Saabusin äsja Tallinki laevaga Stockholmist. Kuigi ma olen seda otsa üht ja teistpidi sõitnud igal aastal vähemalt korra, siis juba viimased 4-5 aastat pole ma viitsinud ennast südaööl sealsesse šõubaari vedada. Kes ei tea, siis enam-vähem täpselt on kesköö see aeg, kui lavale ilmuvad tantsijad, kes siis tempoka muusika saatel enda jäsemeid ja keha vingerdavad ja väntsutavad. Seal on nii poolpaljaid tüdrukuid kui täiesti riides poisse ja reeglina iga järgmise tantsunumbriga väheneb neidudel seljasolevate riiete hulk. Päris paljaks nad loomulikult ennast ei võta, seega selline poolik striptiis. Varasematel aastatel oli see programm olnud üsna ühesugune ja kaua sa seda ikka ühte ja sama ülemukitud neidude kargamist viitsid vaadata. Parem olin kajutis ja vahtisin telekat või üritasin muul viisil sõba silmale saada. Nüüd aga siis hoidsin oma väsimusest kokkuvajuvaid silmalauge siiski üleval, et teada saada, mis aastate jooksul muutunud on. Tuleb tõdeda, et ega palju muutunud polegi. Tõsi, tüdrukud ei heida enam sugugi nii palju riideid seljast ära kui vanasti - seda hoolimata asjaolust, et šõu teemaks oli Kalifornia ja soe suvi. Oodatud olematute bikiinide asemel jäid neil lõpunumbriks selga üsna laia lõikega siivsusest pakatavad "vanaema" ujumisriided. Meeste rollist pole ma nendes numbrites kunagi aru saanud, aga noh, küllap siis kellelegi lähevad ka nemad korda. Taustaks olev laul ei tulnud seekord sugugi mitte plaadilt (või arvutist), vaid selle eest olid vastutavad kaks tumedanahalist lauljat, üks mees, teine naine, otse ameerikamaalt. Nad sulandasid ennast kenasti tantsutrupi sisse, tehes liigutusi kaasa ja esinedes eraldi, kui tantsutrupp lava taga uusi kostüüme selga ajas. Sealjuures oli meespool väga afroameerikalikult aktiivse liikumisstiiliga, hüpates lavale asetatud laudadele, joostes vahepeal ka rahva sekka, püüdes kõigest väest mitte-nii-tulist põhjamaist publikut panna kaasa elama ja plaksutama.
Aga mitte tantsijad ega lauljad polnud selle õhtu kõige suurem vaatamisväärsus. Kõige ägedam oli üks tõsiselt vana hallipäine härra. Ta oli endale kenasti ülikonna selga ajanud ja leidnud endale istekoha otse lava ette - kohe kõige-kõige esimesse ritta. Kergelt küürus asendis istuvana tundus ta ennast üsna mugavalt tundvat. Sel ajal, kui laval sähvis ja välkus hele valgus, tantsijad püüdsid meeleheitlikult teha liigutusi, mis publiku tardumusest vabastaks ja lauljad edasi-tagasi jooksid, vaatas härra lihtsalt enda ette maha. Ta ei lasknud sellest mürast ja sädelusest end sugugi häirida. Ainus hetk, kui ta oma unelusest ärkas oli siis, kui mustanahaline meeslaulja otse tema nina all asuva laua peale hüppas ja seal oma puusi asus hööritama. Sel momendil tõstis härra oma pilgu ülespoole, olles ilmselgelt häiritud, et mingi tume poiss julgeb tema rahulikku omaette olemist häirima tulla. Kui afroameeriklane laualt maha hüppas ja mujale siirdus, vajus härra taas oma mõtetesse. Sama stseen kordus taas ja taas. Eriti häiritud oli härra aga siis, kui laulja võttis kätte ja otsustas rahva sekka laudade vahele laulma minna. Nagu kiuste, pidi ta selleks just tollesama hallipäise härra kõrvalt mööda trügima. See pani härra lausa pead vangutama. Ja see oli ka ülim emotsioon, mida ta kogu selle tantsu- ja laulunumbrite jooksul väljendas.
Missuguse suurejoonelise finišiga tantsuetendus lõppes, jäi minul igatahes nägemata. Aga lõbustatud sain ma sel õhtul ikkagi. Kohe täie raha eest :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.