Neljapäev, 2. juuli 2015

Vanamees ja meri ehk kuidas ma südaöisel laeval meelt lahutasin

Saabusin äsja Tallinki laevaga Stockholmist. Kuigi ma olen seda otsa üht ja teistpidi sõitnud igal aastal vähemalt korra, siis juba viimased 4-5 aastat pole ma viitsinud ennast südaööl sealsesse šõubaari vedada. Kes ei tea, siis enam-vähem täpselt on kesköö see aeg, kui lavale ilmuvad tantsijad, kes siis tempoka muusika saatel enda jäsemeid ja keha vingerdavad ja väntsutavad. Seal on nii poolpaljaid tüdrukuid kui täiesti riides poisse ja reeglina iga järgmise tantsunumbriga väheneb neidudel seljasolevate riiete hulk. Päris paljaks nad loomulikult ennast ei võta, seega selline poolik striptiis. Varasematel aastatel oli see programm olnud üsna ühesugune ja kaua sa seda ikka ühte ja sama ülemukitud neidude kargamist viitsid vaadata. Parem olin kajutis ja vahtisin telekat või üritasin muul viisil sõba silmale saada. Nüüd aga siis hoidsin oma väsimusest kokkuvajuvaid silmalauge siiski üleval, et teada saada, mis aastate jooksul muutunud on. Tuleb tõdeda, et ega palju muutunud polegi. Tõsi, tüdrukud ei heida enam sugugi nii palju riideid seljast ära kui vanasti - seda hoolimata asjaolust, et šõu teemaks oli Kalifornia ja soe suvi. Oodatud olematute bikiinide asemel jäid neil lõpunumbriks selga üsna laia lõikega siivsusest pakatavad "vanaema" ujumisriided. Meeste rollist pole ma nendes numbrites kunagi aru saanud, aga noh, küllap siis kellelegi lähevad ka nemad korda. Taustaks olev laul ei tulnud seekord sugugi mitte plaadilt (või arvutist), vaid selle eest olid vastutavad kaks tumedanahalist lauljat, üks mees, teine naine, otse ameerikamaalt. Nad sulandasid ennast kenasti tantsutrupi sisse, tehes liigutusi kaasa ja esinedes eraldi, kui tantsutrupp lava taga uusi kostüüme selga ajas. Sealjuures oli meespool väga afroameerikalikult aktiivse liikumisstiiliga, hüpates lavale asetatud laudadele, joostes vahepeal ka rahva sekka, püüdes kõigest väest mitte-nii-tulist põhjamaist publikut panna kaasa elama ja plaksutama.

Aga mitte tantsijad ega lauljad polnud selle õhtu kõige suurem vaatamisväärsus. Kõige ägedam oli üks tõsiselt vana hallipäine härra. Ta oli endale kenasti ülikonna selga ajanud ja leidnud endale istekoha otse lava ette - kohe kõige-kõige esimesse ritta. Kergelt küürus asendis istuvana tundus ta ennast üsna mugavalt tundvat. Sel ajal, kui laval sähvis ja välkus hele valgus, tantsijad püüdsid meeleheitlikult teha liigutusi, mis publiku tardumusest vabastaks ja lauljad edasi-tagasi jooksid, vaatas härra lihtsalt enda ette maha. Ta ei lasknud sellest mürast ja sädelusest end sugugi häirida. Ainus hetk, kui ta oma unelusest ärkas oli siis, kui mustanahaline meeslaulja otse tema nina all asuva laua peale hüppas ja seal oma puusi asus hööritama. Sel momendil tõstis härra oma pilgu ülespoole, olles ilmselgelt häiritud, et mingi tume poiss julgeb tema rahulikku omaette olemist häirima tulla. Kui afroameeriklane laualt maha hüppas ja mujale siirdus, vajus härra taas oma mõtetesse. Sama stseen kordus taas ja taas. Eriti häiritud oli härra aga siis, kui laulja võttis kätte ja otsustas rahva sekka laudade vahele laulma minna. Nagu kiuste, pidi ta selleks just tollesama hallipäise härra kõrvalt mööda trügima. See pani härra lausa pead vangutama. Ja see oli ka ülim emotsioon, mida ta kogu selle tantsu- ja laulunumbrite jooksul väljendas.

Missuguse suurejoonelise finišiga tantsuetendus lõppes, jäi minul igatahes nägemata. Aga lõbustatud sain ma sel õhtul ikkagi. Kohe täie raha eest :)

Kolmapäev, 1. juuli 2015

Peaga lakke ehk kuidas kõik alguse sai. 2. osa

Mõni vastuvõtul käimine on omapärane kogemus - suletud tänavad, politseinikud igal sammul, kes vaatavad sind küll terava pilguga, ent on samas äärmiselt viisakad, järjekorrad, kutsete kontrollimine, registreerimine. Ja kui sa selle pehme kadalipu oled läbinud, lubatakse sind justkui keelatud maailma, mis on muust maailmast kõrge aia ja tiheda hekiga eraldatud ja mida pääsevad kaema ainult salapärased äravalitud inimhinged. Näppu antakse šampanjaklaas, juhatatakse eelroogade laua juurde, kusagil nurgas on klaverimängija, kes mängib imeilusaid meloodiaid ja laulab nagu ingel, õues mängib orkester, käteldakse, õnnitletakse tähtpäeva puhul, sotsialiseerutakse, peetakse kõnesid ja süüakse-süüakse-süüakse... Okei, juuakse ka. Ja mitte just väga vähe.

Niimoodi paar tundi ja ongi aeg pöörduda tagasi "päris" maailma. Vastuvõtult väljudes käib loomulikult asja juurde salapärase näo ettemanamine, et kõik vastutulejad saaksid aru, kui müstilisest ja lihtinimeste eest varjatud ürituselt sa just hetk tagasi väljusid. No vähemalt minul käib nii. Teiste jaoks oli see tööüritus nagu iga teinegi, mille lõppedes pidid nad oma kontorisse tagasi siirduma. Mõni õnnelik sai koju minna. Nagu mina näiteks. Koju, mille saamine veel mõned kuud tagasi ei olnud sugugi mitte iseenesest mõistetav.


Šokk pärast äraütleva kirja saamist oli suur. Oli ju tegemist ainsa tõsiseltvõetava variandiga, mis sel hetkel turul oli. Ja arvestades, et me olime seda ühte oodanud juba mitu kuud, võis eeldada, et läheb veel samapalju, enne kui uus sellesarnane kusagilt välja ilmub.
Päris nii hullusti siiski ei läinud. Möödus kõigest nädal, kui silmapiirile ilmus uus variant. Eelmisest veidi suurem, koolist veidi kaugem ja Oslo fjordile avanevalt vaatelt veelgi luksuslikum. Endal ei olnud meil võimalik kohale minna, aga saatsime Oslos paiknevate heade inimeste kaudu teate, et oleme kohast väga huvitatud. Meie huvi võeti arvesse ja lubati ühendust võtta. Läks paar päeva ja tuli vastus: "Eile tuli meie poolt pakutavat elamist vaatama üks noorpaar ja nad ütlesid, et maksavad meile 10% rohkem üüri, kui ma nendega kohe lepingu alla kirjutan. Seda ma ka tegin, seega kahjuks jäite te sellest kohast ilma". Novot. Oleks teadnud, et tegemist oli enampakkumisega (mida ta ei olnud) või et selline asi on Norra üüriturul tavapärane (mida ta ei ole), siis ehk oleks isegi mingi sarnase käigu teinud. Aga ei teadnud. Ja seega ei teinud.

Nüüd hakkas juba vaikselt siginema paanika. Käes oli juulikuu. 1. augustist pidi mu naine asuma Oslos tööle, olenemata sellest, kas tal on mingi elukoht või mitte. Olime valmis erinevateks kompromissideks - okei, kui ei ole kooli ega töö lähedal, siis vähemalt hea transpordiühendus ühele või teisele poole; kui pole kõigile normaalse suurusega magamistube, siis võtame ühe "mikrotoaga" variandi; kui pole kõiki vajalikke kodumasinaid, võime mõne ise osta - aga isegi langetatud standardile vastavaid elamisi ei tulnud ega tulnud. Käisime peas läbi juba eriti ekstraordinaarseid samme nagu ajutine peatumine hotellis, ööbimine tuttavate juures ja muu säärane, lootes siiski, et millalgi ja kuidagi lahendus siiski saabub.

Olime Eestis puhkust veetmas ja just minemas külapeale, kui viskasin veel viimase pilgu finn.no peale ("refresh" nupu kasutamine oli selleks ajaks muutunud juba igatunniseks rutiiniks). Ja etskae! Täiesti korralik, B-energiatähisega, täpselt õigete ruutmeetrite (kahjuks ühe "mikrotoaga") ja enam-vähem normaalse asukohaga (jäi küll eemale laste koolist ja naise töökohast, aga vähemalt transpordiühendus linnaga oli väga hea) elamine oligi just üles pandud. Nüüd läks kiireks. Küllaminek võib oodata, aga sellest kohast me ilma ei jää. Kohe läks kiri majaomanikule, et meie tahame seda kohta ja ärgu mõelgugi kellelegi teisele seda anda või muidu valmistugu halvimaks (okei, seda me muidugi ei kirjutanud)(kuigi oleks tahtnud)(no et ta ikka aru saaks, kui tõsine asi on). Abikaasa tulevane ülemus Oslos, kes oli asjade käiguga kursis ja selleks ajaks samuti väga murelikuks muutunud, oli kohe nõus minema ise kohapeale meie peret "maha müüma". Seda ta ka tegi ja tema meeldiva paaritunnise vestluse korteriomaniku abikaasaga lõpetas lause: "Meil on küll teisi huvilisi, las nad tulevad ja vaatavad, aga meil on otsus tehtud: me anname selle teile".
Huuuuuh!
Vähemalt ei pea me nüüd puu alla kolima. Ütleme nii, et "pingelangus" ei olnud sel hetkel piisavalt täpne kirjeldus selle tunde kohta, mis meid sel hetkel valdas.

Juuli lõpus Kopenhaagenisse naastes võttis meid vastu totaalne leitsak. Konditsioneeri meil korteris polnud ja avatud akendest oli pigem kahju kui kasu - õhk ei liikunud, aga naabrite lärmakad pralled kestsid pahatihti hiliste öötundideni. Kuidagi pidime aga neil päevil ennast siiski kokku võtma, asjad ära pakkima ja elamise ära koristama. Hakkama saime! Koristamine oli muidugi tehtud töö kohta vähe öeldud, sinna oleks võinud pärast meid kasvõi haigla rajada - me pesime isegi seinad puhtaks, rääkimata akendest-põrandatest-ustest ja kõikidest nurkadest, mis üleüldse korteris olemas olid. Ilma liialdamata võin öelda, et korter nägi veel värskem välja kui meie sissekolimise ajal. Nähtud vaev tasus ennast ära ja kõikide imestuseks maksis korteri omanik 100% tagatisrahast tagasi - sellist lugu ei pidavat asjadega kursis olevate isikute sõnul Taanis pea kunagi juhtuma. Alati leitakse põhjus, miks 50-100% tagatisrahast endale jätta, on see siis niigi koristatud korteri ülekoristamiseks, olematute värvikahjustuste ülevärimiseks või lihtsalt "värskendamiseks", nagu nad seda sealmail nimetavad.
 


Väsinult ja kerge lahkumiskurbusega hinges käisime veel viimast korda kõik toad läbi. Päris imelik oli mõelda, et see meie mälestusi täis "kodu" on meie jaoks nüüdsest igaveseks kadunud ja juba järgmine päev hakkab uus perekond nimetama seda enda koduks ja looma seal omaenda mälestusi. Veel viimast korda keerasime välisukse lukku, viimast korda sõitsime liftiga alla (siiras lootuses, et me seekord kinni ei jää)(nagu seda nii mõnegi majaelanikuga oli aastate jooksul korduvalt juhtunud), libistasime võtme majahaldaja postkasti ja oligi kõik.

Üks etapp meie elus oli lõppenud.
  


Kopenhaagenist õhtul väljunud praam randus hommikul päikesepaistelises Oslos. Asusime sadamast autoga teele ja lootsime kõigest südamest, et piltidel nähtu ka reaalses elus sama hea välja näeb. Üsna imelik oli liikuda elamise poole, mis peaks justkui järgmised paar aastat su elukohaks olemas, aga mida sa ise pole veel näinudki. Viisteist minutit sõitu ja juba keerasimegi vastavalt GPS-i juhistele peateelt ära. "Nonii, alla kilomeetri ongi veel jäänud, huvitav kas..." TÜMAKI! Auto hüppas üles ja meie pead käisid lakke. "Misasi see veel oli? Polnud ju mingeid märke, et siin mingeid takistusi teel peaks o..." TÜMAKI! Uus hüpe ja meie jälle peadpidi laes. Okei. Nähtavasti on mõistlik autol hoog maha võtta. Tuli välja, et kogu tänav oli iga mõnekümne meetri tagant kaetud lamavate politseinikutega. Ei, mitte nende plekist väikeste kõrgendikega, mis Tallinnas aeg-ajalt autosid raputavad, vaid ikka tõsiste, maast kümnekonna sentimeetri kõrgusele kõrguvate asfaldist ja kivist estakaadidega. Ja need olid täiesti märgistamata! Mitte mingeid valgeruudulisi laikusid, ei mingeid hoiatavaid liiklusmärke - lihtsalt, kes teab see teab ja kes ei tea, see saab kohe väga valusalt teada! Hiljem selgus, et selliseid estakaade on kõik linna kõrvaltänavad täis. Panevad tee algusesse "kiirusepiirang 30km/h" ja see peaks siis piisav olema. Tahaks näha, kes julgeb nendest õudustest 30-ga üle sõita! 15-20-ga küll jah, aga 30-ga mitte mingil juhul. Ja kui tulla mu eelmise postituse algusesse, kus ma kurtsin oma ustava kaaslase taguotsa kohendamise vajaduse üle, siis küllap siin peituski põhjus, miks ma selle ebameeldiva väljamineku tegema pidin. Kui ikka iga päev sellistest küngastest üle sõita (ja alati ei õnnestu kiirust piisavalt madalaks pidurdada), siis ei anna tagajärg ennast vast kaua oodata. Kuidas esimese otsa vedrustus kogu sellele ragistamisele vastu on pidanud, saan teada loodetavasti alles Eestis.

Viimase teeotsa tulist kurja vandudes, et Norra meile sellise põntsuva tervituse pakkus, ja tuta-tuta vaikselt veeredes saabusime lõpuks kohale. Et tegemist oli omamoodi ridaelamu boksiga (omamoodi selles mõttes, et väljast nägi maja välja nagu suur villa, aga seest oli jagatud kuueks korteriks), mis polnud just kõige selgemini tähistatud, läks õige ukse leidmisega natuke aega. Tuli välja, et meie sissepääs oli nagu minek keldrisse. Maja oli ehitatud nimelt mäekülje sisse, mis tähendas, et alumised korrused olidki osaliselt maa sees. See omakorda tähendas, et pea kõik elamise valgust andvad aknad avanesid ainult ühes suunas - mida sa seda mäesisemust ikka vaatad, eksole. Sisseastudes tekkis tunne, nagu peaks pea natuke õlgade vahele panema - nii madal tundus kõik. See oli aga otseselt tingitud sellest, et Kopenhaagenis oli meil olnud vana maja, kus kõrged laed korteris olid standardiks. Siin aga tundus 2-2,5 meetrit nagu "appi, taevas kukub alla, taevas kukub alla!", nagu kass ühes tuntud laste muinasjutus hüüdis. Madalad laed ja toas võimutsev hämarus pani mu õrnema poole sosistama: "Nagu koopasse oleks sattunud!" Ma ei tea, minu arvates oli see vähe üledramatiseeritud, aga jah, võrreldes meie eelmise elukohaga olime ilmselgelt järgi andnud nii üldises avaruses kui tubade suuruses. Eriti kurb oli poiss, kes ei vaadanud sugugi optimistliku pilguga väljavaatesse elada järgmised paar aastat toas, mis "on väiksem kui vannituba". Kusjuures täpselt nii oligi. Norrakad on vannitoa-hullud. Igas elamises peab olema kaks asja: kamin ja kui vähegi võimalik, siis kaks vannituba. Nende kahe asja pealt ruumi kokku ei hoita. Mis omakorda tähendab, et vajadusel leitakse kokkuhoid mujal. Niisiis leidsime meiegi oma elamises ühe korraliku kamina, kaks täiesti korraliku suurusega vannituba (mis võrreldes Kopenhaageni tagasihoidliku dušinurgaga oli päris külluslik luksus), kaks mitte nii mõistliku suurusega magamistuba (võrreldes Kopenhaageniga nii umbes-täpselt poole väiksemad) ja üks täiesti ogaralt pisikese toakese (pindalalt mitte suurem kui viis ruutmeetrit)(mille sisse käis ka riidekapi alla jääv pind), mis pidi siis saama poeglapse magamistoaks. Poisi õnnetut olekut vähendas õnneks märkimisväärselt universaalne toalaiendaja, mida maakeeli arvutiks nimetatakse. Ja kui see riistapuu veel internetti ja piisavalt mänge sisaldab, siis on üsna ükstapuha, kas sa oled viie- või viiekümne-ruutmeetrises toas.
Et aga mitte jätta muljet, et me oleme viimasepeal virisejad (tean-tean, hilja juba), siis tegelikult oli elamine ilus, puhas ja mis peamine - seal oli automaatne kliimaseade (mis, nagu hiljem selgus, peaaegu isegi et töötas). Enne meie saabumist olid omanikud just lasknud kogu elamise üle värvida, et meil oleks ikka seal parem olla. Lisaks laiutas õues veel terrass, mis suvel justkui elutoa pikenduseks sai muuta, ja privaatne hekiga ümbritsetud murulapp, mis suvel (missest, et suvi on siin veel lühem, kui Eestis)(ja külmem)(ja vihmasem) päris mõnusat äraolemise võimalust pakub.

Mõne aja pärast õnnestus meil peremehe endaga ka kokku saada. Tegemist oli väga toreda härrasmehega, kes hoolimata oma suht kõrgest vanusest (ma tegelt ei tea, kui vana ta on, aga hinnanguliselt paigutaks ta sinna 70-ndate algusesse) oli üsna nooruslik. Uhkeldas oma äsjaostetud Iphone 6 Plus'iga (see oli konkreetselt eelmisel päeval müüki tulnud) ja pakkus meile välja, et kui me tahame, siis ta võib paigaldada meie elamisele sellised lukud, mida ei avata võtmega, vaid äpiga. Õnneks meie ettevaatlik tähelepanek "aaaga kui koduteel telefonil aku tühjaks saab, siis me jääme ju uksetaha," pani teda selles osas ümber mõtlema. Ühena esimestest asjadest ütles ta veel, et kui meil tekib seoses oma uue eluasemega mingeid soove või küsimusi, mis vajaks lahendamist, siis olgu me ettevaatlikud - tema ei lase endale mitu korda öelda, ta laseb kohe kõik ära teha. Sest tema põhimõte on: "Kui minu üürnikud on õnnelikud, olen mina õnnelik". Mis tegi ka meid õnnelikuks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et olid meie lootused, mis nad olid, täitusid nad ulatuses, mis nad täitusid, vähemalt oli üks asi kindel - meil on nüüd kodu. Ja see, arvestades kõike läbielatut, oli väga suur asi.
Jäi üle veel asjad lahti pakkida, naise eelkäija poolt müstilisel põhjusel meile toodud katkine kontorimööbel, katkised arvutid ja muu träni ära visata ja uus elu võiski alata.