Kolmapäev, 16. september 2015

Tere tulemast "käib-kah"-maale ehk asjad, mis vajavad harjumist. 1. osa

Mulle meeldivad t-särgid. Päriselt. Kui nad on kvaliteetselt tehtud, siis on nad mõnusad igal aastaajal. Hea t-särk peab olema õhukesest riidest, mitte väga suure ega liiga väikse kaelusega, istuma seljas mitte "minu-särk-on-minu-nahk"-stiilis, nagu seda musklites ööklubi-hundid ette kujutavad, vaid kergelt lohmakalt, vajumata seejuures kotti. Lisaks - kuna särk on sageli üks esimesi kohti, kus pilk peale jääb - peaks see kandja kohta midagi ütlema. Ja vaat see viimane on üheks suurimaks takistuseks, miks ma ei suuda kaubandusvõrgustikus enam normaalseid särke leida. Tuntud spordifirmade särgid on omaette maailm. Ma ei kanna neid põhimõtteliselt, kui nende logo ei ole just väga tagasihoidlik. Milleks pean ma maksma kõva raha hilbu eest, kus logo laiutab üle terve kõhu, et siis ringi liikuda nagu elav Nike'i või Adidase reklaamtahvel? Tavaliselt maksab ikka reklaami tellija reklaami kandjale peale, aga näe, riiete maailmas maksavad reklaamijad ise. Ja mitte vähe. Eriti naljakas on veel äraspidine reklaam, kus rämedalt ülekaaluline tüüp libistab pargipingil õlut, suure Nike-logoga särk seljas "Just do it!" Mõne firma puhul peaks aga assotsiatsioonidega ettevaatlik olema. Ma mõistan küll, et on olemas Superdry-nimeline ettevõte, aga kui vastutulev neiu kannab suure kirjaga "Superdry Women" särki, siis... Aga okei. Spordiriiete osas saan ma mingi nurga pealt isegi aru. Inimesed on sportlikud (kui need õllekõhtudega tüübid välja arvata) ja tahavad seda kõigest väest demonstreerida. Lasku käia. Siis on veel põhimõttelised brändi-peded (kelle hulka ma kahjuks samuti ei kuulu), kes "Tommy Hilfiger"-i ja "Dolce&Gabbana" siltidega näitavad, kui ostuvõimelised nad on. Näe, oleks võinud ilma brändita 2-eurose särgi osta, aga mul on raha, et osta 30-eurone särk. Ja ärge tulge mulle rääkima juttu stiilis "kvaliteetne asi ongi kallis". Sellest ajast alates, kui suurfirmad üksmeelselt oma tootmise Hiinasse ja teistesse odavatesse riikidesse kolisid, ei ole kvaliteedil mingit vahet. Või kui on, siis kindlasti mitte kahekümnekordset. Aga hea küll, sulle meeldib mingi bränd, sa tahad seda mingil põhjusel demonstreerida, lase käia. Turundusosakond on head tööd teinud. Aga muude, mitte nii firmakate särkide puhul, mida mina otsin, võib küll hulluks minna. Praktiliselt 90% neist kannavad täiesti arusaamatul põhjusel kirjasid, mis Eesti või Norra tingimustes on kas täiesti või osaliselt absurdsed. Peamiselt haibitakse mingeid USA linnasid või osariike. No tõsiselt - kui mulle New York või San Francisco hea mulje jättis, siis ma ostan selleteemalise särgi sealt, mitte ei tule seda kuskile Tallinnasse või Oslosse tegema! Lisaks veel mingid siinmail täiesti tundmatud ameerika ülikoolid, pallimängu-tiimid, kolledžid, klubid, "East Coast" rannapatrullid ja isegi bensiinijaamad! Milleks? Kui ma neid kohti külastanud olen ja tahan neist mälestust kaasa võtta, siis ma ostan ju kohapealt. Või kas kellelgi on tõesti tekkinud mõnes Prismas šoppamas käies tunne, et "assamait näe, mõtlesin just seal highway 73 peale jäänud bensukas, et juba äge koht, peaks midagi siit ostma ja unustasin ära, aga näe, õnneks siin on just see, mis mul vaja!"? Ja veel ägedam on veel kümnete eri mallide kaupa müüa mingeid surfi-teemalisi särke. Halloo, kaupade sisseostjad! Riigis, kus on 11 kuud sügist ja surfamine on pigem väga väikese seltskonna nišiharrastus, ei ole mõtet pakkuda kahekümnes eri värvitoonis "surfing forever"-stiilis rõivaid! Või on meeste osakonnas särgid, millele on suurelt joonistatud meela naisterahva (näiteks Marilyn Monroe) nägu. Üle terve särgi. Nii - ja kuhu ma teie arust sellise särgiga minema peaks? Või mida see minu kui kandja kohta ütleb? Et ma otsin sellist naist? Tunnen ennast sisimas Marilynina ja tegelt tahaks ma kanda naisteriideid? Arumõistmatu. Nii ma siis käin mööda riidepoode ja otsin meeleheitlikult midagigi, mida mitte lihtsalt oled sunnitud, vaid ikka tahad kanda. Mõnikord läheb õnneks. Näiteks praegu on mul seljas särk, millel on kiri "If you're lucky enough to be different, don't ever change". Novot. Sellel on mingi tähendus, mingi sõnum, eksole. Aga teate, kui vähe selliseid on?

Teinekord jääb särgikujundajal lihtsalt puudu inglise keele oskusest.



































Mõnikord võib muidugi selliste "sõnumiga" riietusesemetega ämbrisse ka astuda. Leidsin nimelt paar aastat tagasi hilbu, kus oli kiri "Tell me something I don't know". Väljendina on see kasutuses sellise üleoleva "sa ei suuda mind millegagi üllatada"-stiilis repliigina - no keegi ei hakka ometi sellest tekstist otsetõlget tegema ja tegelikult ka mulle rääkima asjadest, millest ma tema arust teadmisi ei oma. Arvasin mina. Ohjah. Londonis pidas mind kinni politseinik (pole raske arvata, kas süda hakkas halba aimates kiiremini lööma) ja ütles, kui kõrge on Big Ben. "Seda sa ju ei teadnud!" oli tal võidurõõmus nägu peas. Mhmh. Samamoodi ei teadnud ma ka seda, et mul see särk seljas on, nii et ma võisin oma "WTF?!" näoga üsna kohtlase mulje jätta. Kopenhaagenis hakkas aga tänaval üks mees mulle seletama mingit murdudega seotud matemaatilist võrrandit. Ilma igasuguse sissejuhatuseta. Kohe mitu minutit järjest. Pärast kolme-nelja sarnast episoodi ma seda särki enam selga ei pannud.

Aga kuna ma tegelikult ei plaani moenõustajaks saada, vaid hoopis aeg-ajalt oma tegemistest aru anda, siis tagasi Norra eluolu juurde. Tuleb tunnistada, et alguses ma ei teadnud, kas üldse on neid asju, mis niiväga harjumist vajavad. Pärast kolme aastat Taanis elamist ei tundunud siinne elu kuigi palju erinev: samasugune põhjamaine ellusuhtumine, samasugune rahulik olelemine, turvaline keskkond, naeratavad inimesed... Aga nagu ikka, mida kauem ühe kohapeal oled, seda suuremaks kasvab võimalus, et üks või teine asi su kulmukaare atmosfääri poole teele saadab.

Asi, mis paneb mind Norra puhul kõige rohkem imestama on see, et kuigi tegemist on Euroopa ühe rikkaima riigiga, ei paista see mitte kuskilt otsast välja. Kui me elukohta Oslosse otsisime, siis ma arvasin, et küllap on siinne üüriturg lihtsalt nii elav, et head kohad lähevad kohe ära ja pakkumisse jäävad ainult need kõige viletsamad. Ilmnes, et päris nii see ei ole. Üüripinnad lihtsalt ongi kohutavas seisus. Jah, kui on vaja enda elamist korrastada, siis ei ole norrakal rahast kahju. Aga kui ta on kunagi kas ise ostnud või saanud vanematelt päranduseks pinna, mida välja üürida, siis seal tehakse ära ainult hädavajalik: värvitakse seinad, vahetatakse katkiläinud kodumasinad ja võib-olla veel mingit nipet-näpet, nii et lõpuks võib öelda: käib kah. See, et maja vajaks juba ammu kapitaalremonti, torustik on umbes, seinad-uksed-aknad lasevad külma läbi, pole asi, mis vajaks muretsemist. Vähemalt mitte nii kaua, kui leidub üürilisi, kes sellise avariilise pinna eest jätkuvalt hingehinda on nõus maksma.
See jutt ei käi muide ainult eramajade, vaid ka ühiskondlike hoonete kohta. Poiss käib mul ujumistrennis. Korralik pealinna ujumisklubi. Või nii ma ette kujutasin. Bassein ise on küll puhas, selle kohta ei saa midagi halba öelda. Aga "kuiva trenni" tegemiseks eraldi ruumi pole, selleks kasutatakse ujula sissepääsu ees olevat ootesaali. See aga tähendab, et kui lapsed teevad maas kõhulihaste harjutusi või kätekõverdusi, siis väljast tulijad peavad oma poriste jalgadega nende vahelt aeg-ajalt läbi sõeluma. Trennitegijad ei tohi muidugi lasta ennast sellest segada.
Pealinna ujumisklubi riietusruum

Ujula garderoob on nagu pommiauk - ripplagi ligadi-logadi, osad paneelid veekahjustustega, osad katkised, osad üldse puudu. Eelmised riietusruumi kapid olid nähtavasti seinte külge kinnitatud, aga kui need eemaldati, ega siis neist jäänud auke kinni hakatud kinni lappima, las nad olla! Põrandad ära kulunud, ventilatsioon jupsib iga paari kuu tagant, WC uksed on ilma linkideta ja ära vajunud. Vaatad seda ja mõtled küll, et kuhu iganes ma sattusin, aga kindlasti ei saa see olla Euroopa jõukaima pealinna spordiklubi. Aga kohalikud ei tee sellest suurt probleemi. Tunnistavad, et veidi kulunud on, aga käib kah.


Olles nüüd mõnda aega Oslos elanud ja ringi käinud, julgen öelda, et see "käib kah" on omamoodi elustiil. Seda kohtab pea igal pool. Näiteks needsamad lamavad politseinikud, mis meid esimesel päeval autolakke lennutasid (nüüd Tallinnas ringisõites märkasin, et neid on tekkinud ka siinsetele kõrvaltänavatele) - no ei ole raske neid natukenegi märgatavateks teha. Maalige sinna peale ruudukesed, pange tee äärde mingid väiksed triibulised postid, midagigi, mis annaks tulevasest autolõhkujast märku. Aga ei. Paneme tänava otsa "30-ala" ja käib kah. Kõrvalteede auklikkus on kohati ka selline, et kodune Tallinna-tunne on kerge tekkima. Tõsi, mingi aja tagant siiski võetakse vaevaks neid kuumaastikke likvideerida, aga see käib kuidagi valuliselt aeglaselt.

Või siis jalgrattateed. Me siin Tallinnas nuriseme, et näe, puhktist A punkti B saad mööda jalgrattateed küll, aga vaat kui tahad edasi punkti C saada, siis pead vahepeal sõidutee ääres sõitma. Õudne jama onju. Mhmh. Te tulge vahepeal ratastega Oslosse ja ma garanteerin, et tagasitulles hakkate te Tallinna linnavalitsusele hoosiannat laulma. See on ikka täiesti košmaar, mis hakkab toimuma, kui lumi ära sulab ja märkimisväärne hulk norrakaid oma kaherattalise sõbra kuurist välja võtavad. Kuna jalgrattateed algavad täiesti müstilisest kohast ja lõppevad ei-tea-kus, vahepeal liiguvad kõnniteele, siis jälle sõidutee serva ja lõpuks kaovad täiesti ära, on kohalikud käega löönud ja sõidvad nii, nagu juhtub. Reeglina tähendab "nagu juhtub" seda, et nad kärutavad lihtsalt sõiduteel. Sõiduteed on aga reeglina kitsad ja käänulised, mis tähendab, et autoga jalgrattast möödasõit on alati seotud märkimisväärse riskiga. Lisaks pead sa koguaeg mõistatama, mis mõte selle kiivriga kaetud peanupu sees seekord liigub. Pole sugugi harv juhus, kui sa pärast paari kilomeetrit käänulisi teid ratturit jälitanuna oled lõpuks ometi  jõudnud ühe sirgema lõigu peale, kus saaksid gaasipedaali sügavamale vajutada ja temast mööduda, kui äkitselt sirutab tema lihtsalt oma vasaku käe välja (kui sirutab) ja... läheb! Kas ta vaatas enne seljataha? Ei. Kas ta veendus, et see manööver on ohutu? Ei. Tema lihtsalt läheb! Mis tähendab, et see pedaalide mäng, mis sul autos toimub, meenutab nagu mingit äraspidist kaerajaani: pidur (jalgratturi jälitamine)-gaas (jalgratturist möödasõidu alustamine)-pidur (jalgratturi ootamatu manööver)-gaas (lõpuks ometi vaba tee)-pidur (järgmine jalgrattur). See jama on kuuldavasti kestnud juba aastakümneid ja igal aastal arutatakse selle üle, kas äkki peaks Oslosse ja selle lähiümbrusesse ehitama normaalse jalgrattateede võrgustiku. Arutamisest pole kahjuks kaugemale jõutud ja praegu ma isegi ei kujuta ette, kuhu neid teid ehitada saaks - aegade jooksul on linn pidevalt laienenud ja alad, kuhu varem oleks võib-olla isegi saanud midagi rajada, on nüüdseks täis ehitatud. Seal aga, kus oleks ruumi ehitada (näiteks asulatest väljas), seda lihtsalt ei tehta. Selle asemel pannakse teele, kus kummaski suunas on üks rida ja kiirusepiiranguks 70 km/h, üles märk, millel on kujutatud jalgratturit ja juures tekst: "Jaga teed!" Käib kah.

Meil tehakse just praegu maja peal remonti. Või mis remonti, lihtsalt kogu maja värvitakse üle. Millegipärast otsustati helehalli kasuks. Siiani oli kollane. Aga no kui ilm on niikuinii 11 kuud selline hall ja sombune, siis ei sobi ometi selline rõõmsam värv kohe kuidagi. Äkki tõmbab mõne elaniku kaamosest välja või ilmub koju jõudes veel naeratus näole - seda ei saa ju lubada! Ikka tuleb halliks teha. Õnneks vähemalt mitte mustaks.

Must maja musta aia taga. Vähemalt aknaraamid on rohelised :)
Neid musti maju muide, on täiesti hämmastavalt palju. Täiesti kohe süsi-süsimustad. Mõnel on aknaraamid ka mustad. Ja siis on majal aed ümber, see ka täitsa must. Ma ei tea, kas nende asukad magavad päeva ajal kirstudes ja liiguvad ringi ainult öösiti, aga selline mulje jääb küll.








Okei, meie oma tuli hall, osaliselt ka valge. Ja siis vaatad, kuidas seda siis tehakse. Kuskilt kiviseinalt on värv maha koorunud? Pole viga, kraabime lahtise osa maha ja siis pintseldame kõik üle. Tulemus? Kuumaastik. Erinevad lihvimismeetodid, pahtlid ja muud siledust tekitavad vahendid on ilmselgelt liigne luksus. Käib kah! Tööde tähtaeg oli augusti lõpp. Praegu on septembri keskpaik ja töö käib täie hooga. Kui just vihma ei saja. Aga sajab päris tihti. Kus meil kiiret?
Mingi värvimise käigus oli vaja lahti võtta meie ukse kohale paigaldatud numbrid ja tähed - iga täht ja number eraldi kinnitusega: üleval reas maja number 2C, alumises reas korteri number 1. Pärast värvimist pandi numbrid tagasi, aga C-täht oli millegipärast tagurpidi, nagu noorkuu. Nägin siis paari töömeest ringi liikumas, näitasin neile, et kuulge, pisut valesti läks, lubasid ära parandada. Parandasidki. Nüüd on ukse kohal silt 21C. Ja no see nüüd ei "käi kah" küll kuidagimoodi!

Jätkub...