Selliste mõtetega istusin ma nädalajagu päevi tagasi lennukis, mis mind Oslost Varssavi poole viis. Ah et mis mul Varssavisse asja oli? No ega ei olnudki. Lihtsalt pidin seal ümber istuma Tenerife lennuki peale. Nii oli odavam, kui otse lennata. Kohe nii palju odavam, et olin nõus selle ebamugavuse, mis paratamatult igasuguste ümberistumistega kaasneb, ära kannatama. Lendude vahe oli ainult paar tundi, nii et paras aeg lennujaamas väike lõuna teha. Paha lugu oli selles, et ma olin Norwegiani lehelt ostnud kaks eraldi piletit - ühe Oslost Varssavisse, teise Varssavist Tenerifele - mis tähendas, et ma pidin vahepeatuses pagasi välja võtma ja uuesti sisse andma. Muidugi oleks ma saanud teha ühe check-in'i otse lõpp-peatusesse ka, mis tähendanuks pagasi sinnajõudmist ilma minu sekkumiseta, aga selle peale tulin ma alles siis, kui olin Oslo lennujaamas kohvri automatiseeritud bag-drop'i juba ära andnud. No mis seal ikka, vaevalt et see pagasi väljavõtmine ja sisseandmine väga kaua aega võtab, olin ma veel Varssavi pagasilindi juures seistes veendunud. Ja tõepoolest, minu tsumadan saabus kõige esimesena, nii et võisin juba mõned minutid pärast terminali saabumist julgel sammul "väljuvate lendude" viitade järgi õiget sihtkohta otsides kiirkõndi teha.
Lennujaama saalis oli järjekord. Pikk järjekord. Üüratu. Ja see viis otse loomulikult Norwegiani check-in'i kassade juurde. Minul aga oli sisseregistreerimise protseduur juba tehtud, oli vaja ainult pagas ära anda. Ja nagu me teame, siis pagasi ära andmiseks on igas normaalses lennujaamas omaette letid. Nagu üsna pea selgeks sai, ei olnud Varssavi lennujaam normaalne. Ei olnud seal ainsamatki automaati, kus sa oleksid registreerimise toimingu saanud sooritada, nii et kui sa interneti teel ei olnud osanud seda teha, siis pididki pikas järjekorras seisma. Koos kõigi nendega, kes tahtsid lihtsalt oma kohvrid ära anda. Nagu mina.
Nohjah.
Võtsin siis pika saba lõppu ja pärast pooletunnist enda kirumist, et ma ei oska ikka oma elu lihtsamaks teha, oligi minu järjekord käes. Preili leti taga oli äärmiselt tore, pagas läks lindile ja teenindaja poolt uuesti väljaprinditud pardakaart (nad teevad seda iga kord, olete tähele pannud?) näpu vahel siirdusin turvakontrolli. Ega mul peale seljakoti neile midagi näidata polnudki, sest naine ja lapsed olid oma kompsudega otse järgmisesse väravasse läinud. "Kas teil on kotis vedelikke või kosmeetikat?" küsis tollitöötaja tülpinud ilmel. "Ei," andsin tavapärase vastuse. No kesse ikka nii loll on, et pärast kõikide hoiatavate siltide, videote ja juhendite nägemist ikka veel oma kotti midagi sellist jätaks. Phäh. "Üks moment palun," ütles teine tollitöötaja, kui ma üritasin turvaväravate vahelt läbi kõndida. "Meile tundub, et teil on siin veepudelid". Järgmine hetk oli selline, mida nimetatakse inglise keeles "facepalm"-iks. Ehk siis lööd endale käega otsaette, sest sa oled mingi erilise lollusega hakkama saanud. Minu seljakotist ei ilmunud välja mitte üks, isegi mitte kaks, vaid neli - NELI - pudelit vett. Mõni neist rohkem täis, mõni vähem, aga ükski alla poole. Oslo lennujaama turvaalas olime usinalt kasutanud võimalust oma kaasavõetud joogipudelid tasuta veega täita. Pole ju mõtet kulutada 12 eurot lihtsalt selleks, et sama hulk läbipaistvat vedelikku sulle Tax-free kaupluses (ma küll ei saa aru, kuidas nad maksuvabad saavad olla, kui enamus seal müüdavast kaubast on tavapoega samas hinnas) kätte ulatataks. Ja need pudelid pidid muidugi maanduma minu seljakotis. Ja otse loomulikult olin ma selle täiesti ära unustanud. Lastele Varssavi lennul pealeloetud sõnad "ärge liiga palju jooge, sest Tenerife otsa peale ei jää teil muidu midagi" olid ilmselge rumalus olnud. Nüüd ma siis seisin seal, tollitöötaja poolt tagasiantud neli pudelit vett näpu vahel ja mõtlesin pingsalt, mida teha. Variant üks oleks olnud need kõik ära visata. See ei tulnud kõne alla, sest kaks nendest olid laste kooli joogipudelid (jah, nad peavad oma vett ise kaasas tassima). Variant kaks oli minna turvaalast välja, kallata pudelid tühjaks ja tulla tagasi. Vaadates kella (mis oli tolleks hetkeks juba murettekitavalt palju edasi tiksunud) ja turvaala suunas looklevat järjekorda, polnud seegi mõte vastuvõetav. Variant kolm oli pudelite sisu üksteise sisse kallata, täis pudelid ära visata ja tühjad kaasa võtta. Korraks hakkasingi seda tegama, aga õige pea sain aru, et ilma lehtrita (mida mul mingil arusaamatul põhjusel kaasas ei olnud)(rumal mina, eksole) oleks selle tegevuse kahetsusväärne kõrvalnähtus olnud mind ümbritsevale maa-alale suurte veelompide tekkimine. Tolli-inimeste kivinägusid vaadates aimasin, et sellisel juhul pidanuks ma järgmised minutid veetma põrandalapi seltsis. Variant neli oli kõik anumad tühjaks juua. Okei, ma olen küll suur mees ja võib-olla isegi jaksaksin poolteist-kaks liitrit vett korraga alla kulistada, aga kui mul terendab ees ligi kuuetunnine lennureis, siis ma ei ole väga huvitatud pidevalt niigi tihedas kasutuses oleva lennukipeldiku vahet jooksmisest. Lõpuks leidsin kompromissi. Jõin laste koolipudelid tühjaks ja ülejäänud kaks läksid kõige kaduva teed. Ametnikele vabandussõnu pomisedes lubati mind seejärel tõotatud maale ehk tollitsooni. Janusse suremine mind lähemate tundide jooksul ei ähvardanud, aga nälg oli sellegipoolest üsna tuntav. Õnneks oli mu kallis kaasa (kes sel hetkel juba lastega ühes restoranis kõhtu täitis) nii tark olnud, et taipas mulle burgeri ära tellida, nii et pardaleminekuni jäänud kümne minuti jooksul sain oma tahke toidu vajaduse kenasti rahuldatud.
Aga Tenerife ise oli ilus. Tõsi, väljaspool pealinna ja peamisi turistide tõmbekeskusi jääb siiski silma, et aeg on paljudes kohtades nii umbes 90ndate alguses seisma jäänud. Pisikeste poodide ja restoranide sildid on nagu nõukaaja lõpust välja astunud, müügilolevad suveniirid ja mänguasjad karjuvad "made in China" selle kõige halvemas tähenduses, baarides lõõritatakse vanu Queeni lugusid... Aga võib-olla on see taotluslik. Viimase kinnisvarakriisi aegu sai see saar nii kõvasti pihta, et igal pool jäävad silma pooleliolevate korterelamute ja hotellide arendused, kus pole näha ühtki kraanat ja töömeeste asemel laiutab paks umbrohuväli. Ju siis said kohalikud aru, et igasugune progress ei ole ikka hea ja pöördusid tagasi järgiproovitud ja töötava "vähem on parem"-mudeli juurde. Muidugi ei takista see mõtteviis neil avamast "Shopping Centre" nime all totaalseid pudi-padi poode, "Diskoteegi" sildi alla peita pisikest baari või "Restoranina" näidata mingit konkreetset urgast, kuhu ei julge eriti sissegi astuda. Ju siis müüb paremini. Samas on nad ise maru viisakad ja sõbralikud ja see on kõige olulisem.
Mis aga Tenerife eriti meeldivaks teeb, on loodus. See on nii kihvtilt vahelduv, et kohati on tunne, nagu satuksid iga natukese aja tagant kuhugi teise maailma. Näiteks Teide vulkaani ümbrus on suuresti laavamaastik, kus on hästi palju kive ja erikujulisi mägesid, samas väga vähe rohelust. Mida rohkem aga sellest eemaldud, seda lopsakamaks muutuvad männisalud, mille vahel keerutab kitsas autotee. Järjest allapoole suundudes ilmuvad peagi välja viinamarjaistandused, mille juures olevatest poekestest saad kohalikke veine mekkida. Lõpuks oled ookeani ääres ja võid varbad tumeda laavaliiva sisse pista.
Ka linnad ja külad on ka üsna eriilmelised. Mõni ainult hotellidest koosnebki, teine on nagu kuskilt postkaardilt välja astunud keskaegne Hispaania arhitektuuripärl ja kolmas mõlema eelnimetatu ristand. Okei, ma kokku kolmes linnas/linnamoodi külas käisingi, aga üldistamiseks käib kah.
Tenerifet nimetatakse ka igavese kevade saareks. Selles mõttes on justkui õigus, et aastaringselt on sealne temperatuur üsna ühtlaselt 20 kraadi ümber (isegi öösel ei lähe väga palju alla selle piiri), küll aga on hämmastav, kuivõrd palju võib erineda Eesti 20 soojakraadi samast arvust pügalatest Tenerifel. Kui Eestis on see selline paraja t-särgi temperatuur (kerge põhjatuule korral peab võib-olla isegi midagi pikkade käistega peale tõmbama), siis sealse hotelli basseini ääres lebotades tundsid füüsiliselt, kuidas päikesekiired sind pommitavad, suisa kõrvetavalt. Umbes nii, nagu Eestis olles oleks see kusagil +27 juurest ülespoole. Ja et see ei olnud lihtsalt kujutlusvõime vili, saime teada pärast paaritunnist küpsemist. Kollektiivne päikesepõletus oli meie kaheksaliikmelisest seltskonnast kuue jaoks ühine nimetaja kohe esimesel päeval. Et kogu ülejäänud reisi vältel justkui sumomaadleja kostüümis käed-jalad harali käimist vältida, muretsesime kohalikust hotellibutiigist endale kohe 50+ faktoriga päikesekreemid. Okei, need küll olemasolevat kipitust ära ei võtnud, aga samas ei lasknud olukorral ka märkimisväärselt hullemaks minna. Minu, kui päikse eest hoidunu, igaõhtune toost söögilauas "Valu punanahkadele!" oli küll igati asjakohane, aga vähemalt esimesel päeval kuigipalju naerunägusid ei tekitanud. Ju siis tabas õrna kohta.
Nädal enne meie saabumist oli saar olnud tormide, vihma (madalamal) ja lume (kõrgemal) meelevallas. Teide vulkaani vaateplatvorm oli just rohke lume tõttu külastajatele suletud olnud, alles meie sealoleku neljandal päeval saime teada, et nüüd võib minna. Tuli välja, et me polnud üldsegi ainsad, kes selle info enda käsutusse olid saanud. See autode ja turismibusside rivi, mis vulkaanijalami poole vooris, oli muljetavaldav. Juba kilomeetrid enne sihtpunkti jõudmist panid paljud oma masinad tee äärde ja läksid edasi jalgsi. Või siis loobusid üldse sinnapoole rühkimast ja nautisid ümbritsevatel väljadel ja mäenõlvadel laiuval lumel kelgutamist ja lumesõja pidamist. Päris sürreaalne tunne, kui väljas on 17 kraadi (ja me räägime siin Tenerife 17st kraadist, ehk siis Eesti mõistes nii umbes +23) ja ümberringi laiub paks lumi. Seda saime tagasiteel ohtrasti nautida, sest kogu see kilomeetrite kaupa kitsaste teede servadele pargitud autode jada (mis vahepeal oli veelgi kasvanud) tähendas vältimatult totaalselt läbimatute ummikute tekkimist. Nii me siis seisime paarkümmend minutit, tulime autost välja, nautisime lund ja päikest, siis liikus kogu voor mõni meeter edasi (ju siis oli keegi oma liiklust takistava auto lõpuks eest ära liigutanud), jälle paarkümmend minutit seismist ja nõnda paar tunnikest. Küll oli hea, et me ei pidanud samal päeval lennukile kiirustama. Kui lõpuks ummikutest vabanesime, lisas meie autojuht väheke kiirust, et õhtusöögiks hotelli tagasi jõuda. Jõudsimegi. Aga kui arvestada, et 75% meie teekonnast moodustasid täiesti võimatult käänulised mägiteed (vahepealt tahtsin küll hüüda "Sirget, andke mulle palun natuke sirget!"), siis võib arvata, kui suur söögiisu kogu selle karussellitamise lõpuks meid valdas.
Söömine. Ojaa. Tahtsime endale ja lastele teha elu mugavamaks, seetõttu ei hakanud miskit köögiga korterit endale üürima. Muidu istub keegi koguaeg pliidi ees ja vaaritab, pidevalt pead poevahet käima, arvestama kõigi erinevate soovidega ja lõpuks ei jää sellest puhkusest muud meelde, kui üks suur toitlustuse orgunnimine. Selle asemel läksime täispangale välja ja võtsime "kõik-hinnas" hotellipaketi.
Oh jeerum.
Ma pole vist ämma-äia juures jõulude ajal ka nii palju söönud (ja seal söön ma palju), kui selle ühe nädalaga. Hommikusöök: valik võttis silme eest kirjuks ja kõike pidi ju proovima. Siis basseini äärde, kus oli snäkibaar. Snäkiks olid sellised väikesed kosutavad suupistekesed, nagu pizzad, hamburgerid, hot dogid, pasta bolognese, miski kartuliroog lihaga, kaheksat sorti salatit ja kolme sorti külmutatud jogurtit. Ja niipea, kui olid oma snäkitamisega ühele poole saanud, algas lõunasöök. Eriti midagi nagu ei mahtunud, aga no mõned asjad nägid nii head välja, et lihtsalt sundisid ennast ja sõid. Paar järgnevat tundi veetsid basseini ääres (ilm oli nii palav, et ei suutned ennast kuidagi liigutama panna), snäkitasid veidi (see oli nagu mingi sõltuvus) ja oligi käes õhtusöök (see on muide sealmaal see päris õige söömaaeg). Menüü oli igal päeval erinev ja isegi kui valikust igat asja natukenegi maitsmiseks võtsid, said taldriku kuhjaga täis. Ja niimoodi - mõningate eranditega - nädal aega järjest.
Ohjah.
Pole mul see vöökoht ennegi teab mis sale olnud, aga selle nuumamise järel oli küll tunne, et peaks mõnes laudas seaga kohad ära vahetama - ma näeksin ilmselgelt kaubanduslikum välja.
Nagu ma juba varem olen maininud, on pildistamise pisik minust kaarega mööda läinud. Ka seekord pole mul väga palju midagi näidata, aga natuke ikka.
 |
| Meie hotelliaknast paistis saar, mis oli kogu aeg pilve sees - nii päeval... |
 |
| ...kui öösel. Ma oleks seal puhkust veetes vist küll reisiraha tagasi küsinud :) |
 |
| Vaat sellised mäed olidki: mõned rohelised, mõned valged ja mõned mustad. |
 |
| Novot sulle Shopping Centre. Meie keeles on selle asja nimi pudi-padi pood. |
 |
| Oeh, kohe kodune tunne tuli. Näeb küll välja paras peldik, aga ikkagi Oslo :) |
 |
| Meil päike paistis, aga nendel seal näe, sadas. Kokku tuligi vikerkaar. |
Tagasi Norras võttis meid vastu pimedus. Külm. Tuul.
Aga sest pold midagi, sest meil olid D-vitamiini varud kuhjaga täis. Päikesepõletus, mille ma viimasel päeval siiski suutsin hankida (aga ainult näole)(õieti ühele näopoolele)(nagu oleks naine lahtise käega vastu vahtimist virutanud)(mida ta õnneks ei teinud), oli väga tänulik iga jaheda tuuleiili eest. Peavalu, mis oodatust pikemaks veninud lennureisi (NAG pole muide sugugi ainus lennufirma, mis ei suuda graafikust kinni pidada) vältel isegi kahele ibuprofeenile ei allunud, näitas ka lõpuks taandumise märke. Ja hoolimata teadmisest, et külmkapis valitseb tühjus ning et kohe järgmisel päeval toimub äkiline naasemine igapäevase "kool-töö-huviringid" juurde, oli kojutulles ikkagi tunne, et külas hea, kodus parim.
