Pühapäev, 11. märts 2018

On asju, millest ei räägita

Lugedes tänaseid Eesti lehti oli natuke üllatav avastada, et seal leidis ära kajastamist ka Holmenkollenis suusatamise MK-etapil toimunud rahutused publiku seas (https://maailm.postimees.ee/4435481/norras-sai-spordihuviliste-tunglemises-viga-vahemalt-uheksa-inimest). Selles mõttes et jah, siseriiklikult tekitas see ka laineid, sest sellist asja pole varasematel aastatel juhtunud. Sellest hoolimata ma ei uskunud, et see kusagil mujal uudistekünnise ületaks. Olgem ausad, maailma mastaabis ei ole see asi, mis vääriks ära märkimist. Ja kui olukord oleks vastupidine olnud (ehk näiteks Otepääl oleks rahvas kaklema läinud), siis päris kindlasti poleks sellest Norra ajakirjanduses sõnagi olnud. Kust ma seda tean? Nooh, mäletate ehk kuupäeva 24. veebruar? Seesama, mis kogu Eesti rahva uhkusest õhetama pani, mis mähkis New Yorgis Empire State Buildingu sini-must-valgesse rüüsse ja mis oleks sama teinud Rio de Janeiro kuulsa Kristuse kujuga (kui ainult ilmastikuolud asja poleks ära rikkunud)? Kuidas meie kallid naaberriigid Soome, Läti ja Leedu tegid igaüks meeldejäävaid kingitusi? Muidugi mäletate, miks te ei peaks. Ja nüüd ma ütlen, kuidas Norra pidas meeles Eesti suurt juubelit: mitte kuidagi. Jep - mitte ükski ajaleht, mitte ainumas tele- ega raadiokanal ei maininud asjaolu, et nende "peaaegu" naaberriik tähistab erakordset ja ümmargust sünnipäeva. Mitte poole sõnagagi. Küsisin kohalike käest ka, et millest see võib tingitud olla. Nad kehitasid vabandavalt õlgu ja ütlesid, et eks norrakad kipuvad väga enesekesksed olema. Kõik mis jääb põhjamaadest väljapoole, seda lihtsalt pole olemas (kui see just USA pole). Mis selgitab ka asjaolu, et pea ükski norrakas, kellel puudub lähem kokkupuude Eestiga, ei tea isegi seda, kuskohas see asub (missest, et Oslo ja Tallinna vahel lendab kolm lennufirmat, neist kaks pea igapäevaselt), rääkimata sellest, mis on Eesti pealinn (parimal juhul teatakse Riiat, Tallinna nime kuuldes tehakse nägu, nagu ma mõtleks ise kohanimesid välja), mis keelt seal räägitakse (loomulikult vene, mida siis veel!) või et Eesti on Euroopa Liidu liige (see tuleb mõnikord isegi ametnikele üllatusena). Nii et kõigile neile, kes arvavad, et Eestis toimuv läheb kellelegi väga korda ja et äkki me teeme endale mingite tegudega endale häbi - pole vaja muretseda, meie olemasolust ei olda teadlikud isegi mõnesaja kilomeetri kaugusel. Siinkohal pean muidugi ära mainima, et Norras on olemas ka tulihingelised Eesti fännid, kes vääriliselt ka riigi 100. sünnipäeva tähistasid. Neid pole palju, aga nad on olemas.

Viimasel ajal on norrakatega üldse midagi imelikku lahti. Siiani vaat et liigseski rahulikkuses süüdistatavate viikingite kohta võib ainuüksi viimasel nädalal (lisaks Holmenkolleni-mäsule) lugeda sellised pealkirju: "Taani-Norra vahel seilaval kruiisilaeval läksid 35 norrakat omavahel kaklema", "Oslos peksid viis meest ohvrit golfikepiga", "Oslos rünnati ja rööviti ratastoolis naist"... Ju siis on mingi allasurutud raev, mis vajab väljalaskmist. Ja kui te arvate, et ainult Eestis on kõlupead, kes tõsise näoga räägivad vajadusest hümni sõnad ümber kirjutada, siis ei. Norras on sotsialistliku partei üks liidritest võtnud endale püha eesmärgi muuta hümni sõnad kaasaegsemaks. Kui Eestis tahetakse Jumal hümnist välja visata, siis Norra puhul on teemaks sugude võrdsus - näiteks rida "Ja emad nutsid" pidavat olema kaasaja kontekstis täiesti ajale jalgu jäänud. Õnneks on selles küsimuses mõlemal riigil ka mõningad sarnasused: terve mõistus tundub (vähemalt hetkel) võidutsevat.

Kui kurioossetest lugudest veel rääkida, siis hetkel toimuvad Norra parlamendihoones ja selle ümbruses rekonstrueerimistööd. 2011. aastal, kui ettevõtmist alles planeeriti, oli tööde eelarve 70 miljonit NOK-i (ehk siis 7-8 miljonit eurot, olenevalt valuutakursist), nüüdseks on see kasvanud 2,3 miljardi kroonini (230-240 miljonit eurot). Vaat see on alles eelarvestamine! Selline laristamine on isegi naftarikaste norrakate jaoks liig mis liig, nii et hiljaaegu pidi selle jama pärast parlamendi spiiker tagasi astuma. Aga tööd käivad edasi.

Ja muide, kui kellelgi peaks kuskil vedelema mõnest Norra reisist vanu 100- või 200-krooniseid (need on sellised, mille ühel küljel on mõne kuulsa norraka portree), siis tasuks need kiiremas korras ümber vahetada, sest need kaotavad alates 30. maist 2018 kehtivuse.



Reede, 2. märts 2018

Ma tahtsin lihtsalt viisakas olla

Sündmus: Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine.
Toimumiskoht: Oslos asuv Vulkan Arena.

Hämarasse saali on valgumas kutsutute massid. Hea küll, mitte päris massid, aga üle saja inimese kindlasti. Toolid täituvad tasapisi, kuid nagu ikka (ja see pole muide üldse ainult eestlastele, vaid ka kõikidele teistele rahvustele omane), kipuvad esimesed paar rida üsna tühjaks jääma. Ma tean, et lavale on tulemas klassikalise muusika pianist. Küllap on tal üsna ebamugav, kui kogu rahvas temast nii kaugel istub, selliselt kaob kogu sündmuse intiimsus ju ära. Tahan viisakas olla ja anda vähemalt enda poolt parima, et artist ennast paremini tunneks, seega asetan enda istmiku siis kõige esimese rea pea kõige keskmisele kohale. Sest mida siin ikka karta, ega see mingi šõuetendus pole, kus esiridades istujad potentsiaalselt naerualusteks võivad sattuda. Mõned julgemad on minu kõrval veel, kuid suuremalt jaolt on minu vahetus läheduses tühjus.

Kontsert algab. Saadik peab kõigepealt ilusa kõne Eestist, meie vabaduseihast, saavutustest ja tulevikuvaatest. Seejärel tutvustab lühidalt pianisti, keda väidetavalt peetakse "meie aja Franz Lisztiks" ja "klassikalise muusika Quentin Tarantinoks". Viimane väide ajab saali naerma, minul aga tekib kergelt halb eelaimdus. Quentin Tarantino ja klassikaline muusika ei tohiks väga ühte lausesse sobida. Sellest hoolimata jään oma kohale. Hetk hiljem saabub lavale valgete prilliraamidega, lillelise mustriga ülikonnas artist, kes mikrofoni äärde jõudes rahvast aplausi eest tänab. Kõva häälega. Väga kõva häälega. Ja üldse mitte viisil, mida võiks ühelt klassikalise muusikaga tegelevast artistist oodata. Ta tutvustab ennast, nimi on Aksel Kolstad. Millele järgneb (üsna ootamatult) püstijalakomöödia stiilis väga värvikas kirjeldus sellest, kuidas ühel Hong-Kongi kontserdi korraldajal tema nime väljaütlemine kuidagi ei tahtnud õnnestuda ja lõpptulemusena "Aaasss-hõuuul"-iks moondus. Seejärel istub ta klaveri taha ja mängis oma tõlgenduse ühest Rahmanonovi palast. Vist mängib hästi, ma pole kahjuks selles osas spetsialist, aga teadjamad pärast ütlesid, et oli hea küll. Lugu läbi, jätkab ta oma lugude vestmist, võttes seekord abiks saksa keele aktsendi. Jutu sisu polnud midagi märkimisväärset, kuid ühel hetkel on tal selle numbri sees vaja pöörduda isiklikult kellegi poole publiku seas...

Taolistes olukordades olen ma alati olen mõelnud, et selle inimene nahas ei tahaks ma küll olla, kellele lavalt ebatervet huvi hakatakse tundma. Esiteks ei meeldi mulle tähelepanu keskpunktis olla. Teiseks hakatakse selle inimese üle tavaliselt mingit nalja viskama, mis võib, aga ei pruugi naljaks olla. Kolmandaks kardan ma, et ei saa lavalt tulevatest küsimustest-juhenditest korralikult aru, mis tähendab, et ma teen ennast veel lollimaks kui vaja. Ühesõnaga, kui selline oht on mingilgi määral olemas olnud, et lava peal olija võib kedagi publiku seas pihtide vahele võtta, olen ma ennast paigutanud kuhugi saali taha nurka või sellisesse kohta, kus ümberringi on piisavalt palju inimesi, et sihtmärgiks langemise tõenäosuse miinimumini viia. Praegusel juhul ei oska ma seda karta, sest minu parima teadmise kohaselt on siiski tegemist klassikalise muusika kontserdiga. Mis tõenäosus on, et selle vältel tüüp klaveri tagant millekski muuks kui publikule kummardamiseks püsti tõuseb?

Ja siin ma nüüd siis oma tõenäosusteooriga olen. Nagu metskits avatud lagendikul otse jahimehe püssi ees. Selle eest juba plehku ei pane. Tõsi, mu ümber on ka teisi "metskitsi", aga millegipärast on tal vaja oma relv just minu poole suunata. Õnneks ei midagi hullu, lavale ei kutsuta ja prääksuga kükke ei pea tegema, aga minu jaoks on ebamugavuse piir juba oma nime ja perekonnastaatuse ütlemisega ületatud. Natuke minu üle nalja heitnud, läheb ta klaveri taha, mängib veel ühe loo (seekord Arvo Pärdi klaveripala), mille järel teeb ta järgmise sketši, seekord india aktsendiga Oprahi mängides. See on suht piinlik, nii et ma vaatan rohkem põrandale, kui tema poole. Mida lugupeetud pianist loomulikult märkab ja sellest ka kogu saalile teada annab. Olles saanud veidi veel minu üle nalja heita, küsib ta lõpetuseks: "Kas tahad, et ma loen su mõtteid?" Olles saanud jaatava vastuse, teeb ta laval grimasse ja väänleb, justkui mingit ilmutust saades ja ütleb: "Ma arvan... ma arvan... et sa mõtled.... et sa ei istu kunagi enam ühelgi kontserdil esimesse ritta!"
Mille osas on tal absoluutselt õigus.

Aga ma püüdsin ju lihtsalt viisakas olla.