on nüüdseks täis ehitatud. Seal aga, kus oleks ruumi ehitada (näiteks asulatest väljas), seda lihtsalt ei tehta. Selle asemel pannakse teele, kus kummaski suunas on üks rida ja kiirusepiiranguks 70 km/h, üles märk, millel on kujutatud jalgratturit ja juures tekst: "Jaga teed!" Käib kah.

Meil tehakse just praegu maja peal remonti. Või mis remonti, lihtsalt kogu maja värvitakse üle. Millegipärast otsustati helehalli kasuks. Siiani oli kollane. Aga no kui ilm on niikuinii 11 kuud selline hall ja sombune, siis ei sobi ometi selline rõõmsam värv kohe kuidagi. Äkki tõmbab mõne elaniku kaamosest välja või ilmub koju jõudes veel naeratus näole - seda ei saa ju lubada! Ikka tuleb halliks teha. Õnneks vähemalt mitte mustaks.

Must maja musta aia taga. Vähemalt aknaraamid on rohelised :)
Neid musti maju muide, on täiesti hämmastavalt palju. Täiesti kohe süsi-süsimustad. Mõnel on aknaraamid ka mustad. Ja siis on majal aed ümber, see ka täitsa must. Ma ei tea, kas nende asukad magavad päeva ajal kirstudes ja liiguvad ringi ainult öösiti, aga selline mulje jääb küll.








Okei, meie oma tuli hall, osaliselt ka valge. Ja siis vaatad, kuidas seda siis tehakse. Kuskilt kiviseinalt on värv maha koorunud? Pole viga, kraabime lahtise osa maha ja siis pintseldame kõik üle. Tulemus? Kuumaastik. Erinevad lihvimismeetodid, pahtlid ja muud siledust tekitavad vahendid on ilmselgelt liigne luksus. Käib kah! Tööde tähtaeg oli augusti lõpp. Praegu on septembri keskpaik ja töö käib täie hooga. Kui just vihma ei saja. Aga sajab päris tihti. Kus meil kiiret?
Mingi värvimise käigus oli vaja lahti võtta meie ukse kohale paigaldatud numbrid ja tähed - iga täht ja number eraldi kinnitusega: üleval reas maja number 2C, alumises reas korteri number 1. Pärast värvimist pandi numbrid tagasi, aga C-täht oli millegipärast tagurpidi, nagu noorkuu. Nägin siis paari töömeest ringi liikumas, näitasin neile, et kuulge, pisut valesti läks, lubasid ära parandada. Parandasidki. Nüüd on ukse kohal silt 21C. Ja no see nüüd ei "käi kah" küll kuidagimoodi!

Jätkub...

neljapäev, 2. juuli 2015

Vanamees ja meri ehk kuidas ma südaöisel laeval meelt lahutasin

Saabusin äsja Tallinki laevaga Stockholmist. Kuigi ma olen seda otsa üht ja teistpidi sõitnud igal aastal vähemalt korra, siis juba viimased 4-5 aastat pole ma viitsinud ennast südaööl sealsesse šõubaari vedada. Kes ei tea, siis enam-vähem täpselt on kesköö see aeg, kui lavale ilmuvad tantsijad, kes siis tempoka muusika saatel enda jäsemeid ja keha vingerdavad ja väntsutavad. Seal on nii poolpaljaid tüdrukuid kui täiesti riides poisse ja reeglina iga järgmise tantsunumbriga väheneb neidudel seljasolevate riiete hulk. Päris paljaks nad loomulikult ennast ei võta, seega selline poolik striptiis. Varasematel aastatel oli see programm olnud üsna ühesugune ja kaua sa seda ikka ühte ja sama ülemukitud neidude kargamist viitsid vaadata. Parem olin kajutis ja vahtisin telekat või üritasin muul viisil sõba silmale saada. Nüüd aga siis hoidsin oma väsimusest kokkuvajuvaid silmalauge siiski üleval, et teada saada, mis aastate jooksul muutunud on. Tuleb tõdeda, et ega palju muutunud polegi. Tõsi, tüdrukud ei heida enam sugugi nii palju riideid seljast ära kui vanasti - seda hoolimata asjaolust, et šõu teemaks oli Kalifornia ja soe suvi. Oodatud olematute bikiinide asemel jäid neil lõpunumbriks selga üsna laia lõikega siivsusest pakatavad "vanaema" ujumisriided. Meeste rollist pole ma nendes numbrites kunagi aru saanud, aga noh, küllap siis kellelegi lähevad ka nemad korda. Taustaks olev laul ei tulnud seekord sugugi mitte plaadilt (või arvutist), vaid selle eest olid vastutavad kaks tumedanahalist lauljat, üks mees, teine naine, otse ameerikamaalt. Nad sulandasid ennast kenasti tantsutrupi sisse, tehes liigutusi kaasa ja esinedes eraldi, kui tantsutrupp lava taga uusi kostüüme selga ajas. Sealjuures oli meespool väga afroameerikalikult aktiivse liikumisstiiliga, hüpates lavale asetatud laudadele, joostes vahepeal ka rahva sekka, püüdes kõigest väest mitte-nii-tulist põhjamaist publikut panna kaasa elama ja plaksutama.

Aga mitte tantsijad ega lauljad polnud selle õhtu kõige suurem vaatamisväärsus. Kõige ägedam oli üks tõsiselt vana hallipäine härra. Ta oli endale kenasti ülikonna selga ajanud ja leidnud endale istekoha otse lava ette - kohe kõige-kõige esimesse ritta. Kergelt küürus asendis istuvana tundus ta ennast üsna mugavalt tundvat. Sel ajal, kui laval sähvis ja välkus hele valgus, tantsijad püüdsid meeleheitlikult teha liigutusi, mis publiku tardumusest vabastaks ja lauljad edasi-tagasi jooksid, vaatas härra lihtsalt enda ette maha. Ta ei lasknud sellest mürast ja sädelusest end sugugi häirida. Ainus hetk, kui ta oma unelusest ärkas oli siis, kui mustanahaline meeslaulja otse tema nina all asuva laua peale hüppas ja seal oma puusi asus hööritama. Sel momendil tõstis härra oma pilgu ülespoole, olles ilmselgelt häiritud, et mingi tume poiss julgeb tema rahulikku omaette olemist häirima tulla. Kui afroameeriklane laualt maha hüppas ja mujale siirdus, vajus härra taas oma mõtetesse. Sama stseen kordus taas ja taas. Eriti häiritud oli härra aga siis, kui laulja võttis kätte ja otsustas rahva sekka laudade vahele laulma minna. Nagu kiuste, pidi ta selleks just tollesama hallipäise härra kõrvalt mööda trügima. See pani härra lausa pead vangutama. Ja see oli ka ülim emotsioon, mida ta kogu selle tantsu- ja laulunumbrite jooksul väljendas.

Missuguse suurejoonelise finišiga tantsuetendus lõppes, jäi minul igatahes nägemata. Aga lõbustatud sain ma sel õhtul ikkagi. Kohe täie raha eest :)

kolmapäev, 1. juuli 2015

Peaga lakke ehk kuidas kõik alguse sai. 2. osa

Mõni vastuvõtul käimine on omapärane kogemus - suletud tänavad, politseinikud igal sammul, kes vaatavad sind küll terava pilguga, ent on samas äärmiselt viisakad, järjekorrad, kutsete kontrollimine, registreerimine. Ja kui sa selle pehme kadalipu oled läbinud, lubatakse sind justkui keelatud maailma, mis on muust maailmast kõrge aia ja tiheda hekiga eraldatud ja mida pääsevad kaema ainult salapärased äravalitud inimhinged. Näppu antakse šampanjaklaas, juhatatakse eelroogade laua juurde, kusagil nurgas on klaverimängija, kes mängib imeilusaid meloodiaid ja laulab nagu ingel, õues mängib orkester, käteldakse, õnnitletakse tähtpäeva puhul, sotsialiseerutakse, peetakse kõnesid ja süüakse-süüakse-süüakse... Okei, juuakse ka. Ja mitte just väga vähe.

Niimoodi paar tundi ja ongi aeg pöörduda tagasi "päris" maailma. Vastuvõtult väljudes käib loomulikult asja juurde salapärase näo ettemanamine, et kõik vastutulejad saaksid aru, kui müstilisest ja lihtinimeste eest varjatud ürituselt sa just hetk tagasi väljusid. No vähemalt minul käib nii. Teiste jaoks oli see tööüritus nagu iga teinegi, mille lõppedes pidid nad oma kontorisse tagasi siirduma. Mõni õnnelik sai koju minna. Nagu mina näiteks. Koju, mille saamine veel mõned kuud tagasi ei olnud sugugi mitte iseenesest mõistetav.


Šokk pärast äraütleva kirja saamist oli suur. Oli ju tegemist ainsa tõsiseltvõetava variandiga, mis sel hetkel turul oli. Ja arvestades, et me olime seda ühte oodanud juba mitu kuud, võis eeldada, et läheb veel samapalju, enne kui uus sellesarnane kusagilt välja ilmub.
Päris nii hullusti siiski ei läinud. Möödus kõigest nädal, kui silmapiirile ilmus uus variant. Eelmisest veidi suurem, koolist veidi kaugem ja Oslo fjordile avanevalt vaatelt veelgi luksuslikum. Endal ei olnud meil võimalik kohale minna, aga saatsime Oslos paiknevate heade inimeste kaudu teate, et oleme kohast väga huvitatud. Meie huvi võeti arvesse ja lubati ühendust võtta. Läks paar päeva ja tuli vastus: "Eile tuli meie poolt pakutavat elamist vaatama üks noorpaar ja nad ütlesid, et maksavad meile 10% rohkem üüri, kui ma nendega kohe lepingu alla kirjutan. Seda ma ka tegin, seega kahjuks jäite te sellest kohast ilma". Novot. Oleks teadnud, et tegemist oli enampakkumisega (mida ta ei olnud) või et selline asi on Norra üüriturul tavapärane (mida ta ei ole), siis ehk oleks isegi mingi sarnase käigu teinud. Aga ei teadnud. Ja seega ei teinud.

Nüüd hakkas juba vaikselt siginema paanika. Käes oli juulikuu. 1. augustist pidi mu naine asuma Oslos tööle, olenemata sellest, kas tal on mingi elukoht või mitte. Olime valmis erinevateks kompromissideks - okei, kui ei ole kooli ega töö lähedal, siis vähemalt hea transpordiühendus ühele või teisele poole; kui pole kõigile normaalse suurusega magamistube, siis võtame ühe "mikrotoaga" variandi; kui pole kõiki vajalikke kodumasinaid, võime mõne ise osta - aga isegi langetatud standardile vastavaid elamisi ei tulnud ega tulnud. Käisime peas läbi juba eriti ekstraordinaarseid samme nagu ajutine peatumine hotellis, ööbimine tuttavate juures ja muu säärane, lootes siiski, et millalgi ja kuidagi lahendus siiski saabub.

Olime Eestis puhkust veetmas ja just minemas külapeale, kui viskasin veel viimase pilgu finn.no peale ("refresh" nupu kasutamine oli selleks ajaks muutunud juba igatunniseks rutiiniks). Ja etskae! Täiesti korralik, B-energiatähisega, täpselt õigete ruutmeetrite (kahjuks ühe "mikrotoaga") ja enam-vähem normaalse asukohaga (jäi küll eemale laste koolist ja naise töökohast, aga vähemalt transpordiühendus linnaga oli väga hea) elamine oligi just üles pandud. Nüüd läks kiireks. Küllaminek võib oodata, aga sellest kohast me ilma ei jää. Kohe läks kiri majaomanikule, et meie tahame seda kohta ja ärgu mõelgugi kellelegi teisele seda anda või muidu valmistugu halvimaks (okei, seda me muidugi ei kirjutanud)(kuigi oleks tahtnud)(no et ta ikka aru saaks, kui tõsine asi on). Abikaasa tulevane ülemus Oslos, kes oli asjade käiguga kursis ja selleks ajaks samuti väga murelikuks muutunud, oli kohe nõus minema ise kohapeale meie peret "maha müüma". Seda ta ka tegi ja tema meeldiva paaritunnise vestluse korteriomaniku abikaasaga lõpetas lause: "Meil on küll teisi huvilisi, las nad tulevad ja vaatavad, aga meil on otsus tehtud: me anname selle teile".
Huuuuuh!
Vähemalt ei pea me nüüd puu alla kolima. Ütleme nii, et "pingelangus" ei olnud sel hetkel piisavalt täpne kirjeldus selle tunde kohta, mis meid sel hetkel valdas.

Juuli lõpus Kopenhaagenisse naastes võttis meid vastu totaalne leitsak. Konditsioneeri meil korteris polnud ja avatud akendest oli pigem kahju kui kasu - õhk ei liikunud, aga naabrite lärmakad pralled kestsid pahatihti hiliste öötundideni. Kuidagi pidime aga neil päevil ennast siiski kokku võtma, asjad ära pakkima ja elamise ära koristama. Hakkama saime! Koristamine oli muidugi tehtud töö kohta vähe öeldud, sinna oleks võinud pärast meid kasvõi haigla rajada - me pesime isegi seinad puhtaks, rääkimata akendest-põrandatest-ustest ja kõikidest nurkadest, mis üleüldse korteris olemas olid. Ilma liialdamata võin öelda, et korter nägi veel värskem välja kui meie sissekolimise ajal. Nähtud vaev tasus ennast ära ja kõikide imestuseks maksis korteri omanik 100% tagatisrahast tagasi - sellist lugu ei pidavat asjadega kursis olevate isikute sõnul Taanis pea kunagi juhtuma. Alati leitakse põhjus, miks 50-100% tagatisrahast endale jätta, on see siis niigi koristatud korteri ülekoristamiseks, olematute värvikahjustuste ülevärimiseks või lihtsalt "värskendamiseks", nagu nad seda sealmail nimetavad.
 


Väsinult ja kerge lahkumiskurbusega hinges käisime veel viimast korda kõik toad läbi. Päris imelik oli mõelda, et see meie mälestusi täis "kodu" on meie jaoks nüüdsest igaveseks kadunud ja juba järgmine päev hakkab uus perekond nimetama seda enda koduks ja looma seal omaenda mälestusi. Veel viimast korda keerasime välisukse lukku, viimast korda sõitsime liftiga alla (siiras lootuses, et me seekord kinni ei jää)(nagu seda nii mõnegi majaelanikuga oli aastate jooksul korduvalt juhtunud), libistasime võtme majahaldaja postkasti ja oligi kõik.

Üks etapp meie elus oli lõppenud.
  


Kopenhaagenist õhtul väljunud praam randus hommikul päikesepaistelises Oslos. Asusime sadamast autoga teele ja lootsime kõigest südamest, et piltidel nähtu ka reaalses elus sama hea välja näeb. Üsna imelik oli liikuda elamise poole, mis peaks justkui järgmised paar aastat su elukohaks olemas, aga mida sa ise pole veel näinudki. Viisteist minutit sõitu ja juba keerasimegi vastavalt GPS-i juhistele peateelt ära. "Nonii, alla kilomeetri ongi veel jäänud, huvitav kas..." TÜMAKI! Auto hüppas üles ja meie pead käisid lakke. "Misasi see veel oli? Polnud ju mingeid märke, et siin mingeid takistusi teel peaks o..." TÜMAKI! Uus hüpe ja meie jälle peadpidi laes. Okei. Nähtavasti on mõistlik autol hoog maha võtta. Tuli välja, et kogu tänav oli iga mõnekümne meetri tagant kaetud lamavate politseinikutega. Ei, mitte nende plekist väikeste kõrgendikega, mis Tallinnas aeg-ajalt autosid raputavad, vaid ikka tõsiste, maast kümnekonna sentimeetri kõrgusele kõrguvate asfaldist ja kivist estakaadidega. Ja need olid täiesti märgistamata! Mitte mingeid valgeruudulisi laikusid, ei mingeid hoiatavaid liiklusmärke - lihtsalt, kes teab see teab ja kes ei tea, see saab kohe väga valusalt teada! Hiljem selgus, et selliseid estakaade on kõik linna kõrvaltänavad täis. Panevad tee algusesse "kiirusepiirang 30km/h" ja see peaks siis piisav olema. Tahaks näha, kes julgeb nendest õudustest 30-ga üle sõita! 15-20-ga küll jah, aga 30-ga mitte mingil juhul. Ja kui tulla mu eelmise postituse algusesse, kus ma kurtsin oma ustava kaaslase taguotsa kohendamise vajaduse üle, siis küllap siin peituski põhjus, miks ma selle ebameeldiva väljamineku tegema pidin. Kui ikka iga päev sellistest küngastest üle sõita (ja alati ei õnnestu kiirust piisavalt madalaks pidurdada), siis ei anna tagajärg ennast vast kaua oodata. Kuidas esimese otsa vedrustus kogu sellele ragistamisele vastu on pidanud, saan teada loodetavasti alles Eestis.

Viimase teeotsa tulist kurja vandudes, et Norra meile sellise põntsuva tervituse pakkus, ja tuta-tuta vaikselt veeredes saabusime lõpuks kohale. Et tegemist oli omamoodi ridaelamu boksiga (omamoodi selles mõttes, et väljast nägi maja välja nagu suur villa, aga seest oli jagatud kuueks korteriks), mis polnud just kõige selgemini tähistatud, läks õige ukse leidmisega natuke aega. Tuli välja, et meie sissepääs oli nagu minek keldrisse. Maja oli ehitatud nimelt mäekülje sisse, mis tähendas, et alumised korrused olidki osaliselt maa sees. See omakorda tähendas, et pea kõik elamise valgust andvad aknad avanesid ainult ühes suunas - mida sa seda mäesisemust ikka vaatad, eksole. Sisseastudes tekkis tunne, nagu peaks pea natuke õlgade vahele panema - nii madal tundus kõik. See oli aga otseselt tingitud sellest, et Kopenhaagenis oli meil olnud vana maja, kus kõrged laed korteris olid standardiks. Siin aga tundus 2-2,5 meetrit nagu "appi, taevas kukub alla, taevas kukub alla!", nagu kass ühes tuntud laste muinasjutus hüüdis. Madalad laed ja toas võimutsev hämarus pani mu õrnema poole sosistama: "Nagu koopasse oleks sattunud!" Ma ei tea, minu arvates oli see vähe üledramatiseeritud, aga jah, võrreldes meie eelmise elukohaga olime ilmselgelt järgi andnud nii üldises avaruses kui tubade suuruses. Eriti kurb oli poiss, kes ei vaadanud sugugi optimistliku pilguga väljavaatesse elada järgmised paar aastat toas, mis "on väiksem kui vannituba". Kusjuures täpselt nii oligi. Norrakad on vannitoa-hullud. Igas elamises peab olema kaks asja: kamin ja kui vähegi võimalik, siis kaks vannituba. Nende kahe asja pealt ruumi kokku ei hoita. Mis omakorda tähendab, et vajadusel leitakse kokkuhoid mujal. Niisiis leidsime meiegi oma elamises ühe korraliku kamina, kaks täiesti korraliku suurusega vannituba (mis võrreldes Kopenhaageni tagasihoidliku dušinurgaga oli päris külluslik luksus), kaks mitte nii mõistliku suurusega magamistuba (võrreldes Kopenhaageniga nii umbes-täpselt poole väiksemad) ja üks täiesti ogaralt pisikese toakese (pindalalt mitte suurem kui viis ruutmeetrit)(mille sisse käis ka riidekapi alla jääv pind), mis pidi siis saama poeglapse magamistoaks. Poisi õnnetut olekut vähendas õnneks märkimisväärselt universaalne toalaiendaja, mida maakeeli arvutiks nimetatakse. Ja kui see riistapuu veel internetti ja piisavalt mänge sisaldab, siis on üsna ükstapuha, kas sa oled viie- või viiekümne-ruutmeetrises toas.
Et aga mitte jätta muljet, et me oleme viimasepeal virisejad (tean-tean, hilja juba), siis tegelikult oli elamine ilus, puhas ja mis peamine - seal oli automaatne kliimaseade (mis, nagu hiljem selgus, peaaegu isegi et töötas). Enne meie saabumist olid omanikud just lasknud kogu elamise üle värvida, et meil oleks ikka seal parem olla. Lisaks laiutas õues veel terrass, mis suvel justkui elutoa pikenduseks sai muuta, ja privaatne hekiga ümbritsetud murulapp, mis suvel (missest, et suvi on siin veel lühem, kui Eestis)(ja külmem)(ja vihmasem) päris mõnusat äraolemise võimalust pakub.

Mõne aja pärast õnnestus meil peremehe endaga ka kokku saada. Tegemist oli väga toreda härrasmehega, kes hoolimata oma suht kõrgest vanusest (ma tegelt ei tea, kui vana ta on, aga hinnanguliselt paigutaks ta sinna 70-ndate algusesse) oli üsna nooruslik. Uhkeldas oma äsjaostetud Iphone 6 Plus'iga (see oli konkreetselt eelmisel päeval müüki tulnud) ja pakkus meile välja, et kui me tahame, siis ta võib paigaldada meie elamisele sellised lukud, mida ei avata võtmega, vaid äpiga. Õnneks meie ettevaatlik tähelepanek "aaaga kui koduteel telefonil aku tühjaks saab, siis me jääme ju uksetaha," pani teda selles osas ümber mõtlema. Ühena esimestest asjadest ütles ta veel, et kui meil tekib seoses oma uue eluasemega mingeid soove või küsimusi, mis vajaks lahendamist, siis olgu me ettevaatlikud - tema ei lase endale mitu korda öelda, ta laseb kohe kõik ära teha. Sest tema põhimõte on: "Kui minu üürnikud on õnnelikud, olen mina õnnelik". Mis tegi ka meid õnnelikuks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et olid meie lootused, mis nad olid, täitusid nad ulatuses, mis nad täitusid, vähemalt oli üks asi kindel - meil on nüüd kodu. Ja see, arvestades kõike läbielatut, oli väga suur asi.
Jäi üle veel asjad lahti pakkida, naise eelkäija poolt müstilisel põhjusel meile toodud katkine kontorimööbel, katkised arvutid ja muu träni ära visata ja uus elu võiski alata.

esmaspäev, 15. juuni 2015

"Varsti" ongi käes ehk kuidas kõik alguse sai. 1. osa

Jube äge on ikka, kui oled Euroopa ühes kallimas riigis, selle riigi kõige kallimas linnas ja ühel hetkel sinu truu kaaslane ütleb: "Tead mis, mul oleks vaja taguotsa kohendada. Nüüd. Kohe. Ja kui sa seda kohe ei tee, siis sa kahetsed seda. Kibedal-kibedal kombel". Nõudmise toon oli vali, selge ja vastuvaidlemist mittekannatav. Ma küll püüdsin kaubelda, et äkki kannatab poolteist kuud veel ära, siis jõuame Eestisse, seal kõik odavam, aga see pigem muutis olukorra hullemaks. Mis teha, pidin alluma. Ei taha ju asjatuid riske võtta. Elu on õpetanud, et mõnikord tasub kuulata, mida sulle öeldakse. "Vali oma võitlused" kõlab vist see ütlus. Mõned tuhanded kroonid (okei, mitmed tuhanded kroonid) ja terve päevajagu keerulisi operatsioone hiljem oli vaikus majas ja elu läks rahulikult edasi. Ahjaa, ma räägin muide autost, kui kellelegi arusaamatuks jäi. Mingil hämmastaval kombel olin ma suutnud oma kallil (okei, nüüdseks juba üsna odaval) Mazdal sõita tagumised vedrud ja amordid niimoodi puruks, et isegi kohalikus esinduses oli töömehe reaktsioon "What the f...?" Kuidas see sai juhtuda, on mul siiani müstika. Ma ei ole sellega kunagi ehitusmaterjale ega tonni tina vedanud ja kuigi mu järeltulev põlv (kes reeglina tagaistmel reisivad) on vanuse suurenedes ka kaalu kasvatanud, ei ole see siiski piisav selliseks hävitustööks. Ma natuke aiman tegelikult süüdlast, kuid sellest pisut hiljem.

Aga nagu mõni kuu tagasi lubatud sai, et "varsti" kirjutan kõige algusest pikemalt, ongi nüüd siis see aeg käes. Kähku käis onju.
Oli aasta 2013 detsembrikuu, kui minu teine truu kaaslane (seekord on jutt inimesest)(kelle taguots ei vaja kohendamist)(veel niipea, ma loodan) tuli töölt koju ja teatas, et järgmised paar aastat veedame veel hullemas kliimas kui Taani. Uueks sihtkohaks on *trummipõrin-trummipõrin* - Oslo! Mul polnud selle uudise vastu suurt midagi, sest ma olen Norrat külastanud rohkem kui küll, saanud sealt hulga positiivseid kogemusi (norrakad on mulle meelde jäänud kui maailma kõige lahkemad ja siiramad inimesed üldse) ja Norra loodust võid imetlema jäädagi. No mina küll mitte, sest ma pole suurem asi loodushuviline, aga niimoodi lihtsalt öeldakse. Minu naishing oli seevastu pisut kõhkleval seisukohal - temake oli juba Norras kunagi ammu aastajagu elanud ja seega uudsuse võlu uue sihtkoha osas oluliselt väiksem. Vähem tähtis polnud ka asjaolu, et pärast kolme Taanis veedetud "11-kuud-aastas-sügist" oleks tahtnud kasvõi veidikenegi soojemasse kliimasse saada. Aga kui nii, siis nii. Otsustasime, et püüame eelolevast võtta maksimumi.

Ettevalmistusi pidime alustama kohe. Esimene asi - elukoht. Selle osas on Norras asi suht lihtne. Vähemalt tehnilises mõttes. Kui Eestis pead läbi surfama city24, kv.ee, Soovi, Kuldse Börsi ja kindluse mõttes veel kinnisvarafirmade enda lehed, siis Norras on üks internetileht: finn.no. See on sisult nagu Kuldse Börsi, kinnisvaraportaalide, cv-online'i ja reisibüroode lehtede hübriid. Selle kaudu saad osta-müüa ja vahetada nii kinnis- kui vallasvara (muide, paatide jaoks on täiesti eraldi sektsioon, sest siinmail on iga viie inimese kohta üks paat)(fjordidel on nädalavahetustel konkreetselt paatide ummikud, mida reguleerivad paadipolitseid)(kes muuhulgas püüavad ka liigseid kihutajaid ehk siis paadihuligaane), üürida kortereid, maju ja muid ulualuseid (näiteks aitade väljaüürimine on väga popp, aga ka lihtsalt keldri- või pööningukorrusele rajatud mõne ruutmeetrised "üliõpilaskorterid" on suur äri), töid ja teenuseid (sh. reise) pakkuda ning neid osta. Päris mõnus tegelt, ei pea kulutama tunde ja päevi erinevate lehtede vahel surfamisele, kõige jaoks on üks koht.
No okei, läksime siis meiegi sinna surfama. Ruutmeetrite ja hinnapiir oli enam-vähem paigas, see lihtsustas mingil määral meie ülesannet. Oslot ennast me eriti ei tundnud, aga vähemalt kaardi pealt saime vaadata, kus on mu kaasa töökoht ja kus laste kool, nii et selle järgi siis kujutasime ette, mis kohad võiks olla arvesse võetavad. Aga siis ilmnes ootamatult, et ega neid eriti polnud. Küll pakuti täiesti ilma mööblita elamisi (meil oli endal mingi osa olemas) või siis täiesti möbleeritud (kuhu meie asjad poleks mahtunud), küll oli liiga suuri, küll liiga väikeseid, küll liiga kalleid või juba pildi pealt nähtavalt üsna halvas korras olevaid.
Lisaks pidime arvestama muudegi veidrustega. Kesklinna piirkonnas pakuti näiteks sageli elamisi, kus ei ole olemas (ja kuhu ei ole võimalik ka paigaldada) pesumasinat. Seda asendas maja alla rajatud ühine pesuruum, kus siis said vastavalt graafikule pesu käia pesemas. Mu teine pool oli sellise lahendusega kunagi Stockholmis elades kokku puutunud ja ta ei olnud valmis enam iialgi midagi sellist läbi tegema. Kujutad ette, kui su laps tuleb porise ilmaga koju, on mõne lombiga lähemalt tutvust teinud ja sa saad ta üleriided pessu viia alles järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Absurdne ju. Või nagu tänapäeval on moodne öelda: #absurd.
Teise asjana jäi silma, et mingil imelikul põhjusel oli enamusel korteritest ja majadest üks normaalse suurusega magamistuba, üks veidi väiksem ja siis üks täiesti mikroskoopiline. Tõsiselt. Väikse lastevoodi mahutad sinna ära, aga rohkem küll midagi sinna ei lähe. Mõnikord isegi kapp mitte, rääkimata lauast ja toolist. Väidetavalt on tegemist lastetoaga. Aga halloo! Lastel on teatavasti üks rumal omadus - nad kasvavad nimelt ühel hetkel suureks! Kas tõesti arvatakse, et siinmail kasvab tuba koos lapsega või?
Maja ise on 200 m2 ja lastetuba on selline...






Veel üks huvitav asi oli see, mida üürileandja ootas, et sa korterisse ise kaasa tooksid. Okei, enda mööbel võiks olemas olla, mõnikord ka pesumasin. Aga mida arvata kuulutuses pahatihti ettetulnud lausest "Köök on möbleeritud, olemas on koht nõudepesumasinale"? Ehk siis - ma tulen korterit üürima ja ma pean sinna ise sisse ostma täpselt sellise nõudepesumasina, mis muu mööbliga kokku peaks sobima, halvemal juhul veel integreeritava versiooni! Ja mida ma sellega paari aasta pärast pihta hakkan? Müün maha? Okei. Kui palju on neid, kes soovivad osta kasutatud integreeritavat nõudepesumasinat, mis on väga konkreetsetes mõõtudes ja värvis? Hmmm...
Nagu näha pildilt, on koht nõudepesumasinale täiesti olemas






Ühel päeval aga finn.no'd sirvides sähvatas: täpselt õiges suuruses, kooli lähedal, täitsa kena, hästi sisustatud, heas korras ja üllatavalt normaalse hinnaga maja. "Selle me võtame!" oli otsus tehtud. Just nagu saatuse märguandena oli meil võimalus võtta ka üks nädalavahetus, et siis terve perega minna elamist üle vaatama ja peremeest veenma, et just meie oleme need, kellele ta selle maja peab andma. Mõeldud-tehtud. Oslosse saabudes tervitas meid imeilus ilm, päike paistis ja linnud laulsid. No ma arvan, et laulsid. Ega ma siis neid autosse sisse kuulnud. Igatahes, pärast paarikümne-minutilist sõitu Oslo kesklinnast lääne suunas olimegi kohal. Tõepoolest, pildid ei valetanud. Maja oli ilus, kuigi reklaamitud ruutmeetrite osas jäime kahtlema, kas need ikka tõele vastavad, aga see polnud suur probleem. Pealegi avanes maja terrassilt hingemattev vaade Oslo fjordile, mis ka võimalikud väiksemad ruutmeetrid kenasti hüvitas. Perega juttu ajades ilmnes, et tegemist oli arstidega, kes siiani töötasid Oslo haiglas üsna kõrgetel kohtadel. Perepea oli aga saanud Trondheimi ülikoolist pakkumise professori kohale asumiseks ja see oli ka põhjus, miks nad kolida otsustasid. Keskmisest madalamat üürihinda põhjendasid nad aga sellega, et otse nende naabrusesse oli hakatud ehitama kolmekorruseliseid elamuid ja tulevane üürnik pidi järgmise aasta jooksul taluma sellega seoses paratamatult tekkivat müra. Oli aga näha, et uutele üürnikele olid seatud kõrged nõudmised. Inimesed olid selle kodu rajanud ikkagi iseendale, mis tähendas üsna kallist siseviimistlust, korralikku mööblit, naturaalset puitparketti (mida tohtis puhastada ainult pehme, kergelt niiske lapiga) ja üldiselt läbimõeldud lahendusi. Meile loeti ette hulk ülesandeid, mida majas peab jooksvalt tegema, alustades duši äravoolutorust juuksekarvade eemaldamisest lõpetades õues lumerookimise ja räästast puulehtede koristamisega. Õnneks oleme ka kunagi eramajas elanud ja sellised ülesanded on meie igapäeva elu osa olnud ka varem ja sellekohane kinnitus paistis pererahvale meeldivat. Lahkuminnes viitas igal juhul kõik sellele, et see maja saab meie omaks.
Et aga see oli esimene maja, mida me üldse nägime, siis käisime ka teisi maju - mis kirjelduse järgi tundusid enam-vähem okei olevat - vaatamas. Ja oh-sa-mu-meie... Ilmnes, et internetis rippunud pildid olid asja ikka väga heast küljest näidanud. Üks maja, mis pildil oli täitsa kobe puumaja, oli nagu mingi algaja asjaarmastaja poolt kokkuklopsitud onnike, kus väljaüüritavale teisele korrusele viis imekitsas trepp (umbes selline, nagu neid võib leida Tallinna vanalinna keskaegsetesse tornides)(ainult puust) ja mis oli nii madal, et minul kui keskmise pikkusega meesterahval ei olnud võimalik ilma kummardamata liikuda. Teised paar tükki olid nii pimedad, et hoolimata õues siranud päikesest pidi igal pool tule põlema panema - no mis teha, ei oldud arvestatud päikese liikumise, naabermajade läheduse ega krundil paikneva kõrghaljastusega. Ja mis põhiline pea iga maja puhul - karjuv remondivajadus. Mulle on igatahes Eestis jäänud mulje, et kui inimesel raha on, siis ta teeb oma elamise põhjalikult korda, alates vundamendist lõpetades katusega. See on nagu viisakus nii enda kui naabrite suhtes. Siinmail aga tundus, et nii nagu kunagi kuue-seitsmekümnendatel sai asi ehitatud, nii ta ka jäi. No vahepeal värviti seinad üle ja öeldi, et see on "oppusset" (renoveeritud). Eriti lahe oli ühe maja omaniku suhtumine. Näitab meile maja ja siis viitab ühele aknale, kust mingitel asjaoludel on klaasist üks nurk ära tulnud. Ütleb siis et "siin on üks katkine aken, aga...", mille peale me siis jäime loomulikult ootama lauselõppu "...me vahetame selle enne üürnike sissekolimist ära", aga tegelikult lõppes sõnadega "...see ei lase eriti külma sisse, nii et ei tasu muretseda". Mu kulmud polnud vist pikka aega imestusest nii kõrgele tõusnud ja "mokad töllakil" oli vast kõige paremini kirjeldav väljend meie kõigi näoilmete kohta.
Mis aga eriti teravalt reetsid majade kapitaalremondi vajadust, olid üürikuulutustele lisatud katastroofiliselt madalad energiamärgised (siin on need suht kohustuslikud). Kui A on kõige kõrgem ja G kõige madalam, siis G-sid võisid leida igal sammul, väga sage oli E ja kogu meie pooleaastase otsimise jooksul jäi silma ainult kaks B-d. A-sid polnud ühtegi. Mu abikaasa eelkäija (tema tööalane eelkäija Oslos siis)(mitte mu eksnaine)(sellist mul õnneks või kahjuks polegi)(ja kui oleks, siis elaks ta eeldatavalt Oslos) pidi näiteks enda esimesest elamisest ära kolima, sest maja alumisel korrusel asunud pesuruumis oli talvel konkreetselt hang nurgas ja pesugeel külmus ära. Samal ajal oli maja küttekulu ligi 3000 eurot kuus. Hiljem kuulsin oma norra keele rühmas (jah, ma käisin kursustel, aga - ennetades järgmist küsimust - ei, ma ei räägi norra keelt) inimeste käest, et arvestatav osa nendestki elavad ulualustes, kus uste-akende vahelt puhub tuul läbi ja hoolimata radiaatorite maksimaalsest huugamisest on talvel ikkagi toas napp 15-17 kraadi sooja. Jutt käib Euroopa ühest rikkaimast riigist. Ühest rikkaimast pealinnast. Kus inimestel jääb aasta-aastalt järjest rohkem pappi kätte ja maja soojustamine tänu teravale konkurentsile ehitusturul on kõikidele enam kui jõukohane. Hämmastav. Lihtsalt hämmastav.
Igal juhul olime pärast seda ringkäiku arusaamisel, et meie poolt esimesena nähtud maja, mis esialgu jättis sellise "Eesti natuke üle keskmise" mulje, on kohalikes oludes ikka super-hüper-üle mõistuse hea. Me lihtsalt pidime selle maja endale saama. Muud variandid ei tulnud kõne allagi.
Kopenhaagenisse tagasi jõudes hakkasime kannatamatult ootama. Möödus päev. Teine. Kolmas ja neljas. Ei tahtnud ju kuidagi ebaviisakas olla ja hakata inimesi nende otsustusprotsessis häirima. "Küllap on siis veel huvilisi, keda nad isiklikult näha tahtsid," oli mõte peas. Kui ka teisel nädalal vastust polnud tulnud, otsustasime ikkagi härjal sarvist haarata. Viisakas vormis tuletasime ennast meelde ja lubasime taaskord nende kodu eest ülimalt hästi hoolitseda, kui nad peaksid meid valima. Perepea (ütleme siis, et meesterahvas oli perepea)(kuigi tänapäeva maailmas kõlab see vist seksistlikult)(no las ta kõlab)(nii kaua kui mind munadega pilduma ei hakata ja "naistefoobiks" või "feminifoobiks" ei hüüta, jään seisukoha juurde, et mees on perepea)(anna andeks, kallis) vastus tuli ootamatult kiiresti. "Me väga vabandame viivitamise pärast, aga meil oli vaja perekeskis väga tähtis otsus vastu võtta. Selgus, et kuigi minu professori koht on küll Trondheimis olemas, ei pakutud sealsest haiglast mu abikaasale siiski seda positsiooni, mida me lootsime. Seega otsustasime, et me ei koligi ära. Vabandan veelkord ja palju edu elukoha otsingutel".

Jätkub...

neljapäev, 22. jaanuar 2015

Reaalsuse illusioon ehk kuidas ma Nobeli rahupreemia tseremoonial käisin

Tänase (õieti eilse) päeva nael on muidugi see, et Norra inimesed helistavad politseisse ja kurdavad, et nad jäävad lumesaju tõttu tööle hiljaks või et lumi segab neil muul viisil normaalselt elamast.
Norras.
Kus lumi ja elu on pool aastat sisuliselt sünonüümid. Igal aastal. Ja siis politsei peab inimestele meenutama, et nad elavad Norras. Siin on talv. Ja talvel sajab lund.

Aga, poolteist kuud tagasi, kui veel lund ei olnud maas, leidis aset mu elu üks suursündmusi. Oli mu sünnipäev. Seda ei juhtu ju iga päev, eksole. Okei-okei, tegelikult oli ka üks grammijagu ebaolulisem juhtum - jagati Nobeli rahupreemiaid. Tunnistan, et ma pole kunagi selle ürituse suur fänn olnud. Miski kuulus inimene, keda niikuinii koguaeg televiisorist näidatakse, on nüüd siis uuesti telekas ja saab järjekordse preemia. Kah mul asi. Nii polnud ma teab-mis kõigutatud, kui mulle pakuti võimalust näha seekordseid preemiasaajaid päris elusast peast ja kohapeal. Aga noh, kuna selliseid võimalusi ei tule elu jooksul just väga tihti ette, siis pidi ju minema.

Kuigi ma polnud enne tseremooniale siirdumist eeltööd teinud, oli aimata, et tegemist ei ole vast "lihtsalt kuulsate" inimestega: linna kohal tiirutasid kopterid, Oslo raekoja (kus tseremoonia aset leidis) ümbruses olid tänavad suletud ja kõik kohad olid politseinikke täis. Muide - Norra politseinikud olidki vast ühed kõige ägedamatest vaatamisväärsustest: neile oli üle pika aja relvad kätte antud. Oleks te nende nägusid näinud! Nagu väiksed poisid, kellele on just öeldud, et sel ajal kui ema poes käib, on nemad kodud peremeheks. "Ma olen ikka jube kõva mees praegu," oli igaühe näkku kirjutatud. Kujundlikult öeldes muidugi. Mitte otseses mõttes. See oleks natuke liiga kummaline olnud.

Mida lähemale sihtpunktile jõudsime, seda rohkem hakkas hinge pugema VIP-i tunne. Mõtle, kõik need turvameetmed, relvis politseinikud, suletud tänavad - see on ju natuke minu pärast ka. Ma olen nüüd ka "keegi". Ma olen nüüd ka "oluline". Kerge pettumus oli, et raekotta sisenemisel meie kutseid näha ei tahtnudki, rääkimata läbiotsimisest või küsimuste a la "kas teil on äkki mõni külmrelv kaasas?" esitamisest. "Jajah, minge sinnapoole, sealpool on garderoob ja seal saate kergeid suupisteid" oli ainus, mida me kuulda saime. Hiljem, kui telekas näidati ka seda tseremoonial toimunud äpardust, kus üks mehhiklasest noormees täiesti segamatult jalutas kuningaperest ja turvameestest mööda ja lehvitas kümnekonna sekundi jooksul saali ees Mehhiko lippu, oli päris imelik kuulata politseijuhi kommentaari, et "Meil puudub ettekujutus, kuidas ta sinna sai - kõikidelt külalistelt nõuti kutseid, nad otsiti põhjalikult läbi, nad pidid kõndima läbi turvaväravate..." Oot, kas me käisime siis mingil teisel üritusel või? Nojah, panime siis riided ära ja läksime vaatama, mida head pakutakse. Ma ei taha nuriseda (nagu alati), aga see ei takista mul seda tegemast (nagu alati). Vein, kohv, vesi ja täpselt kahte sorti küpsiseid. Kõik. Mitte midagi muud. Ma ei tea. Kui Eestis korraldataks Nobeli preemiate jagamist, siis oleks kindlasti kõik tippkokad ennast roheliseks rebinud, et võimalikult peened ja suus sulavad hõrgutised lauale saaks, aga mitte Norras. Oi ei. Nemad käivad korraks nurgapealses Rimis ja ostavad mõned pakid odavaid küpsiseid ja viskavad hooletu elegantsiga need lauale. See on see egalitaarne ühiskond. Kõik peavad olema võrdsed. Pole siin midagi nii, et teie olete paremad kui need teised, keda siia tseremooniale ei lasta. Aga noh, igal maal omad kombed. Ma ei lasknud sellest ebaolulisest asjaolust ennast kõigutada. VIP-ina tundsin ennast selles pingviinideks riietunud poliitikute ja diplomaatide seltskonnas ikkagi.

Nobeli rahupreemiate jagamine toimub Oslo raekoja suures saalis. Telekast näeb see üsna peen välja, aga kui turistina seal käia, siis ei viiks neid kahte asja kuidagi omavahel kokku. Tegemist on sisuliselt fuajeega. Astud välisuksest sisse ja põhimõtteliselt oledki kohal. Nagu hästi suur trepikoda või esik, mille kahelt küljelt lähevad trepid üles teistesse ruumidesse. Üleüldse on Oslo raekoda minu tagasihoidliku arvamise kohaselt üsna ebaõnnestunud ehitis. Vaadake, Oslo ei ole ju alati olnud Norra pealinn ja Norra ei ole alati olnud rikas riik. Kui need kaks asja kokku panna, siis võib aimata, miks see 1950ndatel punastest tellistest ehitatud koloss paneb pigem õlgu kehitama, kui vaimustusest ahhetama. Eriti piinlik on sisustus. Suured seina- ja laemaalid igal pool, mis idee poolest on ju üsna tore, ainult et igas ruumis on maalid ise-ooperist: fuajees (või siis suures saalis) domineerivad meie mõistes stalinistlikud teise maailmasõja järgsed heroilised maalingud Norra rahva kannatustest ja võitlustest, üleval korrusel leiab ühest ruumi laest ja seintelt lihtsalt ilusaid mustreid, teises modernsed õudusfilmilikud portreed kuningast ja kuningannast, sama ruumi teine sein on tervenisti kaetud pildiga, kus täiesti tsensuurivabad ihualasti naised-mehed-lapsed naudivad rannamõnusid. Et mitte lasta kirjeldust totaalsest negatiivsuse porist nõretada, siis peab tunnistama, et osa maalidest on samas ka huvitavad, sest hästi palju on kasutatud sümbolite keelt. Nii et kui te kunagi sinna satute, siis võtke kindlasti inglisekeelne ekskursioon. Giid seletab teile kõik lahti ja esmapilgul näiteks tavalisi üksteisele kätt ulatavaid inimesi kujutav teos avaneb teie ees hoopis uuel moel.

Igal juhul olin ma nüüd seal fuajees, istusin oma nummerdatud koha peal ja tundsin ennast tähtsana. Peagi tuli minu kohalolekut õilistama ka kuningapere, teiste VIP-ide seas oli näha ka Aerosmith'i solisti Steven Tyler'it - pole paha! Veel mõni minut ja aplausi saatel sisenesid peaosatäitjad: üks vanem meesterahvas ja noor neiu. Kutsel oli kirjas, et mehe nimi on Kailash Satyarthi ja tüdruk on Malala Yousafzai. Tunnistan, et mehest ei teadnud ma enne seda õhtut üldse midagi, aga naisolevuse kohta olin isegi ühele temast rääkivale dokumentaalfilmile sattunud, seega päris null ma tema kohapealt ei olnud. Järgnesid tüüpilised tseremoniaalsed sõnavõtud Nobeli rahupreemia komitee esimehe poolt, siis laulsid erinevad artistid mõned laulud - ühesõnaga kõik see, mida ma arvasingi toimuvat. Lõpuks anti sõna ka peaosalistele endile.
Ja siis juhtus midagi, mida ma päris ei oodanud.
Mees hakkas rääkima. Ta rääkis, kuidas ta on andnud oma panuse lapstööjõu kasutamise vastu võitlemisel, kuidas tänu rahvusvaheliste organisatsioonide survele on laps-orjasid poole vähem kui veel mõned aastad tagasi, kuidas ta isiklikult on käinud mitmetest istandustest lapsi päästmas. Tema siiras ja ilmekas kõneviis, elust toodud traagilised näited, kogu tema olemus, milles polnud kübetki enese ego upitamist ega võltsi alandlikkust - see kõik täitis ruumi jäägitult.
Ma hakkasin ennast tundma ebamugavalt. See polnud see, milleks ma valmis olin. Ma eeldasin ettekirjutatud kuiva teksti, mille saatel võib kerge uinaku teha. Ma ei oodanud, et mind raputatakse.
Ja see polnud veel kõik.
Püünele tuli Malala. Ta ei olnud lihtsalt mingi kuju televiisorist, mingite promootorite poolt üleshaibitud superstaar. Ei, ta oli lihtsalt väike (tõsiselt, oma 1.50m kasvuga on ta tõeliselt pisike) 17-aastane tüdruk. Ainult et erinevalt paljudest teistest omaealistest ei hängi ta mitte kaubanduskeskustes ja ei uhkusta oma disainer-hilpudega, vaid võitleb tüdrukute hariduse eest. Ei, mitte kuskil heaolust läbi imbunud lääneriigis, kus naiste õiguste haipimine on juba naeruväärsed mõõtmed omandanud, vaid Pakistanis. Riigis, kus Talibanil on nii mõneski piirkonnas võim käes ja kelle jaoks tüdrukute harimine on üks jumalavallatumaid tegusid üldse. Ja jumalavallatuse eest lastakse seal riigis lihtsalt kuul pähe. Nii tehti ka Malalaga. Ainult et need neli kuuli, mis teda Talibani poolt kinnipeetud bussis tabasid, ei täitnud oma ülesannet. Tüdruk jäi ellu. Ja vähe sellest, ta jätkas oma võitlust veel raevukamalt. Nagu ta ütles: "Mul oli valida, kas elada mitte midagi tehes või surra võideldes selle eest, mida ma õigeks pean. Ma valisin viimase".
Ma ei tea, kui paljudel on olnud võimalus tunda seda tunnet, kus sa ühel hetkel oled suurem kui universum ja järgmisel väiksem kui kirp. Mina sain seda tunda. Sealsamas. Korraga oli mul kohutavalt piinlik. Mis tähtis inimene ma olen? Mis VIP? Kas ma olen midagigi sarnast teinud, kui need kaks seal ees? Olen ma midagigi teinud selleks, et aidata võidelda nende eest, kes tegelikult võitlemist vajavad. Eiei, ma ei mõtle raha annetamist, see on kõige lihtsam asi. Ma pean silmas reaalselt käed-küljes tegutsemist. Ma arvan, et ma polnud seal saalis nende küsimustega ainuke. Kõik see posu poliitikuid ja diplomaate, kelle elukutseks on suurte sõnade loomine, samas reaalselt mitte millegi reaalse tegemine - ma usun, et nad said aru, kui tühised nad nende kahe lihtsa inimese kõrval olid.

Kodu poole tagasi sõites mõtlesin, et tead, täitsa nõmedad olete, Kailash ja Malala. Tõmbasite mu sellise hooga pilvedest alla, et siiamaani annab tunda. Järgmisel korral, kui ma kutse peaks saama, mõtlen ikka sügavalt järgi, kas ma ikka tahan sellele üritusele minna. Sest see pole ju üldse mõnus. Parem hõljun edasi oma reaaluse illusioonis ja kujutan jälle ette, et ma olen ka "keegi".