kolmapäev, 9. november 2016

Mis siis saab, kui...

Aastaid-aastaid tagasi, kui ma oma praeguse abikaasaga sugugi mitte seaduslikus kooselus ei elanud, aga siiski koos olime, läksin talle Rootsi külla - töökoht oli seal. Et tal oli just puhkus algamas, siis pidime hiljem koos Eestisse tagasi minema. Saatuslik päev jõudiski kätte, olime oma asjad pakkinud ja asusime sadama poole teele (tollal olid lennukipiletid kohutavalt kallid ja Rootsist ostetud kruiisipiletid täieliku võileivahinnaga). Õue jõudnuna avastas mu teine pool, et piletid olid korterisse jäänud. Mis seal's ikka, läksime tagasi. Kuid siis tuli eelmisest oluliselt ebameeldivam üllatus: ka võtmed olid tuppa jäänud. Ma ei tea, kuidas tänapäevased korterelamud Stockholmis on, aga tollal oli tavaline, et uks sulgus snepriga st. väljudes läks uks lukku ja võimalus tagasi saada oli ainult võtmega. Maja hooldajal on muidu varuvõti olemas, aga teda polnud võimalik kätte saada, seega pidime kutsuma lukuabi. Selle saabumisega läks jälle aega, nii et pärast tolle aja mõistes täiesti kohutava rahasumma maksmist ja võtmete kättesaamist jäime ka laevast maha. See poleks vast kõige hullem olnud, võinuksime ju järgmisel õhtul laeva peale mainna, aga olime lubanud oma kruiisipileti teise poole ärakasutamiseks ühele teisele perele (tollal oli veel võimalik nii teha, et ühe otsa sõidavad ühed, teise teised). See aga tähendas, et need piletid pidid kindlasti järgmiseks õhtuks Tallinnasse jõudma. Okei, kihutasime siis lennujaama. Seal öeldi meile, et jah, lennuk on olemas, lennukis on kohti ka, aga kahjuks on juba värav kinni. Meie paluvate nägude peale võttis piletimüüja siiski väravaga ühendust ja ilmnes, et lend hilineb. Pärast ai-kui-valusalt kõrge piletihinna tasumist kihutasime värava poole. Tõepoolest, lend hilines. Ja hilines nii palju, et ühel hetkel teatati pilootide tööpäeva lõppemisest. Suurem osa reisijatest sai teiste lendude peale jagatud, ainult viimaseid kahte (ehk meid) polnud kuhugi panna. Õieti oli küll - hotelli, kus me pidime hommikuse lennuki väljumist ootama. No vähemalt selle peale me mahtusime, nii et jõudsime õigeks ajaks Tallinna sadamasse. Sadamas hakkasin igavuse pärast lugema piletile kirjutatud informatsiooni ja oma õuduseks avastasin, et kui kruiisipileti esimene pool on kasutamata jäänud, siis teist poolt kasutada ei saa. Läksin ruttu kassasse ja kasutasin kogu oma olematut veenmisjõudu, et seda reeglit painutada, aga ei. Mitte mingit võimalust. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui pidime täishinnaga ühe otsa pileti ostma (ja Eesti poolelt viimasel hetkel pileti ostmine polnud üldse mitte odav lõbu). Jäi õige vähe puudu, et kogu see meeleheitlik pingutus oleks asjatuks osutunud, sest veel viis minutit enne laeva väljumist saime kõne, et perekond, kellele pilet oli ette nähtud, istub kuskil lumetormises Tallinna ummikus...


Ma ise olen nimetanud seda "Mis siis saab, kui..."-kogemuseks. See on selline kogemus, mille reaalsuses tekkimisse sa ei usu, aga mingil hetkel pead selle läbi elama. Ehk praegusel juhul "Mis siis saab, kui me hakkame Eestisse minema ja piletid koos võtmetega jäävad korterisse luku taha". See on ju midagi sellist, mille peale ei taha mõeldagi. Õieti võid ju mõtlema hakata, aga kusagil tuleb piir ette - see tundub nii ebameeldiv ja sürreaalne, et ühest hetkest lihtsalt vangutad pead või väristad õlgu ja mõtled ilusamate asjade peale. Aga mõnikord, nagu eelpool näha, tuleb selline asi reaalselt läbi elada. Mõnikord jäävadki piletid koos võtmetega korterisse luku taha ja enam ei ole õlgade väristamisest ja ilusatest mõtetest abi. Sa peadki reaalselt selle olukorraga tegelema.

Mõtlesin just täna hommikul, et viimasel ajal on selliseid "Mis siis saab, kui..."-kogemusi tekkinud kohe järjest:
- Mis siis saab, kui Brexiti pooldajad võidavadki?
- Mis siis saab, kui Keskerakond tulebki Eestis võimule?
- Mis siis saab, kui Trump võidabki valimised?
Eks varem oligi selline tunne, et seda ju ei saa tulla. See pole lihtsalt võimalik. Mõtleme parem ilusate asjade peale.
Kui nüüd siis selles "Mis siis saab, kui..." reaalsuses olla, siis tuleb tõdeda, et tegelikult - ega midagi erilist saagi. Brexit on jah, ebameeldiv kindlasti - eelkõige Briti kuningriigi enda alamatele ja nende külalistele - ent maailm sellest ei lõppe. Keskerakond võib ju veidi paati kõigutada, aga olen pigem nõus nendega, kes ütlevad, et Eesti on niikuinii pigem tsentristliku valitsusega olnud, see väike liikumine natuke parempoolsusest pisut vasakpoolsusesse ei tähenda katastroofi. Ja mis Trumpi puutub, siis pole nähtud veel presidenti, kes oma valimislubadustest kinni peaks. Ei näe põhjust, miks seekord teisiti peaks minema. Elu läheb edasi!

Aa, ja muide - kui Norras tuleb lumi maha ja keegi julgeb seejärel veel suverehvidega sõita, siis jäetakse ta lubadest ilma. Päriselt ka. Vaadates Eesti viimase aja liiklusteateid, soovitaks siinkohal Norrast eeskuju võtta.