Neljapäev, 22. september 2016

Liblika-efekt ehk kuidas ma Aberdeenis käisin

Täna hommikul oli meil toas konn. Selline pruun. Oli lahtisest aknast sisse saanud (Oslos on viimastel päevadel totaalne troopika olnud - paar päeva tagasi näiteks 26 kraadi varjus - ja eks maapinna lähedastest avatud akendest võib igatsugu eluvorme sisse sadada). Vaeseke oli täitsa paanikas, kui me teda aidata üritasime. Ei saanud ta mitte aru, et see karp, kuhu ta peaks hüppama, ei ole mitte surmalõks, vaid kõigest lift rohelistele aasadele. Või noh, vähemalt meie majaesisele muruplatsile. Lõpuks õnnestus ta siiski kätte saada ja hoolimata oma viimasest ponnistusest väikesest hingamise praost välja pugeda, sain ta siiski ühes tükis õue viidud. Oli teine pisut ehmatanud olemisega ja ei teadnud kohe esimese hetkega, mida oma kättevõidetud vabadusega pihta hakata, aga lõpuks otsustas siiski põõsaste vahele varju kalpsata.

Kui aga veel kalendri järgi ka päris suvi oli, mõtlesime oma teise poolega, et peaks miski pikema nädalavahetuse otsa kuskil siinsamas Euroopas tegema. Järeltulev põlv oli kenasti vanavanemate kaitsva pilgu all, nüüd oli võimalus natuke omaette olla ja veidi maailma avastada (mida meie lapsed muide absoluutselt ei viitsi teha). Kuna me oleme rohkem sellised linnaturismi harrastajad, siis kõigepealt käisid peast läbi igasugu Amsterdamid ja Pariisid ja Barcelonad, aga lõpuks sai otsustavaks hoopis ootamatu lennupakkumine ühelt Briti saarte lennufirmalt. Ja nii me leidsimegi ennast juuli kolmandal nädalal Oslo lennujaamas, et võtta suund Aberdeen'i poole. Ah et mis koht see veel on? Novot, mul oli sama küsimus, aga kui ma teada sain, et tegemist on Šotimaaga, polnud mul rohkem vaja mõelda. Eelmisest korrast olid Glasgow ja Edinburgh jätnud piisavalt head mälestused ja mis saaks veel parem olla, kui avastada mõnda sellist linna, mille kohta puuduvad nii eelarvamused kui ka teadmised. Aimdus, et tegemist võib olla üsna turistidevaese piirkonnaga, tekkis kohe lennukisse astudes. Kohti oli kogu lennuaparaadi peale kokku ainult 35 ja neistki umbes pooled jäid tühjaks. Võite seega aru saada, miks meil tekkis täitsa privaatlennu tunne. Seda süvendas veel asjaolu, et hinna sees oli lisaks pagasile ka pardal pakutav võiku, kohv, tee, vesi ja isegi vein! Ma küll reklaami ei tee, aga kui teil on sarnaste hindade puhul valida teiste lennufirmade ja BMI Regional'i vahel, siis soovitan soojalt valida viimane :)
Privaatlennu idüll taandus siiraks hämmelduseks, kui me Aberdeeni lennujaamas maandusime. Tuled lennuki trepist alla ja jääd vaatama, et oot, kus see lennujaam siis on? Paremat kätt on mingid üksteise külge ühendatud konteinerid, vasakul, ees ja taga puhas tühjus. Ilmnes, et need konteinerid moodustavadki lennujaama. Astud aga ühest august sisse ja hakkad mööda koridore astuma. Ühel hetkel lähed läbi ruumi, kus seina ääres on nii umbes 20-meetrine riiul ja edasi oledki juba turvatsoonist lahkumise hoiatussildi juures. Oot, aga meil oli ju pagas ka, kuhu see siis tuleb? Igaks juhuks pöördusime tagasi ja küsisime eelmises ruumis olnud neiu käest, et kuhukanti see pagasilint väiks jääda. "See siin ongi!" osundas ta riiulile. Tõepoolest, mõne minuti pärast avanes selle rullikutega varustatud aluse lennujaamapoolses otsas auk ja sealtkaudu hakati kotte-kohvreid sisse lükkama. Ilmselgelt ei piisanud selle pikkusest isegi meie väikse lennu kõikide kompsude äramahutamiseks ja siinkohal astuski mängi too eelmainitud neiu. Tema oli see õnnetuke, kes oma õblukese kehaehituse juures oli sunnitud kõik temani veerevad sumadanid "pagasilindilt" maha tõstma, et see liiga täis ei läheks. Oi, mul oli ta'st kahju, kui esimeste asjade hulgas kohe üle mõistuse suured kasti ja kohvri ristandid saabusid... Ah et kas ma talle appi läksin? Oi ei. Ma esiteks ei suutnud uskuda, et talle selline töö üldse antud on ja kui ma aru sain, et see tõepoolest nii on, tulid juba kohvrite omanikud ja aitasid teda ise. Mõned kompsud jäid aga siiski neiu enda tõsta, sest nagu ma enne märkisin, ei näinud see riiul esmapilgul sugugi pagasilindi moodi välja, mistõttu nii mõnigi lennul olnud kodanik leidis ennast ootamatult lennujaama ootesaalis käsi laiutamas ja abitult oma varanatukest otsimast. Turvatsooni tagasiminemiseks on aga ette nähtud ühesugused protseduurid (olenemate põhjustest) nii suurtes mitmekümne terminaliga kui pisikeses konteinerlennujaamades. Usutavasti said kõik siiski lõpuks oma kotid kätte, meie läksime aga kesklinna viivat bussi otsima. Peatust ei pidanud kaua otsima, see oli otse maja ees, kuid kuigi graafiku järgi pidi transpordivahend iga 15 minuti tagant käima, pidime meie enda küüti suisa 50 minutit ootama. Kui õige aeg käes ja buss ette veeres, astusime peale ja ütlesime juhile peatuse nime, kus me maha tahame minna. Too vaatas meid vabandava pilguga ja ütles, et ta ei tea, kuskohas see asub. Ma püüdsin teda siis aidata ja ütlesin talle meie hotelli nime - tegemist on ka maailma mastaabis üsna suure ketiga - no et selle läheduses. Ta raputas jätkuvalt pead, et ei, ta ikka ei oska meid aidata. Jäigi lõpuks arusaamatuks, kas ta polnud väga kaua selles ametis töötanud või ta tõepoolest ei tea, mis peatustest ta päevade viisi korduvalt ja korduvalt läbi sõidab. Mis seal's ikka, palusime siis pileti lõpp-peatusesse (hinnavahet polnud), istusime maha ja avasime telefonis kõikide abimeeste ema, Google Maps'i. See näitas meile kenasti kõik peatused ära, meie asi oli lihtsalt jälgida, kus me parasjagu paikneme. Tolle ülesande tegi küll pisut keerulisemaks see, et mõned peatused jäeti lihtsalt vahele ja mõnes kohas ei olnud märgitud peatuse nime, kuid muud maamärgid aitasid meil kenasti järge hoida.
Vaade linna peatänavale. Jah, just nii hall ongi.
Sõidu ajal jäi meil aega ka ümbrust jälgida ja pilt oli... hall. Ei, mitte igav ja ilmetu, vaid sõna otseses mõttes hall. Kõik majad olid seda värvi, vahet polnud kas need olid tellistest, krohvitud või palja betooni kujul. No hea küll, mõtlesime, äärelinna asi, küll kesklinnas näeb värvi ka. Aga ei! Kogu kümnekonna kilomeetri pikkuse tee peal jagus ühe käe sõrmedest, et kokku lugeda mingisugustki värvi sisaldavaid majade fassaade. Oma peatuses maha tulles (mis oli üsna kesklinnas) sama lugu - kõik on täiesti hall!
See muide pole kirik, vaid ülikooli üks hoonetest

Asusime oma hotelli poole teele. Nii, nagu ma bussijuhile olin öelnud, oli see tõepoolest suhteliselt peatuse lähedal. Astusime uksest sisse, tervitaseme viisakalt retseptsioonis olnud neiut ja ulatasime inglisekeelset sissejuhatust tehes oma passid. "Ahah, paistab, et me võime eesti keeles rääkida," kõlas teenindaja suust ootamatult. "Aa... ahsoo... Nojah siis..." oli ainus vastus, mis me suutsime kahepeale välja öelda. Ilmnes, et selles Šotimaa kauges nurgas asuvas linnakeses on olemas ülikool ja see olla meelitanud ka meie vastas oleva naishinge sinnamaale. Aga sellega veel üllatused ei lõppenud. Lisaks tollele konkreetsele neiule pidavat sealsamas majutusasutuses töötama veel üks eestlane, kes olevat tema sõbranna (viimatine olevatki olnud see, kes esimese sinna hotelli tööle kutsus) ja seegi polnud veel kõik! Kolmas eestlane, seekord küll meeshing, pidavat töötama hotelli restorani poolel! Ehk siis kuskil kaugel Euroopa nurgas, kuhu Eestist ei vii ainsatki otselendu ja mille olemasolust eeldatavalt sugugi mitte kõigil Maarjamaa kodanikel aimu pole, võttis meid vastu tervelt kolm rahvuskaaslast! Etteruttavalt olgu öeldud, et meil õnnestus sealveedetud nelja päeva jooksul kõigi nendega ka näost-näkku kohtuda ja juttu puhuda. Väga toredad ja abivalmid noored inimesed. Muide, imestus teisi eestlasi kohata oli vastastikkune. Kui me neti teel oma reserveeringu olime teinud ja hotellis töötavad neiud selle avastasid, ei suutnud nad ära imestada, miks peaks keegi Eestist kõige kuumemal puhkuste perioodil just Aberdeeni tulema. Ega me peale "Miks mitte?" vastuse midagi targemat anda polnud.
See ei ole oranž värv, kõigest päikesepeegeldus Päästearmee hoonel

Aga kui juba eesti keeles rääkida sai, siis ma pidin ära küsima, et mis värk selle halli linnapildiga on. Tuli välja täiesti hämmastav fakt: Aberdeeni linn olla selle värvi täiesti meelega valinud, aga nemad ei näe seda sugugi üksluisuse ega igavuse märgina. Eiei, nemad kutsuvad ennast Silver City'ks ehk Hõbelinnaks. Tunnistan ausalt, et hakkasin selle pealt kõva häälega naerma. Einoh, muidugi peab igas tüütus junnis viljakat sõnnikut nägema, aga kui me räägime Šotimaast, siis me räägime vihmast. Udust. Pilvedest. Külmast (samal ajal, kui meie Aberdeenis olime, vallutas Suurbritanniat kuumalaine, Londonis oli näiteks 30 kraadi sooja. Meie asukohas aga - pluss 17. Ja see pidavat soe olema!). Kui sa nüüd sinna looduse poolt masendavasse keskkonda tekitad meelega absoluutselt ja täielikult halli linna ja ütled selle kohta "hõbedane", siis see kõlab küll nagu üks suuremat sorti enesepettus.

Turistidega tundus sealmail tõepoolest kehvasti olema. Natuke naljakas oli enne reisi lugeda Aberdeeni linna tutvustavalt lehelt, et "siia tullakse lähedalt ja kaugelt, mõned suisa Norrast!" Aga noh, eks kusagil maailma äärel olijad peavad õnnelikud olema sellegi üle. Hotell oli täitsa okidoki (eriti hommikusöök, kus pakuti kohalikke black pudding'i ja haggies-nimelisi kohalikke hõrgutisi), kui üks asi välja arvata (mis polnud küll hotelliga seotud, aga ikkagi): kajakad. Öösel akent lahti hoida ei saanud, sest need raiped kiljusid 24/7. Meri kusjuures oli meist ikka hea paari kilomeetri kaugusel, aga need tulevad ja röögivad sul aknast sisse. Kinnine aken küll aitas pisut, aga siis jäi värskest õhust puudu. Nokk kinni - saba lahti. Kuigi neil kajakatel tundus olevat koguaeg täpselt risti vastupidi.
Selles hallikas-pruunis monstrumis asub John Lewise kaubamaja
Linn ise - kui nüüd see hall teema kõrvale jätta - on eelkõige ostlejatele suunatud. Neli kaubanduskeskust, igaühes paarkümmend kuni sadapaarkümmend poodi, asuvad kõik üksteisest nägemiskauguses. Kaubavaliku üle kurta ei saanud ja kuna üsna värskelt oli toimunud Brexit, mis naela kursi meeldivalt alla viis, ei jäänud meiegi ostuhullusest puutumata.
Üldises tänavapildis jäi silma ka selliseid ehitisi, millega oleks täitsa tahtnud lähemalt turistina tutvust teha (nagu näiteks kohalik raekoda, mis nägi välja, nagu tõeline keskaegne loss), aga see polnud vist avalikkusele avatud.
Raekoda

Betooni, graniiti ja asfalti oli seal linnas küllaga. Kui me aga hotellis küsisime, et kus kandis siin rohelust käiakse nautimas, siis ega selleks otse kesklinnas tõepoolest erilist võimalust ei ole. On küll üks pargi nime kandev koht, aga see oli pigem selline paarikümne puuga puiestee, mille mõlemas otsas oli maanteesild ja mida ühelt poolt ääristas suur raudtee, teiselt poolt linnatänav.
Pilt tehtud pargi ühest otsast, teine ots paistab
Suuremates parkides puude kallistamiseks oleks pidanud linnamürast paar kilomeetrit eemale sõitma, aga nii suured loodusesõbrad me nüüd ka polnud.
Mõni päev hiljem, suurte ostukottide võrra rikkamate ja üldsegi mitte väga palju rahast vaesematena, asusime taas teele Oslo poole. Meie lennufirma on nii pisike, et isegi selles väikses Aberdeeni lennujaamas, kuhu lendabki vist kokku umbes viis lennufirmat, ei olnud tal isegi eraldi lauda avatud. Selleks, et oma pagasi ära anda, pidid ühe teise lennufirma esindaja juurde minema, tema logis siis eraldi keskkonda ja tegi meie check-in'i ära. Lennuki peale minek oli aga selline, mida mina pole küll oma lühikese elu jooksul varem kogenud. Kui ekraanile ilmus Oslo lennu juurde märge "pardaleminek", tuli ootesaali üks härrasmees, kes hüüdis kõva häälega: "Oslo lennule minejad, minu järgi palun!" Võttis meid kõiki (noh, meid ainult kümmekond oligi) nagu lasteaialapsi enda järgi haneritta ja viis meid läbi koridoride. Ühel hetkel peatus, võttis välja võtme, avas ühe ukse, palus meid kõiki sisse minna, tuli ise viimasena järgi ja sulges ukse. Nüüd me olime siis nagu akvaariumis - kõik seinad klaasist ja ühestki avausest välja ei saa. Meie rühmajuhil läks veidike aega, enne kui ta teise ukse võtme üles leidis ja vabandas samal ajal, et need on turvalisuse nõuded ja et see olukord on ajutine, andku me väga andeks. Eks me muidugi andsime, mis sa seal akvaariumis ikka väga pretensioonitsema hakkad, lasevad veel vee ka sisse, vaat siis... Mõne aja pärast läks lennuväljapoolne uks siiski lahti ja meid lubati lagedal väljal ootava lennuki poole siirduda. Privaatlend Oslosse võis alata.

Küsisin sellelt hotellineiult, kes meid esimesena tervitas, et kuidas siis Brexit sündmuste keskel olijale tundus. Teadaolevalt oli ju Šotimaa väga selle vastu, et Suurbritannia EL-ist lahkuks. Ta ütles, et eks see esimestel päevadel paraja segaduse ja peataoleku tekitas, aga nüüd ollakse maha rahunenud ja vaadatakse, kuidas elu kulgema hakkab. Mis on väga õige mõte. Meie vaatasime ja ootasime ka, et kas ja kuidas too sündmus meid võiks mõjutama hakata. Ei pidanudki kaua ootama. Septembrikuu esimestel päevadel anti teada, et meie Norra seiklus pikeneb veel ühe aasta võrra.
Säh sulle liblika-efekti.