Kaamosest kaamosesse ehk kuidas ma Islandil käisin. 1.osa.

Nonii, nüüd ma siis olen siinmail. Norramail.

Hoiatuseks pean mainima, et kui keegi peaks olema "Elust Taanis ja muustki" tüdinud, siis kahjuks pole ka siit midagi etemat leida. Sama tüüp, sama jutt. Isegi blogi nimi on põhimõtteliselt sama. No vähemalt kirjastiil on muutunud - juhuu!

Aga aitab sissejuhatusest. Ma käisin just Islandil. Te pole ju Islandil käinud? Novot. Mina olen. Ja nüüd ma räägin teile, kuidas seal on.
Ma saan aru küll, et mu jutt on praegu nagu Pulp Fiction - selle asemel, et hakata algusest pihta (no et kuidas ma siia Norrasse üldse sattusin ja kuidas siin sisseelamine läinud on ja nõnda edasi) hakkab lugu kusagilt keskelt, siis läheb algusesse ja mingil hetkel jõuab ka lõpp kätte - aga praegu on lihtsalt Islandi-reisi muljed nii värsked, et ma lihtsalt pean sedasi tegema. Ausõna, varsti (mida iganes see "varsti" ka ei tähenda) kirjutan sellest ka, kuidas mu Norra-elu algas, aga hetkel ülevaade viimatistest sündmustest.

Ahjaa, kui ma juba väga värsketest muljetest peale tahtsin hakata, siis hetk tagasi tulin oma perekonnanime jätkava järeltuleva põlvega traumapunktist. Ei midagi hullu, lihtsalt koolis käis korra jää peal käpuli ja lõi käe vastu asfalti (mhmh, meil pole siin ikka veel lund). Kooliarsti tungival soovitusel külastasin erapraksist, sest riiklikus oleks ma istunud järjekorras vähemalt viis tundi ja lõpptulemusena poleks meid pruugitud vastu võtta, sest trauma on liiga väike. Erapraksises seda probleemi pole. Läksin siis sinna. Mis tehti? Konsultatsioon (muditi kätt, testiti valuläve) ja röntgen käelabast. Arve? No mis ta ikka saab olla, 30-50 eurot eksole. Ohei. 225 (sõnades: kakssada kakskümmend viis) eurot. Eurot, mitte norra krooni. Nii et kui kellelgi on kiusatus Eesti meditsiini kõrgete hindade üle kurta, siis - parem ärge tehke seda.

Aga nüüd tagasi Islandi juurde. Algas see sellest, et lastel oli möödunud nädalal koolis pikk nädalavahetus, mis tähendas, et puhkuseks oli suisa neli järjestikkust päeva. See andis hea võimaluse külastada mõnda kohta, kus väga kaua ei viitsiks olla, aga mis oleks samas selline paik, kuhu niisama ka ei satu. Tänu eeskujulikele lennuühendustele (tõsiselt, ainuüksi Norwegian lendab üle sajasse sihtkohta) ja muudele headele asjaoludele langes valik Islandi kasuks. Tuleb tunnistada, et enne reisi olid mul selle saareriigi külastamise üsna suured eelarvamused. Vaatasin erinevaid lehekülgi, lugesin paari reisikirja, kohapeal ekskursioone pakkuvate firmade lehti ja... no ei avaldanud muljet. Palju tühja maad, peamiselt vulkaaniline kivi, liustikud, mõni juga ja geiser, hulganisti kustunud vulkaane. Tegevvulkaani (mis oleks vast ainus tõsiseltvõetav vaatamisväärsus) poleks niikuinii vaatama saanud minna, sest - olgem ausad - kopterilend oleks pisut liiga valusalt rahakoti pihta löönud. Eks seda negatiivset meelestatust süvendas ka asjaolu, et ma olin ühel korral Islandil olnud - oli vaja ühelt lennukilt teisele ümber istuda - ja kui ma maandudes-õhkutõustes lennuki aknast avanevat vaadet nägin, mõtlesin küll, et no kesse loll siia keset igavat tühja kivivälja tahaks turistina tulla.
Ja siin ma nüüd siis olin. Keflaviki lennujaamast bussiga Reykjaviki poole sõites veendusin oma eelarvamuste õigsuses. Igav. Tühi. Väli. Isegi kiirtee, mis lennujaama linnaga ühendas, tundus kuidagi kunstlik ja ajutine. Oslos oli viimased päevad ainult sadanud. Island polnud mingilgi viisil parem. Või mis parem - lisaks pidevale vihmale puhus lakkamatu tuul, mis vägisi pressis niiskust läbi riiete. Olin just saabunud kaamosest kaamosesse.

No mis seal ikka. Kui ma siin juba olen, pole mõtet hädaldada ja püüda võtta olemasolevast parim. Nii ma siis bronnisin järgmiseks päevaks reisi Blue Lagooni. See on Reykjavikist umbes tunnise bussisõidu kaugusel asuv looduslik soojavee... ma ei teagi mis sõna siin kasutada. Tiik on natuke vähe öeldud, aga järve kohta on ta liiga madal. Ütleme siis et sopiline, hästi madal (mulle umbes puusadeni)(kes mind ei tea, siis mu puusad on umbes meetri kõrgusel maapinnast)(ehk siis lihtsamalt öeldes oli vee sügavus umbes meeter)(ma ei tea, miks ma nii keeruliselt seda pidin seletama, aga hea küll), hele-helesinise (aga läbipaistmatu) vee ja savi-liiva põhjaga soojavee (no ikka väga sooja vee) järv. Selle äärde on ehitatud korralik spaa, mis kannab endas ühtlasi ka riietusruumi funktsiooni. Laguuni sisenemiseks pead ujukate väel mõned sammud õues käima (okei, tegelikult sai ka seest minna vette ja siis vee sisse ehitatud ukse kaudu õue, aga see ei tundunud pooltki nii ekstreemne). Minu külastuspäeval tähendas see mõneks sekundiks peaaegu alasti totaalse sügistormi kätte astumist, enne kui üle neljakümnekraadine vesi mind mõnusalt enda embusesse võttis. Ja vaat see oli nauding. Keha on nagu pisut liiga palavaks köetud vannis, peanuppu jahutab tuul ja ümberringi on kerge väävlihõnguline aur, mis hoolimata lõõtsuvast tormist hetkekski ei haju. Täiesti õigus oli ühel tuttaval, kes ütles, et mida hullem ilm, seda mõnusam on seal olla. Ma tõesti ei kujutaks ette, kuidas oleks seal keset suve tuulevaikse ilmaga päiksepaiste käes liguneda. Laguunil ju temperatuuri väiksemaks ei keera ja kui õhk ka jahutust ei paku, siis oleks see kõik kokku üsna piinarikas.
Külastajatel oli võimalus võtta veekogu servalt looduslikku savi, mida leiab ainult Islandilt ja millel pidavat olema noorendav toime. Loomulikult ei saanud sellise müügijutu peale suurem osa naisterahvastest (ja edevatest meesterahvastest)(kelle hulka ma muide ei kuulu)(hoolimata mõningate pahatahtlike inimeste vastupidistest väidetest) jätta kasutamata võimalust seda möga endale näkku määrida. Mõtle - noorendav savi ja tasuta veel ka! Muidugi kui sa tahtsid seda endaga sealt laguunist kaasa võtta, oli kaks võimalust: otsid endale kusagilt miski anuma, täidad saviga ja võtad selle koju kaasa (see oli toiming, mida hotelli retseptsioonis üks muhe härra soovitas)(aga mida ma ei järginud) või lähed pärast tasuta protseduuri tegemist poodi ja ostad endale krõbeda hinnaga potsiku sedasama savi (mida ma muide ka ei teinud). Kavalad nagu narkokaubitsejad, kas pole? Kõigepealt saad tasuta laksu ja kui juba orgis oled, pead edaspidise mõnu eest maksma hakkama. Igatahes oli tänu sellele savile terve laguun täis zombie-näoga olendeid, kes aeg-ajalt nähtavust olematuks muutvast aurust kord välja ilmusid ja siis sinna jälle kadusid. Loodetavasti oli tegemist ikka inimestega, aga kes teab.

Sellesse laguuni ossa inimesed veel ei pääsenud, aga taustal olev kraana annab märku, et mõne aasta pärast olukord muutub.

Ma ei tea, oli see nüüd lihtsalt sooja vee lõdvestav mõju või tegi see savi minuga midagi kummalist, igal juhul olin ma pärast paaritunnist spaa-naudingut oluliselt paremas meeleolus ja täis energiat avastama, mida muud veel Islandil pakkuda on.