Naasemine kaamosesse ehk kuidas ma Islandil käisin. 3. osa.

No väike tüng kulub ikka aeg-ajalt ära eksole. Eelmises postituses mainisin põgusalt heategijat, kes pakkus mulle kaminapuid. Lihtsalt. Niisama. Leppisime kokku, et ma lähen neile hiljem järele (täpsustamata, mida see "hiljem" täpsemalt tähendab) ja seda ma ka õhtupimeduses tegin. Mida aga polnud, olid puud. Selle koha peal, kus pidi olema kenasti laotud riit valmissaetud puudega, oli tühjus. Ei teagi siis, kas tal sai aeg otsa või siis otsustas maaomanik, kelle pinnal töid tehti, et tal on endalgi puid vähe. Aga noh, žest oli ikkagi positiivne.

Ja väikse tünga saavad siinkohal ka need, kes ootavad Islandi kohalike toitude kirjeldusest leida eelroaks keedetud kasse ja magustoiduks paneeritud rotisabasid. Lihtsalt minu mitte-väga-laia-ampluaaga toidukogemuste jaoks olid needki asjad, mis ma nägin, üsna eksootilised.

Kuna nälg tabas meid kõiki üsna ootamatult, siis astusime sisse kõige esimesse ettejuhtuvasse restorani. See oli küll peatänava ääres, aga natuke teiste majade vahel sisehoovis. Sisse astudes polnud me päris kindlad, kas koht ikka avatud on, sest saal oli täiest tühi, kui paar töötajat välja arvata. Nojah, tegelikult oli ka kellaaeg selline, et õhtusöögiks natuke vara ja lõunasöögiks pisut hilja. Igal juhul tuli kohe meie juurde kelner ja juhatas meid lauda, nagu olekski meie just need, keda nad terve õhtu oodanud on. Üleüldse pean ütlema, et kõikides poodides, söögikohtades kui muudes teenindusasutustes oli teenindus tõeliselt suurepärane - mitte liiga ülepingutatult viisakas, samas sõbralik.
Restoran oli mõnusalt hubane, taustaks mängis rahulik muusika ja kergelt hakkas pugema kahtlus, et ega me kogemata natuke liiga luksuslikku kohta ei valinud. Teate küll neid restosid, kus pakutakse kaheksakäigulist õhtusööki, ainult et iga käik on umbes ühe lusikatäie suurune kunstipäraselt kaunistatud latakas keset ilmatuma suurt taldrikut. Õnneks meie hirmud ei realiseerunud. Menüü oli aga huvitav. Näiteks võis tellida pearoaks vaalaliha. Oleksin vast seda isegi tellinud, aga kuna mu õrnem pool teadis öelda, et see maitseb nagu loomamaks, siis jätsin seekord vahele. Mitte et mul loomamaksa vastu väga midagi oleks (kuigi lapsepõlves oli see üks suuremaid õudusunenägusid üldse), aga kui on võimalus süüa looma-, lamba- või sealiha, siis valin igal juhul need. Pealegi, kui ma kunagi konnajalgu sõin, siis maitsesid need täpselt nagu kana. No mis mõte on neid pisikesi konte närida ja saada kanaliha maitse suhu, kui võid selle asemel lihtsalt kana süüa? Viisin siis sama mõtlemise üle ka vaalalihale - kui see maitseb nagu maks, siis ma söön parem maksa, eksole. Aga mitte seekord.
Mu naishing valis merivähisupi, mis polnud kah halb valik, aga ma otsisin midagi muud. Okei, loomasteik oleks hea valik või võtaks hoopis lõhet või siis... miiiiis? Hobuseliha? Pärast hetkelist kõhklust otsustasin, et Islandil olles olen islandlane. Tuleb järgi proovida. Ja teate mis - ma pettusin pisut. Ei, see polnud üldse halb, vastupidi, suisa väga hea, kuid lauda saabunud roosakas lihatükk koos lisanditega ei maitsenud kuidagi teistmoodi, kui tavaline loomaliha. Palju etem oli vaadata mu võluva poole näoilmeid, kui ettekandja selgitas (kätega kujundlikult kaasa aidates), kuskohast täpsemalt see tükk hobuse selja pealt lõigatud on. Huvitav onju, kuidas mingite loomade puhul hakkavad elavad pildid silme ette tulema, aga teiste puhul mitte. Näiteks kanakoiba järades ei mõtles sa vaese linnukese peale, kes sinu pärast nüüd kanalas proteese peab kandma. Aga pullimune (mida muide ka Islandil pakutakse) süües kujutad küll elavalt ette, kuidas üks tenorihäälne isasloom üritab karjamaal lehmadele külge lüüa: "No hei, kuidas teil neidudel läheb kah?" ja ta siis lehmapreiliste poolt välja naerdakse. Nojah, niikaua naeravad, kuni neist endist steik kellegi taldrikul saab. Ilma erilise kujutluspildita.
Selles konkreetses kohas rohkem midagi eriskummalist silma ei jäänud, aga kuna hea kombe kohaselt riputavad restoranid oma menüüd ka tänavale välja, siis teistes söögiasutustes oli võimalik tellida näiteks keedetud lambapead (millel on silmad peas)(millest ma esteetilistel kaalutlustel pilti ei hakka üles laadima), siis veel põhjapõdra liha (ei ole silmi peas)(ma loodan), hailiha (mis pidi lihtsalt kohutavalt maitsema) ja siis merelindu, kelle eestikeelne nimetus on lunn (jajah, L-iga). Välja näeb ta selline:

Oi vabandust, see oli see lambapea, mida ma teile näitama ei pidanud. Lunn on siin:

Siin ta on. Lunn. Elusast peast.

Loomulikult võid sa lõputult süüa kõikvõimalikke kalu. Mõned täiesti tavalised, teised pidid haisema nii hullusti, et süüa on neid pea võimatu, kolmandad viivad lihtsalt keele alla. Nii et avastamist oleks küll ja küll. Üllatuslikul kombel on islandlased aga uhked veel ühe toidu üle: hot-dogid. Väidetavalt sellepärast, et seal on lambaliha sees. Ei proovinud, ei oska kommenteerida. Ja toit, mida iga islandlane sööb iga päev, hommikul ja õhtul, vahesnäkiks ja lõunaks: skyr. Meie mõistes on tegemist millegi kohupiima ja jogurti vahepealse piimatootega, mida on leida kõikvõimalikes maitsetes. Selle saamiseks ei pea aga Islandile minema, seda leiab ka täitsa vabalt nii Taanis kui Norras, võimalik et ka teistes Põhjamaades. Igatahes, nähes neid roogasid, mida ma puhtfüüsiliselt maitsta ei jõudnud, ütlesin esimest korda kõva häälega välja selle, mida ma reisi alguses poleks iial arvanud, et ma ütlen: ma tahan siia tagasi tulla.

Üks põhjus Islandile tagasiminekuks jäi veel: virmalised. Kohalikud bussifirmad korraldavad igal õhtul sadadele turistidele väljasõite Reykjavikist väljapoole, et neile seda imelist loodusnähtust linnatulede särast eemal näidata. Kuid kogu selle asja juures on üks suur AGA: mitte keegi ja mitte kunagi ei suuda garanteerida, et sa neid seal näed. Nagu giid ütles, peab virmaliste nägemiseks olema täidetud kolm põhitingimust: pimedus, selge taevas ja piisav päikese aktiivsus. Nii reklaamivadki firmad neid kolme-neljatunniseid väljasõite mitte ekskursiooni, vaid jahina. Jaht virmalistele. Ja kui jaht peaks ebaõnnestuma, siis pakuvad nad järgmis(t)eks päeva(de)ks tasuta uut võimalust ja seda nii kaua, kuni sa lõpuks neid näed. Läksime ka meie lootusrikkalt, et äkki on just täna see õhtu, kus saab seda eriskummalist värvide mängu taevalaotuses näha. Pärast paaritunnist vihma käes sõitu ja sisuliselt lootuse kaotamist peatas siiski giid bussi. "Leidsime midagi!" sisendas tema hüüatus lootust. Läbi õhukese pilvekihi avanenud vaade oli aga kahjuks nagu varjuteatris striptiisi vaatamine: midagi nagu oleks, aga ilma piisava kujutlusvõimeta ei saa küll mitte midagi aru. Kuigi etendus loeti ebaõnnestunuks, siis meie jaoks oli tegemist viimase õhtuga sealmail, nii et jäime paraku oma tuhandetest kroonidest ilma. Islandi kroonidest. Mis oli halb.
Aga hea on see, et ühe islandi krooni eest ei saa isegi ühte eurosenti mitte. Kümne krooni eest saab neid tervelt seitse. Ja hoolimata sellest, et pea kõik hinnad on tuhandete kroonidega mõõdetavad, on neil täiesti käibel ka ühekroonised. Sellest väiksemat raha (aurar, mis meie mõistes oleks sendid) pole juba 12 aastat käibel olnud. Väikseim paberraha on 500-kroonine, kõige suurem 10 000-ne (seda hakati alles eelmisel aastal väljastama). Islandil on rahaga üldse huvitavad lood. 33 aastat tagasi võeti neil rahadelt kaks nulli tagant ära, sest hüperinflatsioon oli rahanumbrid suht absurdseteks muutnud. 2008. aasta finantskriis oleks nende panganduse peaaegu täiega põhja viinud ja krooni kurss sööstis vabalangusesse. Praeguseks on olukord enam-vähem stabiliseerunud, aga mõned rahaturgu kaitsvad piirangud on säilinud: näiteks kohalikel on väga keeruline teha pangaülekannet välisriiki - iga ülekannet vaadatakse eraldi ja kui see pole piisavalt põhjendatud (näiteks kui pole esitada arvet, mille maksmiseks ülekanne teostatakse), siis jääb raha lihtsalt kandmata.

Kui nüüd mõelda, siis on ikka maru imelik, et selline asjandus, nagu Island üleüldse eksisteerib. Rahvaarvuga 325 000 peaks neil väljasuremine olema mitte sajandite, vaid paari aastakümne küsimus. Okei, nad on küll kusagil kauge saare peal ja vanadel aegadel oli sealt vast raskem kusagile mujale kolida. Aga praegu, globaliseerunud maailma tingimustes, kus iga mats võib paarisaja euro eest teise maailma otsa lennata, on ju igasuguste loogikareeglite vastane, et on olemas riik:
- mis asub kusagil keset merd, igasugusest muust tsivilisatsioonist sadade kilomeetrite kaugusel;
- kus keskmiselt iga viie aasta tagant purskav vulkaan võib ühel päeval su elukoha lihtsalt maa pealt pühkida või siis oma tuhaga su ära lämmatada;
- mille majandus on mujal maailmas toimuvatele tõmbetuultele nii valla, et su firma või sa ise võid iga hetk pankrotti minna.
Aga näe. Pole nad Euroopa Liidu kaitsva tiiva all, neil on oma raha, oma firmad, ise teevad, ise vastutavad. Ja ei sure nad midagi välja. Hoopis tugevamaks muutuvad. Nii et kui juba selline riik jääb ellu, siis ma arvan, et Eestil - kui igas mõttes oluliselt stabiilsema keskkonnaga riigil - pole vast ka väga põhjust oma eksistentsi pärast karta.

Järgmisel hommikul leidsime end juba Reykjavik-Oslo lennuki pealt. Pärast istekoha võtmist oli tunne, et miski nagu ärritab silmi. Midagi heledat. No muidugi. Päike tuli välja! Nüüd siis. Nojah, eks peabki viimase mulje ju kõige positiivsema jätma. Iseäranis ere tundus see päike siis, kui lennuki kapten teatas, et "Oslos on paar kraadi sooja, on tihe pilvisus ja sajab vihma". Tere tulemas tagasi kaamosesse...

Aga pealpool pilvi tervitas meid ringikujuline vikerkaar:

Ja asi seegi :)

---

PS. Jutu alguses mainitud tüngategija oli siiski oma lubaduse täitnud ja puud mulle valmis pannud. Küll mõnepäevase hilinemisega, aga see on ju Norras tavapärane. Sarnane asi oli näiteks siis kui ma...

Aga sellest juba mõni teine kord.

Kaamose taandumine ehk kuidas ma Islandil käisin. 2. osa.

Meie naabritel käib hetkel remont. Ikka selline korralik kapitaalremont, kus kogu ridaelamu boks lõhutakse seest täiesti tühjaks, pannakse uued eletrisüsteemid, vahetatakse välja torustik ja kogu elamine ehitatakse täiesti uueks. Nagu te ette võite kujutada, tekib sellega seoses tohutus koguses prahti, mis tuleb prügilasse toimetada. Mõni päev tagasi koputas üks töömeestest, kes parasjagu oli selle suure lõhkumise ja prahitekitamisega ametis, mulle uksele. "Tead, meil on siin praegu õuepeal konteiner. Kui sa tahad, võid oma prahi ka sinna viia," ütles ta. Selgituseks olgu öeldud, et mul oli enda õue osa peal paras hunnik vana kontorimööbli jäänuseid, mis olid küll viisakalt riita laotud, kuid paistsid siiski silma. Miks need seal olid ja kuidas sinna sattusid, sellest mõnes hilisemas sissekandes. Igatahes, täiesti tühja koha pealt tuli minu jaoks täiesti võõras inimene, võttis vaevaks oma töö katkestada ja tulla mulle pakkuma võimalust, millest kinnihaaramine tähendas mulle märkimisväärset aja ja raha kokkuhoidu.
Ja siis täna. Käisin oma väikest tervisekõndi tegemas (olen suht laisk sportija, nii et sageli piirdun paarikilomeetrise jalutuskäiguga). Tee, mida mööda ma tavaliselt jalutan, viib suure ringiga mu maja taha, mäe otsa, kust ilusa ilmaga avaneb enam-vähem selline vaade:

Taamal on Oslo fjord

Ühe maja juures oli üks töömees puud maha võtmas. Küllap jäi see mingile ehitusele ette või oli ta lihtsalt ära kuivanud ja ähvardas majale peale kukkuda - ei tea. Igatahes, kui ma temast möödumas olin, küsis ta mu käest, kas ma olen äkki huvitatud selle mahasaetud puu endale saamisest. "Ma lõikan selle sulle parajateks tükkideks, siis hea kaminasse visata," pakkus ta. Vahemärkusena olgu öeldud, et praktiliselt kõikides siinsetes elamistes - olgu see siis äsja valminud korter või kuuekümnendatel püsti pandud uberik - on olemas kamin. Mõnes isegi kaks või enam. "Mul pole sellega midagi teha ja kahju on lihtsalt raha raisku lasta," põhjendas ta. Jällegi - totaalne võõras, kes oleks võinud lasta mul rahumeeli mööda kõndida ja visata oma jääk-puit lihtsalt prügikasti, teeb sellise lahke žesti. Arvake, kui palju oli mul sarnaseid hetki kolme aasta jooksul Taanis? Hmm... No ütleme nii, et taanlased on selle koha pealt pigem... eestlaslikud.


Aga tagasi Islandile.
Blue Lagoon'ist tagasi sõites vaatasin aknast välja, et mis kaubandusasutused seal silma jäävad. Nagu kõik teavad (okei, tegelikult ei tea)(vähemalt mina küll ei teadnud) asub Island kahe suure - Ameerika ja Euraasia - laamade kohtumiskohas (laam ehk maakoor, mitte laama, see karvane kaamelitaoline elukas)(kellede kohtumispaik on arvatavasti ka kusagil)(aga mitte Islandil). Ja seda on näha ka tänavapildis. Päris palju on seal USA päritolu söögikohti, mida Eestis üldse pole ja teistes Põhjamaades on pigem harvad nähtused: Pizza Hut, KFC ja isegi Taco Bell. Teisalt paistsid silma Euroopa firmad oma poodidega. Kasvõi näiteks Jysk (mis nendel kannab nime Rúmfatalagerinn)(sest "ma lähen ostan Jyskist paar patja" on loomulikult palju raskem öelda, kui "ma lähen korraks Rúmfatalagerinnist läbi", eksole). Ja siis - ma ei suutnud oma silmi uskuda - seal ta oli: Ikea! Kas te teete nalja või?! Islandil elab kokku mingi 325 000 inimest (neist 2/3 Reykjavikis ja selle lähiümbruses) ja seal on Ikea?! Halloo, kallid Ikea asutajad (kes kindlasti seda blogi loevad)(sest mida muud neil teha on)(või noh, äkki peavad plaani rajada veel mõni Ikea, ma ei tea, Islandile äkki?)! Eestis elab kolm ja pool korda rohkem rahvast ja te ei julge ikka veel siia oma putkat püsti panna?! Isegi kui meil peaks ostujõud kaks korda väiksem olema, tooks see teile ikkagi oluliselt suurema papi sisse, kui teie megakaubamaja kusagil keset merd asuval saarel, kus elab kokku veerandi võrra vähem rahvast kui Tallinna linnas! Tohmanid kuubis, ma ütlen.
No vähemalt pole neil H&M-i. Mitte ühtegi. Ainsamatki. Null. Mille üle nad ise on üsna rõõmsad, sest H&M-i tulek suretaks kohalike disainerite poed (ja neid seal ikka on) lihtsalt välja.

Teise päeva õhtul söömiseks miskit kohta otsides avastasin, et toidukohad on suuresti ameerikalike kalduvustega. Üsna palju tuli ette burgerirestorane (ei, mitte McDonald'si taolisi, vaid ikka päris restorani nime väärilisi kohti), kus erinevate kastmete ja lisanditega saia-kotleti kooslused olid menüüs esindatud kas ainsate või peamiste roogadena. Sealt võis leida üsna andekaid kombinatsioone: näiteks hamburger makaroni ja juustu lisandiga. Oli ka selliseid sega-söögikohavariante, kus pakuti traditsioonilist Islandi toitu ja siis eraldi veel burkse, pizzasid ja friikaid. Polnud ka imestada, sest suurem osa turistidest, keda ma linnapeal nägin, olid väga äratuntavalt ameerikalikku päritolu ja pole vast suurem asi saladus, et nemad eriti kohalikke toite maitsema ei kipu. Kuna mul oli just korralik rämpstoidu isu peale tulnud (ma olen reklaamist lihtsalt nii kergesti mõjutatav), siis proovisin ka ise ühe sellise järgi. Meie poolt valitud toitlustusasutuses oli püütud USA erinevate osariikide autode numbrimärkide ja muu träniga ameerikalikku meeleolu luua, aga kui hästi see õnnestunud oli, on vast vaatajas kinni. Teenindus oli igatahes kiire ja sõbralik ning toit oli hoolimata oma lihtsusest lihtsalt suurepärane.
Just sel hetkel, kui meile toidud ette toodi, võtsid kõrvallauas istet kohalikud näitsikud. Tellisid endale salatid (mille olemasolu ma alles siis menüüs tuvastasin)(mitte et ma oleks ise tahtnud seda tellida)(kamoon, see oli ju ikkagi burksikas!) ja hakkasid lobisema. Siis avanes mul võimalus esimest korda korralikult kuulata, kuidas islandi keel kõlab. Ja peab ütlema, et päris naljakas oli. Kujutage ette, et teie kõrval istuvad inimesed, kes hakkavad rääkima justkui soome keelt, aga ühestki sõnast aru ei saa. Nagu kari Soome koomikuid oleks maha istunud ja hakanud tõsise näoga väljamõeldud keeles lobisema. Mitte muhvigi ei saanud aru. Isegi mu kaunim pool, kes on põhjalikku tutvust teinud kõigi skandinaavia keeltega, raputas pead ja ütles, et mõni üksik sõna tuli tuttav ette, aga kontekstist küll aru ei saa. Ja muide, pea kõik kohalikud, kellega meil vestelda õnnestus, rääkisid inglise keelt täpselt samasuguse naljaka aktsendiga nagu Björk. Päriselt ka. Täpselt nagu enamus hindudest räägivad inglise keelt samasuguse aktsendiga, nagu "Simpsonite" seriaalis poepidaja Apu.

Kolmandal päeval hakkas vihm veidi järgi andma ja saime lõpuks ometi minna Reykjavikiga lähemalt tutvuma. Pean ütlema, et kuigi kesklinnast pisut eemal olnud majad jätsid üsna halli ja nukra mulje (ma ei tea, kuidagi väsinud ja ilmetud olid need kõik), siis päris südalinn ise mulle täitsa meeldis. Tundus selline õdus ja hubane. Eks oma panuse andsid ka jõuluehted, mis peatänavaid kaunistasid, aga mitte ainult. Kõik need poed ja söögikohad ja hotellid ei mõjunud ülepakutult, vaid lihtsalt sobisid sinna. Tõsi, mõni koht pani küll küsima, et what the...

Lady Gaga on oma rõivakollektsiooniga Islandile jõudnud

Otse loomulikult ei saanud üle ega ümber igasugu suveniiripoodide külastamisest. Neid oli seal ikka kümneid ja kümneid. Kaubavalik oli kõikides põhimõtteliselt ühesugune, mõnes rohkem nipsasju, teises rohkem riideid (loomulikult kohalikust lambavillast)(väidetavalt)(minu spetsialiseerituse tase ei võimalda veel vahet teha "made in China" lambavilla ja kohaliku vahel)(ega ka lihtsalt lambavillast või näiteks koerakarvadest tehtud kampsuni vahel), lisaks vaimukusi täis pikitud T-särke.

Muuhulgas müüakse suveniirikates ka kohalike artistide muusikat. Endale üllatuseks avastasin ennast ühe riiuli ees seistes mitte kaupa vaatamas, vaid hoopis poes kõlavat taustamuusikat kuulamas. Lood olid islandikeelsed, nii et ma ei saanud mitte sõnagi aru, aga see kõlas hästi. Lausa nii hästi, et nüüd on mu plaadikollektsioonis üks täiesti islandikeelne plaat. Ansambli nimi on Mammút, kui kedagi huvitab.

Mis tänavapildis veel silma jäid, olid mõned maastikuautod, millel olid tohutu suured rattad all. No mitte päris sellised monster-trucki omad, aga ikka märgatavalt suuremad, kui ükskõik kui edeva kodumaise autopede omad. See siin on üks tagasihoidlikumatest variantidest:

Põhjus on ilmselt selles, et Island on suuresti tühermaa (nagu te juba mu korduvast samateemalisest soigumisest aru olete saanud), samas üsna karm tühermaa, kuhu igasuguse neljarattalisega juba ronima ei hakka. Nii et kui sa tahad natuke metsikumasse loodusesse (kui silmapiirini ulatuvat vulkaanilise kivi või siis jää ja lumega väljasid looduseks nimetada) minna, siis polegi muud varianti, kui selline monster-trucki väiksem sugulane muretseda.

Kui muljeid oli juba piisavalt kogunenud, saabus aeg kehakinnituseks. Rämpstoidu isu oli selleks korraks rahuldatud, nii et oli aeg vaadata kohalikke roogasid pakkuvate söögikohtade poole.
Ja huhuhuu, mida kõike see kohalik toiduvalik endas sisaldas...

Kaamosest kaamosesse ehk kuidas ma Islandil käisin. 1.osa.

Nonii, nüüd ma siis olen siinmail. Norramail.

Hoiatuseks pean mainima, et kui keegi peaks olema "Elust Taanis ja muustki" tüdinud, siis kahjuks pole ka siit midagi etemat leida. Sama tüüp, sama jutt. Isegi blogi nimi on põhimõtteliselt sama. No vähemalt kirjastiil on muutunud - juhuu!

Aga aitab sissejuhatusest. Ma käisin just Islandil. Te pole ju Islandil käinud? Novot. Mina olen. Ja nüüd ma räägin teile, kuidas seal on.
Ma saan aru küll, et mu jutt on praegu nagu Pulp Fiction - selle asemel, et hakata algusest pihta (no et kuidas ma siia Norrasse üldse sattusin ja kuidas siin sisseelamine läinud on ja nõnda edasi) hakkab lugu kusagilt keskelt, siis läheb algusesse ja mingil hetkel jõuab ka lõpp kätte - aga praegu on lihtsalt Islandi-reisi muljed nii värsked, et ma lihtsalt pean sedasi tegema. Ausõna, varsti (mida iganes see "varsti" ka ei tähenda) kirjutan sellest ka, kuidas mu Norra-elu algas, aga hetkel ülevaade viimatistest sündmustest.

Ahjaa, kui ma juba väga värsketest muljetest peale tahtsin hakata, siis hetk tagasi tulin oma perekonnanime jätkava järeltuleva põlvega traumapunktist. Ei midagi hullu, lihtsalt koolis käis korra jää peal käpuli ja lõi käe vastu asfalti (mhmh, meil pole siin ikka veel lund). Kooliarsti tungival soovitusel külastasin erapraksist, sest riiklikus oleks ma istunud järjekorras vähemalt viis tundi ja lõpptulemusena poleks meid pruugitud vastu võtta, sest trauma on liiga väike. Erapraksises seda probleemi pole. Läksin siis sinna. Mis tehti? Konsultatsioon (muditi kätt, testiti valuläve) ja röntgen käelabast. Arve? No mis ta ikka saab olla, 30-50 eurot eksole. Ohei. 225 (sõnades: kakssada kakskümmend viis) eurot. Eurot, mitte norra krooni. Nii et kui kellelgi on kiusatus Eesti meditsiini kõrgete hindade üle kurta, siis - parem ärge tehke seda.

Aga nüüd tagasi Islandi juurde. Algas see sellest, et lastel oli möödunud nädalal koolis pikk nädalavahetus, mis tähendas, et puhkuseks oli suisa neli järjestikkust päeva. See andis hea võimaluse külastada mõnda kohta, kus väga kaua ei viitsiks olla, aga mis oleks samas selline paik, kuhu niisama ka ei satu. Tänu eeskujulikele lennuühendustele (tõsiselt, ainuüksi Norwegian lendab üle sajasse sihtkohta) ja muudele headele asjaoludele langes valik Islandi kasuks. Tuleb tunnistada, et enne reisi olid mul selle saareriigi külastamise üsna suured eelarvamused. Vaatasin erinevaid lehekülgi, lugesin paari reisikirja, kohapeal ekskursioone pakkuvate firmade lehti ja... no ei avaldanud muljet. Palju tühja maad, peamiselt vulkaaniline kivi, liustikud, mõni juga ja geiser, hulganisti kustunud vulkaane. Tegevvulkaani (mis oleks vast ainus tõsiseltvõetav vaatamisväärsus) poleks niikuinii vaatama saanud minna, sest - olgem ausad - kopterilend oleks pisut liiga valusalt rahakoti pihta löönud. Eks seda negatiivset meelestatust süvendas ka asjaolu, et ma olin ühel korral Islandil olnud - oli vaja ühelt lennukilt teisele ümber istuda - ja kui ma maandudes-õhkutõustes lennuki aknast avanevat vaadet nägin, mõtlesin küll, et no kesse loll siia keset igavat tühja kivivälja tahaks turistina tulla.
Ja siin ma nüüd siis olin. Keflaviki lennujaamast bussiga Reykjaviki poole sõites veendusin oma eelarvamuste õigsuses. Igav. Tühi. Väli. Isegi kiirtee, mis lennujaama linnaga ühendas, tundus kuidagi kunstlik ja ajutine. Oslos oli viimased päevad ainult sadanud. Island polnud mingilgi viisil parem. Või mis parem - lisaks pidevale vihmale puhus lakkamatu tuul, mis vägisi pressis niiskust läbi riiete. Olin just saabunud kaamosest kaamosesse.

No mis seal ikka. Kui ma siin juba olen, pole mõtet hädaldada ja püüda võtta olemasolevast parim. Nii ma siis bronnisin järgmiseks päevaks reisi Blue Lagooni. See on Reykjavikist umbes tunnise bussisõidu kaugusel asuv looduslik soojavee... ma ei teagi mis sõna siin kasutada. Tiik on natuke vähe öeldud, aga järve kohta on ta liiga madal. Ütleme siis et sopiline, hästi madal (mulle umbes puusadeni)(kes mind ei tea, siis mu puusad on umbes meetri kõrgusel maapinnast)(ehk siis lihtsamalt öeldes oli vee sügavus umbes meeter)(ma ei tea, miks ma nii keeruliselt seda pidin seletama, aga hea küll), hele-helesinise (aga läbipaistmatu) vee ja savi-liiva põhjaga soojavee (no ikka väga sooja vee) järv. Selle äärde on ehitatud korralik spaa, mis kannab endas ühtlasi ka riietusruumi funktsiooni. Laguuni sisenemiseks pead ujukate väel mõned sammud õues käima (okei, tegelikult sai ka seest minna vette ja siis vee sisse ehitatud ukse kaudu õue, aga see ei tundunud pooltki nii ekstreemne). Minu külastuspäeval tähendas see mõneks sekundiks peaaegu alasti totaalse sügistormi kätte astumist, enne kui üle neljakümnekraadine vesi mind mõnusalt enda embusesse võttis. Ja vaat see oli nauding. Keha on nagu pisut liiga palavaks köetud vannis, peanuppu jahutab tuul ja ümberringi on kerge väävlihõnguline aur, mis hoolimata lõõtsuvast tormist hetkekski ei haju. Täiesti õigus oli ühel tuttaval, kes ütles, et mida hullem ilm, seda mõnusam on seal olla. Ma tõesti ei kujutaks ette, kuidas oleks seal keset suve tuulevaikse ilmaga päiksepaiste käes liguneda. Laguunil ju temperatuuri väiksemaks ei keera ja kui õhk ka jahutust ei paku, siis oleks see kõik kokku üsna piinarikas.
Külastajatel oli võimalus võtta veekogu servalt looduslikku savi, mida leiab ainult Islandilt ja millel pidavat olema noorendav toime. Loomulikult ei saanud sellise müügijutu peale suurem osa naisterahvastest (ja edevatest meesterahvastest)(kelle hulka ma muide ei kuulu)(hoolimata mõningate pahatahtlike inimeste vastupidistest väidetest) jätta kasutamata võimalust seda möga endale näkku määrida. Mõtle - noorendav savi ja tasuta veel ka! Muidugi kui sa tahtsid seda endaga sealt laguunist kaasa võtta, oli kaks võimalust: otsid endale kusagilt miski anuma, täidad saviga ja võtad selle koju kaasa (see oli toiming, mida hotelli retseptsioonis üks muhe härra soovitas)(aga mida ma ei järginud) või lähed pärast tasuta protseduuri tegemist poodi ja ostad endale krõbeda hinnaga potsiku sedasama savi (mida ma muide ka ei teinud). Kavalad nagu narkokaubitsejad, kas pole? Kõigepealt saad tasuta laksu ja kui juba orgis oled, pead edaspidise mõnu eest maksma hakkama. Igatahes oli tänu sellele savile terve laguun täis zombie-näoga olendeid, kes aeg-ajalt nähtavust olematuks muutvast aurust kord välja ilmusid ja siis sinna jälle kadusid. Loodetavasti oli tegemist ikka inimestega, aga kes teab.

Sellesse laguuni ossa inimesed veel ei pääsenud, aga taustal olev kraana annab märku, et mõne aasta pärast olukord muutub.

Ma ei tea, oli see nüüd lihtsalt sooja vee lõdvestav mõju või tegi see savi minuga midagi kummalist, igal juhul olin ma pärast paaritunnist spaa-naudingut oluliselt paremas meeleolus ja täis energiat avastama, mida muud veel Islandil pakkuda on.