Tänase (õieti eilse) päeva nael on muidugi see, et Norra inimesed helistavad politseisse ja kurdavad, et nad jäävad lumesaju tõttu tööle hiljaks või et lumi segab neil muul viisil normaalselt elamast.
Norras.
Kus lumi ja elu on pool aastat sisuliselt sünonüümid. Igal aastal. Ja siis politsei peab inimestele meenutama, et nad elavad Norras. Siin on talv. Ja talvel sajab lund.
Aga, poolteist kuud tagasi, kui veel lund ei olnud maas, leidis aset mu elu üks suursündmusi. Oli mu sünnipäev. Seda ei juhtu ju iga päev, eksole. Okei-okei, tegelikult oli ka üks grammijagu ebaolulisem juhtum - jagati Nobeli rahupreemiaid. Tunnistan, et ma pole kunagi selle ürituse suur fänn olnud. Miski kuulus inimene, keda niikuinii koguaeg televiisorist näidatakse, on nüüd siis uuesti telekas ja saab järjekordse preemia. Kah mul asi. Nii polnud ma teab-mis kõigutatud, kui mulle pakuti võimalust näha seekordseid preemiasaajaid päris elusast peast ja kohapeal. Aga noh, kuna selliseid võimalusi ei tule elu jooksul just väga tihti ette, siis pidi ju minema.
Kuigi ma polnud enne tseremooniale siirdumist eeltööd teinud, oli aimata, et tegemist ei ole vast "lihtsalt kuulsate" inimestega: linna kohal tiirutasid kopterid, Oslo raekoja (kus tseremoonia aset leidis) ümbruses olid tänavad suletud ja kõik kohad olid politseinikke täis. Muide - Norra politseinikud olidki vast ühed kõige ägedamatest vaatamisväärsustest: neile oli üle pika aja relvad kätte antud. Oleks te nende nägusid näinud! Nagu väiksed poisid, kellele on just öeldud, et sel ajal kui ema poes käib, on nemad kodud peremeheks. "Ma olen ikka jube kõva mees praegu," oli igaühe näkku kirjutatud. Kujundlikult öeldes muidugi. Mitte otseses mõttes. See oleks natuke liiga kummaline olnud.
Mida lähemale sihtpunktile jõudsime, seda rohkem hakkas hinge pugema VIP-i tunne. Mõtle, kõik need turvameetmed, relvis politseinikud, suletud tänavad - see on ju natuke minu pärast ka. Ma olen nüüd ka "keegi". Ma olen nüüd ka "oluline". Kerge pettumus oli, et raekotta sisenemisel meie kutseid näha ei tahtnudki, rääkimata läbiotsimisest või küsimuste a la "kas teil on äkki mõni külmrelv kaasas?" esitamisest. "Jajah, minge sinnapoole, sealpool on garderoob ja seal saate kergeid suupisteid" oli ainus, mida me kuulda saime. Hiljem, kui telekas näidati ka seda tseremoonial toimunud äpardust, kus üks mehhiklasest noormees täiesti segamatult jalutas kuningaperest ja turvameestest mööda ja lehvitas kümnekonna sekundi jooksul saali ees Mehhiko lippu, oli päris imelik kuulata politseijuhi kommentaari, et "Meil puudub ettekujutus, kuidas ta sinna sai - kõikidelt külalistelt nõuti kutseid, nad otsiti põhjalikult läbi, nad pidid kõndima läbi turvaväravate..." Oot, kas me käisime siis mingil teisel üritusel või? Nojah, panime siis riided ära ja läksime vaatama, mida head pakutakse. Ma ei taha nuriseda (nagu alati), aga see ei takista mul seda tegemast (nagu alati). Vein, kohv, vesi ja täpselt kahte sorti küpsiseid. Kõik. Mitte midagi muud. Ma ei tea. Kui Eestis korraldataks Nobeli preemiate jagamist, siis oleks kindlasti kõik tippkokad ennast roheliseks rebinud, et võimalikult peened ja suus sulavad hõrgutised lauale saaks, aga mitte Norras. Oi ei. Nemad käivad korraks nurgapealses Rimis ja ostavad mõned pakid odavaid küpsiseid ja viskavad hooletu elegantsiga need lauale. See on see egalitaarne ühiskond. Kõik peavad olema võrdsed. Pole siin midagi nii, et teie olete paremad kui need teised, keda siia tseremooniale ei lasta. Aga noh, igal maal omad kombed. Ma ei lasknud sellest ebaolulisest asjaolust ennast kõigutada. VIP-ina tundsin ennast selles pingviinideks riietunud poliitikute ja diplomaatide seltskonnas ikkagi.
Nobeli rahupreemiate jagamine toimub Oslo raekoja suures saalis. Telekast näeb see üsna peen välja, aga kui turistina seal käia, siis ei viiks neid kahte asja kuidagi omavahel kokku. Tegemist on sisuliselt fuajeega. Astud välisuksest sisse ja põhimõtteliselt oledki kohal. Nagu hästi suur trepikoda või esik, mille kahelt küljelt lähevad trepid üles teistesse ruumidesse. Üleüldse on Oslo raekoda minu tagasihoidliku arvamise kohaselt üsna ebaõnnestunud ehitis. Vaadake, Oslo ei ole ju alati olnud Norra pealinn ja Norra ei ole alati olnud rikas riik. Kui need kaks asja kokku panna, siis võib aimata, miks see 1950ndatel punastest tellistest ehitatud koloss paneb pigem õlgu kehitama, kui vaimustusest ahhetama. Eriti piinlik on sisustus. Suured seina- ja laemaalid igal pool, mis idee poolest on ju üsna tore, ainult et igas ruumis on maalid ise-ooperist: fuajees (või siis suures saalis) domineerivad meie mõistes stalinistlikud teise maailmasõja järgsed heroilised maalingud Norra rahva kannatustest ja võitlustest, üleval korrusel leiab ühest ruumi laest ja seintelt lihtsalt ilusaid mustreid, teises modernsed õudusfilmilikud portreed kuningast ja kuningannast, sama ruumi teine sein on tervenisti kaetud pildiga, kus täiesti tsensuurivabad ihualasti naised-mehed-lapsed naudivad rannamõnusid. Et mitte lasta kirjeldust totaalsest negatiivsuse porist nõretada, siis peab tunnistama, et osa maalidest on samas ka huvitavad, sest hästi palju on kasutatud sümbolite keelt. Nii et kui te kunagi sinna satute, siis võtke kindlasti inglisekeelne ekskursioon. Giid seletab teile kõik lahti ja esmapilgul näiteks tavalisi üksteisele kätt ulatavaid inimesi kujutav teos avaneb teie ees hoopis uuel moel.
Igal juhul olin ma nüüd seal fuajees, istusin oma nummerdatud koha peal ja tundsin ennast tähtsana. Peagi tuli minu kohalolekut õilistama ka kuningapere, teiste VIP-ide seas oli näha ka Aerosmith'i solisti Steven Tyler'it - pole paha! Veel mõni minut ja aplausi saatel sisenesid peaosatäitjad: üks vanem meesterahvas ja noor neiu. Kutsel oli kirjas, et mehe nimi on Kailash Satyarthi ja tüdruk on Malala Yousafzai. Tunnistan, et mehest ei teadnud ma enne seda õhtut üldse midagi, aga naisolevuse kohta olin isegi ühele temast rääkivale dokumentaalfilmile sattunud, seega päris null ma tema kohapealt ei olnud. Järgnesid tüüpilised tseremoniaalsed sõnavõtud Nobeli rahupreemia komitee esimehe poolt, siis laulsid erinevad artistid mõned laulud - ühesõnaga kõik see, mida ma arvasingi toimuvat. Lõpuks anti sõna ka peaosalistele endile.
Ja siis juhtus midagi, mida ma päris ei oodanud.
Mees hakkas rääkima. Ta rääkis, kuidas ta on andnud oma panuse lapstööjõu kasutamise vastu võitlemisel, kuidas tänu rahvusvaheliste organisatsioonide survele on laps-orjasid poole vähem kui veel mõned aastad tagasi, kuidas ta isiklikult on käinud mitmetest istandustest lapsi päästmas. Tema siiras ja ilmekas kõneviis, elust toodud traagilised näited, kogu tema olemus, milles polnud kübetki enese ego upitamist ega võltsi alandlikkust - see kõik täitis ruumi jäägitult.
Ma hakkasin ennast tundma ebamugavalt. See polnud see, milleks ma valmis olin. Ma eeldasin ettekirjutatud kuiva teksti, mille saatel võib kerge uinaku teha. Ma ei oodanud, et mind raputatakse.
Ja see polnud veel kõik.
Püünele tuli Malala. Ta ei olnud lihtsalt mingi kuju televiisorist, mingite promootorite poolt üleshaibitud superstaar. Ei, ta oli lihtsalt väike (tõsiselt, oma 1.50m kasvuga on ta tõeliselt pisike) 17-aastane tüdruk. Ainult et erinevalt paljudest teistest omaealistest ei hängi ta mitte kaubanduskeskustes ja ei uhkusta oma disainer-hilpudega, vaid võitleb tüdrukute hariduse eest. Ei, mitte kuskil heaolust läbi imbunud lääneriigis, kus naiste õiguste haipimine on juba naeruväärsed mõõtmed omandanud, vaid Pakistanis. Riigis, kus Talibanil on nii mõneski piirkonnas võim käes ja kelle jaoks tüdrukute harimine on üks jumalavallatumaid tegusid üldse. Ja jumalavallatuse eest lastakse seal riigis lihtsalt kuul pähe. Nii tehti ka Malalaga. Ainult et need neli kuuli, mis teda Talibani poolt kinnipeetud bussis tabasid, ei täitnud oma ülesannet. Tüdruk jäi ellu. Ja vähe sellest, ta jätkas oma võitlust veel raevukamalt. Nagu ta ütles: "Mul oli valida, kas elada mitte midagi tehes või surra võideldes selle eest, mida ma õigeks pean. Ma valisin viimase".
Ma ei tea, kui paljudel on olnud võimalus tunda seda tunnet, kus sa ühel hetkel oled suurem kui universum ja järgmisel väiksem kui kirp. Mina sain seda tunda. Sealsamas. Korraga oli mul kohutavalt piinlik. Mis tähtis inimene ma olen? Mis VIP? Kas ma olen midagigi sarnast teinud, kui need kaks seal ees? Olen ma midagigi teinud selleks, et aidata võidelda nende eest, kes tegelikult võitlemist vajavad. Eiei, ma ei mõtle raha annetamist, see on kõige lihtsam asi. Ma pean silmas reaalselt käed-küljes tegutsemist. Ma arvan, et ma polnud seal saalis nende küsimustega ainuke. Kõik see posu poliitikuid ja diplomaate, kelle elukutseks on suurte sõnade loomine, samas reaalselt mitte millegi reaalse tegemine - ma usun, et nad said aru, kui tühised nad nende kahe lihtsa inimese kõrval olid.
Kodu poole tagasi sõites mõtlesin, et tead, täitsa nõmedad olete, Kailash ja Malala. Tõmbasite mu sellise hooga pilvedest alla, et siiamaani annab tunda. Järgmisel korral, kui ma kutse peaks saama, mõtlen ikka sügavalt järgi, kas ma ikka tahan sellele üritusele minna. Sest see pole ju üldse mõnus. Parem hõljun edasi oma reaaluse illusioonis ja kujutan jälle ette, et ma olen ka "keegi".
