"Varsti" ongi käes ehk kuidas kõik alguse sai. 1. osa

Jube äge on ikka, kui oled Euroopa ühes kallimas riigis, selle riigi kõige kallimas linnas ja ühel hetkel sinu truu kaaslane ütleb: "Tead mis, mul oleks vaja taguotsa kohendada. Nüüd. Kohe. Ja kui sa seda kohe ei tee, siis sa kahetsed seda. Kibedal-kibedal kombel". Nõudmise toon oli vali, selge ja vastuvaidlemist mittekannatav. Ma küll püüdsin kaubelda, et äkki kannatab poolteist kuud veel ära, siis jõuame Eestisse, seal kõik odavam, aga see pigem muutis olukorra hullemaks. Mis teha, pidin alluma. Ei taha ju asjatuid riske võtta. Elu on õpetanud, et mõnikord tasub kuulata, mida sulle öeldakse. "Vali oma võitlused" kõlab vist see ütlus. Mõned tuhanded kroonid (okei, mitmed tuhanded kroonid) ja terve päevajagu keerulisi operatsioone hiljem oli vaikus majas ja elu läks rahulikult edasi. Ahjaa, ma räägin muide autost, kui kellelegi arusaamatuks jäi. Mingil hämmastaval kombel olin ma suutnud oma kallil (okei, nüüdseks juba üsna odaval) Mazdal sõita tagumised vedrud ja amordid niimoodi puruks, et isegi kohalikus esinduses oli töömehe reaktsioon "What the f...?" Kuidas see sai juhtuda, on mul siiani müstika. Ma ei ole sellega kunagi ehitusmaterjale ega tonni tina vedanud ja kuigi mu järeltulev põlv (kes reeglina tagaistmel reisivad) on vanuse suurenedes ka kaalu kasvatanud, ei ole see siiski piisav selliseks hävitustööks. Ma natuke aiman tegelikult süüdlast, kuid sellest pisut hiljem.

Aga nagu mõni kuu tagasi lubatud sai, et "varsti" kirjutan kõige algusest pikemalt, ongi nüüd siis see aeg käes. Kähku käis onju.
Oli aasta 2013 detsembrikuu, kui minu teine truu kaaslane (seekord on jutt inimesest)(kelle taguots ei vaja kohendamist)(veel niipea, ma loodan) tuli töölt koju ja teatas, et järgmised paar aastat veedame veel hullemas kliimas kui Taani. Uueks sihtkohaks on *trummipõrin-trummipõrin* - Oslo! Mul polnud selle uudise vastu suurt midagi, sest ma olen Norrat külastanud rohkem kui küll, saanud sealt hulga positiivseid kogemusi (norrakad on mulle meelde jäänud kui maailma kõige lahkemad ja siiramad inimesed üldse) ja Norra loodust võid imetlema jäädagi. No mina küll mitte, sest ma pole suurem asi loodushuviline, aga niimoodi lihtsalt öeldakse. Minu naishing oli seevastu pisut kõhkleval seisukohal - temake oli juba Norras kunagi ammu aastajagu elanud ja seega uudsuse võlu uue sihtkoha osas oluliselt väiksem. Vähem tähtis polnud ka asjaolu, et pärast kolme Taanis veedetud "11-kuud-aastas-sügist" oleks tahtnud kasvõi veidikenegi soojemasse kliimasse saada. Aga kui nii, siis nii. Otsustasime, et püüame eelolevast võtta maksimumi.

Ettevalmistusi pidime alustama kohe. Esimene asi - elukoht. Selle osas on Norras asi suht lihtne. Vähemalt tehnilises mõttes. Kui Eestis pead läbi surfama city24, kv.ee, Soovi, Kuldse Börsi ja kindluse mõttes veel kinnisvarafirmade enda lehed, siis Norras on üks internetileht: finn.no. See on sisult nagu Kuldse Börsi, kinnisvaraportaalide, cv-online'i ja reisibüroode lehtede hübriid. Selle kaudu saad osta-müüa ja vahetada nii kinnis- kui vallasvara (muide, paatide jaoks on täiesti eraldi sektsioon, sest siinmail on iga viie inimese kohta üks paat)(fjordidel on nädalavahetustel konkreetselt paatide ummikud, mida reguleerivad paadipolitseid)(kes muuhulgas püüavad ka liigseid kihutajaid ehk siis paadihuligaane), üürida kortereid, maju ja muid ulualuseid (näiteks aitade väljaüürimine on väga popp, aga ka lihtsalt keldri- või pööningukorrusele rajatud mõne ruutmeetrised "üliõpilaskorterid" on suur äri), töid ja teenuseid (sh. reise) pakkuda ning neid osta. Päris mõnus tegelt, ei pea kulutama tunde ja päevi erinevate lehtede vahel surfamisele, kõige jaoks on üks koht.
No okei, läksime siis meiegi sinna surfama. Ruutmeetrite ja hinnapiir oli enam-vähem paigas, see lihtsustas mingil määral meie ülesannet. Oslot ennast me eriti ei tundnud, aga vähemalt kaardi pealt saime vaadata, kus on mu kaasa töökoht ja kus laste kool, nii et selle järgi siis kujutasime ette, mis kohad võiks olla arvesse võetavad. Aga siis ilmnes ootamatult, et ega neid eriti polnud. Küll pakuti täiesti ilma mööblita elamisi (meil oli endal mingi osa olemas) või siis täiesti möbleeritud (kuhu meie asjad poleks mahtunud), küll oli liiga suuri, küll liiga väikeseid, küll liiga kalleid või juba pildi pealt nähtavalt üsna halvas korras olevaid.
Lisaks pidime arvestama muudegi veidrustega. Kesklinna piirkonnas pakuti näiteks sageli elamisi, kus ei ole olemas (ja kuhu ei ole võimalik ka paigaldada) pesumasinat. Seda asendas maja alla rajatud ühine pesuruum, kus siis said vastavalt graafikule pesu käia pesemas. Mu teine pool oli sellise lahendusega kunagi Stockholmis elades kokku puutunud ja ta ei olnud valmis enam iialgi midagi sellist läbi tegema. Kujutad ette, kui su laps tuleb porise ilmaga koju, on mõne lombiga lähemalt tutvust teinud ja sa saad ta üleriided pessu viia alles järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Absurdne ju. Või nagu tänapäeval on moodne öelda: #absurd.
Teise asjana jäi silma, et mingil imelikul põhjusel oli enamusel korteritest ja majadest üks normaalse suurusega magamistuba, üks veidi väiksem ja siis üks täiesti mikroskoopiline. Tõsiselt. Väikse lastevoodi mahutad sinna ära, aga rohkem küll midagi sinna ei lähe. Mõnikord isegi kapp mitte, rääkimata lauast ja toolist. Väidetavalt on tegemist lastetoaga. Aga halloo! Lastel on teatavasti üks rumal omadus - nad kasvavad nimelt ühel hetkel suureks! Kas tõesti arvatakse, et siinmail kasvab tuba koos lapsega või?

Maja ise on 200 m2 ja lastetuba on selline...

Veel üks huvitav asi oli see, mida üürileandja ootas, et sa korterisse ise kaasa tooksid. Okei, enda mööbel võiks olemas olla, mõnikord ka pesumasin. Aga mida arvata kuulutuses pahatihti ettetulnud lausest "Köök on möbleeritud, olemas on koht nõudepesumasinale"? Ehk siis - ma tulen korterit üürima ja ma pean sinna ise sisse ostma täpselt sellise nõudepesumasina, mis muu mööbliga kokku peaks sobima, halvemal juhul veel integreeritava versiooni! Ja mida ma sellega paari aasta pärast pihta hakkan? Müün maha? Okei. Kui palju on neid, kes soovivad osta kasutatud integreeritavat nõudepesumasinat, mis on väga konkreetsetes mõõtudes ja värvis? Hmmm...

Nagu näha pildilt, on koht nõudepesumasinale täiesti olemas

Ühel päeval aga finn.no'd sirvides sähvatas: täpselt õiges suuruses, kooli lähedal, täitsa kena, hästi sisustatud, heas korras ja üllatavalt normaalse hinnaga maja. "Selle me võtame!" oli otsus tehtud. Just nagu saatuse märguandena oli meil võimalus võtta ka üks nädalavahetus, et siis terve perega minna elamist üle vaatama ja peremeest veenma, et just meie oleme need, kellele ta selle maja peab andma. Mõeldud-tehtud. Oslosse saabudes tervitas meid imeilus ilm, päike paistis ja linnud laulsid. No ma arvan, et laulsid. Ega ma siis neid autosse sisse kuulnud. Igatahes, pärast paarikümne-minutilist sõitu Oslo kesklinnast lääne suunas olimegi kohal. Tõepoolest, pildid ei valetanud. Maja oli ilus, kuigi reklaamitud ruutmeetrite osas jäime kahtlema, kas need ikka tõele vastavad, aga see polnud suur probleem. Pealegi avanes maja terrassilt hingemattev vaade Oslo fjordile, mis ka võimalikud väiksemad ruutmeetrid kenasti hüvitas. Perega juttu ajades ilmnes, et tegemist oli arstidega, kes siiani töötasid Oslo haiglas üsna kõrgetel kohtadel. Perepea oli aga saanud Trondheimi ülikoolist pakkumise professori kohale asumiseks ja see oli ka põhjus, miks nad kolida otsustasid. Keskmisest madalamat üürihinda põhjendasid nad aga sellega, et otse nende naabrusesse oli hakatud ehitama kolmekorruseliseid elamuid ja tulevane üürnik pidi järgmise aasta jooksul taluma sellega seoses paratamatult tekkivat müra. Oli aga näha, et uutele üürnikele olid seatud kõrged nõudmised. Inimesed olid selle kodu rajanud ikkagi iseendale, mis tähendas üsna kallist siseviimistlust, korralikku mööblit, naturaalset puitparketti (mida tohtis puhastada ainult pehme, kergelt niiske lapiga) ja üldiselt läbimõeldud lahendusi. Meile loeti ette hulk ülesandeid, mida majas peab jooksvalt tegema, alustades duši äravoolutorust juuksekarvade eemaldamisest lõpetades õues lumerookimise ja räästast puulehtede koristamisega. Õnneks oleme ka kunagi eramajas elanud ja sellised ülesanded on meie igapäeva elu osa olnud ka varem ja sellekohane kinnitus paistis pererahvale meeldivat. Lahkuminnes viitas igal juhul kõik sellele, et see maja saab meie omaks.
Et aga see oli esimene maja, mida me üldse nägime, siis käisime ka teisi maju - mis kirjelduse järgi tundusid enam-vähem okei olevat - vaatamas. Ja oh-sa-mu-meie... Ilmnes, et internetis rippunud pildid olid asja ikka väga heast küljest näidanud. Üks maja, mis pildil oli täitsa kobe puumaja, oli nagu mingi algaja asjaarmastaja poolt kokkuklopsitud onnike, kus väljaüüritavale teisele korrusele viis imekitsas trepp (umbes selline, nagu neid võib leida Tallinna vanalinna keskaegsetesse tornides)(ainult puust) ja mis oli nii madal, et minul kui keskmise pikkusega meesterahval ei olnud võimalik ilma kummardamata liikuda. Teised paar tükki olid nii pimedad, et hoolimata õues siranud päikesest pidi igal pool tule põlema panema - no mis teha, ei oldud arvestatud päikese liikumise, naabermajade läheduse ega krundil paikneva kõrghaljastusega. Ja mis põhiline pea iga maja puhul - karjuv remondivajadus. Mulle on igatahes Eestis jäänud mulje, et kui inimesel raha on, siis ta teeb oma elamise põhjalikult korda, alates vundamendist lõpetades katusega. See on nagu viisakus nii enda kui naabrite suhtes. Siinmail aga tundus, et nii nagu kunagi kuue-seitsmekümnendatel sai asi ehitatud, nii ta ka jäi. No vahepeal värviti seinad üle ja öeldi, et see on "oppusset" (renoveeritud). Eriti lahe oli ühe maja omaniku suhtumine. Näitab meile maja ja siis viitab ühele aknale, kust mingitel asjaoludel on klaasist üks nurk ära tulnud. Ütleb siis et "siin on üks katkine aken, aga...", mille peale me siis jäime loomulikult ootama lauselõppu "...me vahetame selle enne üürnike sissekolimist ära", aga tegelikult lõppes sõnadega "...see ei lase eriti külma sisse, nii et ei tasu muretseda". Mu kulmud polnud vist pikka aega imestusest nii kõrgele tõusnud ja "mokad töllakil" oli vast kõige paremini kirjeldav väljend meie kõigi näoilmete kohta.
Mis aga eriti teravalt reetsid majade kapitaalremondi vajadust, olid üürikuulutustele lisatud katastroofiliselt madalad energiamärgised (siin on need suht kohustuslikud). Kui A on kõige kõrgem ja G kõige madalam, siis G-sid võisid leida igal sammul, väga sage oli E ja kogu meie pooleaastase otsimise jooksul jäi silma ainult kaks B-d. A-sid polnud ühtegi. Mu abikaasa eelkäija (tema tööalane eelkäija Oslos siis)(mitte mu eksnaine)(sellist mul õnneks või kahjuks polegi)(ja kui oleks, siis elaks ta eeldatavalt Oslos) pidi näiteks enda esimesest elamisest ära kolima, sest maja alumisel korrusel asunud pesuruumis oli talvel konkreetselt hang nurgas ja pesugeel külmus ära. Samal ajal oli maja küttekulu ligi 3000 eurot kuus. Hiljem kuulsin oma norra keele rühmas (jah, ma käisin kursustel, aga - ennetades järgmist küsimust - ei, ma ei räägi norra keelt) inimeste käest, et arvestatav osa nendestki elavad ulualustes, kus uste-akende vahelt puhub tuul läbi ja hoolimata radiaatorite maksimaalsest huugamisest on talvel ikkagi toas napp 15-17 kraadi sooja. Jutt käib Euroopa ühest rikkaimast riigist. Ühest rikkaimast pealinnast. Kus inimestel jääb aasta-aastalt järjest rohkem pappi kätte ja maja soojustamine tänu teravale konkurentsile ehitusturul on kõikidele enam kui jõukohane. Hämmastav. Lihtsalt hämmastav.
Igal juhul olime pärast seda ringkäiku arusaamisel, et meie poolt esimesena nähtud maja, mis esialgu jättis sellise "Eesti natuke üle keskmise" mulje, on kohalikes oludes ikka super-hüper-üle mõistuse hea. Me lihtsalt pidime selle maja endale saama. Muud variandid ei tulnud kõne allagi.
Kopenhaagenisse tagasi jõudes hakkasime kannatamatult ootama. Möödus päev. Teine. Kolmas ja neljas. Ei tahtnud ju kuidagi ebaviisakas olla ja hakata inimesi nende otsustusprotsessis häirima. "Küllap on siis veel huvilisi, keda nad isiklikult näha tahtsid," oli mõte peas. Kui ka teisel nädalal vastust polnud tulnud, otsustasime ikkagi härjal sarvist haarata. Viisakas vormis tuletasime ennast meelde ja lubasime taaskord nende kodu eest ülimalt hästi hoolitseda, kui nad peaksid meid valima. Perepea (ütleme siis, et meesterahvas oli perepea)(kuigi tänapäeva maailmas kõlab see vist seksistlikult)(no las ta kõlab)(nii kaua kui mind munadega pilduma ei hakata ja "naistefoobiks" või "feminifoobiks" ei hüüta, jään seisukoha juurde, et mees on perepea)(anna andeks, kallis) vastus tuli ootamatult kiiresti. "Me väga vabandame viivitamise pärast, aga meil oli vaja perekeskis väga tähtis otsus vastu võtta. Selgus, et kuigi minu professori koht on küll Trondheimis olemas, ei pakutud sealsest haiglast mu abikaasale siiski seda positsiooni, mida me lootsime. Seega otsustasime, et me ei koligi ära. Vabandan veelkord ja palju edu elukoha otsingutel".

Jätkub...