Reede, 13. november 2015

See maksab... kui palju?! ehk asjad, mis vajavad harjumist. 2. osa

Eestis on aeg-ajalt lahe käia. Sellise pool-võõramaalasena ei näe ju kõike seda uute asjade tekkimise valusid, küll aga lõpptulemuse võlusid. Nii ma jään ilma kõikidest suurtest ummikutest, aga pärast naudin uuenenud Järvevana teed. Või siis tuian mööda uuenenud Ülemiste keskust, olles jäänud puutumata kogu sellest tohuvapohust, mida see ümberehitamise protsess kindlasti endaga kaasa tõi. Igalpool kõik areneb, muutub... Aga mõned asjad ei muutu ka. Juba nii aasta tagasi juhtus toosama lugu ja nüüd oli kergelt viisi deja vu: läksin mina Tallinna sadama juures asuvasse Norde Centrumisse. Selline tüüpiline kaubanduskeskus, mis on nagu pikk koridor, mille mõlemas ääres on siis suuremad või väiksemad kauplemise pinnad. Peade kohal aga näidatakse telereklaame. Nagu ikka eksole, et mis tooteid ja teenuseid sa osta saad ja nii. Ja siis äkitselt tuleb reklaam: "Võta klapid peast ja lase rong läbi!".
Et siis...
Millise rongi täpsemalt? Kui poes müüdavad mudelrongid välja arvata, siis sealtkandist minnes tekib lähim võimalus rongiga kokku puutuda alles Balti jaamas. Selleks peaks minema kõigepealt kilomeetri jagu jalgsi trammi peale, sõitma mõned peatused, siis maha minema, siis veel jalutama natuke ja oledki kohal. Järgmine samm oleks ülekäigu koha leidmine, sest igalt poolt enam raudteele üldse ei pääsegi, aiad on ette ehitatud. Selle koha leidmiseks peaks minema rongi peale, sõitma ühe peatuse näiteks Lillekülla, siis maha minema ja voila! Oledki kohal. Ja kellel see kaubanduskeskuse reklaam selleks ajaks meeles on? Muide, veel koomilisem oli sama reklaami Lasnamäe kaubanduskeskuses näha. Lasnamäe. Rong. Need kaks asja ei mahu ühte lausessegi ja geograafiliselt asuvad nad teineteisest ikka ohoi-kui-palju kaugemal. On ikka häda, kui turundajatele antakse hunnik raha kätte ja öeldakse "Tehke!" Need ullukesed lähevad järgmisena Sahara kõrbesse ja hakkavad sealseid rändajaid ujumisega seotud ohtude eest hoiatama.

Ja siis on sellest samast Norde Centrumist üle tee üks bensukas. Selle bensuka kõrvalt läheb jalakäijate tee, ilusti müüri (või on see majasein, ma ei tea) äärest. Ja müüril on aastaid olnud reklaam: "Vapiano 60m" koos noolega, mis näitab Rotermanni kvartali poole. No küll mina olen mõõtnud ja arvutanud, aga selle kuuekümne pika sammuga, mis peaks mind justkui tuntud pizzarestorani viima, ei jõua ma kuidagi kaugemale, kui ülekäigurada. Vaesed turistid, kes kõike usuvad, mida neile öeldakse - seisavad õnnetult keset sebrat ja vahivad otsides ringi. Autojuhid, kes neid läbi lasevad, on muidugi oma kodulinna üle uhked, et näe, turistid ei saa isegi ülekäigurajal hakkama ilma meie linna ilu neljas ilmakaares imetlemata. Aga oh ei, nemad otsivad hoopis Vapianot. Terasemad neist muidugi taipavad, et kui sa selle 60m korrutad nii umbes viie või kuuega, siis oled tõesti õiges kohas. Teised aga pööravad õnnetult otsa ringi ja vantsivad laeva peale tagasi. Seal on küll pizza kallim, aga vähemalt ei jäta nad sind keset sõiduteed töllerdama.

Aga mõned asjad on Norras ja Eestis sarnased, seda tänu H&M-i "kaua tehtud kaunikene"-laienemisele. Nüüd on meil siis ühesugused riided müügil. Nii meestele kui naistele. Ja millegipärast arvatakse, et meie rasvuvas maailmas on just mehed need, kes on jäänud piitspeenikesteks kondiklibudeks. Sest kuidas muidu selgitada asjaolu, et praktiliselt kõik meeste pikad püksid on mõõtudes "Slim fit" ja "Skinny fit"? Oi vabandust, valetan, muidugi on veel teisi mõõte, kuidas ma sain unustada - "Ultra skinny fit"! Te teete nalja või? Ma ükskord siis mõtlesin, et okei, nimi nimeks, asi ei saa ju nii hull olla. Võtsin silma järgi sellised enam-vähem õige pikkusega püksid. lootuses, et ehk nad siiski väga ümber ei ole. Kabiinis hakkan siis proovima ja... mul ei jäi jalg keset püksisäärt kinni! Ja - ennetades õelaid kommentaare, mis vihjavad rammusale Norra toidule ja selle võimalikust seosest sääreümbermõõduga - ei, mu sääred ei ole ülekaalulised. Ma arvan. Vähemalt ei ole keegi mulle tänaval järgi hüüdnud, et "Hei teie, ülemõõduliste säärtega härra!" Ja kui pole hüütud, siis järelikult ei ole. Onju.
No aga vähemalt hinnad on H&M-is tõesti mõistlikud. Mida ei saa öelda ülejäänud Norra elukalliduse kohta.
(Õujee, lõpuks ometi minu lemmikteema - raha!)(Ja vingumine, kui kallis ikka kõik on!)(Ja kurtmine, et miks just mina nii kallisse riiki pidin sattuma!)(Hädaldamine alaku!) Ma peaksin olema ju kõrgete hindadega ära harjunud. Taanis olid pea kõik asjad enam-vähem kaks korda kallimad kui Eestis. Aga see, mis siin vastu vaatas...
Esimese šoki saime tegelikult juba selle visiidi käigus, kui tulime endale siia elamist otsima. Esimese korteri vaatamiseni oli veidi aega ja kakk rass (see on vene keeles muide)(tähendab, et "justnagu tellitud" või midagi taolist)(tegelikult peaks vist kirjutama kak raz, aga see pole üldse eestipärane)(nagu näha - polüglott, aga ikkagi eestlane) jäi meile teepeale ette Rimi pood. Jajah, seesama, mis Eestis ka iga nurga peal laiutab. Hakkab teine muide siin otsi kokku tõmbama, sest teine Skandinaavia monstrum nimega Coop ostis hiljuti nad ära. Aga praegu veel on olemas.
Üks Norra Rimidest
Rimil on Norras tunnuslause "Odavad hinnad iga päev". Ehk siis nagu Eestis Maxima kuulutab, et "Hakkame vähem maksma". Ja maksadki vähem. Mis saab veel parem olla, kui sarnane kogemus, aga hoopis Norras! Teadsime ju küll, et see on kallis riik, aga vähemalt on üks korralik odav toidupood olemas. Poes ringi vaadates saime kohe aru oma eelduse eksklikkusest. "Kuule, siin on vist on mõeldud, et kui ma ostan kolm pakki hommikuhelbeid, siis maksab see nii palju, nagu hinnasildil näidatud?" "Kust sa seda võtad?" "No tükihind ei saa ju ometigi olla!" oli meie esimene poodlemise alane dialoog. Paarikümne poes veedetud minuti jooksul, millest suurema osa täitsid hüüatused "Oh isver!" ja "Pole võimalik!", tekkis reaalne hirm, et kuidas me selle lähetustasuga, mis abikaasale seadusega ette nähtud on, siin hakkama saame. See oli küll veidi kõrgem, kui Taanis, aga ilmselgelt ebapiisav kohati kordadesse ulatuva hinnaerisuse katmiseks. Õnneks olid külmutatud pizzad sellise hinnaga, mis kohe hinge kinni ei võtnud, seega otsustasime, et hakkame neid sööma (Etteruttavalt olgu öeldud, et hind oli neil asjadel madal, aga söögikõlbulikkus enam kui kahtlane. Millegipärast on norrakad arvamusel, et pizza peab olema vürtsikas. Ja ikka sedasi, et suu tükk aega pärast õhetab. Kuskohast selline komme on tulnud, on siiani veel mõistatus. Kuna me pole ilmselgelt India päritolu, siis on meist need tuleneelamisvahendid pärast esimesi proovimisi kasutamata jäänud).
Edaspidine elu muidugi natuke karastas ja võtad asju nii nagu nad on. Ega siiamaani ei ole eriti mõnus igapäevast piima osta 2-eurose liitrihinnaga, panna kümnese munakarbi eest letti 4-5 eurot või siis tavalise suure röstsaia eest maksta ligi 5 eurot. Liha ostmisest olen ma siin üldse loobunud, sest kilose loomaliha fileetüki eest paar-kolmkümmend eurot välja käia ei tundu väga mõistlik. Kõige tobedam ongi, et just igapäevased tarbekaubad on maru kallid ja sul pole odavamat alternatiivi kuskilt võtta ka (kui üksikud omatooted välja arvata). Näiteks Taanis võisid sellesama igapäevase piima saada nii 0,8 euro (Saksast imporditud), 1,3 euro (kohalik kraam) kui 1,8 euro (kohalik ökotoodang) eest. Siin aga, kui mingi pood kuulutab, et nad on odavama kui teised, saad sama piima näiteks 20 ööri (2,2 eurosenti) odavamalt, kui teisest poest. Lihtsalt Norra ei ole Euroopa Liidu liige ja nad kaitsevad tollidega oma tootjaid nii hullusti, et iga asi, mis Norras toodetud on, maksab kullahinda. Kohati on aga asi täitsa jabur - kuulus Norra lõhe, mida Eestis müüakse kampaaniate ajal suisa paari-kolme euroga kilo kohta, maksab siin 10-12 eurot, kampaaniate ajal võib saada ka 5-6ga, aga see on ikka pime juhus. Ometi tulevad mõlemad samadest lõhekasvandustest! Teine asi, mis siin hindu kõrgel hoiab on see, et norrakad on ikka hirmsasti traditsioonides kinni ja ei võta uusi tulijaid üldsegi mitte avasüli vastu. Näiteks mõned aastad tagasi olla Saksa odavkett Lidl avanud siinmail mõned kauplused, aga pärast mõnda aega pidi ära minema - ostjad lihtsalt ei võtnud odavamat, aga võõrast kaupa omaks.
Ja siit jõuamegi järgmise huvitava fenomenini. Norra on teadaolevalt kõige rikkam riik maailmas (või siis vähemalt üks rikkamatest). Mina eeldaks, et rikkus võrdub võimalustega. Ehk, kui ma lähen toidupoodi, siis ma eeldan, et seal on valikut igas sortimendis nii et mustab. Aga ei. Kui ma Taanis olles kurtsin, et valik on kesisevõitu, siis Norra on veel klassijagu hullem. Näiteks kondiitritoodete letis on saiakesed, mida nad suudavad välja mõelda umbes kuute sorti ja neistki enamus on jubedalt saiased. Need on igas poes ja igal pool ühesugused, maksavad 1,5-3 eurot tükk. Hea küll, kui sa lähed pagaritöökotta, siis seal on võib-olla 10-15 eri sorti, aga siis sa ka maksad - kaneelirull, mis on tavamõõtudest veidi suurem, maksab 4,5 eurot, natuke vähem vaimutööd nõudvad eksemplarid (rosinatega pallikujuline sai näiteks) umbes 3 eurot. Aga sellist asja, nagu Eestis, kus sul ka tavalise supermarketi kondiitriletis vahib vastu mitukümmend eri nimetust, siin juba ei kohta. Torte on müügil ainult suuremates poodides, sortimendis nii umbes neli-viis eri nimetust, tükihinnaga 50 eurot. Ja tegemist ei ole mingite eriliste naudingutega, lihtsalt tavalised paksu martsipanikihiga üle võõbatud ollused või siis šokolaaditordid - kusjuures nii rämedalt suhkrustatud, et segi mu tütar, kelle magusavajadus on täitmatu, jättis hiljutise isadepäevaks ostetud maiustusest saadud lõigu pooleli, tõdedes "Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen, aga see on minu jaoks liiga magus". Kummaline on kogu loo juures see, et igas suurketi poes (nagu meil Rimi, Prisma või Selver) on oma pagaritöökoda olemas. See tähendab, et sa saad iga päev terve päeva jooksul värskeid leivatooteid (mis peamiselt on meie sepikute moodi)(meie musta rukkileiba nad ei tunnista)(isegi rukkijahu pole igal pool müügil) ja neidsamu üksikuid sorte saiakesi. Võiks ju siis oma sortimenti laiendada, aga ei - küllap kardetakse, et ostjad ei võta uuendusi omaks ja siis läheb kallis kraam raisku. Õnnetu pilt avaneb ka piimatoodete letis. Vähe sellest, et hind on kõrge, ei leia sa sealt ka midagi erilist. Ikka needsamad 5-6 jogurtit, kahe tootja poolt (et tekitada ekslikku muljet konkurentsist) pakutavad tava-piimatooted (hapukoor, kohvi- ja vahukoor, kohupiim ja kodujuust) ja ongi kõik. Sellist pilti, kus neli suurt piimatööstust võistleksid omavahel (nagu Eestis), paisates pidevalt turule uusi maitseid ja tooteid, ei näe siin küll mitte kusagil. Ja kohukestest võid ainult und näha. Suve saabudes tahaks erinevates marinaadides šašlõkke ja jõulude ajal erinevaid jõulupraade proovida, aga alati pean ootama Eestisse jõudmist. Kohalikus supermarketis jäätisekäru valikut vaadates mõtlen alati mõru muigega Prisma kümnekonna meetri pikkuse leti peale, kus saad mitmekümne eri sordi ja maitse vahel valida. Ploomimahlast unistan aegajalt. Ja üldse enamus mahladest, mis Eestis müügil on. Okei, tegelikult mahlasid saab, aga selleks pead sa minema nõndanimetatud "mustade" (kusjuures need "mustad" ei pruugi üldse olla mustad ega üldse värvilised, vaid ka täitsa valged) poodi - need on aktiivsete sisserändajate (harvem kohalike) poolt avatud pisikesed (kohati nii pisikesed, et mul jääb arusaamatuks, kuidas sellisele kohale üldse kauplemisluba anti) poekesed, kus pakutakse erinevatest riikidest sissetoodud kaupu. Sellistest urgastest võib leida igatsugu eksootilisi kaupu, aga muuhulgas ka tatart (mis norrakale on täitsa võõras nähtus) ja ükskord oli näha isegi Selga küpsiseid. Eesti tooteid pole seal veel kohanud. Ja hoolimata oma meeletult heast ärivaistust (saalist kostab homeeriline naer) ei kavatse ma selles suunas ka ise midagi ette võtta.

Aga mida siis ikkagi teha, kui sissetulek ei ole igapäevaste tarbekaupade ostmiseks piisav? Kus on probleem, seal on ka lahendus, ütleb uussõna (sest sellist vanasõna ma ei tea). Kuna niikuinii on aeg-ajalt vaja Eestis käia, siis saab iga lennureisiga paarkümmend kilo toiduaineid kaasa võtta. Isegi kui lennukipiletite hinna kaupade omale otsa lüüa, on kokkuhoid ikkagi märkimisväärne. Või kui keegi Eestist külla tuleb (ja neid ikka tuleb), siis teed tellimuse, et ole hea, too vaat seda sinki, toda leiba ja neid juustusid kaasa.
Või siis võid käituda, nagu norrakad, kes üle Norra piiri Rootsis ostlemas käivad. Mis on taaskord selline fenomen, millest ma päris hästi aru ei saa - kohe Norra piiri ääres Rootsi poolel laiutavad maailmatuma suured kaubanduskeskused (mille omanikud on muide norrakad), kus müüakse neidsamu kaupu, mis Norras (või nende Rootsi analooge), aga seda mitukümmend protsenti odavamalt!
Rootsi Nordby ostukeskus - kilomeeter Norra piirist
Okei, meil Eestis käivad ka sommid õlut ja viina ostmas, aga meil on selleks vähemalt mingid ajaloolised põhjused. Seevastu see norrakate Rootsi-šopingute trall on kestnud juba maailmatuma pikka aega, on norrakate seas jube populaarne ja on isegi saanud oma nime: Harrytur [hääldub: harritüür] (Harry-reis, mis on selline humoorikalt halvustav. Harry all peetakse silmas veidi harimatut ja halbade kommetega matsi, aga samas kasutavad norrakad seda terminit enda ostureiside kohta täitsa häbenemata). Mis selle teemaga veel seostub, on kaupluste pühapäevased lahtiolekuajad. Norras on pühapäeviti peaaegu kõik poed kinni, kaasa arvatud toidupoed. Erandiks on "tüüpilistes turismipiirkondades" (seaduse sõnastus) asuvad toidupoed, mis võivad taotleda luba eranditeks (ja neid erandeid tuleb igal aastal kümnete kaupa juurde). Kui nüüd parlament algatas seaduseelnõu, millega oleks lubatud kõikidel poodidel pühapäeviti lahti olla - selleks, et majandust turgutada - , siis olid sellele vastu mitte ainult ametiühingud, vaid ka kauplustekettide omanikud ja isegi tarbijad! Seadus muide, oleks võimaldanud, mitte kohustanud, poode lahte hoidma. Samas, kui pühapäeval minna Harryturile, siis on Rootsi kaubanduskeskuste (mis on pühapäeviti suisa seitsmeni õhtul lahti) parklad hommikust õhtuni täis ainult norrakate autosid ja liiklus kahe riigi vahel on meeletu. Nii et ühelt poolt muudkui noogutad teistega kaasa, et "pühapäevane lahtiolek on kurjast", samal ajal põrutad ise pühapäeva hommikul šoppama. Mis sügavam mõte sellel kahepalgelisusel on, ei saa minu väike eestlase aju aru.

Rahaliselt on võrdlemisi šokeeriv kogemus ka väljas söömas käimine. Ei ole mina peenete restoranide austaja, nii et nende hindu ma isegi ei vaevu kommenteerima. Küll aga võtsime kord ette käigu Hard Rock Cafe nimelisse asutusse.
Hard Rock Cafe Oslo ühel peatänavatest, Karl Johans Gate'l
Eestis päris sellist ei ole, aga veidi on ta võrreldav meie BabyBack'iga - peamiselt tuntud suurte kohapeal valmistatud burgerite poolest, aga soovi korral saab ka muid toite.
Ja ohsamumeie...
Burger võib olla kui hea tahes, aga kui sa selle eest koos joogiga 35 eurot pead välja laduma, siis jääb paratamatult igale ampsule rahamaitse külge. Mõeldes, et ah tühja, sellist kulutust ju iga päev ei tee, võtsin ma ka tassi cappuccino't. Minu lootus, et küllap tuleb see suures tassis, mingi eri retsepti järgi tehtud maitseelamus, ei olnud määratud täituma. Espressotassist veidike suuremas anumas (nimetagem seda siis kahe lonksu tassiks) oli kõige tavalisema mitmeotstarbelise kohvimasina poolt tehtud üllitis, mis maitses keskpäraselt, aga maksis see-eest kõrglokaali väärilised 7 eurot. Järgmistel kordadel oleme burksi-isu tekkides piirdunud McDonaldsiga. Seal saab eine kõigest 12 euroga kätte. Või sinnakanti. Olenevalt sellest, kas sa sööd kohapeal või võtad kaasa. Seal on nimelt vahe - kohapeal söömine on umbes-täpselt kümme protsenti kallim. See on kohe hinnakirjas eraldi välja toodud. Sedasi on muide kõikides söögikohtades, kus on võimalik valida kaasaostmise ja kohapeal söömise vahel. Mõned teevad siis nii, et tellivad küll take-away, aga siis istuvad ikkagi lauda ja nosivad seal omaette. Nad teavad küll, et ega töötajad ei tule neid välja viskama - iga klient on kulla hinnaga.

Kulla hinnaga on ka iga liigutus, mida norrakas teeb. Üks mu tuttav kolis ühest linnaotsast teise. Uude elamisse jõudes oli kõik tore ja ilus, ainult et diivan ei mahtunud kuidagi uksest sisse. Kui ei saa uksest, siis tuleb minna aknast, eksole. Aga oh häda, ka aken oli natuke liiga väike. Oleks pidanud aknaraami eest ära võtma. Kolijad olid nõus rõõmuga seda tegema, ainult et see oleks "pisut" ekstra maksnud, täpsemalt 1200 eurot. Jajah, mitte 120, vaid 1200. Kaup jäi katki. Diivani sai muide sisse küll, pidi lihtsalt teist akent kasutama.

Külaline olla siin riigis on üsna kallis, aga see pole siiski võrreldab sellega, millega kohalikud peavad kokku puutuma. Võtame näiteks tavalise keskklassi Norra pere, kellel on maja ja kaks autot. Hommikul ärkavad nad oma Oslo külje all asuvas 200-ruutmeetrises majas, mille nad ostsid äsja pangalaenuga umbes 1,5 miljoni euro eest. Pereisa läheb tööle liisitud Subaruga, mille hind uuena koos kõikide maksudega on umbes 50 000 eurot (ligi kaks korda kallim, kui Eestis). Kuna töökoht asub Oslo kesklinnas, siis peab ta sõitma mööda kiirteid, makstes iga mõne kilomeetri tagant teemaksu. Neid makse koguneb tal igas kuus 300-400 euro kanti. Teepeal teeb väikese peatuse bensukas, kulutades paagitäie peale 100 eurot (nii umbes 1,6 eurot liitri kohta). Naine aga võtab garaažist äsja pulma-aastapäevaks saadud Tesla (mis on siinmail üle mõistuse populaarne)(Tesla, mitte pulma-aastapäev)(mis on vist ka populaarne, aga mitte nii, nagu Tesla), mille hind on 100 000 eurot ja millel samuti liising tahab maksmist, ja siirdub sellega lapsi kooli viima. Kuigi tema võib enda elektriautoga sõita ühistranspordi rajal, ei ole ta siiski teemaksudest vabastatud, seega on temagi panus perekonna kuluarvetesse umbes 300 eurot kuus. Nii mees kui naine maksavad veel lisaks iga-aastast automaksu, 350 eurot kumbki, talvel lisaks veel naelrehvide kasutamise maksu 125 eurot hooaja eest. Kui päevatööd on toimetatud ja pere taas õhtul koju jõuavad, veedavad nad koos aega televiisori ees. Selle vaatamise eest maksavad nad iga-aastast televisioonimaksu 320 eurot. Aga vähemalt said nad oma 50-tollise teleka normaalse hinnaga.
Mis viibki meid positiivsemate nootide juurde (huh, minu jaoks võõras ala)(aga püüan kuidagi hakkama saada)(teen lühidalt, ausõna).

Tõesti-tõesti, Norras leiab asju, mille hinnad on eestlasegi jaoks täitsa mõistlikul tasemel. Näiteks tehnikakaubad. Need on kohati isegi odavamad kui Eestis ja kampaaniaid, mille käigus lõigatakse ütleme telekate hinnast külmalt pool maha, toimub siin tihti. Vihjena võin öelda, et turistina käies saab veel Tax Free'd ka kasutada (üks rõõmudest, mis kaasneb Euroopa Liitu mittekuuluvat maad külastades), mis teeb niigi normaalsed hinnad veel 15% soodsamaks.
Teise asjana tasub täitsa vaadata jalanõusid-riided-sporditarvikuid. Muidugi võid Oslo Raekoja lähedasse butiiki sattudes hakata õhku ahmima (nagu juuresoleval pildil oleva kleidi hinnasilti vaadates),
Hinnasilti pole hästi näha, aga see kleidilaadne asi maksab 7200 NOK-i (u.800 eurot)


aga enamasti (eriti kui on veel kannatust otsida ja allahindlusi oodata) saad ikka sellise hinnaga riided selga, mis rahakotile väga hullu põntsu ei pane.
Tervise eest hoolitsemine on ka üllatavalt mõistliku hinnaga. Mu kodulähedane spordiklubi tahab igakuiselt 30 eurot (mis ei tähenda, et ma seal käiksin)(aga hea teada, et kui ma käiksin, siis ei maksaks väga palju), noorem laps käib karates ja maksab poole aasta eest vabsjee (jälle vene keel, näete jah?)(täna kohe on selline slaavi päev) 85 eurot. Mõni tervislik tegevus on jällegi kallim: vanem laps käib ujumas, treeningrühmas (siin on eraldi ujumiskursused nendele, kes ei oska ujuda ja kui oled piisavalt hästi selgeks saanud, on võimalus treeningrühmaga liituda) ja maksab selle eest poolaastas 320 eurot (pluss 10-30 eurot iga võistluse eest)(pluss kui ma lähen võistlust vaatama, maksan sissepääsu eest 10 eurot)(pluss kui pika võistluspäeva jooksul läheb kõht tühjaks, saad erinevaid snäkke-jooke osta)(ja neid võistlusi on nii 1-2 igas kuus). Muidugi on kõikse odavam liigutada ennast Oslot ümbritsevatel lugematutel terviseradadel - seal ei taha su käest keegi sentigi (okei, öörigi) saada.
Ja otse loomulikult ei saa mitte mainimata jätta lennukipileteid. Siit saad Norwegiani või Ryanairiga lennata igale poole maailmas ja ikka väga odavalt. Tallinnassegi lennates on mõnikord Oslo keskraudteejaamast lennujaama viiva rongi pileti hind kallim, kui Oslo-Tallinna lennupilet.

Lõpetuseks aga midagi, mis ajendaski mind pealkirjaks panema just sellist hüüatust. Siin on pilt ühest asjast. Kas teate, mis see on?


Õige vastus: korgitser. Seesama asi, millega saad veinipudeleid lahti teha. Tõsi, näeb natuke uhkem ja keerulisem välja, kui sama funktsiooniga analoogid, aga teeb täpselt sama tööd - ehk siis eemaldab pudelilt korgi.

Hinnasilti pole hästi näha, eksju.










Siin samast asjast veidi parem pilt. Hind on norra kroonides. Ühe euro eest saab tänapäeval umbes 9 krooni.
Head arvutamist.
Aga vähemalt garantiiaeg on 10 aastat