Lugedes tänaseid Eesti lehti oli natuke üllatav avastada, et seal leidis ära kajastamist ka Holmenkollenis suusatamise MK-etapil toimunud rahutused publiku seas (https://maailm.postimees.ee/4435481/norras-sai-spordihuviliste-tunglemises-viga-vahemalt-uheksa-inimest). Selles mõttes et jah, siseriiklikult tekitas see ka laineid, sest sellist asja pole varasematel aastatel juhtunud. Sellest hoolimata ma ei uskunud, et see kusagil mujal uudistekünnise ületaks. Olgem ausad, maailma mastaabis ei ole see asi, mis vääriks ära märkimist. Ja kui olukord oleks vastupidine olnud (ehk näiteks Otepääl oleks rahvas kaklema läinud), siis päris kindlasti poleks sellest Norra ajakirjanduses sõnagi olnud. Kust ma seda tean? Nooh, mäletate ehk kuupäeva 24. veebruar? Seesama, mis kogu Eesti rahva uhkusest õhetama pani, mis mähkis New Yorgis Empire State Buildingu sini-must-valgesse rüüsse ja mis oleks sama teinud Rio de Janeiro kuulsa Kristuse kujuga (kui ainult ilmastikuolud asja poleks ära rikkunud)? Kuidas meie kallid naaberriigid Soome, Läti ja Leedu tegid igaüks meeldejäävaid kingitusi? Muidugi mäletate, miks te ei peaks. Ja nüüd ma ütlen, kuidas Norra pidas meeles Eesti suurt juubelit: mitte kuidagi. Jep - mitte ükski ajaleht, mitte ainumas tele- ega raadiokanal ei maininud asjaolu, et nende "peaaegu" naaberriik tähistab erakordset ja ümmargust sünnipäeva. Mitte poole sõnagagi. Küsisin kohalike käest ka, et millest see võib tingitud olla. Nad kehitasid vabandavalt õlgu ja ütlesid, et eks norrakad kipuvad väga enesekesksed olema. Kõik mis jääb põhjamaadest väljapoole, seda lihtsalt pole olemas (kui see just USA pole). Mis selgitab ka asjaolu, et pea ükski norrakas, kellel puudub lähem kokkupuude Eestiga, ei tea isegi seda, kuskohas see asub (missest, et Oslo ja Tallinna vahel lendab kolm lennufirmat, neist kaks pea igapäevaselt), rääkimata sellest, mis on Eesti pealinn (parimal juhul teatakse Riiat, Tallinna nime kuuldes tehakse nägu, nagu ma mõtleks ise kohanimesid välja), mis keelt seal räägitakse (loomulikult vene, mida siis veel!) või et Eesti on Euroopa Liidu liige (see tuleb mõnikord isegi ametnikele üllatusena). Nii et kõigile neile, kes arvavad, et Eestis toimuv läheb kellelegi väga korda ja et äkki me teeme endale mingite tegudega endale häbi - pole vaja muretseda, meie olemasolust ei olda teadlikud isegi mõnesaja kilomeetri kaugusel. Siinkohal pean muidugi ära mainima, et Norras on olemas ka tulihingelised Eesti fännid, kes vääriliselt ka riigi 100. sünnipäeva tähistasid. Neid pole palju, aga nad on olemas.
Viimasel ajal on norrakatega üldse midagi imelikku lahti. Siiani vaat et liigseski rahulikkuses süüdistatavate viikingite kohta võib ainuüksi viimasel nädalal (lisaks Holmenkolleni-mäsule) lugeda sellised pealkirju: "Taani-Norra vahel seilaval kruiisilaeval läksid 35 norrakat omavahel kaklema", "Oslos peksid viis meest ohvrit golfikepiga", "Oslos rünnati ja rööviti ratastoolis naist"... Ju siis on mingi allasurutud raev, mis vajab väljalaskmist. Ja kui te arvate, et ainult Eestis on kõlupead, kes tõsise näoga räägivad vajadusest hümni sõnad ümber kirjutada, siis ei. Norras on sotsialistliku partei üks liidritest võtnud endale püha eesmärgi muuta hümni sõnad kaasaegsemaks. Kui Eestis tahetakse Jumal hümnist välja visata, siis Norra puhul on teemaks sugude võrdsus - näiteks rida "Ja emad nutsid" pidavat olema kaasaja kontekstis täiesti ajale jalgu jäänud. Õnneks on selles küsimuses mõlemal riigil ka mõningad sarnasused: terve mõistus tundub (vähemalt hetkel) võidutsevat.
Kui kurioossetest lugudest veel rääkida, siis hetkel toimuvad Norra parlamendihoones ja selle ümbruses rekonstrueerimistööd. 2011. aastal, kui ettevõtmist alles planeeriti, oli tööde eelarve 70 miljonit NOK-i (ehk siis 7-8 miljonit eurot, olenevalt valuutakursist), nüüdseks on see kasvanud 2,3 miljardi kroonini (230-240 miljonit eurot). Vaat see on alles eelarvestamine! Selline laristamine on isegi naftarikaste norrakate jaoks liig mis liig, nii et hiljaaegu pidi selle jama pärast parlamendi spiiker tagasi astuma. Aga tööd käivad edasi.
Ja muide, kui kellelgi peaks kuskil vedelema mõnest Norra reisist vanu 100- või 200-krooniseid (need on sellised, mille ühel küljel on mõne kuulsa norraka portree), siis tasuks need kiiremas korras ümber vahetada, sest need kaotavad alates 30. maist 2018 kehtivuse.
pühapäev, 11. märts 2018
reede, 2. märts 2018
Ma tahtsin lihtsalt viisakas olla
Sündmus: Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine.
Toimumiskoht: Oslos asuv Vulkan Arena.
Hämarasse saali on valgumas kutsutute massid. Hea küll, mitte päris massid, aga üle saja inimese kindlasti. Toolid täituvad tasapisi, kuid nagu ikka (ja see pole muide üldse ainult eestlastele, vaid ka kõikidele teistele rahvustele omane), kipuvad esimesed paar rida üsna tühjaks jääma. Ma tean, et lavale on tulemas klassikalise muusika pianist. Küllap on tal üsna ebamugav, kui kogu rahvas temast nii kaugel istub, selliselt kaob kogu sündmuse intiimsus ju ära. Tahan viisakas olla ja anda vähemalt enda poolt parima, et artist ennast paremini tunneks, seega asetan enda istmiku siis kõige esimese rea pea kõige keskmisele kohale. Sest mida siin ikka karta, ega see mingi šõuetendus pole, kus esiridades istujad potentsiaalselt naerualusteks võivad sattuda. Mõned julgemad on minu kõrval veel, kuid suuremalt jaolt on minu vahetus läheduses tühjus.
Kontsert algab. Saadik peab kõigepealt ilusa kõne Eestist, meie vabaduseihast, saavutustest ja tulevikuvaatest. Seejärel tutvustab lühidalt pianisti, keda väidetavalt peetakse "meie aja Franz Lisztiks" ja "klassikalise muusika Quentin Tarantinoks". Viimane väide ajab saali naerma, minul aga tekib kergelt halb eelaimdus. Quentin Tarantino ja klassikaline muusika ei tohiks väga ühte lausesse sobida. Sellest hoolimata jään oma kohale. Hetk hiljem saabub lavale valgete prilliraamidega, lillelise mustriga ülikonnas artist, kes mikrofoni äärde jõudes rahvast aplausi eest tänab. Kõva häälega. Väga kõva häälega. Ja üldse mitte viisil, mida võiks ühelt klassikalise muusikaga tegelevast artistist oodata. Ta tutvustab ennast, nimi on Aksel Kolstad. Millele järgneb (üsna ootamatult) püstijalakomöödia stiilis väga värvikas kirjeldus sellest, kuidas ühel Hong-Kongi kontserdi korraldajal tema nime väljaütlemine kuidagi ei tahtnud õnnestuda ja lõpptulemusena "Aaasss-hõuuul"-iks moondus. Seejärel istub ta klaveri taha ja mängis oma tõlgenduse ühest Rahmanonovi palast. Vist mängib hästi, ma pole kahjuks selles osas spetsialist, aga teadjamad pärast ütlesid, et oli hea küll. Lugu läbi, jätkab ta oma lugude vestmist, võttes seekord abiks saksa keele aktsendi. Jutu sisu polnud midagi märkimisväärset, kuid ühel hetkel on tal selle numbri sees vaja pöörduda isiklikult kellegi poole publiku seas...
Taolistes olukordades olen ma alati olen mõelnud, et selle inimene nahas ei tahaks ma küll olla, kellele lavalt ebatervet huvi hakatakse tundma. Esiteks ei meeldi mulle tähelepanu keskpunktis olla. Teiseks hakatakse selle inimese üle tavaliselt mingit nalja viskama, mis võib, aga ei pruugi naljaks olla. Kolmandaks kardan ma, et ei saa lavalt tulevatest küsimustest-juhenditest korralikult aru, mis tähendab, et ma teen ennast veel lollimaks kui vaja. Ühesõnaga, kui selline oht on mingilgi määral olemas olnud, et lava peal olija võib kedagi publiku seas pihtide vahele võtta, olen ma ennast paigutanud kuhugi saali taha nurka või sellisesse kohta, kus ümberringi on piisavalt palju inimesi, et sihtmärgiks langemise tõenäosuse miinimumini viia. Praegusel juhul ei oska ma seda karta, sest minu parima teadmise kohaselt on siiski tegemist klassikalise muusika kontserdiga. Mis tõenäosus on, et selle vältel tüüp klaveri tagant millekski muuks kui publikule kummardamiseks püsti tõuseb?
Ja siin ma nüüd siis oma tõenäosusteooriga olen. Nagu metskits avatud lagendikul otse jahimehe püssi ees. Selle eest juba plehku ei pane. Tõsi, mu ümber on ka teisi "metskitsi", aga millegipärast on tal vaja oma relv just minu poole suunata. Õnneks ei midagi hullu, lavale ei kutsuta ja prääksuga kükke ei pea tegema, aga minu jaoks on ebamugavuse piir juba oma nime ja perekonnastaatuse ütlemisega ületatud. Natuke minu üle nalja heitnud, läheb ta klaveri taha, mängib veel ühe loo (seekord Arvo Pärdi klaveripala), mille järel teeb ta järgmise sketši, seekord india aktsendiga Oprahi mängides. See on suht piinlik, nii et ma vaatan rohkem põrandale, kui tema poole. Mida lugupeetud pianist loomulikult märkab ja sellest ka kogu saalile teada annab. Olles saanud veidi veel minu üle nalja heita, küsib ta lõpetuseks: "Kas tahad, et ma loen su mõtteid?" Olles saanud jaatava vastuse, teeb ta laval grimasse ja väänleb, justkui mingit ilmutust saades ja ütleb: "Ma arvan... ma arvan... et sa mõtled.... et sa ei istu kunagi enam ühelgi kontserdil esimesse ritta!"
Mille osas on tal absoluutselt õigus.
Aga ma püüdsin ju lihtsalt viisakas olla.
Toimumiskoht: Oslos asuv Vulkan Arena.
Hämarasse saali on valgumas kutsutute massid. Hea küll, mitte päris massid, aga üle saja inimese kindlasti. Toolid täituvad tasapisi, kuid nagu ikka (ja see pole muide üldse ainult eestlastele, vaid ka kõikidele teistele rahvustele omane), kipuvad esimesed paar rida üsna tühjaks jääma. Ma tean, et lavale on tulemas klassikalise muusika pianist. Küllap on tal üsna ebamugav, kui kogu rahvas temast nii kaugel istub, selliselt kaob kogu sündmuse intiimsus ju ära. Tahan viisakas olla ja anda vähemalt enda poolt parima, et artist ennast paremini tunneks, seega asetan enda istmiku siis kõige esimese rea pea kõige keskmisele kohale. Sest mida siin ikka karta, ega see mingi šõuetendus pole, kus esiridades istujad potentsiaalselt naerualusteks võivad sattuda. Mõned julgemad on minu kõrval veel, kuid suuremalt jaolt on minu vahetus läheduses tühjus.
Kontsert algab. Saadik peab kõigepealt ilusa kõne Eestist, meie vabaduseihast, saavutustest ja tulevikuvaatest. Seejärel tutvustab lühidalt pianisti, keda väidetavalt peetakse "meie aja Franz Lisztiks" ja "klassikalise muusika Quentin Tarantinoks". Viimane väide ajab saali naerma, minul aga tekib kergelt halb eelaimdus. Quentin Tarantino ja klassikaline muusika ei tohiks väga ühte lausesse sobida. Sellest hoolimata jään oma kohale. Hetk hiljem saabub lavale valgete prilliraamidega, lillelise mustriga ülikonnas artist, kes mikrofoni äärde jõudes rahvast aplausi eest tänab. Kõva häälega. Väga kõva häälega. Ja üldse mitte viisil, mida võiks ühelt klassikalise muusikaga tegelevast artistist oodata. Ta tutvustab ennast, nimi on Aksel Kolstad. Millele järgneb (üsna ootamatult) püstijalakomöödia stiilis väga värvikas kirjeldus sellest, kuidas ühel Hong-Kongi kontserdi korraldajal tema nime väljaütlemine kuidagi ei tahtnud õnnestuda ja lõpptulemusena "Aaasss-hõuuul"-iks moondus. Seejärel istub ta klaveri taha ja mängis oma tõlgenduse ühest Rahmanonovi palast. Vist mängib hästi, ma pole kahjuks selles osas spetsialist, aga teadjamad pärast ütlesid, et oli hea küll. Lugu läbi, jätkab ta oma lugude vestmist, võttes seekord abiks saksa keele aktsendi. Jutu sisu polnud midagi märkimisväärset, kuid ühel hetkel on tal selle numbri sees vaja pöörduda isiklikult kellegi poole publiku seas...
Taolistes olukordades olen ma alati olen mõelnud, et selle inimene nahas ei tahaks ma küll olla, kellele lavalt ebatervet huvi hakatakse tundma. Esiteks ei meeldi mulle tähelepanu keskpunktis olla. Teiseks hakatakse selle inimese üle tavaliselt mingit nalja viskama, mis võib, aga ei pruugi naljaks olla. Kolmandaks kardan ma, et ei saa lavalt tulevatest küsimustest-juhenditest korralikult aru, mis tähendab, et ma teen ennast veel lollimaks kui vaja. Ühesõnaga, kui selline oht on mingilgi määral olemas olnud, et lava peal olija võib kedagi publiku seas pihtide vahele võtta, olen ma ennast paigutanud kuhugi saali taha nurka või sellisesse kohta, kus ümberringi on piisavalt palju inimesi, et sihtmärgiks langemise tõenäosuse miinimumini viia. Praegusel juhul ei oska ma seda karta, sest minu parima teadmise kohaselt on siiski tegemist klassikalise muusika kontserdiga. Mis tõenäosus on, et selle vältel tüüp klaveri tagant millekski muuks kui publikule kummardamiseks püsti tõuseb?
Ja siin ma nüüd siis oma tõenäosusteooriga olen. Nagu metskits avatud lagendikul otse jahimehe püssi ees. Selle eest juba plehku ei pane. Tõsi, mu ümber on ka teisi "metskitsi", aga millegipärast on tal vaja oma relv just minu poole suunata. Õnneks ei midagi hullu, lavale ei kutsuta ja prääksuga kükke ei pea tegema, aga minu jaoks on ebamugavuse piir juba oma nime ja perekonnastaatuse ütlemisega ületatud. Natuke minu üle nalja heitnud, läheb ta klaveri taha, mängib veel ühe loo (seekord Arvo Pärdi klaveripala), mille järel teeb ta järgmise sketši, seekord india aktsendiga Oprahi mängides. See on suht piinlik, nii et ma vaatan rohkem põrandale, kui tema poole. Mida lugupeetud pianist loomulikult märkab ja sellest ka kogu saalile teada annab. Olles saanud veidi veel minu üle nalja heita, küsib ta lõpetuseks: "Kas tahad, et ma loen su mõtteid?" Olles saanud jaatava vastuse, teeb ta laval grimasse ja väänleb, justkui mingit ilmutust saades ja ütleb: "Ma arvan... ma arvan... et sa mõtled.... et sa ei istu kunagi enam ühelgi kontserdil esimesse ritta!"
Mille osas on tal absoluutselt õigus.
Aga ma püüdsin ju lihtsalt viisakas olla.
kolmapäev, 7. veebruar 2018
Aasta siis oli... 2017
Nonäe, ongi ainult pool aastat veel jäänud seda mitte-nii-meeleheitel koduperemehe elu. Siin blogis on viimasel ajal vaikus olnud, aga seda peamiselt põhjusel, et midagi väga raputavat ei toimunud - uut äri ei alustanud, uut naist ei võtnud ja lapsi on ka täpselt sama palju kui enne. Ja oma kirjutamishimu sain natuke teiselt viisil rahuldada, aga kas sellest ka reaalselt midagi vormub, näitab aeg.
Paar asja möödunud aastal siiski toimus, mis siiamaani meeles mõlguvad. Näiteks veebruaris murdsin ma ühe endale antud lubadustest. Olin nimelt omal ajal otsustanud, et mina kuskile Kagu-Aasia maadesse, nagu näiteks Taisse, oma jalga ei tõsta. Mitte et mul konkreetselt selle piirkonna vastu midagi oleks, aga nii palju kui ma olin kuulnud, pidavat seal juba palav olema ja no mida asja ma mingisse sauna otsin, kuhu saamiseks peab veel pool ööpäeva raudlinnu sees istuma. Jääb ära. Ometi läks elu kuidagi nii, et veebruari teises pooles leidsin ennast Thai Airwaysi lennukilt suunaga Bangkokki, sealt edasi juba Phuketisse.
Sellest fraasist "läks elu kuidagi nii" võiks ju lihtsalt üle libiseda, kui see poleks natuke tragikoomiliselt kulgenud. Alustades algusest: olime oma sõprade perega mõnda aega arutanud, et peaks talvel koos väikse patareide laadimise reisi tegema. Eelmisel aastal olime koos Tenerifel käinud ja juba siis rääkisid nad naljaga pooleks (vähemalt ma arvasin, et see oli naljaga pooleks), et järgmisel korral võiks Taisse minna. Nemad olevat seal käinud ja jubedalt oli meeldinud. Minu naine, kellega me enamikes asjades reeglina ühel nõul oleme, võttis seekord kohe sellest rumalast mõttesähvatusest kinni. Hoolimata minu protestidest, mille põhjapanevateks argumentideks olid palavus, pikk lennureis ja vürtsikas toit, oli liisk langenud. Aeg läks ja varsti tuli hakata otsima hotelli ja lennukipileteid. Kes vähegi Tai kuningriigiga kokku on puutunud, siis see teab, et see maa põhimõtteliselt ainult hotellidest koosnebki. Kuigi me olime sihtkoha ära piiritlenud Phuketi saarega, ei teinud see olukorda kuidagi paremaks. Ma veetsin kaks nädalat non-stop arvuti taga (töötu inimese luksus), lugesin läbi tuhandeid arvustusi, mis oli sadade hotellide kohta kirjutatud ja iga kord, kui ma jõudsin mõelda, et "see vist sobib", leidsin kohe midagi, mis mõttele kriipsu peale tõmbas - oli selleks siis hind, asukoht, kvaliteet, peretubade puudumine või kombinatsioon eeltoodutest. Muidugi oleks kõige parem lahendus olnud minna samasse hotelli, kus meie sõprade pere oli viimati käinud, nad olid seal väga rahul olnud ja hotelli kirjaldust lugedes ka põhjusega. Sellega oli aga probleem, sest kohe avalehel anti teada, et üle 11-aastaseid koheldakse seal kui täiskasvanuid, mis tähendas, et peretuba meile ei anta ja kahe eraldi toa võtmine tähendanuks majutushinna duubeldumist. See ei läinud kohe mitte. Pärast pikki otsimisi olin sisuliselt alla andnud ja andsin sõprade perele ka teada, et meil on valida ainult mitte-nii-heade ja veel halvemate valikute vahel, sest mina lihtalt ei leia head mõistliku hinnaga peretubadega hotelli. Selle peale sõprade pereisa Hans, kes sinnamaani polnud majutusteemaga viitsinud suurt tegeleda, saatis hinnapäringu tollesamasse hotelli, kus nad varem peatunud olid (milles - tuletan meelde - üle 11-aastaseid täiskasvanuteks peetakse) ja... sai pakkumise kahele peretoale! Ei mingeid probleeme, et lapsed on liiga suured ega mingit sundi lisatubade võtmiseks. Ühest küljest muidugi tore, et sai asja korda, aga teisalt - mida paganat! Olin kaks nädalat sisuliselt tühja tööd teinud, ma oleks võind ju kohe nendega ühendust võtta. Ühesõnaga sai kinnitust tõdemus, et mõnikord on keeruliste probleemide lahendused üsna lihtsad.
Selle õppetunni saatel oli vaja võtta ette järgmine samm: lennukipiletid. Väikese uuringu järgi ilmnes, et Oslost ükski firma otse Phuketisse ei lenda, vahemaandumisega Bangkokis (või Dohas või Moskvas või Dubais) oli pakkumisi ohtralt. Enne lõpliku valiku langetamist vaatasin igaks juhuks üle ka Stockholmist väljuvad lennud (Oslost rongiga saab sinna suht kiiresti ja odavalt) ja etskae! Vähe sellest, et sealt minek oli sadu eurosid odavam, oli Rootsi pealinnast ka otselend Phuketisse. Hansu perele sobis see variant ka hästi, sest alustada reisi Tallinn-Stockholmi kruiisiga tundus nende jaoks mõnusa puhkuse sissejuhatusena. Lennukipiletite hinnad tundusid tõusvat iga päevaga, nii et ma ei hakanud suurt venitama. Võtsin ühe reisibüroo, kes kõige odavamaid pakkumisi tegi (lennufirmast otse ostes ei pruugi muide üldse kõige paremat pakkumist saada), valisin otselennu Phuketisse, trükkisin pereliikmete andmed sisse, vajutasin nupule "järgmine leht" ja ootamatult tuli ette aken "Viga! Alusta otsast peale!" Noh, ikka juhtub. Valisin jälle lennu, trükkisin uuesti pereliikmete andmed sisse, "järgmine leht" ja etskae, seekord asi töötas. Väga hea. Sisestasin krediitkaardi andmed, kontrollisin veelkord kuupäevad ja maksmisele kuuluvad summad üle ja olles veendunud, et kõik on õige, maksin ära. Piletid saabusid mõne sekundi pärast e-postkasti. Igaks juhuks kontrollisin (kuigi tegelikult vajadust polnud, rohkem enda rahustamiseks), et kõik andmed on õiged ja tõepoolest, makstud summa oli õige, pereliikmete nimed olid õiged, kuupäevad olid õiged, kellaaeg... Järgmisel hetkel jooksis mul külm jutt üle selja. Kellaaeg oli päeval kell 12, mis ei saanud kuidagi õige olla, sest Phuketi lend pidi välja minema õhtul kell seitse. Ja mis vahepeatus see Bangkokis on? Ma ju võtsin otselennu! Mõne minuti jooksul jõudis kohale, mis juhtunud oli. Kui reisibüroo leht mulle ühel hetkel veateate edastas, viskas ta mu tagasi tellimuse algusesse. Ainult et valikus olnud reisidest oli süsteem pannud ise tärni mitte otselennu, vaid samal päeval toimuva vahemaandumisega lennu ette. Et kuupäev oli õige ja hind oli sendipealt sama, siis ma ei märganud kuni lõpuni välja, et see polnud üldse see, mis ma algselt tahtsin. See kõik tähendas aga, et olime sõprade perega erinevate lendude peal. Lisaks korralduslik pool, kuidas õigeks ajaks Stockholmi saada. Üks variant oleks olnud eelmisel õhtul kohale minna ja hotellis ööbida, teine variant minna õiga päeva kõige esimese rongiga. Selle puhul oli risk, et rong hilineb, mis oleks tähndanud kogu reisi toimumise löögi alla sattumist. Ehh... Üks väike näpuviga, õieti üks väike tähelepanematuse hetk ja äkitselt on jama kui palju. Ma polnud oma naist varem nii vihasena näinudki, kui pärast kogu loo talle ära rääkimist. Ega ta pärast ise ka päris täpselt aru saanud, mille peale ta vihastas, sest raha ju kaduma ei läinud ja kohapeal oleku aeg lühenes algselt planeerituga ainult umbes kaks tundi. Eks ta oli lihtsalt frustreerunud, et ta mees, kelle ainsad ülesanded oli leida hotell ja osta lennukipiletid, oli olnud nii äpu, et ei saanud kummagagi korralikult hakkama. Õnneks sellega draamad lõppesid. Tuli välja, et Hans polnud oma perele veel jõudnud pileteid ära osta, nii et nad panid ennast siis solidaarsuse mõttes ka sama vahemaandumisega lennu peale. Ja tegelikult oli neil natuke hea meel ka, sest siis nad polnud sunnitud neljakesi tervet külma veebruarikuist päeva kuskil Stockholmi linna peal jõlkudes veetma, vaid said oma jetlag'i soojas Bangkoki lennujaamas välja magada. Ja meie omalt poolt jõudsime ka hommikuse Oslo-Stockholmi rongiga täpselt õigeks ajaks. See siis oligi see, kuidas "elu läks kuidagi nii" ja ma ennast ühel hetkel Thai Airwaysi lennuki peal leidsin.
Phuket oli enam-vähem täpselt selline, nagu ma ette kujutasin. Vastu lootusi oli palavus isegi hullem kui ma kartsin ja päike nii intensiivne, et isegi režiimil "pool päeva toas, pool õues, aga igal juhul päikesevarju all" sain igaks õhtuks päikesepõletust tähistava roosa jume peale. Lapsed muide, kes kohe esimesel päeval pealaest jalatallani veekindla 50+ päevituskreemiga kokku määriti, said hoolimata korduvast ülemäärimisest sellised põletused, et osadel olid suisa villid kehal. Ei jäänud muud üle, kui neile kogu keha katvad kostüümid selga osta. Halb üllatus oli, et palavust ei leevendanud ka päikese loojumine - õhtuti oli selline tunne, nagu keegi oleks saunas tuled kustu pannud, aga kerise tööle jätnud. Ja hoolimata mereäärsest asukohast valitses pea kogu selle kahe nädala jooksul täielik tuulevaikus. Samas õhuniiskus oli selline, et värskelt duši alt tulnuna piisas kümnekonna sammu tegemisest, kui tundsid, et keha juba kleepub. No ei saa mina aru, mida inimesed selliste olude juures fännavad ja aastast aastasse mimeid sadu eurosid on nõus maksma, et sinna taas ja taas tagasi minna.
Eks muidugi oli seal head ka: hotell oli suurepärane (eriti veel pärast seda, kui meid saabudes klassi võrra parematesse tubadesse paigutati), toit oli nii hotellis kui väljaspool seda väga hea (kusjuures igas viimses kui söögikohas, ükskõik kui suur või väike ta polnud, oli menüüs alati üle kahesaja erineva roa, alates pizzadest, burgeritest pastadest kuni tai, india ja hiina toitudeni välja), toodete-teenuste hinnatase okei (muinasjutuliselt madalatest hindadest, millega meid enne reisi hullutati, jäi reaalsus siiski suht kaugele), loodus oli kena (nii palju kui me seda taksoakendest nägime) ja mis peamine - reisiseltskond oli suurepärane. Ometi meenutas see palavusega võitlemine nagu einestamist michelini tärnidega restoranis, kus solgitoru on katki läinud ja kirbe aroom söögisaali täidab - road ja teenindus võivad ükskõik kui head olla, aga selle nautimine on enam kui keeruline. Ma küll lähtun põhimõttest "iial ära ütle iial", aga praeguse seisuga ei näe ma küll ette, et ma kunagi sinnamaale oma jalga tõstaks. Õnneks sai ka mu abikaasa paraja päikese üleannuse, nii et järgmist talvepuhkust me eeldatavalt eraldi sihtkohtades ei veeda.
Aga ülejäänud aasta jooksul toimus ainult üks suurem elumuutus: asjaolude sunnil pidime ühest Oslo otsast teise kolima. Mis oli lõppkokkuvõttes väga hea, sest kuigi uus elamine on suisa 110 aastat vana, on ta võrreldes eelmisega palju valgem, ruumikam ja koolile lähemal. Eks tal ole omad murekohad ka, kohe peale sissekolimist ütles näiteks boiler üles, mingi aja pärast hakkas elekter omatahtsi välja lülitama ja noh, ütleme nii, et ma ei jõua ära oodata, millal talv läbi saab, sest soojapidavusega on sel hoonel omajagu suured probleemid. Õnneks on omanik suurepärane ja nii kui ma mingist asjast talle teada annan, on see paari järgmise päeva jooksul parandatud (välja arvatud maja soojustamine loomulikult). Igatahes plusse-miinuseid kõrvutades on graafik kõvasti plussi poole kaldu, nii et olen rahul.
Kolimisega seoses leidis aset üks seik, millesarnast mul polnud elus varem ette tulnud. Väljakolimise järgselt on siinmail mõistlik tellida eraldi koristusteenus, kes küürib elamises iga viimse kui nurga puhtaks - siis ei ole omanikul põhjust hakata tagatisraha kinni hoidma. Seda tegime ka meie. Kui koristajad olid objektil tööle hakanud, jäin firmaomanikuga (kes oli tulnud ka asja üle vaatama) juttu rääkima. Tuli juttu sellest, et mida ma olen siiamaani teinud ja miks ma praegu töötu olen ja nõnda edasi. Ühel hetkel ta peatas mind ja ütles: "Oot, sa käisid ülikoolis, töötasid 12 aastat pangas ja oled nüüd siin elanud kuus aastat. Kui vana sa siis oled?" Olles vastuse saanud, tegi ta üllatunud näo: "Päriselt? Sa näed nii noor välja!" Kujutage ette, mulle, keskealisele pässile, keda on alates teismeeast tema tegelikust vanusest 5-15 aastat vanemaks peetud, öeldakse, et ma näen noor välja! Lõpuks ometi olen jõudnud siis sinnamaale, kus väline ja tegelik vanus ei ole mitte ainult võrdsustunud, vaid muutunud vastupidiseks! Ma olen noor ja nägus ja valmis maailma vallutama! Paar nädalat hiljem käisin juuksuris ja ütlesin kääridega näitsikule muigelsui: "Tee mind ilusaks!" Tema vaatas mind viivu ja vastas: "IlusaMAks". Tänasin teda täpsustuse eest ja järgnevad pool tundi istusin vaikides.
Mind oli soliidselt, aga valusalt maa peale tagasi toodud.
Vaat sihuke aasta oli.
Paar asja möödunud aastal siiski toimus, mis siiamaani meeles mõlguvad. Näiteks veebruaris murdsin ma ühe endale antud lubadustest. Olin nimelt omal ajal otsustanud, et mina kuskile Kagu-Aasia maadesse, nagu näiteks Taisse, oma jalga ei tõsta. Mitte et mul konkreetselt selle piirkonna vastu midagi oleks, aga nii palju kui ma olin kuulnud, pidavat seal juba palav olema ja no mida asja ma mingisse sauna otsin, kuhu saamiseks peab veel pool ööpäeva raudlinnu sees istuma. Jääb ära. Ometi läks elu kuidagi nii, et veebruari teises pooles leidsin ennast Thai Airwaysi lennukilt suunaga Bangkokki, sealt edasi juba Phuketisse.
Sellest fraasist "läks elu kuidagi nii" võiks ju lihtsalt üle libiseda, kui see poleks natuke tragikoomiliselt kulgenud. Alustades algusest: olime oma sõprade perega mõnda aega arutanud, et peaks talvel koos väikse patareide laadimise reisi tegema. Eelmisel aastal olime koos Tenerifel käinud ja juba siis rääkisid nad naljaga pooleks (vähemalt ma arvasin, et see oli naljaga pooleks), et järgmisel korral võiks Taisse minna. Nemad olevat seal käinud ja jubedalt oli meeldinud. Minu naine, kellega me enamikes asjades reeglina ühel nõul oleme, võttis seekord kohe sellest rumalast mõttesähvatusest kinni. Hoolimata minu protestidest, mille põhjapanevateks argumentideks olid palavus, pikk lennureis ja vürtsikas toit, oli liisk langenud. Aeg läks ja varsti tuli hakata otsima hotelli ja lennukipileteid. Kes vähegi Tai kuningriigiga kokku on puutunud, siis see teab, et see maa põhimõtteliselt ainult hotellidest koosnebki. Kuigi me olime sihtkoha ära piiritlenud Phuketi saarega, ei teinud see olukorda kuidagi paremaks. Ma veetsin kaks nädalat non-stop arvuti taga (töötu inimese luksus), lugesin läbi tuhandeid arvustusi, mis oli sadade hotellide kohta kirjutatud ja iga kord, kui ma jõudsin mõelda, et "see vist sobib", leidsin kohe midagi, mis mõttele kriipsu peale tõmbas - oli selleks siis hind, asukoht, kvaliteet, peretubade puudumine või kombinatsioon eeltoodutest. Muidugi oleks kõige parem lahendus olnud minna samasse hotelli, kus meie sõprade pere oli viimati käinud, nad olid seal väga rahul olnud ja hotelli kirjaldust lugedes ka põhjusega. Sellega oli aga probleem, sest kohe avalehel anti teada, et üle 11-aastaseid koheldakse seal kui täiskasvanuid, mis tähendas, et peretuba meile ei anta ja kahe eraldi toa võtmine tähendanuks majutushinna duubeldumist. See ei läinud kohe mitte. Pärast pikki otsimisi olin sisuliselt alla andnud ja andsin sõprade perele ka teada, et meil on valida ainult mitte-nii-heade ja veel halvemate valikute vahel, sest mina lihtalt ei leia head mõistliku hinnaga peretubadega hotelli. Selle peale sõprade pereisa Hans, kes sinnamaani polnud majutusteemaga viitsinud suurt tegeleda, saatis hinnapäringu tollesamasse hotelli, kus nad varem peatunud olid (milles - tuletan meelde - üle 11-aastaseid täiskasvanuteks peetakse) ja... sai pakkumise kahele peretoale! Ei mingeid probleeme, et lapsed on liiga suured ega mingit sundi lisatubade võtmiseks. Ühest küljest muidugi tore, et sai asja korda, aga teisalt - mida paganat! Olin kaks nädalat sisuliselt tühja tööd teinud, ma oleks võind ju kohe nendega ühendust võtta. Ühesõnaga sai kinnitust tõdemus, et mõnikord on keeruliste probleemide lahendused üsna lihtsad.
Selle õppetunni saatel oli vaja võtta ette järgmine samm: lennukipiletid. Väikese uuringu järgi ilmnes, et Oslost ükski firma otse Phuketisse ei lenda, vahemaandumisega Bangkokis (või Dohas või Moskvas või Dubais) oli pakkumisi ohtralt. Enne lõpliku valiku langetamist vaatasin igaks juhuks üle ka Stockholmist väljuvad lennud (Oslost rongiga saab sinna suht kiiresti ja odavalt) ja etskae! Vähe sellest, et sealt minek oli sadu eurosid odavam, oli Rootsi pealinnast ka otselend Phuketisse. Hansu perele sobis see variant ka hästi, sest alustada reisi Tallinn-Stockholmi kruiisiga tundus nende jaoks mõnusa puhkuse sissejuhatusena. Lennukipiletite hinnad tundusid tõusvat iga päevaga, nii et ma ei hakanud suurt venitama. Võtsin ühe reisibüroo, kes kõige odavamaid pakkumisi tegi (lennufirmast otse ostes ei pruugi muide üldse kõige paremat pakkumist saada), valisin otselennu Phuketisse, trükkisin pereliikmete andmed sisse, vajutasin nupule "järgmine leht" ja ootamatult tuli ette aken "Viga! Alusta otsast peale!" Noh, ikka juhtub. Valisin jälle lennu, trükkisin uuesti pereliikmete andmed sisse, "järgmine leht" ja etskae, seekord asi töötas. Väga hea. Sisestasin krediitkaardi andmed, kontrollisin veelkord kuupäevad ja maksmisele kuuluvad summad üle ja olles veendunud, et kõik on õige, maksin ära. Piletid saabusid mõne sekundi pärast e-postkasti. Igaks juhuks kontrollisin (kuigi tegelikult vajadust polnud, rohkem enda rahustamiseks), et kõik andmed on õiged ja tõepoolest, makstud summa oli õige, pereliikmete nimed olid õiged, kuupäevad olid õiged, kellaaeg... Järgmisel hetkel jooksis mul külm jutt üle selja. Kellaaeg oli päeval kell 12, mis ei saanud kuidagi õige olla, sest Phuketi lend pidi välja minema õhtul kell seitse. Ja mis vahepeatus see Bangkokis on? Ma ju võtsin otselennu! Mõne minuti jooksul jõudis kohale, mis juhtunud oli. Kui reisibüroo leht mulle ühel hetkel veateate edastas, viskas ta mu tagasi tellimuse algusesse. Ainult et valikus olnud reisidest oli süsteem pannud ise tärni mitte otselennu, vaid samal päeval toimuva vahemaandumisega lennu ette. Et kuupäev oli õige ja hind oli sendipealt sama, siis ma ei märganud kuni lõpuni välja, et see polnud üldse see, mis ma algselt tahtsin. See kõik tähendas aga, et olime sõprade perega erinevate lendude peal. Lisaks korralduslik pool, kuidas õigeks ajaks Stockholmi saada. Üks variant oleks olnud eelmisel õhtul kohale minna ja hotellis ööbida, teine variant minna õiga päeva kõige esimese rongiga. Selle puhul oli risk, et rong hilineb, mis oleks tähndanud kogu reisi toimumise löögi alla sattumist. Ehh... Üks väike näpuviga, õieti üks väike tähelepanematuse hetk ja äkitselt on jama kui palju. Ma polnud oma naist varem nii vihasena näinudki, kui pärast kogu loo talle ära rääkimist. Ega ta pärast ise ka päris täpselt aru saanud, mille peale ta vihastas, sest raha ju kaduma ei läinud ja kohapeal oleku aeg lühenes algselt planeerituga ainult umbes kaks tundi. Eks ta oli lihtsalt frustreerunud, et ta mees, kelle ainsad ülesanded oli leida hotell ja osta lennukipiletid, oli olnud nii äpu, et ei saanud kummagagi korralikult hakkama. Õnneks sellega draamad lõppesid. Tuli välja, et Hans polnud oma perele veel jõudnud pileteid ära osta, nii et nad panid ennast siis solidaarsuse mõttes ka sama vahemaandumisega lennu peale. Ja tegelikult oli neil natuke hea meel ka, sest siis nad polnud sunnitud neljakesi tervet külma veebruarikuist päeva kuskil Stockholmi linna peal jõlkudes veetma, vaid said oma jetlag'i soojas Bangkoki lennujaamas välja magada. Ja meie omalt poolt jõudsime ka hommikuse Oslo-Stockholmi rongiga täpselt õigeks ajaks. See siis oligi see, kuidas "elu läks kuidagi nii" ja ma ennast ühel hetkel Thai Airwaysi lennuki peal leidsin.
Phuket oli enam-vähem täpselt selline, nagu ma ette kujutasin. Vastu lootusi oli palavus isegi hullem kui ma kartsin ja päike nii intensiivne, et isegi režiimil "pool päeva toas, pool õues, aga igal juhul päikesevarju all" sain igaks õhtuks päikesepõletust tähistava roosa jume peale. Lapsed muide, kes kohe esimesel päeval pealaest jalatallani veekindla 50+ päevituskreemiga kokku määriti, said hoolimata korduvast ülemäärimisest sellised põletused, et osadel olid suisa villid kehal. Ei jäänud muud üle, kui neile kogu keha katvad kostüümid selga osta. Halb üllatus oli, et palavust ei leevendanud ka päikese loojumine - õhtuti oli selline tunne, nagu keegi oleks saunas tuled kustu pannud, aga kerise tööle jätnud. Ja hoolimata mereäärsest asukohast valitses pea kogu selle kahe nädala jooksul täielik tuulevaikus. Samas õhuniiskus oli selline, et värskelt duši alt tulnuna piisas kümnekonna sammu tegemisest, kui tundsid, et keha juba kleepub. No ei saa mina aru, mida inimesed selliste olude juures fännavad ja aastast aastasse mimeid sadu eurosid on nõus maksma, et sinna taas ja taas tagasi minna.
Eks muidugi oli seal head ka: hotell oli suurepärane (eriti veel pärast seda, kui meid saabudes klassi võrra parematesse tubadesse paigutati), toit oli nii hotellis kui väljaspool seda väga hea (kusjuures igas viimses kui söögikohas, ükskõik kui suur või väike ta polnud, oli menüüs alati üle kahesaja erineva roa, alates pizzadest, burgeritest pastadest kuni tai, india ja hiina toitudeni välja), toodete-teenuste hinnatase okei (muinasjutuliselt madalatest hindadest, millega meid enne reisi hullutati, jäi reaalsus siiski suht kaugele), loodus oli kena (nii palju kui me seda taksoakendest nägime) ja mis peamine - reisiseltskond oli suurepärane. Ometi meenutas see palavusega võitlemine nagu einestamist michelini tärnidega restoranis, kus solgitoru on katki läinud ja kirbe aroom söögisaali täidab - road ja teenindus võivad ükskõik kui head olla, aga selle nautimine on enam kui keeruline. Ma küll lähtun põhimõttest "iial ära ütle iial", aga praeguse seisuga ei näe ma küll ette, et ma kunagi sinnamaale oma jalga tõstaks. Õnneks sai ka mu abikaasa paraja päikese üleannuse, nii et järgmist talvepuhkust me eeldatavalt eraldi sihtkohtades ei veeda.
Aga ülejäänud aasta jooksul toimus ainult üks suurem elumuutus: asjaolude sunnil pidime ühest Oslo otsast teise kolima. Mis oli lõppkokkuvõttes väga hea, sest kuigi uus elamine on suisa 110 aastat vana, on ta võrreldes eelmisega palju valgem, ruumikam ja koolile lähemal. Eks tal ole omad murekohad ka, kohe peale sissekolimist ütles näiteks boiler üles, mingi aja pärast hakkas elekter omatahtsi välja lülitama ja noh, ütleme nii, et ma ei jõua ära oodata, millal talv läbi saab, sest soojapidavusega on sel hoonel omajagu suured probleemid. Õnneks on omanik suurepärane ja nii kui ma mingist asjast talle teada annan, on see paari järgmise päeva jooksul parandatud (välja arvatud maja soojustamine loomulikult). Igatahes plusse-miinuseid kõrvutades on graafik kõvasti plussi poole kaldu, nii et olen rahul.
Kolimisega seoses leidis aset üks seik, millesarnast mul polnud elus varem ette tulnud. Väljakolimise järgselt on siinmail mõistlik tellida eraldi koristusteenus, kes küürib elamises iga viimse kui nurga puhtaks - siis ei ole omanikul põhjust hakata tagatisraha kinni hoidma. Seda tegime ka meie. Kui koristajad olid objektil tööle hakanud, jäin firmaomanikuga (kes oli tulnud ka asja üle vaatama) juttu rääkima. Tuli juttu sellest, et mida ma olen siiamaani teinud ja miks ma praegu töötu olen ja nõnda edasi. Ühel hetkel ta peatas mind ja ütles: "Oot, sa käisid ülikoolis, töötasid 12 aastat pangas ja oled nüüd siin elanud kuus aastat. Kui vana sa siis oled?" Olles vastuse saanud, tegi ta üllatunud näo: "Päriselt? Sa näed nii noor välja!" Kujutage ette, mulle, keskealisele pässile, keda on alates teismeeast tema tegelikust vanusest 5-15 aastat vanemaks peetud, öeldakse, et ma näen noor välja! Lõpuks ometi olen jõudnud siis sinnamaale, kus väline ja tegelik vanus ei ole mitte ainult võrdsustunud, vaid muutunud vastupidiseks! Ma olen noor ja nägus ja valmis maailma vallutama! Paar nädalat hiljem käisin juuksuris ja ütlesin kääridega näitsikule muigelsui: "Tee mind ilusaks!" Tema vaatas mind viivu ja vastas: "IlusaMAks". Tänasin teda täpsustuse eest ja järgnevad pool tundi istusin vaikides.
Mind oli soliidselt, aga valusalt maa peale tagasi toodud.
Vaat sihuke aasta oli.
Tellimine:
Postitused (Atom)