Kolmapäev, 3. veebruar 2016

Ükskord, kui telefon helises

Mõni nädal tagasi helises mul laua peal telefon (ei, mitte lauatelefon, ma lihtsalt hoian oma mobla laua peal) (pole nagu erilist huvi selle taskuskandmisega mingit jalavähki saada). Tundmatu number. Nonii, nähtavasti tahetakse jälle midagi müüa. Seep' see on, kui sul kuskil riiulis istub väike firmake ja su telefoninumber on äriregistrist kõigile soovijatele leitav. Alati pakutakse mingeid täiesti suvalisi asju, küll soovitakse inimest, kes tegeleb minu firmas tuleohutusega või siis töötervishoiuga, siis tahetakse pakkuda mingeid puhastusteenuseid, entsüklopeediaid ja mida kõike veel. Mõnikord ollakse viisakad ja tehakse pärast enda tutvustamist hetkeline paus. See võimaldab siis vähemalt ruttu ära öelda, et teate, ma elan välismaal ja kui ma teie teenust siin kasutada ei saa, siis pole ma huvitatud. Sellega reeglina kõne ka lõpeb. Mõni aga tulistab nagu kuulipildujast minut aega järjest lakkamatut teksti (ta vist ei hinga ka vahepeal, vähemalt on mul sellistel juhtudel olnud raskusi pausi leidmisega, kuhu oma "aitäh, aga ei aitäh" ära paigutada) ja kui ta lõpuks oma küsimuseni jõuab, on mul tast suisa kahju, kui ma ta pikale lainele pean saatma. Aga mis teha, tal juba on kord töö selline.

Nii et kui ma seekord oma helisevat tasku-lauatelefoni põrnitsesin, teadsin, et pean sarnase protseduuri taaskord läbi tegema. Aga seekord oli natuke kiuslikkust hinges. Mõtlesin, et lasen inimesel rääkida. Kui ma siin kodus üksi istun ja niikuinii kellegagi rääkida pole, saan siis vähemalt võõra inimese häält kuulata. Ja kui me juba mõnda aega oleme vestelnud, siis ütlen lõpetuseks, et oli tore teiega aega veeta, kahjuks pean pakutavast ära ütlema. Plaan tehtud, võtsin kõne vastu.

"Tere Heikki!" (nad juba teadsid mu nime) kõlas teiselt poolt alustuseks. "Mina olen [ta ütles oma nime, aga õnneks on mul nimede peale nii kohutav mälu, et ma ei suuda sageli isegi oma tuttavate omasid meenutada, rääkimata võhivõõrastest telefonineiude omadest] ja Heikki, mul on küsimus, et kui palju te raamatuid loete?"
"No kuidas kunagi. On aegu, kui ma ei võta aasta jooksul ühtegi raamatut näppu, aga siis loen kolm tükki järjest läbi," olin omaarust kaval, sest jätsin teisele poolele võimaluse oma raamatut küll pakkuda (sest mida muud ta sellise küsimusega mulle ikka müüa tahtis), aga samas jätsin põgenemiseks ukse valla.
"Väga tore," jätkas neiu "Aga Heikki," (keegi pole vist nii lühikese ajaga mu nime nii mitu korda öelnud, kui see neiu seal toru otsas)(kallid müügikoolitajad, see nime kordamise nipp toimib hästi võib-olla Ameerikas, aga ärge palun sundige eestimaalastest müügi-inimesi seda kasutama, see mõjub äärmiselt võõrastavalt) "kas teil on nutitelefon või tahvelarvuti?"
Okei, vestlus pöördus hoopis teise suunda, kui ma olin arvanud. "Jaaaah," venitasin vastust "mõned siin ikka on siin jah".
Lõpuks ütles teiselpool olija, mida ta mulle pakkuda tahtis. Elisa Raamatu-äppi. Tunnistan, et polnud sellest sinnamaani midagi kuulnud. Ilmnes, et sellega saab lugeda raamatuid ilma, et sul peaks eraldi e-luger olema (mis on minu jaoks siiamaani olnud suurim takistus e-raamatute ostmisel - neid elektroonilisi vidinaid on majapidamises juba küllalt ja ma pole üldse huvitatud järjekordse sellise muretsemisest), piisab ainult nutika või tablet'i olemasolust. Laed aga äpi alla ja hakkad lugema. Kusjuures - kaks esimest nädalat on tasuta, edasi ei pea ka mitte igat raamatut eraldi ostma, vaid maksad sendi vähem kui üheksa eurot kuus ja loed palju jaksad. Ei mingit "loe tasuta kolm lehekülge ja osta üks raamat 12,99 eest". See kõlas natuke liiga hästi. Ta rääkis küll mingist 1500 eestikeelsest raamatust, mis neil pakkuda on, aga ma kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas mulle üritatakse 9-eurose kuutasu eest "Kevadet" ja Juhan Liivi luulekogusid pähe suruda. Kõne lõpetuseks ütlesin, et okei, ma proovin selle kaks nädalat tasuta aega ära, siis otsustan, mis edasi teen. Jättes ütlemata, et otse loomulikult lõpetan selle jama kohemaid pärast prooviaega ära, sest isegi kui seal peaks paar loetavat raamatut olema, jõuan nendega kindlasti kahe nädalaga ühele poole. Teate, see edasine tekst võib tunduda, nagu tasutud reklaam (mida ta kahjuks pole), aga äppi avades olin ma päriselt ka üllatunud. Sellised uuemad teosed, mis troonivad müügiedetabelite tippudes, aga mida minu ihne hing tavapoest ei raatsiks osta, olid seal kenasti olemas. Nüüd mõni päev tagasi tuli uudis, et terve "Minu..." raamatute sari on seal ka olemas. Jällegi - niisama ei ostaks, aga niimoodi kavatsen suure osa neist küll läbi sirvida. Et äppi saab korraga kahes seadmes kasutada ja vähemalt üks lastest on meil paras raamatuõgard, siis vaatasin, kas talle ka midagi leida on. Tõepoolest, hetke lemmikud "Lasse ja Maia detektiivibüroo" sari täies hiilguses allalaetav! Kusjuures, ma just jõuluvaheajal ostsin Tallinna lennujaama poest ühe samasse sarja kuuluva teose. Teate palju see maksis? 17.90 eurot. Seitseteist-koma-friiking-üheksakümmend eurot! Üks mõnekümne leheküljeline lasteraamat! Ja kui palju sellest rõõmu oli? Üheks õhtuks! Lihtne matemaatika näitab, et kui kõik "Lasse ja Maia" raamatud alla laadida ja kümnekonna õhtuga läbi lugeda, siis oleks me juba omadega sellises plussis, et isegi kui järgmise poole aasta jooksul sealt äpist ühtegi raamatut alla ei laeks ja ainult kuutasu maksaks, oleks ma ikkagi omadega kõvas plussis. Lisaks ei pea koormama raamaturiiuleid üha uute ja uute teostega, mis pärast ühekordset lugemist lihtsalt riiulile tolmu jäävad koguma.
Muide, sealsamas lennujaama poes tasub ettevaatlik olla. Nad müüvad muuhulgas ka komme. Meie magusanäljaste lemmikud Kirju Koera kommid on seal ka täitsa olemas, kusjuures nii tavapärastes 200-grammistes pakendis kui ka ühekiloses hiidkotis. Ükskord kiiruga läksin ja ostsin muidugi selle suurema - mis ma ikka loodust raiskan ja neid 200-grammiseid endale kotti laon, eksole, ja kindlasti on odavam ka. Viimane kord aga, kui oli aega hindu vähe terasemalt kaeda, tuli välja, et see kilone kott pole sugugi soodsam, vaid oluliselt kallim, kui viis kahesaja grammist isendit. Me ei räägi siin mõnekümnest sendist. Jutt käib seitsmest (numbritega: 7) eurost! Ühes ja samas poes, paar riiulit üksteisest eemal! Ma küsisin siis müüja käest, et kuulge, mis nali see on. Too vastas, et jah, me oleme ise ka tähele pannud, aga (ja nüüd järgnes kõikide müüjate tüüplause) "meie ei ole siin hinna üle otsustajad".
Kallid müüjad. Teie olete need, kes otseselt klientidega kokku puutute. Teie kuulete nende käest tagasisidet. Olge head ja edastage siis enda tähelepanekud ja klientide tagasiside oma ülemustele. Tõsi, sellest ei pruugi midagi muutuda, aga võib. Vähemalt ei pea te sel juhul oma kliente ärritama lausetega "a ma olen lihtsalt müüja, ma ei otsusta midagi". Ja teie, selle lennujaama poe ülemused (kes kindlasti seda blogi loevad)(sest mida targemat, neil ikka teha oleks), mõelge oma hinnastamispoliitika korra läbi. Jah, ükskord läksin õnge, saite oma raha kätte, aga järgmine kord ma ju enam teie poodi sisse ei astu. Sest kes teab, millega te mind jälle üritate haneks tõmmata.

Enivei, tulles korra veel äpi juurde tagasi, siis enne kasutamist ma kartsin, et äkki jääb tekst nutitelefoni jaoks liiga väikseks (mul ei ole maailma suurim labidas taskus, mu telefoni nimes on suisa liides "Compact" sees) või et seal on ühilduvusega probleemid (no näiteks läheb pool juttu kaduma, kiri on hägune, lünklik vmt) või ei saa ilma netiühenduseta raamatuid lugeda. Ei midagi sellist! Nüüd ongi nii, et kui viin lapse trenni ja pean teda ukse taga ootama, siis selle asemel, et järgmist Candy Crushi levelit purustada, loen raamatut. Maru mugav. Ma pole vist viimase kolme aasta jooksul kokku nii palju raamatuid lugenud, kui selle mõne nädalaga.

Ahjaa, kui Elisa oma äpile pärast prooviaega mu tagasisidet palus ja ma neile samasuguse ülistava teksti saatsin (tõsi, oluliselt lühemal kujul), siis palusid nad mu käest luba see jutt ka nende kliendilehte panna. Nii et kui tea peaksite minu lõusta ja nimega kaunistatud jutukese mõnest Elisa väljaandest leidma (mul endal need ei käi), siis ei pea muretsema - nad ei ole mu identiteeti kuritarvitanud, see olin tõepoolest mina, kes neid kiitis.

Tasuta.

Mis oli vist rumal.