Aastaid-aastaid tagasi, kui ma oma praeguse abikaasaga sugugi mitte seaduslikus kooselus ei elanud, aga siiski koos olime, läksin talle Rootsi külla - töökoht oli seal. Et tal oli just puhkus algamas, siis pidime hiljem koos Eestisse tagasi minema. Saatuslik päev jõudiski kätte, olime oma asjad pakkinud ja asusime sadama poole teele (tollal olid lennukipiletid kohutavalt kallid ja Rootsist ostetud kruiisipiletid täieliku võileivahinnaga). Õue jõudnuna avastas mu teine pool, et piletid olid korterisse jäänud. Mis seal's ikka, läksime tagasi. Kuid siis tuli eelmisest oluliselt ebameeldivam üllatus: ka võtmed olid tuppa jäänud. Ma ei tea, kuidas tänapäevased korterelamud Stockholmis on, aga tollal oli tavaline, et uks sulgus snepriga st. väljudes läks uks lukku ja võimalus tagasi saada oli ainult võtmega. Maja hooldajal on muidu varuvõti olemas, aga teda polnud võimalik kätte saada, seega pidime kutsuma lukuabi. Selle saabumisega läks jälle aega, nii et pärast tolle aja mõistes täiesti kohutava rahasumma maksmist ja võtmete kättesaamist jäime ka laevast maha. See poleks vast kõige hullem olnud, võinuksime ju järgmisel õhtul laeva peale mainna, aga olime lubanud oma kruiisipileti teise poole ärakasutamiseks ühele teisele perele (tollal oli veel võimalik nii teha, et ühe otsa sõidavad ühed, teise teised). See aga tähendas, et need piletid pidid kindlasti järgmiseks õhtuks Tallinnasse jõudma. Okei, kihutasime siis lennujaama. Seal öeldi meile, et jah, lennuk on olemas, lennukis on kohti ka, aga kahjuks on juba värav kinni. Meie paluvate nägude peale võttis piletimüüja siiski väravaga ühendust ja ilmnes, et lend hilineb. Pärast ai-kui-valusalt kõrge piletihinna tasumist kihutasime värava poole. Tõepoolest, lend hilines. Ja hilines nii palju, et ühel hetkel teatati pilootide tööpäeva lõppemisest. Suurem osa reisijatest sai teiste lendude peale jagatud, ainult viimaseid kahte (ehk meid) polnud kuhugi panna. Õieti oli küll - hotelli, kus me pidime hommikuse lennuki väljumist ootama. No vähemalt selle peale me mahtusime, nii et jõudsime õigeks ajaks Tallinna sadamasse. Sadamas hakkasin igavuse pärast lugema piletile kirjutatud informatsiooni ja oma õuduseks avastasin, et kui kruiisipileti esimene pool on kasutamata jäänud, siis teist poolt kasutada ei saa. Läksin ruttu kassasse ja kasutasin kogu oma olematut veenmisjõudu, et seda reeglit painutada, aga ei. Mitte mingit võimalust. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui pidime täishinnaga ühe otsa pileti ostma (ja Eesti poolelt viimasel hetkel pileti ostmine polnud üldse mitte odav lõbu). Jäi õige vähe puudu, et kogu see meeleheitlik pingutus oleks asjatuks osutunud, sest veel viis minutit enne laeva väljumist saime kõne, et perekond, kellele pilet oli ette nähtud, istub kuskil lumetormises Tallinna ummikus...
Ma ise olen nimetanud seda "Mis siis saab, kui..."-kogemuseks. See on selline kogemus, mille reaalsuses tekkimisse sa ei usu, aga mingil hetkel pead selle läbi elama. Ehk praegusel juhul "Mis siis saab, kui me hakkame Eestisse minema ja piletid koos võtmetega jäävad korterisse luku taha". See on ju midagi sellist, mille peale ei taha mõeldagi. Õieti võid ju mõtlema hakata, aga kusagil tuleb piir ette - see tundub nii ebameeldiv ja sürreaalne, et ühest hetkest lihtsalt vangutad pead või väristad õlgu ja mõtled ilusamate asjade peale. Aga mõnikord, nagu eelpool näha, tuleb selline asi reaalselt läbi elada. Mõnikord jäävadki piletid koos võtmetega korterisse luku taha ja enam ei ole õlgade väristamisest ja ilusatest mõtetest abi. Sa peadki reaalselt selle olukorraga tegelema.
Mõtlesin just täna hommikul, et viimasel ajal on selliseid "Mis siis saab, kui..."-kogemusi tekkinud kohe järjest:
- Mis siis saab, kui Brexiti pooldajad võidavadki?
- Mis siis saab, kui Keskerakond tulebki Eestis võimule?
- Mis siis saab, kui Trump võidabki valimised?
Eks varem oligi selline tunne, et seda ju ei saa tulla. See pole lihtsalt võimalik. Mõtleme parem ilusate asjade peale.
Kui nüüd siis selles "Mis siis saab, kui..." reaalsuses olla, siis tuleb tõdeda, et tegelikult - ega midagi erilist saagi. Brexit on jah, ebameeldiv kindlasti - eelkõige Briti kuningriigi enda alamatele ja nende külalistele - ent maailm sellest ei lõppe. Keskerakond võib ju veidi paati kõigutada, aga olen pigem nõus nendega, kes ütlevad, et Eesti on niikuinii pigem tsentristliku valitsusega olnud, see väike liikumine natuke parempoolsusest pisut vasakpoolsusesse ei tähenda katastroofi. Ja mis Trumpi puutub, siis pole nähtud veel presidenti, kes oma valimislubadustest kinni peaks. Ei näe põhjust, miks seekord teisiti peaks minema. Elu läheb edasi!
Aa, ja muide - kui Norras tuleb lumi maha ja keegi julgeb seejärel veel suverehvidega sõita, siis jäetakse ta lubadest ilma. Päriselt ka. Vaadates Eesti viimase aja liiklusteateid, soovitaks siinkohal Norrast eeskuju võtta.
kolmapäev, 9. november 2016
neljapäev, 22. september 2016
Liblika-efekt ehk kuidas ma Aberdeenis käisin
Täna hommikul oli meil toas konn. Selline pruun. Oli lahtisest aknast sisse saanud (Oslos on viimastel päevadel totaalne troopika olnud - paar päeva tagasi näiteks 26 kraadi varjus - ja eks maapinna lähedastest avatud akendest võib igatsugu eluvorme sisse sadada). Vaeseke oli täitsa paanikas, kui me teda aidata üritasime. Ei saanud ta mitte aru, et see karp, kuhu ta peaks hüppama, ei ole mitte surmalõks, vaid kõigest lift rohelistele aasadele. Või noh, vähemalt meie majaesisele muruplatsile. Lõpuks õnnestus ta siiski kätte saada ja hoolimata oma viimasest ponnistusest väikesest hingamise praost välja pugeda, sain ta siiski ühes tükis õue viidud. Oli teine pisut ehmatanud olemisega ja ei teadnud kohe esimese hetkega, mida oma kättevõidetud vabadusega pihta hakata, aga lõpuks otsustas siiski põõsaste vahele varju kalpsata.
Kui aga veel kalendri järgi ka päris suvi oli, mõtlesime oma teise poolega, et peaks miski pikema nädalavahetuse otsa kuskil siinsamas Euroopas tegema. Järeltulev põlv oli kenasti vanavanemate kaitsva pilgu all, nüüd oli võimalus natuke omaette olla ja veidi maailma avastada (mida meie lapsed muide absoluutselt ei viitsi teha). Kuna me oleme rohkem sellised linnaturismi harrastajad, siis kõigepealt käisid peast läbi igasugu Amsterdamid ja Pariisid ja Barcelonad, aga lõpuks sai otsustavaks hoopis ootamatu lennupakkumine ühelt Briti saarte lennufirmalt. Ja nii me leidsimegi ennast juuli kolmandal nädalal Oslo lennujaamas, et võtta suund Aberdeen'i poole. Ah et mis koht see veel on? Novot, mul oli sama küsimus, aga kui ma teada sain, et tegemist on Šotimaaga, polnud mul rohkem vaja mõelda. Eelmisest korrast olid Glasgow ja Edinburgh jätnud piisavalt head mälestused ja mis saaks veel parem olla, kui avastada mõnda sellist linna, mille kohta puuduvad nii eelarvamused kui ka teadmised. Aimdus, et tegemist võib olla üsna turistidevaese piirkonnaga, tekkis kohe lennukisse astudes. Kohti oli kogu lennuaparaadi peale kokku ainult 35 ja neistki umbes pooled jäid tühjaks. Võite seega aru saada, miks meil tekkis täitsa privaatlennu tunne. Seda süvendas veel asjaolu, et hinna sees oli lisaks pagasile ka pardal pakutav võiku, kohv, tee, vesi ja isegi vein! Ma küll reklaami ei tee, aga kui teil on sarnaste hindade puhul valida teiste lennufirmade ja BMI Regional'i vahel, siis soovitan soojalt valida viimane :)
Privaatlennu idüll taandus siiraks hämmelduseks, kui me Aberdeeni lennujaamas maandusime. Tuled lennuki trepist alla ja jääd vaatama, et oot, kus see lennujaam siis on? Paremat kätt on mingid üksteise külge ühendatud konteinerid, vasakul, ees ja taga puhas tühjus. Ilmnes, et need konteinerid moodustavadki lennujaama. Astud aga ühest august sisse ja hakkad mööda koridore astuma. Ühel hetkel lähed läbi ruumi, kus seina ääres on nii umbes 20-meetrine riiul ja edasi oledki juba turvatsoonist lahkumise hoiatussildi juures. Oot, aga meil oli ju pagas ka, kuhu see siis tuleb? Igaks juhuks pöördusime tagasi ja küsisime eelmises ruumis olnud neiu käest, et kuhukanti see pagasilint väiks jääda. "See siin ongi!" osundas ta riiulile. Tõepoolest, mõne minuti pärast avanes selle rullikutega varustatud aluse lennujaamapoolses otsas auk ja sealtkaudu hakati kotte-kohvreid sisse lükkama. Ilmselgelt ei piisanud selle pikkusest isegi meie väikse lennu kõikide kompsude äramahutamiseks ja siinkohal astuski mängi too eelmainitud neiu. Tema oli see õnnetuke, kes oma õblukese kehaehituse juures oli sunnitud kõik temani veerevad sumadanid "pagasilindilt" maha tõstma, et see liiga täis ei läheks. Oi, mul oli ta'st kahju, kui esimeste asjade hulgas kohe üle mõistuse suured kasti ja kohvri ristandid saabusid... Ah et kas ma talle appi läksin? Oi ei. Ma esiteks ei suutnud uskuda, et talle selline töö üldse antud on ja kui ma aru sain, et see tõepoolest nii on, tulid juba kohvrite omanikud ja aitasid teda ise. Mõned kompsud jäid aga siiski neiu enda tõsta, sest nagu ma enne märkisin, ei näinud see riiul esmapilgul sugugi pagasilindi moodi välja, mistõttu nii mõnigi lennul olnud kodanik leidis ennast ootamatult lennujaama ootesaalis käsi laiutamas ja abitult oma varanatukest otsimast. Turvatsooni tagasiminemiseks on aga ette nähtud ühesugused protseduurid (olenemate põhjustest) nii suurtes mitmekümne terminaliga kui pisikeses konteinerlennujaamades. Usutavasti said kõik siiski lõpuks oma kotid kätte, meie läksime aga kesklinna viivat bussi otsima. Peatust ei pidanud kaua otsima, see oli otse maja ees, kuid kuigi graafiku järgi pidi transpordivahend iga 15 minuti tagant käima, pidime meie enda küüti suisa 50 minutit ootama. Kui õige aeg käes ja buss ette veeres, astusime peale ja ütlesime juhile peatuse nime, kus me maha tahame minna. Too vaatas meid vabandava pilguga ja ütles, et ta ei tea, kuskohas see asub. Ma püüdsin teda siis aidata ja ütlesin talle meie hotelli nime - tegemist on ka maailma mastaabis üsna suure ketiga - no et selle läheduses. Ta raputas jätkuvalt pead, et ei, ta ikka ei oska meid aidata. Jäigi lõpuks arusaamatuks, kas ta polnud väga kaua selles ametis töötanud või ta tõepoolest ei tea, mis peatustest ta päevade viisi korduvalt ja korduvalt läbi sõidab. Mis seal's ikka, palusime siis pileti lõpp-peatusesse (hinnavahet polnud), istusime maha ja avasime telefonis kõikide abimeeste ema, Google Maps'i. See näitas meile kenasti kõik peatused ära, meie asi oli lihtsalt jälgida, kus me parasjagu paikneme. Tolle ülesande tegi küll pisut keerulisemaks see, et mõned peatused jäeti lihtsalt vahele ja mõnes kohas ei olnud märgitud peatuse nime, kuid muud maamärgid aitasid meil kenasti järge hoida.
Sõidu ajal jäi meil aega ka ümbrust jälgida ja pilt oli... hall. Ei, mitte igav ja ilmetu, vaid sõna otseses mõttes hall. Kõik majad olid seda värvi, vahet polnud kas need olid tellistest, krohvitud või palja betooni kujul. No hea küll, mõtlesime, äärelinna asi, küll kesklinnas näeb värvi ka. Aga ei! Kogu kümnekonna kilomeetri pikkuse tee peal jagus ühe käe sõrmedest, et kokku lugeda mingisugustki värvi sisaldavaid majade fassaade. Oma peatuses maha tulles (mis oli üsna kesklinnas) sama lugu - kõik on täiesti hall!
Asusime oma hotelli poole teele. Nii, nagu ma bussijuhile olin öelnud, oli see tõepoolest suhteliselt peatuse lähedal. Astusime uksest sisse, tervitaseme viisakalt retseptsioonis olnud neiut ja ulatasime inglisekeelset sissejuhatust tehes oma passid. "Ahah, paistab, et me võime eesti keeles rääkida," kõlas teenindaja suust ootamatult. "Aa... ahsoo... Nojah siis..." oli ainus vastus, mis me suutsime kahepeale välja öelda. Ilmnes, et selles Šotimaa kauges nurgas asuvas linnakeses on olemas ülikool ja see olla meelitanud ka meie vastas oleva naishinge sinnamaale. Aga sellega veel üllatused ei lõppenud. Lisaks tollele konkreetsele neiule pidavat sealsamas majutusasutuses töötama veel üks eestlane, kes olevat tema sõbranna (viimatine olevatki olnud see, kes esimese sinna hotelli tööle kutsus) ja seegi polnud veel kõik! Kolmas eestlane, seekord küll meeshing, pidavat töötama hotelli restorani poolel! Ehk siis kuskil kaugel Euroopa nurgas, kuhu Eestist ei vii ainsatki otselendu ja mille olemasolust eeldatavalt sugugi mitte kõigil Maarjamaa kodanikel aimu pole, võttis meid vastu tervelt kolm rahvuskaaslast! Etteruttavalt olgu öeldud, et meil õnnestus sealveedetud nelja päeva jooksul kõigi nendega ka näost-näkku kohtuda ja juttu puhuda. Väga toredad ja abivalmid noored inimesed. Muide, imestus teisi eestlasi kohata oli vastastikkune. Kui me neti teel oma reserveeringu olime teinud ja hotellis töötavad neiud selle avastasid, ei suutnud nad ära imestada, miks peaks keegi Eestist kõige kuumemal puhkuste perioodil just Aberdeeni tulema. Ega me peale "Miks mitte?" vastuse midagi targemat anda polnud.
Aga kui juba eesti keeles rääkida sai, siis ma pidin ära küsima, et mis värk selle halli linnapildiga on. Tuli välja täiesti hämmastav fakt: Aberdeeni linn olla selle värvi täiesti meelega valinud, aga nemad ei näe seda sugugi üksluisuse ega igavuse märgina. Eiei, nemad kutsuvad ennast Silver City'ks ehk Hõbelinnaks. Tunnistan ausalt, et hakkasin selle pealt kõva häälega naerma. Einoh, muidugi peab igas tüütus junnis viljakat sõnnikut nägema, aga kui me räägime Šotimaast, siis me räägime vihmast. Udust. Pilvedest. Külmast (samal ajal, kui meie Aberdeenis olime, vallutas Suurbritanniat kuumalaine, Londonis oli näiteks 30 kraadi sooja. Meie asukohas aga - pluss 17. Ja see pidavat soe olema!). Kui sa nüüd sinna looduse poolt masendavasse keskkonda tekitad meelega absoluutselt ja täielikult halli linna ja ütled selle kohta "hõbedane", siis see kõlab küll nagu üks suuremat sorti enesepettus.
Turistidega tundus sealmail tõepoolest kehvasti olema. Natuke naljakas oli enne reisi lugeda Aberdeeni linna tutvustavalt lehelt, et "siia tullakse lähedalt ja kaugelt, mõned suisa Norrast!" Aga noh, eks kusagil maailma äärel olijad peavad õnnelikud olema sellegi üle. Hotell oli täitsa okidoki (eriti hommikusöök, kus pakuti kohalikke black pudding'i ja haggies-nimelisi kohalikke hõrgutisi), kui üks asi välja arvata (mis polnud küll hotelliga seotud, aga ikkagi): kajakad. Öösel akent lahti hoida ei saanud, sest need raiped kiljusid 24/7. Meri kusjuures oli meist ikka hea paari kilomeetri kaugusel, aga need tulevad ja röögivad sul aknast sisse. Kinnine aken küll aitas pisut, aga siis jäi värskest õhust puudu. Nokk kinni - saba lahti. Kuigi neil kajakatel tundus olevat koguaeg täpselt risti vastupidi.
Linn ise - kui nüüd see hall teema kõrvale jätta - on eelkõige ostlejatele suunatud. Neli kaubanduskeskust, igaühes paarkümmend kuni sadapaarkümmend poodi, asuvad kõik üksteisest nägemiskauguses. Kaubavaliku üle kurta ei saanud ja kuna üsna värskelt oli toimunud Brexit, mis naela kursi meeldivalt alla viis, ei jäänud meiegi ostuhullusest puutumata.
Üldises tänavapildis jäi silma ka selliseid ehitisi, millega oleks täitsa tahtnud lähemalt turistina tutvust teha (nagu näiteks kohalik raekoda, mis nägi välja, nagu tõeline keskaegne loss), aga see polnud vist avalikkusele avatud.
Betooni, graniiti ja asfalti oli seal linnas küllaga. Kui me aga hotellis küsisime, et kus kandis siin rohelust käiakse nautimas, siis ega selleks otse kesklinnas tõepoolest erilist võimalust ei ole. On küll üks pargi nime kandev koht, aga see oli pigem selline paarikümne puuga puiestee, mille mõlemas otsas oli maanteesild ja mida ühelt poolt ääristas suur raudtee, teiselt poolt linnatänav.
Suuremates parkides puude kallistamiseks oleks pidanud linnamürast paar kilomeetrit eemale sõitma, aga nii suured loodusesõbrad me nüüd ka polnud.
Mõni päev hiljem, suurte ostukottide võrra rikkamate ja üldsegi mitte väga palju rahast vaesematena, asusime taas teele Oslo poole. Meie lennufirma on nii pisike, et isegi selles väikses Aberdeeni lennujaamas, kuhu lendabki vist kokku umbes viis lennufirmat, ei olnud tal isegi eraldi lauda avatud. Selleks, et oma pagasi ära anda, pidid ühe teise lennufirma esindaja juurde minema, tema logis siis eraldi keskkonda ja tegi meie check-in'i ära. Lennuki peale minek oli aga selline, mida mina pole küll oma lühikese elu jooksul varem kogenud. Kui ekraanile ilmus Oslo lennu juurde märge "pardaleminek", tuli ootesaali üks härrasmees, kes hüüdis kõva häälega: "Oslo lennule minejad, minu järgi palun!" Võttis meid kõiki (noh, meid ainult kümmekond oligi) nagu lasteaialapsi enda järgi haneritta ja viis meid läbi koridoride. Ühel hetkel peatus, võttis välja võtme, avas ühe ukse, palus meid kõiki sisse minna, tuli ise viimasena järgi ja sulges ukse. Nüüd me olime siis nagu akvaariumis - kõik seinad klaasist ja ühestki avausest välja ei saa. Meie rühmajuhil läks veidike aega, enne kui ta teise ukse võtme üles leidis ja vabandas samal ajal, et need on turvalisuse nõuded ja et see olukord on ajutine, andku me väga andeks. Eks me muidugi andsime, mis sa seal akvaariumis ikka väga pretensioonitsema hakkad, lasevad veel vee ka sisse, vaat siis... Mõne aja pärast läks lennuväljapoolne uks siiski lahti ja meid lubati lagedal väljal ootava lennuki poole siirduda. Privaatlend Oslosse võis alata.
Küsisin sellelt hotellineiult, kes meid esimesena tervitas, et kuidas siis Brexit sündmuste keskel olijale tundus. Teadaolevalt oli ju Šotimaa väga selle vastu, et Suurbritannia EL-ist lahkuks. Ta ütles, et eks see esimestel päevadel paraja segaduse ja peataoleku tekitas, aga nüüd ollakse maha rahunenud ja vaadatakse, kuidas elu kulgema hakkab. Mis on väga õige mõte. Meie vaatasime ja ootasime ka, et kas ja kuidas too sündmus meid võiks mõjutama hakata. Ei pidanudki kaua ootama. Septembrikuu esimestel päevadel anti teada, et meie Norra seiklus pikeneb veel ühe aasta võrra.
Säh sulle liblika-efekti.
Kui aga veel kalendri järgi ka päris suvi oli, mõtlesime oma teise poolega, et peaks miski pikema nädalavahetuse otsa kuskil siinsamas Euroopas tegema. Järeltulev põlv oli kenasti vanavanemate kaitsva pilgu all, nüüd oli võimalus natuke omaette olla ja veidi maailma avastada (mida meie lapsed muide absoluutselt ei viitsi teha). Kuna me oleme rohkem sellised linnaturismi harrastajad, siis kõigepealt käisid peast läbi igasugu Amsterdamid ja Pariisid ja Barcelonad, aga lõpuks sai otsustavaks hoopis ootamatu lennupakkumine ühelt Briti saarte lennufirmalt. Ja nii me leidsimegi ennast juuli kolmandal nädalal Oslo lennujaamas, et võtta suund Aberdeen'i poole. Ah et mis koht see veel on? Novot, mul oli sama küsimus, aga kui ma teada sain, et tegemist on Šotimaaga, polnud mul rohkem vaja mõelda. Eelmisest korrast olid Glasgow ja Edinburgh jätnud piisavalt head mälestused ja mis saaks veel parem olla, kui avastada mõnda sellist linna, mille kohta puuduvad nii eelarvamused kui ka teadmised. Aimdus, et tegemist võib olla üsna turistidevaese piirkonnaga, tekkis kohe lennukisse astudes. Kohti oli kogu lennuaparaadi peale kokku ainult 35 ja neistki umbes pooled jäid tühjaks. Võite seega aru saada, miks meil tekkis täitsa privaatlennu tunne. Seda süvendas veel asjaolu, et hinna sees oli lisaks pagasile ka pardal pakutav võiku, kohv, tee, vesi ja isegi vein! Ma küll reklaami ei tee, aga kui teil on sarnaste hindade puhul valida teiste lennufirmade ja BMI Regional'i vahel, siis soovitan soojalt valida viimane :)
Privaatlennu idüll taandus siiraks hämmelduseks, kui me Aberdeeni lennujaamas maandusime. Tuled lennuki trepist alla ja jääd vaatama, et oot, kus see lennujaam siis on? Paremat kätt on mingid üksteise külge ühendatud konteinerid, vasakul, ees ja taga puhas tühjus. Ilmnes, et need konteinerid moodustavadki lennujaama. Astud aga ühest august sisse ja hakkad mööda koridore astuma. Ühel hetkel lähed läbi ruumi, kus seina ääres on nii umbes 20-meetrine riiul ja edasi oledki juba turvatsoonist lahkumise hoiatussildi juures. Oot, aga meil oli ju pagas ka, kuhu see siis tuleb? Igaks juhuks pöördusime tagasi ja küsisime eelmises ruumis olnud neiu käest, et kuhukanti see pagasilint väiks jääda. "See siin ongi!" osundas ta riiulile. Tõepoolest, mõne minuti pärast avanes selle rullikutega varustatud aluse lennujaamapoolses otsas auk ja sealtkaudu hakati kotte-kohvreid sisse lükkama. Ilmselgelt ei piisanud selle pikkusest isegi meie väikse lennu kõikide kompsude äramahutamiseks ja siinkohal astuski mängi too eelmainitud neiu. Tema oli see õnnetuke, kes oma õblukese kehaehituse juures oli sunnitud kõik temani veerevad sumadanid "pagasilindilt" maha tõstma, et see liiga täis ei läheks. Oi, mul oli ta'st kahju, kui esimeste asjade hulgas kohe üle mõistuse suured kasti ja kohvri ristandid saabusid... Ah et kas ma talle appi läksin? Oi ei. Ma esiteks ei suutnud uskuda, et talle selline töö üldse antud on ja kui ma aru sain, et see tõepoolest nii on, tulid juba kohvrite omanikud ja aitasid teda ise. Mõned kompsud jäid aga siiski neiu enda tõsta, sest nagu ma enne märkisin, ei näinud see riiul esmapilgul sugugi pagasilindi moodi välja, mistõttu nii mõnigi lennul olnud kodanik leidis ennast ootamatult lennujaama ootesaalis käsi laiutamas ja abitult oma varanatukest otsimast. Turvatsooni tagasiminemiseks on aga ette nähtud ühesugused protseduurid (olenemate põhjustest) nii suurtes mitmekümne terminaliga kui pisikeses konteinerlennujaamades. Usutavasti said kõik siiski lõpuks oma kotid kätte, meie läksime aga kesklinna viivat bussi otsima. Peatust ei pidanud kaua otsima, see oli otse maja ees, kuid kuigi graafiku järgi pidi transpordivahend iga 15 minuti tagant käima, pidime meie enda küüti suisa 50 minutit ootama. Kui õige aeg käes ja buss ette veeres, astusime peale ja ütlesime juhile peatuse nime, kus me maha tahame minna. Too vaatas meid vabandava pilguga ja ütles, et ta ei tea, kuskohas see asub. Ma püüdsin teda siis aidata ja ütlesin talle meie hotelli nime - tegemist on ka maailma mastaabis üsna suure ketiga - no et selle läheduses. Ta raputas jätkuvalt pead, et ei, ta ikka ei oska meid aidata. Jäigi lõpuks arusaamatuks, kas ta polnud väga kaua selles ametis töötanud või ta tõepoolest ei tea, mis peatustest ta päevade viisi korduvalt ja korduvalt läbi sõidab. Mis seal's ikka, palusime siis pileti lõpp-peatusesse (hinnavahet polnud), istusime maha ja avasime telefonis kõikide abimeeste ema, Google Maps'i. See näitas meile kenasti kõik peatused ära, meie asi oli lihtsalt jälgida, kus me parasjagu paikneme. Tolle ülesande tegi küll pisut keerulisemaks see, et mõned peatused jäeti lihtsalt vahele ja mõnes kohas ei olnud märgitud peatuse nime, kuid muud maamärgid aitasid meil kenasti järge hoida.
 |
| Vaade linna peatänavale. Jah, just nii hall ongi. |
 |
| See muide pole kirik, vaid ülikooli üks hoonetest |
Asusime oma hotelli poole teele. Nii, nagu ma bussijuhile olin öelnud, oli see tõepoolest suhteliselt peatuse lähedal. Astusime uksest sisse, tervitaseme viisakalt retseptsioonis olnud neiut ja ulatasime inglisekeelset sissejuhatust tehes oma passid. "Ahah, paistab, et me võime eesti keeles rääkida," kõlas teenindaja suust ootamatult. "Aa... ahsoo... Nojah siis..." oli ainus vastus, mis me suutsime kahepeale välja öelda. Ilmnes, et selles Šotimaa kauges nurgas asuvas linnakeses on olemas ülikool ja see olla meelitanud ka meie vastas oleva naishinge sinnamaale. Aga sellega veel üllatused ei lõppenud. Lisaks tollele konkreetsele neiule pidavat sealsamas majutusasutuses töötama veel üks eestlane, kes olevat tema sõbranna (viimatine olevatki olnud see, kes esimese sinna hotelli tööle kutsus) ja seegi polnud veel kõik! Kolmas eestlane, seekord küll meeshing, pidavat töötama hotelli restorani poolel! Ehk siis kuskil kaugel Euroopa nurgas, kuhu Eestist ei vii ainsatki otselendu ja mille olemasolust eeldatavalt sugugi mitte kõigil Maarjamaa kodanikel aimu pole, võttis meid vastu tervelt kolm rahvuskaaslast! Etteruttavalt olgu öeldud, et meil õnnestus sealveedetud nelja päeva jooksul kõigi nendega ka näost-näkku kohtuda ja juttu puhuda. Väga toredad ja abivalmid noored inimesed. Muide, imestus teisi eestlasi kohata oli vastastikkune. Kui me neti teel oma reserveeringu olime teinud ja hotellis töötavad neiud selle avastasid, ei suutnud nad ära imestada, miks peaks keegi Eestist kõige kuumemal puhkuste perioodil just Aberdeeni tulema. Ega me peale "Miks mitte?" vastuse midagi targemat anda polnud.
 |
| See ei ole oranž värv, kõigest päikesepeegeldus Päästearmee hoonel |
Aga kui juba eesti keeles rääkida sai, siis ma pidin ära küsima, et mis värk selle halli linnapildiga on. Tuli välja täiesti hämmastav fakt: Aberdeeni linn olla selle värvi täiesti meelega valinud, aga nemad ei näe seda sugugi üksluisuse ega igavuse märgina. Eiei, nemad kutsuvad ennast Silver City'ks ehk Hõbelinnaks. Tunnistan ausalt, et hakkasin selle pealt kõva häälega naerma. Einoh, muidugi peab igas tüütus junnis viljakat sõnnikut nägema, aga kui me räägime Šotimaast, siis me räägime vihmast. Udust. Pilvedest. Külmast (samal ajal, kui meie Aberdeenis olime, vallutas Suurbritanniat kuumalaine, Londonis oli näiteks 30 kraadi sooja. Meie asukohas aga - pluss 17. Ja see pidavat soe olema!). Kui sa nüüd sinna looduse poolt masendavasse keskkonda tekitad meelega absoluutselt ja täielikult halli linna ja ütled selle kohta "hõbedane", siis see kõlab küll nagu üks suuremat sorti enesepettus.
Turistidega tundus sealmail tõepoolest kehvasti olema. Natuke naljakas oli enne reisi lugeda Aberdeeni linna tutvustavalt lehelt, et "siia tullakse lähedalt ja kaugelt, mõned suisa Norrast!" Aga noh, eks kusagil maailma äärel olijad peavad õnnelikud olema sellegi üle. Hotell oli täitsa okidoki (eriti hommikusöök, kus pakuti kohalikke black pudding'i ja haggies-nimelisi kohalikke hõrgutisi), kui üks asi välja arvata (mis polnud küll hotelliga seotud, aga ikkagi): kajakad. Öösel akent lahti hoida ei saanud, sest need raiped kiljusid 24/7. Meri kusjuures oli meist ikka hea paari kilomeetri kaugusel, aga need tulevad ja röögivad sul aknast sisse. Kinnine aken küll aitas pisut, aga siis jäi värskest õhust puudu. Nokk kinni - saba lahti. Kuigi neil kajakatel tundus olevat koguaeg täpselt risti vastupidi.
 |
| Selles hallikas-pruunis monstrumis asub John Lewise kaubamaja |
Üldises tänavapildis jäi silma ka selliseid ehitisi, millega oleks täitsa tahtnud lähemalt turistina tutvust teha (nagu näiteks kohalik raekoda, mis nägi välja, nagu tõeline keskaegne loss), aga see polnud vist avalikkusele avatud.
 |
| Raekoda |
Betooni, graniiti ja asfalti oli seal linnas küllaga. Kui me aga hotellis küsisime, et kus kandis siin rohelust käiakse nautimas, siis ega selleks otse kesklinnas tõepoolest erilist võimalust ei ole. On küll üks pargi nime kandev koht, aga see oli pigem selline paarikümne puuga puiestee, mille mõlemas otsas oli maanteesild ja mida ühelt poolt ääristas suur raudtee, teiselt poolt linnatänav.
 |
| Pilt tehtud pargi ühest otsast, teine ots paistab |
Mõni päev hiljem, suurte ostukottide võrra rikkamate ja üldsegi mitte väga palju rahast vaesematena, asusime taas teele Oslo poole. Meie lennufirma on nii pisike, et isegi selles väikses Aberdeeni lennujaamas, kuhu lendabki vist kokku umbes viis lennufirmat, ei olnud tal isegi eraldi lauda avatud. Selleks, et oma pagasi ära anda, pidid ühe teise lennufirma esindaja juurde minema, tema logis siis eraldi keskkonda ja tegi meie check-in'i ära. Lennuki peale minek oli aga selline, mida mina pole küll oma lühikese elu jooksul varem kogenud. Kui ekraanile ilmus Oslo lennu juurde märge "pardaleminek", tuli ootesaali üks härrasmees, kes hüüdis kõva häälega: "Oslo lennule minejad, minu järgi palun!" Võttis meid kõiki (noh, meid ainult kümmekond oligi) nagu lasteaialapsi enda järgi haneritta ja viis meid läbi koridoride. Ühel hetkel peatus, võttis välja võtme, avas ühe ukse, palus meid kõiki sisse minna, tuli ise viimasena järgi ja sulges ukse. Nüüd me olime siis nagu akvaariumis - kõik seinad klaasist ja ühestki avausest välja ei saa. Meie rühmajuhil läks veidike aega, enne kui ta teise ukse võtme üles leidis ja vabandas samal ajal, et need on turvalisuse nõuded ja et see olukord on ajutine, andku me väga andeks. Eks me muidugi andsime, mis sa seal akvaariumis ikka väga pretensioonitsema hakkad, lasevad veel vee ka sisse, vaat siis... Mõne aja pärast läks lennuväljapoolne uks siiski lahti ja meid lubati lagedal väljal ootava lennuki poole siirduda. Privaatlend Oslosse võis alata.
Küsisin sellelt hotellineiult, kes meid esimesena tervitas, et kuidas siis Brexit sündmuste keskel olijale tundus. Teadaolevalt oli ju Šotimaa väga selle vastu, et Suurbritannia EL-ist lahkuks. Ta ütles, et eks see esimestel päevadel paraja segaduse ja peataoleku tekitas, aga nüüd ollakse maha rahunenud ja vaadatakse, kuidas elu kulgema hakkab. Mis on väga õige mõte. Meie vaatasime ja ootasime ka, et kas ja kuidas too sündmus meid võiks mõjutama hakata. Ei pidanudki kaua ootama. Septembrikuu esimestel päevadel anti teada, et meie Norra seiklus pikeneb veel ühe aasta võrra.
Säh sulle liblika-efekti.
reede, 3. juuni 2016
Nii kuum on tunne
Kolmas päev järjest.
Kolmkümmend kraadi.
Plusskraadi.
Oslos.
See pole muide üldse sama, kui kolmkümmend kraadi Tallinnas. Siinne 23 on sama, mis 27 Tallinnas. Seega 30 siin on nagu... No ühesõnaga - palav. Väga palav.
Aga ilm pole ainuke asi, mis viimasel ajal kuum on. Alles ma kirjutasin, et toidupoodides on kõik jube-maru kallis ja poest midagi valida ei ole. Nooh, suuremalt osalt on see siiamaani ka õige, aga mitte enam täielikult. Lugu selles, et ajalooliselt (või noh, nii kaheksakümnendatest) on Norras toidupoekettide turg olnud väga kenasti paigas. Sisuliselt jagunevad need kolme kategooriasse:
- Kallid (või ka eksklusiivsed), kus on pisut suurem kaubavalik, kui mujal, aga samas maksad sa selle rõõmu eest ka rohkem. Siia kuulub eelkõige Meny-nimeline kett, aga oli ka ICA (mis oli samas ketis Rimiga), lisaks üsna väheste poodidega esindatud Ultra (sealt võid sa tõesti leida selliseid eksklusiivseid tooteid, nagu vinnutatud põhjapõdraliha või suitsutatud vaalaliha).
- Keskmised. Siin on kaubavalik väiksem, aga hinnad võrreldes kallimatega nii 10-20% soodsamad. Siia alla käisid Rimid ja erinevad Coop'i poed (mingil põhjusel on Coop teinud erinevate kaubamärkide alla poed, nagu Coop Prix, Coop Obs, Coop Mega, aga hinnad on ikka enam-vähem ühesugused igal pool) ja veel paar väiksemat ketikest.
- Odavad. Õieti küll odav - ainsuses. See oli Rema1000. Oli ka teisi, nagu Coop Extra, kelle loosung oli "Ekstra suur valik, ekstra madalad hinnad", siis veel Bunnpris, Europris ja mõni veel, aga neid oli kogu Oslo peale mõni üksik, nii et mingist tõsiseltvõetavast konkurentsist rääkida ei saanud. Rema1000 puhul võis "odava" julgelt ka jutumärkidesse panna, sest vahe "keskmistega" oli levinumate kaubaartiklite lõikes kohati öörides, kallimate kaupade puhul mõni kroon (1 Norra kroon on umbes 10-11 eurosenti). Aga siiski, madala hinnataseme kuulsuse oli ta endale kuidagi kinnistanud.
Kõik norrakad teadsid, et täpselt selline süsteem on olnud, on praegu ja jääbki nii.
Aga siis juhtus midagi. Ühel päeval teatati, et Coop on ostnud ära kõik Rimid ja ICA-d ning viib need enda kaubamärkide alla. No mis seal's ikka, märk on teine, muu jääb samaks - see on ju Norra, siin juba asjad niisama ei muutu. Alguses oli tõesti nii. Kuni ühel hetkel otsustas Coop, et ta ei kavatsegi leppida "keskmise" tasemega ja alustas võitlust Rema1000-ga. Seoses Rimide ostmisega oli äkitselt kogu linn täis Coop Extra'sid ja just selle märgi alt võitlus algas. Avapauk tehti Ülestõusmispühade ajal, mis Eestis pigem munadepüha nime kannab. Et sellal on ka siinmail on munade värvimine üsna levinud komme, siis polnud ka imestada, et umbes kuu enne pühi hakati seda toiduartiklit natuke odavamalt pakkuma. Hindades orienteerumiseks mainin ära, et tavaline 12-ne munakarp (siin pakendatakse nad jah pigem 12sesse karpi, mitte eestlastele harjumuspärastesse kümnestesse) on umbes 37-45 krooni (ca 3.90-4.80 euro) kandis, aga nii Rema1000 kui Coop müüvad oma private-label'i alt ka 20-krooniseid (ca. 2.10 euro) karpe. Just viimased valiti lahinguvälja kangelasteks. Alguses tuli Rema1000 18.40 peale. Coop vastas 18.30-ga. Rema1000 läks 16 peale, Coop 15.90ni. Ja nõnda üle päeva. Kogu selle tegevuse eesmärk oli kuulutada, et just nende poes on munad kõige odavamad. Norrakad nimelt jälgivad väga tähelepanelikult ajalehtedes avaldatavaid hinnavõrdlusi ja kui sa oled suutnud sellise hinnavaatluse ära võita, on see väga kõvaks reklaamiks. Niimoodi krooni-paari kaupa allapoole tulles läksid norrakate silmad imestusest järjest rohkem pärani. Omahinnast oli juba ammu allapoole tuldud, aga kumbki ei andnud alla. Lõpuks, vahetult enne pühi olid väljas hinnasildid 2.80 karbi eest - see on umbes 30 eurosenti! Aga selleks ajaks peale hinnasiltide muud polnudki, kaup kadus riiulitelt kiiremini, kui see sinna pandud sai. See pani vist mõlemale ketile paraja paugu, sest pärast pühi ei olnud neil mõne nädala jooksul riiulitel ainsatki omamärgitootega muna müügil.
Aga see polnud veel kõik. Ilma igasuguse hoiatuseta teatas Rema1000 ükspäev, et teine kõige olulisem pühadekaup - kaalukommid - on nüüd senise 139 kroonise kilohinna asemel müügil 29 krooniga (3 eurot). Kui ajakirjanikud küsisid, et kas te mitte kahjumit sellega ei tee, vastas poeketijuht, et sest pole midagi, neil on lihtsalt hea meel, kui lapsed saavad munadepühadeks soodsa hinnaga maiustusi osta. Teistel poodidel ei jäänud muud üle, kui selle hullusega kaasa minna, nii et maiasmokkadel oli pidu laialt. Kui palju lapsi järgnevate nädalate jooksul suhkrumürgituse said, pole teada, aga see võis olla ikka hirmuäratav number. Mingil hetkel ilmusid kommilettide juurde sildid "Me müüme komme kilode, mitte kastide kaupa, püüame ikka nii, et kõigile jätkuks". Sellist tormi joosti siis.
Mingil imelikul põhjusel oli hinnasõtta kaasatud ka üldsegi mitte pühadega seotud tuunikalakonservid. Neid pakuti tavapärase 13 krooni asemel ühe krooniga ja isegi alla selle. Tühjaksostetud riiulite juures ilutses silt "Kahjuks ei saa me toetada hamsterdamist [nagu teate, siis hamster kogub toitu põske, pood oli sellega seoses hamstrist teinud tegusõna "hamsterdamine"], seetõttu on toote müük piiratud neljale konservile ostja kohta". Ilmselgelt polnud piirangust kasu või siis jõudsin mina alati poodi täiesti valel ajal, igatahes ei õnnestunud mul kordagi tuunikalakonserve endid näha.
Ülestõusmispühadel on üldse kolm kõige populaarsemat müügiartiklit: munad, kaalukommid ja... kriminaalromaanid. Päris tõsiselt. Nad nimetavadki neid "ülestõusmispühade-krimkadeks", raamatupoed teevad üksteisevõidu pakkumisi ja norrakad ostavad neid hullumoodi. Hoolimata netis ringisurfamisest ja kohalike norrakate käest uurimisest ei ole ma sellele fenomenile kuigi mõistlikku põhjendust leidnud. Eks muidugi on munadepühad üsna pikad, vähemalt kolm päeva, ja selle aja sees võiks ju midagi ette võtta, nagu näiteks lugemine. Samas ei ole ma kuulnud, et keegi müüks näiteks jõulukrimkasid. ""Jeesuse sünd - selle salapärane ja kriminaalne taust" nüüd raamatupoodides üle Norra!" Ei tea, kas läheks kaubaks?
Eks nende lihavõtete jooksul said üldse igasugu toiduained ja muud kaubad mingil määral kogu sellesse hinnakähmlusesse haaratud, aga nende puhul polnud see nii märgatav, kui eelloetletutel. Igatahes aprillis tundus mõne nädala jooksul, et Norras polegi nii hull elada. Saad kõhu täis ja rahakotti jääb veel üht-teist alles. Siis said aga pühad läbi ja elu läks jälle vanamoodi edasi. Alguses. Mõne aja pärast tulid riiulitele tagasi ka sõja alustajad ehk omamärgi-munad tavapärase 20-kroonise hinnasildiga. Mis peagi langes nii Rema1000-s kui Coop Estras 19 peale. Ja siis 18-le. Hetkel on pidama jäädud 16 juurde, eks näis kui kauaks. Kommisöödikute pärast võitlust enam ei peeta, aga müstiline tuunikala-lahing on vahelduva eduga jälle areenil tagasi. Ka teiste kaupade osas käib tõmblemine, kusjuures nüüd on mindud selliste kampaaniate peale, kus hinnad muutuvad igapäevaselt ja mitte üle terve keti, vaid ainult üksikute kaupluste lõikes - eelkõige seal, kus Coop Extra ja Rema1000 lähestikku asuvad. Nii sa siis ei teagi, mis hinnaga sa mida saad, sest iganädalased kliendilehed on muutunud pigem orientiiriks, kui reaalsete hindade näitajteaks. Norrakad on muidugi ise rahul. Hoolimata sellest, et nad on üks kõige rikkamaid rahvaid siin maamuna peal, meeldib neile väga osa saada just soodsatest hindadest. Üks suuremaid tabloide VG kuulutas alles mõni päev tagasi "Hinnasõda on täies hoos! Vaata, kust poest saad kõige odavama toidukorvi!" ja norrakad vaatavad. Ja lähevadki järgmine kord just sinna poodi, mis võitluses peale jäi.
"Samamoodi, nagu meile meeldivad Rema1000-taolised odavpoed, meeldivad meile ka odavad lennureisid," oli lause ühe kohaliku poliitiku hiljutises intervjuus. On ju norrakad harjunud oma Norwegianiga, mis viib sind üle maailma ikka igasugustesse kohtadesse ja väga mõistliku hinnaga. Selle kõrval on ka üks teine, maailmas veidike tuntum ja oluliselt laiahaardelisem tegija, nimelt Ryanair. Tema, tõsi küll, ei lenda Oslo pealennujaamast Gardermoenist, vaid linnast teisele poole jäävast pisiaerodroomist Ryggest. Veel lendab. Aga varsti enam mitte. Huvitaval kombel läks see uudis Eesti ajakirjandusest üsna märkamatult mööda, aga alates oktoobrist ei saa enam eestlased Ryanairiga Tallinnast Oslosse (ja vastupidi), sest see liin suletakse. Asi pole aga üldsegi mitte selles, et Ryanairil oleks raskusi või et Tallinna liin ei tasuks ära, oh ei, see lend oli koguaeg täis. Lugu selles, et Norra riik otsustas mingil arusaamatul põhjusel kehtestada kõikidele lennureisijatele 9-eurose "saastemaksu" . Poliitikud räägivad sellest, et see on hüvitamaks õhusaastet, mida lennukid tekitavad Norra õhuruumis lendamisega, aga see jutt on muidugi jama, tegelikult on see lihtsalt üks vahend, kuidas langevate naftahindade keskkonnas riigieelarvet täita. Ryanair, kes suhtub valuliselt igasugustesse lennundusega seotud maksudese, ütles juba pool aastat tagasi, et kui Norra valitsus tõepoolest selle kehtestab, siis vähendavad nad oma Norra-lende poole võrra. Neil on nimelt kasulikum võtta oma lennukid ja viia need teistele liinidele, kui hakata vähenevast reisijatehulgast tingitud kasumi vähenemisega maadlema. Valitsusele tuletati meelde, et Norra on ääremaa, siia lendamine on kallis ja kõik Euroopa riigid võistlevad omavahel paremate lennuühenduste pärast. Maksu kehtestamisega kaotab Norra oma eelised ja Ryanairil on piisavalt muid kohti, kuhu lennata. Valitsuses eeldati, et tegemist on blufiga, aga võta näpust - alates oktoobrist-novembrist paneb Ryanair tõepoolest 16 Norra-suunalist liini (sh. Tallinna oma) kinni ja ülejäänud suunab teistesse Oslo ümbruse lennujaamadesse. Neist ainult kaks lähevad pealennujaama Gardermoenisse, teised aga Torpi, mis on ikka totaalne teivasjaam ja kuhu ligipääsemine on võrdlemisi ajamahukas ettevõtmine. Rygge aga, mis sisuliselt ainult Ryanairi teenindaski (sealjuures kasumlikult), läheb kinni. 1000 inimest kaotavad töö ja kogu infrastruktuur jääb lihtsalt seisma. Lisaks jääb Norra riigil saamata sadu miljoneid või isegi miljardeid turistide poolt riiki jäetavat raha - suletavate liinide arvelt väheneb lennureisijate arv ligi miljoni võrra aastas. Kas selline asjade käik paneb valitsust ümber mõtlema? Oh ei. Peaminister Erna Solberg ütles ainult: "Me ei allu Ryanairi väljapressimisele". See, et tegemist pole väljapressimise, vaid lihtsalt äriga, ei mahu talle pähe. Ryanairi boss Michael O'Leary andis küll Norra valitsusele õlekõrre ja ütles, et kui lähema paari nädala jooksul otsustatakse maks tühistada, jätkab Ryanair kõigi oma seniste liinidega, aga valitsus saatis ta juba selle jutuga kuu peale. Eks nad siis peavad aasta-paari jooksul eelarve laekumiste järgi vaatama, kas see oli hea mõte või mitte.
Okei, ma praegu rohkem tõesti ei jaksa kirjutada. Maru palav on, lähen pistan pea natukeseks külmkappi.
Kolmkümmend kraadi.
Plusskraadi.
Oslos.
See pole muide üldse sama, kui kolmkümmend kraadi Tallinnas. Siinne 23 on sama, mis 27 Tallinnas. Seega 30 siin on nagu... No ühesõnaga - palav. Väga palav.
Aga ilm pole ainuke asi, mis viimasel ajal kuum on. Alles ma kirjutasin, et toidupoodides on kõik jube-maru kallis ja poest midagi valida ei ole. Nooh, suuremalt osalt on see siiamaani ka õige, aga mitte enam täielikult. Lugu selles, et ajalooliselt (või noh, nii kaheksakümnendatest) on Norras toidupoekettide turg olnud väga kenasti paigas. Sisuliselt jagunevad need kolme kategooriasse:
- Kallid (või ka eksklusiivsed), kus on pisut suurem kaubavalik, kui mujal, aga samas maksad sa selle rõõmu eest ka rohkem. Siia kuulub eelkõige Meny-nimeline kett, aga oli ka ICA (mis oli samas ketis Rimiga), lisaks üsna väheste poodidega esindatud Ultra (sealt võid sa tõesti leida selliseid eksklusiivseid tooteid, nagu vinnutatud põhjapõdraliha või suitsutatud vaalaliha).
- Keskmised. Siin on kaubavalik väiksem, aga hinnad võrreldes kallimatega nii 10-20% soodsamad. Siia alla käisid Rimid ja erinevad Coop'i poed (mingil põhjusel on Coop teinud erinevate kaubamärkide alla poed, nagu Coop Prix, Coop Obs, Coop Mega, aga hinnad on ikka enam-vähem ühesugused igal pool) ja veel paar väiksemat ketikest.
- Odavad. Õieti küll odav - ainsuses. See oli Rema1000. Oli ka teisi, nagu Coop Extra, kelle loosung oli "Ekstra suur valik, ekstra madalad hinnad", siis veel Bunnpris, Europris ja mõni veel, aga neid oli kogu Oslo peale mõni üksik, nii et mingist tõsiseltvõetavast konkurentsist rääkida ei saanud. Rema1000 puhul võis "odava" julgelt ka jutumärkidesse panna, sest vahe "keskmistega" oli levinumate kaubaartiklite lõikes kohati öörides, kallimate kaupade puhul mõni kroon (1 Norra kroon on umbes 10-11 eurosenti). Aga siiski, madala hinnataseme kuulsuse oli ta endale kuidagi kinnistanud.
Kõik norrakad teadsid, et täpselt selline süsteem on olnud, on praegu ja jääbki nii.
Aga siis juhtus midagi. Ühel päeval teatati, et Coop on ostnud ära kõik Rimid ja ICA-d ning viib need enda kaubamärkide alla. No mis seal's ikka, märk on teine, muu jääb samaks - see on ju Norra, siin juba asjad niisama ei muutu. Alguses oli tõesti nii. Kuni ühel hetkel otsustas Coop, et ta ei kavatsegi leppida "keskmise" tasemega ja alustas võitlust Rema1000-ga. Seoses Rimide ostmisega oli äkitselt kogu linn täis Coop Extra'sid ja just selle märgi alt võitlus algas. Avapauk tehti Ülestõusmispühade ajal, mis Eestis pigem munadepüha nime kannab. Et sellal on ka siinmail on munade värvimine üsna levinud komme, siis polnud ka imestada, et umbes kuu enne pühi hakati seda toiduartiklit natuke odavamalt pakkuma. Hindades orienteerumiseks mainin ära, et tavaline 12-ne munakarp (siin pakendatakse nad jah pigem 12sesse karpi, mitte eestlastele harjumuspärastesse kümnestesse) on umbes 37-45 krooni (ca 3.90-4.80 euro) kandis, aga nii Rema1000 kui Coop müüvad oma private-label'i alt ka 20-krooniseid (ca. 2.10 euro) karpe. Just viimased valiti lahinguvälja kangelasteks. Alguses tuli Rema1000 18.40 peale. Coop vastas 18.30-ga. Rema1000 läks 16 peale, Coop 15.90ni. Ja nõnda üle päeva. Kogu selle tegevuse eesmärk oli kuulutada, et just nende poes on munad kõige odavamad. Norrakad nimelt jälgivad väga tähelepanelikult ajalehtedes avaldatavaid hinnavõrdlusi ja kui sa oled suutnud sellise hinnavaatluse ära võita, on see väga kõvaks reklaamiks. Niimoodi krooni-paari kaupa allapoole tulles läksid norrakate silmad imestusest järjest rohkem pärani. Omahinnast oli juba ammu allapoole tuldud, aga kumbki ei andnud alla. Lõpuks, vahetult enne pühi olid väljas hinnasildid 2.80 karbi eest - see on umbes 30 eurosenti! Aga selleks ajaks peale hinnasiltide muud polnudki, kaup kadus riiulitelt kiiremini, kui see sinna pandud sai. See pani vist mõlemale ketile paraja paugu, sest pärast pühi ei olnud neil mõne nädala jooksul riiulitel ainsatki omamärgitootega muna müügil.
Aga see polnud veel kõik. Ilma igasuguse hoiatuseta teatas Rema1000 ükspäev, et teine kõige olulisem pühadekaup - kaalukommid - on nüüd senise 139 kroonise kilohinna asemel müügil 29 krooniga (3 eurot). Kui ajakirjanikud küsisid, et kas te mitte kahjumit sellega ei tee, vastas poeketijuht, et sest pole midagi, neil on lihtsalt hea meel, kui lapsed saavad munadepühadeks soodsa hinnaga maiustusi osta. Teistel poodidel ei jäänud muud üle, kui selle hullusega kaasa minna, nii et maiasmokkadel oli pidu laialt. Kui palju lapsi järgnevate nädalate jooksul suhkrumürgituse said, pole teada, aga see võis olla ikka hirmuäratav number. Mingil hetkel ilmusid kommilettide juurde sildid "Me müüme komme kilode, mitte kastide kaupa, püüame ikka nii, et kõigile jätkuks". Sellist tormi joosti siis.
Mingil imelikul põhjusel oli hinnasõtta kaasatud ka üldsegi mitte pühadega seotud tuunikalakonservid. Neid pakuti tavapärase 13 krooni asemel ühe krooniga ja isegi alla selle. Tühjaksostetud riiulite juures ilutses silt "Kahjuks ei saa me toetada hamsterdamist [nagu teate, siis hamster kogub toitu põske, pood oli sellega seoses hamstrist teinud tegusõna "hamsterdamine"], seetõttu on toote müük piiratud neljale konservile ostja kohta". Ilmselgelt polnud piirangust kasu või siis jõudsin mina alati poodi täiesti valel ajal, igatahes ei õnnestunud mul kordagi tuunikalakonserve endid näha.
Ülestõusmispühadel on üldse kolm kõige populaarsemat müügiartiklit: munad, kaalukommid ja... kriminaalromaanid. Päris tõsiselt. Nad nimetavadki neid "ülestõusmispühade-krimkadeks", raamatupoed teevad üksteisevõidu pakkumisi ja norrakad ostavad neid hullumoodi. Hoolimata netis ringisurfamisest ja kohalike norrakate käest uurimisest ei ole ma sellele fenomenile kuigi mõistlikku põhjendust leidnud. Eks muidugi on munadepühad üsna pikad, vähemalt kolm päeva, ja selle aja sees võiks ju midagi ette võtta, nagu näiteks lugemine. Samas ei ole ma kuulnud, et keegi müüks näiteks jõulukrimkasid. ""Jeesuse sünd - selle salapärane ja kriminaalne taust" nüüd raamatupoodides üle Norra!" Ei tea, kas läheks kaubaks?
Eks nende lihavõtete jooksul said üldse igasugu toiduained ja muud kaubad mingil määral kogu sellesse hinnakähmlusesse haaratud, aga nende puhul polnud see nii märgatav, kui eelloetletutel. Igatahes aprillis tundus mõne nädala jooksul, et Norras polegi nii hull elada. Saad kõhu täis ja rahakotti jääb veel üht-teist alles. Siis said aga pühad läbi ja elu läks jälle vanamoodi edasi. Alguses. Mõne aja pärast tulid riiulitele tagasi ka sõja alustajad ehk omamärgi-munad tavapärase 20-kroonise hinnasildiga. Mis peagi langes nii Rema1000-s kui Coop Estras 19 peale. Ja siis 18-le. Hetkel on pidama jäädud 16 juurde, eks näis kui kauaks. Kommisöödikute pärast võitlust enam ei peeta, aga müstiline tuunikala-lahing on vahelduva eduga jälle areenil tagasi. Ka teiste kaupade osas käib tõmblemine, kusjuures nüüd on mindud selliste kampaaniate peale, kus hinnad muutuvad igapäevaselt ja mitte üle terve keti, vaid ainult üksikute kaupluste lõikes - eelkõige seal, kus Coop Extra ja Rema1000 lähestikku asuvad. Nii sa siis ei teagi, mis hinnaga sa mida saad, sest iganädalased kliendilehed on muutunud pigem orientiiriks, kui reaalsete hindade näitajteaks. Norrakad on muidugi ise rahul. Hoolimata sellest, et nad on üks kõige rikkamaid rahvaid siin maamuna peal, meeldib neile väga osa saada just soodsatest hindadest. Üks suuremaid tabloide VG kuulutas alles mõni päev tagasi "Hinnasõda on täies hoos! Vaata, kust poest saad kõige odavama toidukorvi!" ja norrakad vaatavad. Ja lähevadki järgmine kord just sinna poodi, mis võitluses peale jäi.
"Samamoodi, nagu meile meeldivad Rema1000-taolised odavpoed, meeldivad meile ka odavad lennureisid," oli lause ühe kohaliku poliitiku hiljutises intervjuus. On ju norrakad harjunud oma Norwegianiga, mis viib sind üle maailma ikka igasugustesse kohtadesse ja väga mõistliku hinnaga. Selle kõrval on ka üks teine, maailmas veidike tuntum ja oluliselt laiahaardelisem tegija, nimelt Ryanair. Tema, tõsi küll, ei lenda Oslo pealennujaamast Gardermoenist, vaid linnast teisele poole jäävast pisiaerodroomist Ryggest. Veel lendab. Aga varsti enam mitte. Huvitaval kombel läks see uudis Eesti ajakirjandusest üsna märkamatult mööda, aga alates oktoobrist ei saa enam eestlased Ryanairiga Tallinnast Oslosse (ja vastupidi), sest see liin suletakse. Asi pole aga üldsegi mitte selles, et Ryanairil oleks raskusi või et Tallinna liin ei tasuks ära, oh ei, see lend oli koguaeg täis. Lugu selles, et Norra riik otsustas mingil arusaamatul põhjusel kehtestada kõikidele lennureisijatele 9-eurose "saastemaksu" . Poliitikud räägivad sellest, et see on hüvitamaks õhusaastet, mida lennukid tekitavad Norra õhuruumis lendamisega, aga see jutt on muidugi jama, tegelikult on see lihtsalt üks vahend, kuidas langevate naftahindade keskkonnas riigieelarvet täita. Ryanair, kes suhtub valuliselt igasugustesse lennundusega seotud maksudese, ütles juba pool aastat tagasi, et kui Norra valitsus tõepoolest selle kehtestab, siis vähendavad nad oma Norra-lende poole võrra. Neil on nimelt kasulikum võtta oma lennukid ja viia need teistele liinidele, kui hakata vähenevast reisijatehulgast tingitud kasumi vähenemisega maadlema. Valitsusele tuletati meelde, et Norra on ääremaa, siia lendamine on kallis ja kõik Euroopa riigid võistlevad omavahel paremate lennuühenduste pärast. Maksu kehtestamisega kaotab Norra oma eelised ja Ryanairil on piisavalt muid kohti, kuhu lennata. Valitsuses eeldati, et tegemist on blufiga, aga võta näpust - alates oktoobrist-novembrist paneb Ryanair tõepoolest 16 Norra-suunalist liini (sh. Tallinna oma) kinni ja ülejäänud suunab teistesse Oslo ümbruse lennujaamadesse. Neist ainult kaks lähevad pealennujaama Gardermoenisse, teised aga Torpi, mis on ikka totaalne teivasjaam ja kuhu ligipääsemine on võrdlemisi ajamahukas ettevõtmine. Rygge aga, mis sisuliselt ainult Ryanairi teenindaski (sealjuures kasumlikult), läheb kinni. 1000 inimest kaotavad töö ja kogu infrastruktuur jääb lihtsalt seisma. Lisaks jääb Norra riigil saamata sadu miljoneid või isegi miljardeid turistide poolt riiki jäetavat raha - suletavate liinide arvelt väheneb lennureisijate arv ligi miljoni võrra aastas. Kas selline asjade käik paneb valitsust ümber mõtlema? Oh ei. Peaminister Erna Solberg ütles ainult: "Me ei allu Ryanairi väljapressimisele". See, et tegemist pole väljapressimise, vaid lihtsalt äriga, ei mahu talle pähe. Ryanairi boss Michael O'Leary andis küll Norra valitsusele õlekõrre ja ütles, et kui lähema paari nädala jooksul otsustatakse maks tühistada, jätkab Ryanair kõigi oma seniste liinidega, aga valitsus saatis ta juba selle jutuga kuu peale. Eks nad siis peavad aasta-paari jooksul eelarve laekumiste järgi vaatama, kas see oli hea mõte või mitte.
Okei, ma praegu rohkem tõesti ei jaksa kirjutada. Maru palav on, lähen pistan pea natukeseks külmkappi.
kolmapäev, 9. märts 2016
Lumekuningas ja igavene kevad
Viimase aja huvitavamaid avastusi: inglise keeles ei ole sellist sõna nagu "tubli". "Sa oled tubli" saab küll teiste väljendite kaudu tõlkida, aga päris sedasama sõna ei ole. See oli avastus Justin Petrone "Minu Eesti" teisest osast (vist). Ma ikka ei jõua seda äppi ära kiita. Mõnda raamatut loed ja oled õnnelik, et sa seda lugesid ("Emotsionaalne intelligentsus" oli minu jaoks näiteks ahaa-efekte täis, sain nii enda kui ümbritsevate inimeste osas palju targemaks), teise puhul tänad õnne, et sa seda hoolimata suurest haibist oma riiulile pole tolmu koguma võtnud. Näiteks "Lui Vutoon". Algus väga paljutõotav, aga pärast paarikümne minutilist lugemist saad aru, et autoril on mõtted otsa saanud ja ta lihtsalt täidab lehekülgi kõikvõimalike rõveduste (kellel on fekaali- või kumminukufetiš, siis selle jaoks on see muidugi suurteos), ebaloogiliste käitumismustrite (jah, ma saan aru, et peategelane hakkab vaikselt hulluks minema, aga ka seal peaks toimima teatud loogika) ja loole mitte midagi juurde andvate mõttekäikudega (lehekülgede kaupa targutamist, unenägude kirjeldamist ja ülepingutatud vaimukusi, mille puhul tekib küsimus: milleks?) - ilmselt raamatu mahu täis saamiseks. Tohutu pettumus. Ja ometi pani see raamat kinni mingi romaanivõistluse.
Selliste mõtetega istusin ma nädalajagu päevi tagasi lennukis, mis mind Oslost Varssavi poole viis. Ah et mis mul Varssavisse asja oli? No ega ei olnudki. Lihtsalt pidin seal ümber istuma Tenerife lennuki peale. Nii oli odavam, kui otse lennata. Kohe nii palju odavam, et olin nõus selle ebamugavuse, mis paratamatult igasuguste ümberistumistega kaasneb, ära kannatama. Lendude vahe oli ainult paar tundi, nii et paras aeg lennujaamas väike lõuna teha. Paha lugu oli selles, et ma olin Norwegiani lehelt ostnud kaks eraldi piletit - ühe Oslost Varssavisse, teise Varssavist Tenerifele - mis tähendas, et ma pidin vahepeatuses pagasi välja võtma ja uuesti sisse andma. Muidugi oleks ma saanud teha ühe check-in'i otse lõpp-peatusesse ka, mis tähendanuks pagasi sinnajõudmist ilma minu sekkumiseta, aga selle peale tulin ma alles siis, kui olin Oslo lennujaamas kohvri automatiseeritud bag-drop'i juba ära andnud. No mis seal ikka, vaevalt et see pagasi väljavõtmine ja sisseandmine väga kaua aega võtab, olin ma veel Varssavi pagasilindi juures seistes veendunud. Ja tõepoolest, minu tsumadan saabus kõige esimesena, nii et võisin juba mõned minutid pärast terminali saabumist julgel sammul "väljuvate lendude" viitade järgi õiget sihtkohta otsides kiirkõndi teha.
Lennujaama saalis oli järjekord. Pikk järjekord. Üüratu. Ja see viis otse loomulikult Norwegiani check-in'i kassade juurde. Minul aga oli sisseregistreerimise protseduur juba tehtud, oli vaja ainult pagas ära anda. Ja nagu me teame, siis pagasi ära andmiseks on igas normaalses lennujaamas omaette letid. Nagu üsna pea selgeks sai, ei olnud Varssavi lennujaam normaalne. Ei olnud seal ainsamatki automaati, kus sa oleksid registreerimise toimingu saanud sooritada, nii et kui sa interneti teel ei olnud osanud seda teha, siis pididki pikas järjekorras seisma. Koos kõigi nendega, kes tahtsid lihtsalt oma kohvrid ära anda. Nagu mina.
Nohjah.
Võtsin siis pika saba lõppu ja pärast pooletunnist enda kirumist, et ma ei oska ikka oma elu lihtsamaks teha, oligi minu järjekord käes. Preili leti taga oli äärmiselt tore, pagas läks lindile ja teenindaja poolt uuesti väljaprinditud pardakaart (nad teevad seda iga kord, olete tähele pannud?) näpu vahel siirdusin turvakontrolli. Ega mul peale seljakoti neile midagi näidata polnudki, sest naine ja lapsed olid oma kompsudega otse järgmisesse väravasse läinud. "Kas teil on kotis vedelikke või kosmeetikat?" küsis tollitöötaja tülpinud ilmel. "Ei," andsin tavapärase vastuse. No kesse ikka nii loll on, et pärast kõikide hoiatavate siltide, videote ja juhendite nägemist ikka veel oma kotti midagi sellist jätaks. Phäh. "Üks moment palun," ütles teine tollitöötaja, kui ma üritasin turvaväravate vahelt läbi kõndida. "Meile tundub, et teil on siin veepudelid". Järgmine hetk oli selline, mida nimetatakse inglise keeles "facepalm"-iks. Ehk siis lööd endale käega otsaette, sest sa oled mingi erilise lollusega hakkama saanud. Minu seljakotist ei ilmunud välja mitte üks, isegi mitte kaks, vaid neli - NELI - pudelit vett. Mõni neist rohkem täis, mõni vähem, aga ükski alla poole. Oslo lennujaama turvaalas olime usinalt kasutanud võimalust oma kaasavõetud joogipudelid tasuta veega täita. Pole ju mõtet kulutada 12 eurot lihtsalt selleks, et sama hulk läbipaistvat vedelikku sulle Tax-free kaupluses (ma küll ei saa aru, kuidas nad maksuvabad saavad olla, kui enamus seal müüdavast kaubast on tavapoega samas hinnas) kätte ulatataks. Ja need pudelid pidid muidugi maanduma minu seljakotis. Ja otse loomulikult olin ma selle täiesti ära unustanud. Lastele Varssavi lennul pealeloetud sõnad "ärge liiga palju jooge, sest Tenerife otsa peale ei jää teil muidu midagi" olid ilmselge rumalus olnud. Nüüd ma siis seisin seal, tollitöötaja poolt tagasiantud neli pudelit vett näpu vahel ja mõtlesin pingsalt, mida teha. Variant üks oleks olnud need kõik ära visata. See ei tulnud kõne alla, sest kaks nendest olid laste kooli joogipudelid (jah, nad peavad oma vett ise kaasas tassima). Variant kaks oli minna turvaalast välja, kallata pudelid tühjaks ja tulla tagasi. Vaadates kella (mis oli tolleks hetkeks juba murettekitavalt palju edasi tiksunud) ja turvaala suunas looklevat järjekorda, polnud seegi mõte vastuvõetav. Variant kolm oli pudelite sisu üksteise sisse kallata, täis pudelid ära visata ja tühjad kaasa võtta. Korraks hakkasingi seda tegama, aga õige pea sain aru, et ilma lehtrita (mida mul mingil arusaamatul põhjusel kaasas ei olnud)(rumal mina, eksole) oleks selle tegevuse kahetsusväärne kõrvalnähtus olnud mind ümbritsevale maa-alale suurte veelompide tekkimine. Tolli-inimeste kivinägusid vaadates aimasin, et sellisel juhul pidanuks ma järgmised minutid veetma põrandalapi seltsis. Variant neli oli kõik anumad tühjaks juua. Okei, ma olen küll suur mees ja võib-olla isegi jaksaksin poolteist-kaks liitrit vett korraga alla kulistada, aga kui mul terendab ees ligi kuuetunnine lennureis, siis ma ei ole väga huvitatud pidevalt niigi tihedas kasutuses oleva lennukipeldiku vahet jooksmisest. Lõpuks leidsin kompromissi. Jõin laste koolipudelid tühjaks ja ülejäänud kaks läksid kõige kaduva teed. Ametnikele vabandussõnu pomisedes lubati mind seejärel tõotatud maale ehk tollitsooni. Janusse suremine mind lähemate tundide jooksul ei ähvardanud, aga nälg oli sellegipoolest üsna tuntav. Õnneks oli mu kallis kaasa (kes sel hetkel juba lastega ühes restoranis kõhtu täitis) nii tark olnud, et taipas mulle burgeri ära tellida, nii et pardaleminekuni jäänud kümne minuti jooksul sain oma tahke toidu vajaduse kenasti rahuldatud.
Aga Tenerife ise oli ilus. Tõsi, väljaspool pealinna ja peamisi turistide tõmbekeskusi jääb siiski silma, et aeg on paljudes kohtades nii umbes 90ndate alguses seisma jäänud. Pisikeste poodide ja restoranide sildid on nagu nõukaaja lõpust välja astunud, müügilolevad suveniirid ja mänguasjad karjuvad "made in China" selle kõige halvemas tähenduses, baarides lõõritatakse vanu Queeni lugusid... Aga võib-olla on see taotluslik. Viimase kinnisvarakriisi aegu sai see saar nii kõvasti pihta, et igal pool jäävad silma pooleliolevate korterelamute ja hotellide arendused, kus pole näha ühtki kraanat ja töömeeste asemel laiutab paks umbrohuväli. Ju siis said kohalikud aru, et igasugune progress ei ole ikka hea ja pöördusid tagasi järgiproovitud ja töötava "vähem on parem"-mudeli juurde. Muidugi ei takista see mõtteviis neil avamast "Shopping Centre" nime all totaalseid pudi-padi poode, "Diskoteegi" sildi alla peita pisikest baari või "Restoranina" näidata mingit konkreetset urgast, kuhu ei julge eriti sissegi astuda. Ju siis müüb paremini. Samas on nad ise maru viisakad ja sõbralikud ja see on kõige olulisem.
Mis aga Tenerife eriti meeldivaks teeb, on loodus. See on nii kihvtilt vahelduv, et kohati on tunne, nagu satuksid iga natukese aja tagant kuhugi teise maailma. Näiteks Teide vulkaani ümbrus on suuresti laavamaastik, kus on hästi palju kive ja erikujulisi mägesid, samas väga vähe rohelust. Mida rohkem aga sellest eemaldud, seda lopsakamaks muutuvad männisalud, mille vahel keerutab kitsas autotee. Järjest allapoole suundudes ilmuvad peagi välja viinamarjaistandused, mille juures olevatest poekestest saad kohalikke veine mekkida. Lõpuks oled ookeani ääres ja võid varbad tumeda laavaliiva sisse pista.
Ka linnad ja külad on ka üsna eriilmelised. Mõni ainult hotellidest koosnebki, teine on nagu kuskilt postkaardilt välja astunud keskaegne Hispaania arhitektuuripärl ja kolmas mõlema eelnimetatu ristand. Okei, ma kokku kolmes linnas/linnamoodi külas käisingi, aga üldistamiseks käib kah.
Tenerifet nimetatakse ka igavese kevade saareks. Selles mõttes on justkui õigus, et aastaringselt on sealne temperatuur üsna ühtlaselt 20 kraadi ümber (isegi öösel ei lähe väga palju alla selle piiri), küll aga on hämmastav, kuivõrd palju võib erineda Eesti 20 soojakraadi samast arvust pügalatest Tenerifel. Kui Eestis on see selline paraja t-särgi temperatuur (kerge põhjatuule korral peab võib-olla isegi midagi pikkade käistega peale tõmbama), siis sealse hotelli basseini ääres lebotades tundsid füüsiliselt, kuidas päikesekiired sind pommitavad, suisa kõrvetavalt. Umbes nii, nagu Eestis olles oleks see kusagil +27 juurest ülespoole. Ja et see ei olnud lihtsalt kujutlusvõime vili, saime teada pärast paaritunnist küpsemist. Kollektiivne päikesepõletus oli meie kaheksaliikmelisest seltskonnast kuue jaoks ühine nimetaja kohe esimesel päeval. Et kogu ülejäänud reisi vältel justkui sumomaadleja kostüümis käed-jalad harali käimist vältida, muretsesime kohalikust hotellibutiigist endale kohe 50+ faktoriga päikesekreemid. Okei, need küll olemasolevat kipitust ära ei võtnud, aga samas ei lasknud olukorral ka märkimisväärselt hullemaks minna. Minu, kui päikse eest hoidunu, igaõhtune toost söögilauas "Valu punanahkadele!" oli küll igati asjakohane, aga vähemalt esimesel päeval kuigipalju naerunägusid ei tekitanud. Ju siis tabas õrna kohta.
Nädal enne meie saabumist oli saar olnud tormide, vihma (madalamal) ja lume (kõrgemal) meelevallas. Teide vulkaani vaateplatvorm oli just rohke lume tõttu külastajatele suletud olnud, alles meie sealoleku neljandal päeval saime teada, et nüüd võib minna. Tuli välja, et me polnud üldsegi ainsad, kes selle info enda käsutusse olid saanud. See autode ja turismibusside rivi, mis vulkaanijalami poole vooris, oli muljetavaldav. Juba kilomeetrid enne sihtpunkti jõudmist panid paljud oma masinad tee äärde ja läksid edasi jalgsi. Või siis loobusid üldse sinnapoole rühkimast ja nautisid ümbritsevatel väljadel ja mäenõlvadel laiuval lumel kelgutamist ja lumesõja pidamist. Päris sürreaalne tunne, kui väljas on 17 kraadi (ja me räägime siin Tenerife 17st kraadist, ehk siis Eesti mõistes nii umbes +23) ja ümberringi laiub paks lumi. Seda saime tagasiteel ohtrasti nautida, sest kogu see kilomeetrite kaupa kitsaste teede servadele pargitud autode jada (mis vahepeal oli veelgi kasvanud) tähendas vältimatult totaalselt läbimatute ummikute tekkimist. Nii me siis seisime paarkümmend minutit, tulime autost välja, nautisime lund ja päikest, siis liikus kogu voor mõni meeter edasi (ju siis oli keegi oma liiklust takistava auto lõpuks eest ära liigutanud), jälle paarkümmend minutit seismist ja nõnda paar tunnikest. Küll oli hea, et me ei pidanud samal päeval lennukile kiirustama. Kui lõpuks ummikutest vabanesime, lisas meie autojuht väheke kiirust, et õhtusöögiks hotelli tagasi jõuda. Jõudsimegi. Aga kui arvestada, et 75% meie teekonnast moodustasid täiesti võimatult käänulised mägiteed (vahepealt tahtsin küll hüüda "Sirget, andke mulle palun natuke sirget!"), siis võib arvata, kui suur söögiisu kogu selle karussellitamise lõpuks meid valdas.
Söömine. Ojaa. Tahtsime endale ja lastele teha elu mugavamaks, seetõttu ei hakanud miskit köögiga korterit endale üürima. Muidu istub keegi koguaeg pliidi ees ja vaaritab, pidevalt pead poevahet käima, arvestama kõigi erinevate soovidega ja lõpuks ei jää sellest puhkusest muud meelde, kui üks suur toitlustuse orgunnimine. Selle asemel läksime täispangale välja ja võtsime "kõik-hinnas" hotellipaketi.
Oh jeerum.
Ma pole vist ämma-äia juures jõulude ajal ka nii palju söönud (ja seal söön ma palju), kui selle ühe nädalaga. Hommikusöök: valik võttis silme eest kirjuks ja kõike pidi ju proovima. Siis basseini äärde, kus oli snäkibaar. Snäkiks olid sellised väikesed kosutavad suupistekesed, nagu pizzad, hamburgerid, hot dogid, pasta bolognese, miski kartuliroog lihaga, kaheksat sorti salatit ja kolme sorti külmutatud jogurtit. Ja niipea, kui olid oma snäkitamisega ühele poole saanud, algas lõunasöök. Eriti midagi nagu ei mahtunud, aga no mõned asjad nägid nii head välja, et lihtsalt sundisid ennast ja sõid. Paar järgnevat tundi veetsid basseini ääres (ilm oli nii palav, et ei suutned ennast kuidagi liigutama panna), snäkitasid veidi (see oli nagu mingi sõltuvus) ja oligi käes õhtusöök (see on muide sealmaal see päris õige söömaaeg). Menüü oli igal päeval erinev ja isegi kui valikust igat asja natukenegi maitsmiseks võtsid, said taldriku kuhjaga täis. Ja niimoodi - mõningate eranditega - nädal aega järjest.
Ohjah.
Pole mul see vöökoht ennegi teab mis sale olnud, aga selle nuumamise järel oli küll tunne, et peaks mõnes laudas seaga kohad ära vahetama - ma näeksin ilmselgelt kaubanduslikum välja.
Nagu ma juba varem olen maininud, on pildistamise pisik minust kaarega mööda läinud. Ka seekord pole mul väga palju midagi näidata, aga natuke ikka.
Tagasi Norras võttis meid vastu pimedus. Külm. Tuul.
Aga sest pold midagi, sest meil olid D-vitamiini varud kuhjaga täis. Päikesepõletus, mille ma viimasel päeval siiski suutsin hankida (aga ainult näole)(õieti ühele näopoolele)(nagu oleks naine lahtise käega vastu vahtimist virutanud)(mida ta õnneks ei teinud), oli väga tänulik iga jaheda tuuleiili eest. Peavalu, mis oodatust pikemaks veninud lennureisi (NAG pole muide sugugi ainus lennufirma, mis ei suuda graafikust kinni pidada) vältel isegi kahele ibuprofeenile ei allunud, näitas ka lõpuks taandumise märke. Ja hoolimata teadmisest, et külmkapis valitseb tühjus ning et kohe järgmisel päeval toimub äkiline naasemine igapäevase "kool-töö-huviringid" juurde, oli kojutulles ikkagi tunne, et külas hea, kodus parim.
Selliste mõtetega istusin ma nädalajagu päevi tagasi lennukis, mis mind Oslost Varssavi poole viis. Ah et mis mul Varssavisse asja oli? No ega ei olnudki. Lihtsalt pidin seal ümber istuma Tenerife lennuki peale. Nii oli odavam, kui otse lennata. Kohe nii palju odavam, et olin nõus selle ebamugavuse, mis paratamatult igasuguste ümberistumistega kaasneb, ära kannatama. Lendude vahe oli ainult paar tundi, nii et paras aeg lennujaamas väike lõuna teha. Paha lugu oli selles, et ma olin Norwegiani lehelt ostnud kaks eraldi piletit - ühe Oslost Varssavisse, teise Varssavist Tenerifele - mis tähendas, et ma pidin vahepeatuses pagasi välja võtma ja uuesti sisse andma. Muidugi oleks ma saanud teha ühe check-in'i otse lõpp-peatusesse ka, mis tähendanuks pagasi sinnajõudmist ilma minu sekkumiseta, aga selle peale tulin ma alles siis, kui olin Oslo lennujaamas kohvri automatiseeritud bag-drop'i juba ära andnud. No mis seal ikka, vaevalt et see pagasi väljavõtmine ja sisseandmine väga kaua aega võtab, olin ma veel Varssavi pagasilindi juures seistes veendunud. Ja tõepoolest, minu tsumadan saabus kõige esimesena, nii et võisin juba mõned minutid pärast terminali saabumist julgel sammul "väljuvate lendude" viitade järgi õiget sihtkohta otsides kiirkõndi teha.
Lennujaama saalis oli järjekord. Pikk järjekord. Üüratu. Ja see viis otse loomulikult Norwegiani check-in'i kassade juurde. Minul aga oli sisseregistreerimise protseduur juba tehtud, oli vaja ainult pagas ära anda. Ja nagu me teame, siis pagasi ära andmiseks on igas normaalses lennujaamas omaette letid. Nagu üsna pea selgeks sai, ei olnud Varssavi lennujaam normaalne. Ei olnud seal ainsamatki automaati, kus sa oleksid registreerimise toimingu saanud sooritada, nii et kui sa interneti teel ei olnud osanud seda teha, siis pididki pikas järjekorras seisma. Koos kõigi nendega, kes tahtsid lihtsalt oma kohvrid ära anda. Nagu mina.
Nohjah.
Võtsin siis pika saba lõppu ja pärast pooletunnist enda kirumist, et ma ei oska ikka oma elu lihtsamaks teha, oligi minu järjekord käes. Preili leti taga oli äärmiselt tore, pagas läks lindile ja teenindaja poolt uuesti väljaprinditud pardakaart (nad teevad seda iga kord, olete tähele pannud?) näpu vahel siirdusin turvakontrolli. Ega mul peale seljakoti neile midagi näidata polnudki, sest naine ja lapsed olid oma kompsudega otse järgmisesse väravasse läinud. "Kas teil on kotis vedelikke või kosmeetikat?" küsis tollitöötaja tülpinud ilmel. "Ei," andsin tavapärase vastuse. No kesse ikka nii loll on, et pärast kõikide hoiatavate siltide, videote ja juhendite nägemist ikka veel oma kotti midagi sellist jätaks. Phäh. "Üks moment palun," ütles teine tollitöötaja, kui ma üritasin turvaväravate vahelt läbi kõndida. "Meile tundub, et teil on siin veepudelid". Järgmine hetk oli selline, mida nimetatakse inglise keeles "facepalm"-iks. Ehk siis lööd endale käega otsaette, sest sa oled mingi erilise lollusega hakkama saanud. Minu seljakotist ei ilmunud välja mitte üks, isegi mitte kaks, vaid neli - NELI - pudelit vett. Mõni neist rohkem täis, mõni vähem, aga ükski alla poole. Oslo lennujaama turvaalas olime usinalt kasutanud võimalust oma kaasavõetud joogipudelid tasuta veega täita. Pole ju mõtet kulutada 12 eurot lihtsalt selleks, et sama hulk läbipaistvat vedelikku sulle Tax-free kaupluses (ma küll ei saa aru, kuidas nad maksuvabad saavad olla, kui enamus seal müüdavast kaubast on tavapoega samas hinnas) kätte ulatataks. Ja need pudelid pidid muidugi maanduma minu seljakotis. Ja otse loomulikult olin ma selle täiesti ära unustanud. Lastele Varssavi lennul pealeloetud sõnad "ärge liiga palju jooge, sest Tenerife otsa peale ei jää teil muidu midagi" olid ilmselge rumalus olnud. Nüüd ma siis seisin seal, tollitöötaja poolt tagasiantud neli pudelit vett näpu vahel ja mõtlesin pingsalt, mida teha. Variant üks oleks olnud need kõik ära visata. See ei tulnud kõne alla, sest kaks nendest olid laste kooli joogipudelid (jah, nad peavad oma vett ise kaasas tassima). Variant kaks oli minna turvaalast välja, kallata pudelid tühjaks ja tulla tagasi. Vaadates kella (mis oli tolleks hetkeks juba murettekitavalt palju edasi tiksunud) ja turvaala suunas looklevat järjekorda, polnud seegi mõte vastuvõetav. Variant kolm oli pudelite sisu üksteise sisse kallata, täis pudelid ära visata ja tühjad kaasa võtta. Korraks hakkasingi seda tegama, aga õige pea sain aru, et ilma lehtrita (mida mul mingil arusaamatul põhjusel kaasas ei olnud)(rumal mina, eksole) oleks selle tegevuse kahetsusväärne kõrvalnähtus olnud mind ümbritsevale maa-alale suurte veelompide tekkimine. Tolli-inimeste kivinägusid vaadates aimasin, et sellisel juhul pidanuks ma järgmised minutid veetma põrandalapi seltsis. Variant neli oli kõik anumad tühjaks juua. Okei, ma olen küll suur mees ja võib-olla isegi jaksaksin poolteist-kaks liitrit vett korraga alla kulistada, aga kui mul terendab ees ligi kuuetunnine lennureis, siis ma ei ole väga huvitatud pidevalt niigi tihedas kasutuses oleva lennukipeldiku vahet jooksmisest. Lõpuks leidsin kompromissi. Jõin laste koolipudelid tühjaks ja ülejäänud kaks läksid kõige kaduva teed. Ametnikele vabandussõnu pomisedes lubati mind seejärel tõotatud maale ehk tollitsooni. Janusse suremine mind lähemate tundide jooksul ei ähvardanud, aga nälg oli sellegipoolest üsna tuntav. Õnneks oli mu kallis kaasa (kes sel hetkel juba lastega ühes restoranis kõhtu täitis) nii tark olnud, et taipas mulle burgeri ära tellida, nii et pardaleminekuni jäänud kümne minuti jooksul sain oma tahke toidu vajaduse kenasti rahuldatud.
Aga Tenerife ise oli ilus. Tõsi, väljaspool pealinna ja peamisi turistide tõmbekeskusi jääb siiski silma, et aeg on paljudes kohtades nii umbes 90ndate alguses seisma jäänud. Pisikeste poodide ja restoranide sildid on nagu nõukaaja lõpust välja astunud, müügilolevad suveniirid ja mänguasjad karjuvad "made in China" selle kõige halvemas tähenduses, baarides lõõritatakse vanu Queeni lugusid... Aga võib-olla on see taotluslik. Viimase kinnisvarakriisi aegu sai see saar nii kõvasti pihta, et igal pool jäävad silma pooleliolevate korterelamute ja hotellide arendused, kus pole näha ühtki kraanat ja töömeeste asemel laiutab paks umbrohuväli. Ju siis said kohalikud aru, et igasugune progress ei ole ikka hea ja pöördusid tagasi järgiproovitud ja töötava "vähem on parem"-mudeli juurde. Muidugi ei takista see mõtteviis neil avamast "Shopping Centre" nime all totaalseid pudi-padi poode, "Diskoteegi" sildi alla peita pisikest baari või "Restoranina" näidata mingit konkreetset urgast, kuhu ei julge eriti sissegi astuda. Ju siis müüb paremini. Samas on nad ise maru viisakad ja sõbralikud ja see on kõige olulisem.
Mis aga Tenerife eriti meeldivaks teeb, on loodus. See on nii kihvtilt vahelduv, et kohati on tunne, nagu satuksid iga natukese aja tagant kuhugi teise maailma. Näiteks Teide vulkaani ümbrus on suuresti laavamaastik, kus on hästi palju kive ja erikujulisi mägesid, samas väga vähe rohelust. Mida rohkem aga sellest eemaldud, seda lopsakamaks muutuvad männisalud, mille vahel keerutab kitsas autotee. Järjest allapoole suundudes ilmuvad peagi välja viinamarjaistandused, mille juures olevatest poekestest saad kohalikke veine mekkida. Lõpuks oled ookeani ääres ja võid varbad tumeda laavaliiva sisse pista.
Ka linnad ja külad on ka üsna eriilmelised. Mõni ainult hotellidest koosnebki, teine on nagu kuskilt postkaardilt välja astunud keskaegne Hispaania arhitektuuripärl ja kolmas mõlema eelnimetatu ristand. Okei, ma kokku kolmes linnas/linnamoodi külas käisingi, aga üldistamiseks käib kah.
Tenerifet nimetatakse ka igavese kevade saareks. Selles mõttes on justkui õigus, et aastaringselt on sealne temperatuur üsna ühtlaselt 20 kraadi ümber (isegi öösel ei lähe väga palju alla selle piiri), küll aga on hämmastav, kuivõrd palju võib erineda Eesti 20 soojakraadi samast arvust pügalatest Tenerifel. Kui Eestis on see selline paraja t-särgi temperatuur (kerge põhjatuule korral peab võib-olla isegi midagi pikkade käistega peale tõmbama), siis sealse hotelli basseini ääres lebotades tundsid füüsiliselt, kuidas päikesekiired sind pommitavad, suisa kõrvetavalt. Umbes nii, nagu Eestis olles oleks see kusagil +27 juurest ülespoole. Ja et see ei olnud lihtsalt kujutlusvõime vili, saime teada pärast paaritunnist küpsemist. Kollektiivne päikesepõletus oli meie kaheksaliikmelisest seltskonnast kuue jaoks ühine nimetaja kohe esimesel päeval. Et kogu ülejäänud reisi vältel justkui sumomaadleja kostüümis käed-jalad harali käimist vältida, muretsesime kohalikust hotellibutiigist endale kohe 50+ faktoriga päikesekreemid. Okei, need küll olemasolevat kipitust ära ei võtnud, aga samas ei lasknud olukorral ka märkimisväärselt hullemaks minna. Minu, kui päikse eest hoidunu, igaõhtune toost söögilauas "Valu punanahkadele!" oli küll igati asjakohane, aga vähemalt esimesel päeval kuigipalju naerunägusid ei tekitanud. Ju siis tabas õrna kohta.
Nädal enne meie saabumist oli saar olnud tormide, vihma (madalamal) ja lume (kõrgemal) meelevallas. Teide vulkaani vaateplatvorm oli just rohke lume tõttu külastajatele suletud olnud, alles meie sealoleku neljandal päeval saime teada, et nüüd võib minna. Tuli välja, et me polnud üldsegi ainsad, kes selle info enda käsutusse olid saanud. See autode ja turismibusside rivi, mis vulkaanijalami poole vooris, oli muljetavaldav. Juba kilomeetrid enne sihtpunkti jõudmist panid paljud oma masinad tee äärde ja läksid edasi jalgsi. Või siis loobusid üldse sinnapoole rühkimast ja nautisid ümbritsevatel väljadel ja mäenõlvadel laiuval lumel kelgutamist ja lumesõja pidamist. Päris sürreaalne tunne, kui väljas on 17 kraadi (ja me räägime siin Tenerife 17st kraadist, ehk siis Eesti mõistes nii umbes +23) ja ümberringi laiub paks lumi. Seda saime tagasiteel ohtrasti nautida, sest kogu see kilomeetrite kaupa kitsaste teede servadele pargitud autode jada (mis vahepeal oli veelgi kasvanud) tähendas vältimatult totaalselt läbimatute ummikute tekkimist. Nii me siis seisime paarkümmend minutit, tulime autost välja, nautisime lund ja päikest, siis liikus kogu voor mõni meeter edasi (ju siis oli keegi oma liiklust takistava auto lõpuks eest ära liigutanud), jälle paarkümmend minutit seismist ja nõnda paar tunnikest. Küll oli hea, et me ei pidanud samal päeval lennukile kiirustama. Kui lõpuks ummikutest vabanesime, lisas meie autojuht väheke kiirust, et õhtusöögiks hotelli tagasi jõuda. Jõudsimegi. Aga kui arvestada, et 75% meie teekonnast moodustasid täiesti võimatult käänulised mägiteed (vahepealt tahtsin küll hüüda "Sirget, andke mulle palun natuke sirget!"), siis võib arvata, kui suur söögiisu kogu selle karussellitamise lõpuks meid valdas.
Söömine. Ojaa. Tahtsime endale ja lastele teha elu mugavamaks, seetõttu ei hakanud miskit köögiga korterit endale üürima. Muidu istub keegi koguaeg pliidi ees ja vaaritab, pidevalt pead poevahet käima, arvestama kõigi erinevate soovidega ja lõpuks ei jää sellest puhkusest muud meelde, kui üks suur toitlustuse orgunnimine. Selle asemel läksime täispangale välja ja võtsime "kõik-hinnas" hotellipaketi.
Oh jeerum.
Ma pole vist ämma-äia juures jõulude ajal ka nii palju söönud (ja seal söön ma palju), kui selle ühe nädalaga. Hommikusöök: valik võttis silme eest kirjuks ja kõike pidi ju proovima. Siis basseini äärde, kus oli snäkibaar. Snäkiks olid sellised väikesed kosutavad suupistekesed, nagu pizzad, hamburgerid, hot dogid, pasta bolognese, miski kartuliroog lihaga, kaheksat sorti salatit ja kolme sorti külmutatud jogurtit. Ja niipea, kui olid oma snäkitamisega ühele poole saanud, algas lõunasöök. Eriti midagi nagu ei mahtunud, aga no mõned asjad nägid nii head välja, et lihtsalt sundisid ennast ja sõid. Paar järgnevat tundi veetsid basseini ääres (ilm oli nii palav, et ei suutned ennast kuidagi liigutama panna), snäkitasid veidi (see oli nagu mingi sõltuvus) ja oligi käes õhtusöök (see on muide sealmaal see päris õige söömaaeg). Menüü oli igal päeval erinev ja isegi kui valikust igat asja natukenegi maitsmiseks võtsid, said taldriku kuhjaga täis. Ja niimoodi - mõningate eranditega - nädal aega järjest.
Ohjah.
Pole mul see vöökoht ennegi teab mis sale olnud, aga selle nuumamise järel oli küll tunne, et peaks mõnes laudas seaga kohad ära vahetama - ma näeksin ilmselgelt kaubanduslikum välja.
Nagu ma juba varem olen maininud, on pildistamise pisik minust kaarega mööda läinud. Ka seekord pole mul väga palju midagi näidata, aga natuke ikka.
 |
| Meie hotelliaknast paistis saar, mis oli kogu aeg pilve sees - nii päeval... |
 |
| ...kui öösel. Ma oleks seal puhkust veetes vist küll reisiraha tagasi küsinud :) |
 |
| Vaat sellised mäed olidki: mõned rohelised, mõned valged ja mõned mustad. |
 |
| Novot sulle Shopping Centre. Meie keeles on selle asja nimi pudi-padi pood. |
 |
| Oeh, kohe kodune tunne tuli. Näeb küll välja paras peldik, aga ikkagi Oslo :) |
 |
| Meil päike paistis, aga nendel seal näe, sadas. Kokku tuligi vikerkaar. |
Tagasi Norras võttis meid vastu pimedus. Külm. Tuul.
Aga sest pold midagi, sest meil olid D-vitamiini varud kuhjaga täis. Päikesepõletus, mille ma viimasel päeval siiski suutsin hankida (aga ainult näole)(õieti ühele näopoolele)(nagu oleks naine lahtise käega vastu vahtimist virutanud)(mida ta õnneks ei teinud), oli väga tänulik iga jaheda tuuleiili eest. Peavalu, mis oodatust pikemaks veninud lennureisi (NAG pole muide sugugi ainus lennufirma, mis ei suuda graafikust kinni pidada) vältel isegi kahele ibuprofeenile ei allunud, näitas ka lõpuks taandumise märke. Ja hoolimata teadmisest, et külmkapis valitseb tühjus ning et kohe järgmisel päeval toimub äkiline naasemine igapäevase "kool-töö-huviringid" juurde, oli kojutulles ikkagi tunne, et külas hea, kodus parim.
kolmapäev, 3. veebruar 2016
Ükskord, kui telefon helises
Mõni nädal tagasi helises mul laua peal telefon (ei, mitte lauatelefon, ma lihtsalt hoian oma mobla laua peal) (pole nagu erilist huvi selle taskuskandmisega mingit jalavähki saada). Tundmatu number. Nonii, nähtavasti tahetakse jälle midagi müüa. Seep' see on, kui sul kuskil riiulis istub väike firmake ja su telefoninumber on äriregistrist kõigile soovijatele leitav. Alati pakutakse mingeid täiesti suvalisi asju, küll soovitakse inimest, kes tegeleb minu firmas tuleohutusega või siis töötervishoiuga, siis tahetakse pakkuda mingeid puhastusteenuseid, entsüklopeediaid ja mida kõike veel. Mõnikord ollakse viisakad ja tehakse pärast enda tutvustamist hetkeline paus. See võimaldab siis vähemalt ruttu ära öelda, et teate, ma elan välismaal ja kui ma teie teenust siin kasutada ei saa, siis pole ma huvitatud. Sellega reeglina kõne ka lõpeb. Mõni aga tulistab nagu kuulipildujast minut aega järjest lakkamatut teksti (ta vist ei hinga ka vahepeal, vähemalt on mul sellistel juhtudel olnud raskusi pausi leidmisega, kuhu oma "aitäh, aga ei aitäh" ära paigutada) ja kui ta lõpuks oma küsimuseni jõuab, on mul tast suisa kahju, kui ma ta pikale lainele pean saatma. Aga mis teha, tal juba on kord töö selline.
Nii et kui ma seekord oma helisevat tasku-lauatelefoni põrnitsesin, teadsin, et pean sarnase protseduuri taaskord läbi tegema. Aga seekord oli natuke kiuslikkust hinges. Mõtlesin, et lasen inimesel rääkida. Kui ma siin kodus üksi istun ja niikuinii kellegagi rääkida pole, saan siis vähemalt võõra inimese häält kuulata. Ja kui me juba mõnda aega oleme vestelnud, siis ütlen lõpetuseks, et oli tore teiega aega veeta, kahjuks pean pakutavast ära ütlema. Plaan tehtud, võtsin kõne vastu.
"Tere Heikki!" (nad juba teadsid mu nime) kõlas teiselt poolt alustuseks. "Mina olen [ta ütles oma nime, aga õnneks on mul nimede peale nii kohutav mälu, et ma ei suuda sageli isegi oma tuttavate omasid meenutada, rääkimata võhivõõrastest telefonineiude omadest] ja Heikki, mul on küsimus, et kui palju te raamatuid loete?"
"No kuidas kunagi. On aegu, kui ma ei võta aasta jooksul ühtegi raamatut näppu, aga siis loen kolm tükki järjest läbi," olin omaarust kaval, sest jätsin teisele poolele võimaluse oma raamatut küll pakkuda (sest mida muud ta sellise küsimusega mulle ikka müüa tahtis), aga samas jätsin põgenemiseks ukse valla.
"Väga tore," jätkas neiu "Aga Heikki," (keegi pole vist nii lühikese ajaga mu nime nii mitu korda öelnud, kui see neiu seal toru otsas)(kallid müügikoolitajad, see nime kordamise nipp toimib hästi võib-olla Ameerikas, aga ärge palun sundige eestimaalastest müügi-inimesi seda kasutama, see mõjub äärmiselt võõrastavalt) "kas teil on nutitelefon või tahvelarvuti?"
Okei, vestlus pöördus hoopis teise suunda, kui ma olin arvanud. "Jaaaah," venitasin vastust "mõned siin ikka on siin jah".
Lõpuks ütles teiselpool olija, mida ta mulle pakkuda tahtis. Elisa Raamatu-äppi. Tunnistan, et polnud sellest sinnamaani midagi kuulnud. Ilmnes, et sellega saab lugeda raamatuid ilma, et sul peaks eraldi e-luger olema (mis on minu jaoks siiamaani olnud suurim takistus e-raamatute ostmisel - neid elektroonilisi vidinaid on majapidamises juba küllalt ja ma pole üldse huvitatud järjekordse sellise muretsemisest), piisab ainult nutika või tablet'i olemasolust. Laed aga äpi alla ja hakkad lugema. Kusjuures - kaks esimest nädalat on tasuta, edasi ei pea ka mitte igat raamatut eraldi ostma, vaid maksad sendi vähem kui üheksa eurot kuus ja loed palju jaksad. Ei mingit "loe tasuta kolm lehekülge ja osta üks raamat 12,99 eest". See kõlas natuke liiga hästi. Ta rääkis küll mingist 1500 eestikeelsest raamatust, mis neil pakkuda on, aga ma kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas mulle üritatakse 9-eurose kuutasu eest "Kevadet" ja Juhan Liivi luulekogusid pähe suruda. Kõne lõpetuseks ütlesin, et okei, ma proovin selle kaks nädalat tasuta aega ära, siis otsustan, mis edasi teen. Jättes ütlemata, et otse loomulikult lõpetan selle jama kohemaid pärast prooviaega ära, sest isegi kui seal peaks paar loetavat raamatut olema, jõuan nendega kindlasti kahe nädalaga ühele poole. Teate, see edasine tekst võib tunduda, nagu tasutud reklaam (mida ta kahjuks pole), aga äppi avades olin ma päriselt ka üllatunud. Sellised uuemad teosed, mis troonivad müügiedetabelite tippudes, aga mida minu ihne hing tavapoest ei raatsiks osta, olid seal kenasti olemas. Nüüd mõni päev tagasi tuli uudis, et terve "Minu..." raamatute sari on seal ka olemas. Jällegi - niisama ei ostaks, aga niimoodi kavatsen suure osa neist küll läbi sirvida. Et äppi saab korraga kahes seadmes kasutada ja vähemalt üks lastest on meil paras raamatuõgard, siis vaatasin, kas talle ka midagi leida on. Tõepoolest, hetke lemmikud "Lasse ja Maia detektiivibüroo" sari täies hiilguses allalaetav! Kusjuures, ma just jõuluvaheajal ostsin Tallinna lennujaama poest ühe samasse sarja kuuluva teose. Teate palju see maksis? 17.90 eurot. Seitseteist-koma-friiking-üheksakümmend eurot! Üks mõnekümne leheküljeline lasteraamat! Ja kui palju sellest rõõmu oli? Üheks õhtuks! Lihtne matemaatika näitab, et kui kõik "Lasse ja Maia" raamatud alla laadida ja kümnekonna õhtuga läbi lugeda, siis oleks me juba omadega sellises plussis, et isegi kui järgmise poole aasta jooksul sealt äpist ühtegi raamatut alla ei laeks ja ainult kuutasu maksaks, oleks ma ikkagi omadega kõvas plussis. Lisaks ei pea koormama raamaturiiuleid üha uute ja uute teostega, mis pärast ühekordset lugemist lihtsalt riiulile tolmu jäävad koguma.
Muide, sealsamas lennujaama poes tasub ettevaatlik olla. Nad müüvad muuhulgas ka komme. Meie magusanäljaste lemmikud Kirju Koera kommid on seal ka täitsa olemas, kusjuures nii tavapärastes 200-grammistes pakendis kui ka ühekiloses hiidkotis. Ükskord kiiruga läksin ja ostsin muidugi selle suurema - mis ma ikka loodust raiskan ja neid 200-grammiseid endale kotti laon, eksole, ja kindlasti on odavam ka. Viimane kord aga, kui oli aega hindu vähe terasemalt kaeda, tuli välja, et see kilone kott pole sugugi soodsam, vaid oluliselt kallim, kui viis kahesaja grammist isendit. Me ei räägi siin mõnekümnest sendist. Jutt käib seitsmest (numbritega: 7) eurost! Ühes ja samas poes, paar riiulit üksteisest eemal! Ma küsisin siis müüja käest, et kuulge, mis nali see on. Too vastas, et jah, me oleme ise ka tähele pannud, aga (ja nüüd järgnes kõikide müüjate tüüplause) "meie ei ole siin hinna üle otsustajad".
Kallid müüjad. Teie olete need, kes otseselt klientidega kokku puutute. Teie kuulete nende käest tagasisidet. Olge head ja edastage siis enda tähelepanekud ja klientide tagasiside oma ülemustele. Tõsi, sellest ei pruugi midagi muutuda, aga võib. Vähemalt ei pea te sel juhul oma kliente ärritama lausetega "a ma olen lihtsalt müüja, ma ei otsusta midagi". Ja teie, selle lennujaama poe ülemused (kes kindlasti seda blogi loevad)(sest mida targemat, neil ikka teha oleks), mõelge oma hinnastamispoliitika korra läbi. Jah, ükskord läksin õnge, saite oma raha kätte, aga järgmine kord ma ju enam teie poodi sisse ei astu. Sest kes teab, millega te mind jälle üritate haneks tõmmata.
Enivei, tulles korra veel äpi juurde tagasi, siis enne kasutamist ma kartsin, et äkki jääb tekst nutitelefoni jaoks liiga väikseks (mul ei ole maailma suurim labidas taskus, mu telefoni nimes on suisa liides "Compact" sees) või et seal on ühilduvusega probleemid (no näiteks läheb pool juttu kaduma, kiri on hägune, lünklik vmt) või ei saa ilma netiühenduseta raamatuid lugeda. Ei midagi sellist! Nüüd ongi nii, et kui viin lapse trenni ja pean teda ukse taga ootama, siis selle asemel, et järgmist Candy Crushi levelit purustada, loen raamatut. Maru mugav. Ma pole vist viimase kolme aasta jooksul kokku nii palju raamatuid lugenud, kui selle mõne nädalaga.
Ahjaa, kui Elisa oma äpile pärast prooviaega mu tagasisidet palus ja ma neile samasuguse ülistava teksti saatsin (tõsi, oluliselt lühemal kujul), siis palusid nad mu käest luba see jutt ka nende kliendilehte panna. Nii et kui tea peaksite minu lõusta ja nimega kaunistatud jutukese mõnest Elisa väljaandest leidma (mul endal need ei käi), siis ei pea muretsema - nad ei ole mu identiteeti kuritarvitanud, see olin tõepoolest mina, kes neid kiitis.
Tasuta.
Mis oli vist rumal.
Nii et kui ma seekord oma helisevat tasku-lauatelefoni põrnitsesin, teadsin, et pean sarnase protseduuri taaskord läbi tegema. Aga seekord oli natuke kiuslikkust hinges. Mõtlesin, et lasen inimesel rääkida. Kui ma siin kodus üksi istun ja niikuinii kellegagi rääkida pole, saan siis vähemalt võõra inimese häält kuulata. Ja kui me juba mõnda aega oleme vestelnud, siis ütlen lõpetuseks, et oli tore teiega aega veeta, kahjuks pean pakutavast ära ütlema. Plaan tehtud, võtsin kõne vastu.
"Tere Heikki!" (nad juba teadsid mu nime) kõlas teiselt poolt alustuseks. "Mina olen [ta ütles oma nime, aga õnneks on mul nimede peale nii kohutav mälu, et ma ei suuda sageli isegi oma tuttavate omasid meenutada, rääkimata võhivõõrastest telefonineiude omadest] ja Heikki, mul on küsimus, et kui palju te raamatuid loete?"
"No kuidas kunagi. On aegu, kui ma ei võta aasta jooksul ühtegi raamatut näppu, aga siis loen kolm tükki järjest läbi," olin omaarust kaval, sest jätsin teisele poolele võimaluse oma raamatut küll pakkuda (sest mida muud ta sellise küsimusega mulle ikka müüa tahtis), aga samas jätsin põgenemiseks ukse valla.
"Väga tore," jätkas neiu "Aga Heikki," (keegi pole vist nii lühikese ajaga mu nime nii mitu korda öelnud, kui see neiu seal toru otsas)(kallid müügikoolitajad, see nime kordamise nipp toimib hästi võib-olla Ameerikas, aga ärge palun sundige eestimaalastest müügi-inimesi seda kasutama, see mõjub äärmiselt võõrastavalt) "kas teil on nutitelefon või tahvelarvuti?"
Okei, vestlus pöördus hoopis teise suunda, kui ma olin arvanud. "Jaaaah," venitasin vastust "mõned siin ikka on siin jah".
Lõpuks ütles teiselpool olija, mida ta mulle pakkuda tahtis. Elisa Raamatu-äppi. Tunnistan, et polnud sellest sinnamaani midagi kuulnud. Ilmnes, et sellega saab lugeda raamatuid ilma, et sul peaks eraldi e-luger olema (mis on minu jaoks siiamaani olnud suurim takistus e-raamatute ostmisel - neid elektroonilisi vidinaid on majapidamises juba küllalt ja ma pole üldse huvitatud järjekordse sellise muretsemisest), piisab ainult nutika või tablet'i olemasolust. Laed aga äpi alla ja hakkad lugema. Kusjuures - kaks esimest nädalat on tasuta, edasi ei pea ka mitte igat raamatut eraldi ostma, vaid maksad sendi vähem kui üheksa eurot kuus ja loed palju jaksad. Ei mingit "loe tasuta kolm lehekülge ja osta üks raamat 12,99 eest". See kõlas natuke liiga hästi. Ta rääkis küll mingist 1500 eestikeelsest raamatust, mis neil pakkuda on, aga ma kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas mulle üritatakse 9-eurose kuutasu eest "Kevadet" ja Juhan Liivi luulekogusid pähe suruda. Kõne lõpetuseks ütlesin, et okei, ma proovin selle kaks nädalat tasuta aega ära, siis otsustan, mis edasi teen. Jättes ütlemata, et otse loomulikult lõpetan selle jama kohemaid pärast prooviaega ära, sest isegi kui seal peaks paar loetavat raamatut olema, jõuan nendega kindlasti kahe nädalaga ühele poole. Teate, see edasine tekst võib tunduda, nagu tasutud reklaam (mida ta kahjuks pole), aga äppi avades olin ma päriselt ka üllatunud. Sellised uuemad teosed, mis troonivad müügiedetabelite tippudes, aga mida minu ihne hing tavapoest ei raatsiks osta, olid seal kenasti olemas. Nüüd mõni päev tagasi tuli uudis, et terve "Minu..." raamatute sari on seal ka olemas. Jällegi - niisama ei ostaks, aga niimoodi kavatsen suure osa neist küll läbi sirvida. Et äppi saab korraga kahes seadmes kasutada ja vähemalt üks lastest on meil paras raamatuõgard, siis vaatasin, kas talle ka midagi leida on. Tõepoolest, hetke lemmikud "Lasse ja Maia detektiivibüroo" sari täies hiilguses allalaetav! Kusjuures, ma just jõuluvaheajal ostsin Tallinna lennujaama poest ühe samasse sarja kuuluva teose. Teate palju see maksis? 17.90 eurot. Seitseteist-koma-friiking-üheksakümmend eurot! Üks mõnekümne leheküljeline lasteraamat! Ja kui palju sellest rõõmu oli? Üheks õhtuks! Lihtne matemaatika näitab, et kui kõik "Lasse ja Maia" raamatud alla laadida ja kümnekonna õhtuga läbi lugeda, siis oleks me juba omadega sellises plussis, et isegi kui järgmise poole aasta jooksul sealt äpist ühtegi raamatut alla ei laeks ja ainult kuutasu maksaks, oleks ma ikkagi omadega kõvas plussis. Lisaks ei pea koormama raamaturiiuleid üha uute ja uute teostega, mis pärast ühekordset lugemist lihtsalt riiulile tolmu jäävad koguma.
Muide, sealsamas lennujaama poes tasub ettevaatlik olla. Nad müüvad muuhulgas ka komme. Meie magusanäljaste lemmikud Kirju Koera kommid on seal ka täitsa olemas, kusjuures nii tavapärastes 200-grammistes pakendis kui ka ühekiloses hiidkotis. Ükskord kiiruga läksin ja ostsin muidugi selle suurema - mis ma ikka loodust raiskan ja neid 200-grammiseid endale kotti laon, eksole, ja kindlasti on odavam ka. Viimane kord aga, kui oli aega hindu vähe terasemalt kaeda, tuli välja, et see kilone kott pole sugugi soodsam, vaid oluliselt kallim, kui viis kahesaja grammist isendit. Me ei räägi siin mõnekümnest sendist. Jutt käib seitsmest (numbritega: 7) eurost! Ühes ja samas poes, paar riiulit üksteisest eemal! Ma küsisin siis müüja käest, et kuulge, mis nali see on. Too vastas, et jah, me oleme ise ka tähele pannud, aga (ja nüüd järgnes kõikide müüjate tüüplause) "meie ei ole siin hinna üle otsustajad".
Kallid müüjad. Teie olete need, kes otseselt klientidega kokku puutute. Teie kuulete nende käest tagasisidet. Olge head ja edastage siis enda tähelepanekud ja klientide tagasiside oma ülemustele. Tõsi, sellest ei pruugi midagi muutuda, aga võib. Vähemalt ei pea te sel juhul oma kliente ärritama lausetega "a ma olen lihtsalt müüja, ma ei otsusta midagi". Ja teie, selle lennujaama poe ülemused (kes kindlasti seda blogi loevad)(sest mida targemat, neil ikka teha oleks), mõelge oma hinnastamispoliitika korra läbi. Jah, ükskord läksin õnge, saite oma raha kätte, aga järgmine kord ma ju enam teie poodi sisse ei astu. Sest kes teab, millega te mind jälle üritate haneks tõmmata.
Enivei, tulles korra veel äpi juurde tagasi, siis enne kasutamist ma kartsin, et äkki jääb tekst nutitelefoni jaoks liiga väikseks (mul ei ole maailma suurim labidas taskus, mu telefoni nimes on suisa liides "Compact" sees) või et seal on ühilduvusega probleemid (no näiteks läheb pool juttu kaduma, kiri on hägune, lünklik vmt) või ei saa ilma netiühenduseta raamatuid lugeda. Ei midagi sellist! Nüüd ongi nii, et kui viin lapse trenni ja pean teda ukse taga ootama, siis selle asemel, et järgmist Candy Crushi levelit purustada, loen raamatut. Maru mugav. Ma pole vist viimase kolme aasta jooksul kokku nii palju raamatuid lugenud, kui selle mõne nädalaga.
Ahjaa, kui Elisa oma äpile pärast prooviaega mu tagasisidet palus ja ma neile samasuguse ülistava teksti saatsin (tõsi, oluliselt lühemal kujul), siis palusid nad mu käest luba see jutt ka nende kliendilehte panna. Nii et kui tea peaksite minu lõusta ja nimega kaunistatud jutukese mõnest Elisa väljaandest leidma (mul endal need ei käi), siis ei pea muretsema - nad ei ole mu identiteeti kuritarvitanud, see olin tõepoolest mina, kes neid kiitis.
Tasuta.
Mis oli vist rumal.
kolmapäev, 20. jaanuar 2016
Särtsuvankrid
Lugesin eile laste kooli Feissbuki lehelt lastemammade hoiatust, et koolist mõne kilomeetri kaugusel olla nähtud kaubikut, mille roolis olev inglise keelt kõnelev mees pakub kõnniteel jalutavatele tütarlastele šokolaadi. Tüdrukud muidugi keeldusid, midagi ei juhtunud, aga hirm ja õudus olid käsikäes ikkagi, eksole. Huvitav, et kui konkreetset situatsiooni vaadata ilma igasuguse alltekstita, siis mis seal's niiväga on? Oli lahke härra, tahtis tüdrukutele meeldida või neil lihtsalt päeva heaks teha, pakkus šokolaadi. Aga keegi ei mõtle niimoodi onju. Absoluutselt kõik täiskasvanud peavad iseenesest mõistetavaks, et tegemist on tegelikult perverdiga, kelle eesmärk oli lapsed šokolaadi pakkudes kaubikusse meelitada ja nendega kõiksugu jõledusi korda saata. Kusjuures - kõigi eelduste kohaselt nii oligi. Sest kõik siiralt ja päriselt ka head soovivad (eriti veel meessoost) isikud teavad, et isegi kui nad tahavad kellelegi võõrale lapsele headmeelt valmistada (no näiteks paistab kena päike, tuju on nii hea, et tahaks kellegi päeva veel rõõmsaks teha), siis ei tee nad seda mitte mingil juhul! Nii nagu kõik tänapäeva lapsed on välja koolitatud mitte kõnelema võõrastega ega neilt mingeid asju vastu võtma, on iga täiskasvanud meeskodanik "tänu" kõikidele maailma pervodele (kes moodustavad ju inimkonnast täiesti tühise protsendi, aga kelle vägitegudest pasundatakse meedias nii, nagu nad moodustaks vähemalt 99% kõigist elusolenditest) koolitatud mitte mingil juhul mitte mingisugust kontakti looma võõraste lastega. Siiralt imetlen neid meesõpetajaid, kes on oma kutsumusele truuks jäänud ja julgevad, hoolimata nii mõnestki kahtlustavast lapsevanema pilgust, teha seda, mis on neile südamelähedane. Mu enda lastel on mõlemal olnud klassijuhatajaks meessoo esindaja ja nende ülistamiseks on lastel sõnadest lihtsalt puudu tulnud. Aga kui lihtne oleks panna ka nendele kahtlustuse tempel otsaette ja mõelda, mida kõike nad teoreetiliselt võiksid su lastele teha. Haige maailm, kas pole?
Mäletan, et oma 10-15 aastat tagasi olin ühes Statoili bensukas parasjagu pesula järjekorras. Tulin just kviitung näpu vahel auto juurde, kui mind peatas üks silma järgi 8-9 aastane poisike. "Onu, kas sul on mulle kümme krooni anda?" pöördus ta julgelt minu poole. Mul ei olnud. Kümnekat ei olnud. Küll aga oli sajane. Ei ole ma helde raha jagaja, eriti veel kui mu käest tullakse seda otse küsima. Mis iganes mu sees aga sel hetkel toimus, ei oska öelda, aga järgmisel hetkel mõtlesin: "Ah tühja, mul on seda raha vähem vaja, kui temal," ja sirutasingi sajaka poisile. Tüüp säras, nagu oleks lotovõidu saanud, mul aga südames kerge tunne tehtud heateo üle. Aga sellega situatsioon ei lõppenud. "Sa lähed pesulasse, jah?" küsis poiss. "Selline plaan on küll," vastasin mina. Poisike vaatab unistava pilguga pesula väravate poole ja lausub: "Ma pole kunagi autoga pesulas käinud". Oma lapsepõlvest mäletan selgelt, kuidas kodustatud soomlastele sadama turvaala värava juures lehvitades tahtsin niiväga hirmsasti teada, mis seal sees toimub - ei tohtinud ju lihtsurelik nõukogude inimene üldse sinna alale oma jalga tõsta. Aastaid hiljem, ise esimest korda Soome minnes, oleks mu ees avanenud justkui taeva väravad, kui ma lõpuks ise sinna alale läksin, kurjapilguliselt piirivalvurilt oma välispassi templi sain ja Georg Otsa laeva poole sammusin. Nii et ma sain täitsa aru selle poisikese unistavast pilgust - kui tal just mõnda autoga sõpra ei teki, siis erilist võimalust lähema kümnekonna aasta jooksul tal autopesulasse pääseda polnud. Aga seal on kindlasti nii huvitav! Noh, kui ma juba heategudega alustasin, miks mitte kinkida sellele julgele nagamannile üks unistuse täitumine lisaks. "Tahad kaasa tulla?" "Jaaaa!" hõiskas poiss, hüppas auto peale ja nii me läksime. Näha oli, et kogemus läks talle väga korda: kilkas, kui harjad järjest lähemale tulid ja justkui auto sisemusse tahtsid tungida, uuris, et mis see aparaat siin ja teine masin seal teevad. Kui pesula väravad avanesid, küsisin poisilt, et kus ta üldse elab ja mis ta siin jõlgub. Tuli välja, et vanemad on tal joodikud, temast eriti ei hooli ja niimoodi raha kerjamas käies saab ta endale vähemalt pätsi saia aeg-ajalt osta. Õnneks ei ole ema-isa vägivaldsed ja ulualune on tal ka olemas, kusagil Kadriorus. Ütlesin talle, et ma niikuinii sõidan Kadrioru külje alt läbi, võin ta kodule lähemale viia. Ta oli muidugi rõõmuga nõus. Musta Luige kohviku ees lugesin talle veel sõnad peale, et ta raha ühekorraga ära ei raiskaks ja läinud ta oligi. Nonii, päeva heategu kirjas. Alles paar kilomeetrit hiljem hakkasin mõtlema, et kuidas see olukord kõrvaltvaatajale võis silma jääda: mingi kahe-kolmekümnendates tüüp annab poisiklutile raha, poiss istub mehega koos autosse, siis lähevad koos pesulasse ja sealt teadmata suunas edasi... Tunnistan, et olemine läks pisut õõnsaks. Mina ju teadsin, et ma polnud midagi valesti teinud. Vastupidi, ma suutsin ühe õnnetu elusaatusega poisil vähemalt ühe päevagi natuke rõõmsamaks teha, aga - kes seda usuks? Tänapäeval ma enam midagi sellist ei teeks. Kui ma näen kaubanduskeskuses last, kes nutab ja meeleheitlikult ema järgi hüüab, siis ma ei lähe talle appi, vaid ootan, et keegi naisinimene seda minu eest teeks. Kui ma jäätisekioski juures näen, kuidas ühel õnnetukesel kõik jäätisepallid vahvlikoonuse otsast maha kukuvad, siis ma ei lähe talle pakkuma, et ma võin talle uue osta. Ja seda kõike sellepärast, et mingi haige marginaalne vähemus on võtnud kätte ja pannud teistele hea tegemise oma perverssuste teenistusse. Aga noh, tänapäeval ongi ju vähemuste diktaat enamuse üle uus normaalsus, nii et küllap tuleb sellega leppida.
Omamoodi vähemuseks võib nimetada ka elektriautode omanikke. Eestis on nad kohe nii marginaalsed, et kui mõni Tesla mööda kihutab, siis jäädakse sellele ikka veel järgi vaatama. Norras aga on uus probleem tekkinud: elektriautosid on nii palju, et neile aastaid tagasi antud luba sõita ühissõidukite rajal on hakatud vaikselt kahetsema - bussid ei suuda enam graafikus püsida, sest sõidurajad on elektriautodest umbes. Hea küll, hetkel on see probleemiks ainult tipptundidel. Sellepärast peavad ka enamus Oslot läbivatel kiirteedel, kus bussirida on (ja see on põhimõtteliselt igal pool), hommikul kella 7 ja 9 vahel elektriautod sõitma teiste autodega koos, ühistranspordirajale on neil keelatud minna. Võib küsida, et miks siis õhtuse tipptunni ajal seda keeldu pole. Vastus on ehk Eesti olude jaoks (kus tööpäev pea igal pool lõpeb kl 17) veider: siin oleks võimatu sellist vahemikku määrata - olenevalt kiirtee lõigust hakkab suur ummistus pihta kuskil poole kolme paiku (oi seda heaoluühiskonda ja tema tööaegu!) ja läheb kuue-poole seitsmeni välja. Seda aga sugugi mitte kõikidel teedel ja mitte igas suunas ja isegi mitte kõikidel tööpäevadel.
Mida ma enda jaoks üllatusega avastasin, oli see, kui palju erinevaid elektriautosid on olemas.
Teslade hulk on küll muljetavaldav (ükskord proovisin, kui mitu minutit ma saan Oslo kesklinnas sõita ilma, et ükski nendest isenditest mulle silmapiirile ei satu - rekord oli kolm ja pool minutit), aga nende olemasolust olin ma siiski varem teadlik.
Samamoodi Nissan Leaf, mis Eestis vist kõige levinum elektrikas on. Nissanil on muide olemas ka täiesti elektriline kaubik. Neid ma väga palju pole näinud, aga mõned on silma jäänud. Ja meie sotsiaaltöötajatele jagatud Mitsubishide mõnitajatele olgu öeldud, et täpselt samad isendid vuravad täitsa rahulikult ka siinsetel mägistel-lumistel teedel. Nii et pole nad nii kasutud midagi, kui isegi elektriautode meka Norra neid ära ei põlga.
Täiesti uudisena tuli mulle aga, et Volkswagen teeb särtsukaid ja vähemalt kahte sorti: Up ja Golf. Just-just, seesama tavaline Golf, mis Eestiski väga populaarne on, ainult elektrimootoriga. Näeb välja tavaline ja väliselt ei suudaks ma neil vahet tehagi, kui poleks geniaalset süsteemi: Norras väljastatakse kõikidel elektriautodele (justnimelt elektriautodele, mitte hübriidikatele)(sest hübriidikas on ju sisuliselt tavaline bensukas, kuhu on loodusaktivistide lollitamiseks pandud peale täiesti mõttetut läbisõitu võimaldav elektrimootor)(mistõttu jääb mulle arusaamatuks, miks mõndades riikides hübriidikad ja elektrikad samasse patta pannakse) numbrimärgid, mis algavad tähtedega EL. Nii on ka ühistranspordi radade kohale pandud kaamerate abil võimalik üsna kergesti tabada rikkujaid, kes püüavad aja kokkuhoiu mõttes bussi mängida. Samasugune täiesti bensukaga äravahetamiseni sarnane on ka B-klassi Mercedese akude peal sõitev isend. Küll aga on mul mõningate tootjate puhul tekkinud kuri kahtlus, et nad on oma akupakkidest toidet saavad neljarattalised pannud tootmisesse ainult selleks, et keegi neid ei ostaks - nad on lihtsalt nii kohutavalt koledad. Hea küll, Nissan Leaf on kole, aga nendel (kui vaadata näiteks nende Juke'i) ongi vist komme toota nii koledat autot, et see lõpuks tundub ilusana. Inetusega paistavad silma prantslased oma Renault ja Peugeot särtsumudelitega, aga nendel on niisamagi kombeks oma masinate disainiga mängida, nii et neid võib teataval määral tööõnnetuseks pidada.
Aga täiesti košmaarselt lubamatu on BMW. No vaadake palun seda "ollust". See on nagu mingi mädane pizvinn kuskil lõua peal, mis tahab väljapigistamist. BMW, mis oma ajatu disainiga on suutnud luua endale täieliku ülemaailmse fänniarmee, on oma elektriautoga ilmselgelt tahtnud öelda: "Mida iganes sa teed, aga palun ära mind osta!" Norrakad pole aga ennast sellest väga heidutada lasknud ja isegi oma täiesti ebapraktilisest tagasillaveost näeb neid ikkagi muljetavaldaval hulgal Oslo tänavapilti rikkumas.
Norrakad muide on ka ise elektriautode tootmise maailma sekkunud. Neil on selline bränd nagu "Buddy Electric". Mäletate, kunagi põristasid meie teedel ka taolised autod, neid nimetati hellitavalt "invaliidikärudeks". Novot, nüüd on siis sellised Norras. Ainult elektriga. (Siia tahaks panna pildi, kuidas ma pead kinni hoian ja mõtlen, et kuidas on see võimalik: Norra, rikas ja edukas riik, kes võiks palgata endale tipptasemel autodisainerid ja käivitada võimsaima elektriautotööstuse maailmas, loob sihukese... asja. Ja on selle üle veel uhke ka)(Aga sellist pilti ma ei saa panna, sest ma pole väga fotogeeniline)(Tõsi, küll rohkem fotogeeniline, kui eletrilne BMW ja Electic Buddy, aga ikkagi).
Kõikidel eeltoodutel (Tesla välja arvatud) on aga üks suur probleem - läbisõit. No kui sul on valida hirmkalli elektri-mersu, mis suudab sõita ideaaloludes 120 km, ja tavalise hirmkalli bensuka-mersu vahel, mis sõidab ühe tankimisega neli korda kaugemale, siis pole imestada, miks esimesi nii vähe tänavapildis kohata võib. Õigustatud on küsimus, et miks suured autofirmad - kellel ilmselgelt on hullupööra pappi käes ja igal aastal järjest rohkem tuleb - ei võta kätte ja ei tee korralikke, ilusaid ja normaalse läbisõiduga elektriautosid. Ja vastus on imelihtne: asi pole selles, et nad ei oska (oskusteavet saab alati sisse osta) või et pole olemas piisavalt võimekat akutehnoloogiat (vaadake Teslat, mis suudab ühe laadimisega üle 420 km)(kusjuures Tesla on oma patendid andnud kõigile tasuta kasutamiseks), vaid selles, et nad lihtsalt ei taha. Autotööstus on nimelt väga tihedalt seotud naftatööstusega ja viimaste huvides ei ole kohe kindlasti selliste masinate väljatöötamine, mis grammigi bensiini ega diislit ei joo ja isegi mootoriõli ei tarbi. Pole mina mingi vandenõuteooriate austaja kunagi olnud, see on rohkem minu venna rida (hehee) ja seetõttu ei võtnud ma tõsiselt ka juttusid, mille järgi justkui olevat suured autofirmad juba ammu oma akutehnoloogiad välja arendanud, aga siis äkitselt need riiulile tagasi visanud. Kuni ükskord sattusin ETV pealt vaatama dokumentaalfilmi pealkirjaga "Kes tappis elektriauto" (origniaalpealkirjaga "Who Killed Electic Car" - see on netist leitav, kui kedagi huvitab). Tunnistan, et see oli üks silmiavav linateos. Tõepoolest, 90ndatel oli paljudel USA ja Jaapani autofirmadel selle aja kohta märkimisväärselt edumeelne akutehnoloogia välja töötatud, isegi päris hea hulk sellega varustatud autosid vuras California osariigi teedel ringi, aga naftatööstus tõmbas kogu asjale kriipsu peale. Kõik müüdud elektriautod osteti tootjate poolt tagasi ja hävitati - nagu neid poleks kunagi olnud. Elektriautode südameks olev akutehnoloogia patendid müüdi aga naftafirmale, kes need lihtsalt riiulile tolmu koguma jättis. Alles käesoleva sajandi alguses rajatud tundmatu firma Tesla ja tema hämmastavalt võimekate (ja sealjuures ilusate) elektriautode levik massidesse panid vaikselt ka teised firmad uuesti sellel rindel tööd tegema. Tõsi küll, vääääga aeglaselt ja ilmselge vastumeelsusega, aga siiski. Mõned neist nähtavasti püüdsidki vältimatut edasi lükata sellega, et tõid turule mingid jubedused, mis ei näe välja ja ei sõida ka eriti kaugele, lootuses, et tarbijad neid lihtsalt ei osta. Siis on ju hea öelda, et: "Näete, pakkusime küll elektriautosid, aga turg neid ei tahtnud, peame ikka vanade heade naftaproduktidega jätkama". See plaan aga väga kaugele ei vedanud ja nüüdseks on pea iga autotööstuse suurtegija võtnud endale auasjaks tulla välja järjest uute lööklausetega. Mõni lubab kogu oma tootesarja kümnendi lõpuks elektriliseks muuta, mõni toob paari aasta pärast välja uued mudelid, osad aga lihtsalt näitavad oma prototüüpe autonäitustel ja siis kaovad tagasi oma urgu. Kõikidest neist peaks tulema "Tesla-tapjad", nagu neid ajakirjanduses nimetatakse, aga nii kaua, kui nad ühe laadimisega läbisõiduks pakuvad "hämmastavad" 100 km, pole Teslal konkurentsi karta. Elame-näeme!
Käesolev kirjatükk on pühendatud Agele, kes kurtis, et ma minu blogipostitusi saab liiga harva lugeda :)
Mäletan, et oma 10-15 aastat tagasi olin ühes Statoili bensukas parasjagu pesula järjekorras. Tulin just kviitung näpu vahel auto juurde, kui mind peatas üks silma järgi 8-9 aastane poisike. "Onu, kas sul on mulle kümme krooni anda?" pöördus ta julgelt minu poole. Mul ei olnud. Kümnekat ei olnud. Küll aga oli sajane. Ei ole ma helde raha jagaja, eriti veel kui mu käest tullakse seda otse küsima. Mis iganes mu sees aga sel hetkel toimus, ei oska öelda, aga järgmisel hetkel mõtlesin: "Ah tühja, mul on seda raha vähem vaja, kui temal," ja sirutasingi sajaka poisile. Tüüp säras, nagu oleks lotovõidu saanud, mul aga südames kerge tunne tehtud heateo üle. Aga sellega situatsioon ei lõppenud. "Sa lähed pesulasse, jah?" küsis poiss. "Selline plaan on küll," vastasin mina. Poisike vaatab unistava pilguga pesula väravate poole ja lausub: "Ma pole kunagi autoga pesulas käinud". Oma lapsepõlvest mäletan selgelt, kuidas kodustatud soomlastele sadama turvaala värava juures lehvitades tahtsin niiväga hirmsasti teada, mis seal sees toimub - ei tohtinud ju lihtsurelik nõukogude inimene üldse sinna alale oma jalga tõsta. Aastaid hiljem, ise esimest korda Soome minnes, oleks mu ees avanenud justkui taeva väravad, kui ma lõpuks ise sinna alale läksin, kurjapilguliselt piirivalvurilt oma välispassi templi sain ja Georg Otsa laeva poole sammusin. Nii et ma sain täitsa aru selle poisikese unistavast pilgust - kui tal just mõnda autoga sõpra ei teki, siis erilist võimalust lähema kümnekonna aasta jooksul tal autopesulasse pääseda polnud. Aga seal on kindlasti nii huvitav! Noh, kui ma juba heategudega alustasin, miks mitte kinkida sellele julgele nagamannile üks unistuse täitumine lisaks. "Tahad kaasa tulla?" "Jaaaa!" hõiskas poiss, hüppas auto peale ja nii me läksime. Näha oli, et kogemus läks talle väga korda: kilkas, kui harjad järjest lähemale tulid ja justkui auto sisemusse tahtsid tungida, uuris, et mis see aparaat siin ja teine masin seal teevad. Kui pesula väravad avanesid, küsisin poisilt, et kus ta üldse elab ja mis ta siin jõlgub. Tuli välja, et vanemad on tal joodikud, temast eriti ei hooli ja niimoodi raha kerjamas käies saab ta endale vähemalt pätsi saia aeg-ajalt osta. Õnneks ei ole ema-isa vägivaldsed ja ulualune on tal ka olemas, kusagil Kadriorus. Ütlesin talle, et ma niikuinii sõidan Kadrioru külje alt läbi, võin ta kodule lähemale viia. Ta oli muidugi rõõmuga nõus. Musta Luige kohviku ees lugesin talle veel sõnad peale, et ta raha ühekorraga ära ei raiskaks ja läinud ta oligi. Nonii, päeva heategu kirjas. Alles paar kilomeetrit hiljem hakkasin mõtlema, et kuidas see olukord kõrvaltvaatajale võis silma jääda: mingi kahe-kolmekümnendates tüüp annab poisiklutile raha, poiss istub mehega koos autosse, siis lähevad koos pesulasse ja sealt teadmata suunas edasi... Tunnistan, et olemine läks pisut õõnsaks. Mina ju teadsin, et ma polnud midagi valesti teinud. Vastupidi, ma suutsin ühe õnnetu elusaatusega poisil vähemalt ühe päevagi natuke rõõmsamaks teha, aga - kes seda usuks? Tänapäeval ma enam midagi sellist ei teeks. Kui ma näen kaubanduskeskuses last, kes nutab ja meeleheitlikult ema järgi hüüab, siis ma ei lähe talle appi, vaid ootan, et keegi naisinimene seda minu eest teeks. Kui ma jäätisekioski juures näen, kuidas ühel õnnetukesel kõik jäätisepallid vahvlikoonuse otsast maha kukuvad, siis ma ei lähe talle pakkuma, et ma võin talle uue osta. Ja seda kõike sellepärast, et mingi haige marginaalne vähemus on võtnud kätte ja pannud teistele hea tegemise oma perverssuste teenistusse. Aga noh, tänapäeval ongi ju vähemuste diktaat enamuse üle uus normaalsus, nii et küllap tuleb sellega leppida.
Omamoodi vähemuseks võib nimetada ka elektriautode omanikke. Eestis on nad kohe nii marginaalsed, et kui mõni Tesla mööda kihutab, siis jäädakse sellele ikka veel järgi vaatama. Norras aga on uus probleem tekkinud: elektriautosid on nii palju, et neile aastaid tagasi antud luba sõita ühissõidukite rajal on hakatud vaikselt kahetsema - bussid ei suuda enam graafikus püsida, sest sõidurajad on elektriautodest umbes. Hea küll, hetkel on see probleemiks ainult tipptundidel. Sellepärast peavad ka enamus Oslot läbivatel kiirteedel, kus bussirida on (ja see on põhimõtteliselt igal pool), hommikul kella 7 ja 9 vahel elektriautod sõitma teiste autodega koos, ühistranspordirajale on neil keelatud minna. Võib küsida, et miks siis õhtuse tipptunni ajal seda keeldu pole. Vastus on ehk Eesti olude jaoks (kus tööpäev pea igal pool lõpeb kl 17) veider: siin oleks võimatu sellist vahemikku määrata - olenevalt kiirtee lõigust hakkab suur ummistus pihta kuskil poole kolme paiku (oi seda heaoluühiskonda ja tema tööaegu!) ja läheb kuue-poole seitsmeni välja. Seda aga sugugi mitte kõikidel teedel ja mitte igas suunas ja isegi mitte kõikidel tööpäevadel.
Mida ma enda jaoks üllatusega avastasin, oli see, kui palju erinevaid elektriautosid on olemas.
 |
| Minu unistuste auto. Tesla Model S. No onju ilus! |
Samamoodi Nissan Leaf, mis Eestis vist kõige levinum elektrikas on. Nissanil on muide olemas ka täiesti elektriline kaubik. Neid ma väga palju pole näinud, aga mõned on silma jäänud. Ja meie sotsiaaltöötajatele jagatud Mitsubishide mõnitajatele olgu öeldud, et täpselt samad isendid vuravad täitsa rahulikult ka siinsetel mägistel-lumistel teedel. Nii et pole nad nii kasutud midagi, kui isegi elektriautode meka Norra neid ära ei põlga.
 |
| Palun väga - elektriline Golf (ilma Norra numbrita) |
 |
| No misasi see on? Misasi?! BMW on, vaat mis. |
 |
| Norrakate au ja uhkus: Electic Buddy |
Kõikidel eeltoodutel (Tesla välja arvatud) on aga üks suur probleem - läbisõit. No kui sul on valida hirmkalli elektri-mersu, mis suudab sõita ideaaloludes 120 km, ja tavalise hirmkalli bensuka-mersu vahel, mis sõidab ühe tankimisega neli korda kaugemale, siis pole imestada, miks esimesi nii vähe tänavapildis kohata võib. Õigustatud on küsimus, et miks suured autofirmad - kellel ilmselgelt on hullupööra pappi käes ja igal aastal järjest rohkem tuleb - ei võta kätte ja ei tee korralikke, ilusaid ja normaalse läbisõiduga elektriautosid. Ja vastus on imelihtne: asi pole selles, et nad ei oska (oskusteavet saab alati sisse osta) või et pole olemas piisavalt võimekat akutehnoloogiat (vaadake Teslat, mis suudab ühe laadimisega üle 420 km)(kusjuures Tesla on oma patendid andnud kõigile tasuta kasutamiseks), vaid selles, et nad lihtsalt ei taha. Autotööstus on nimelt väga tihedalt seotud naftatööstusega ja viimaste huvides ei ole kohe kindlasti selliste masinate väljatöötamine, mis grammigi bensiini ega diislit ei joo ja isegi mootoriõli ei tarbi. Pole mina mingi vandenõuteooriate austaja kunagi olnud, see on rohkem minu venna rida (hehee) ja seetõttu ei võtnud ma tõsiselt ka juttusid, mille järgi justkui olevat suured autofirmad juba ammu oma akutehnoloogiad välja arendanud, aga siis äkitselt need riiulile tagasi visanud. Kuni ükskord sattusin ETV pealt vaatama dokumentaalfilmi pealkirjaga "Kes tappis elektriauto" (origniaalpealkirjaga "Who Killed Electic Car" - see on netist leitav, kui kedagi huvitab). Tunnistan, et see oli üks silmiavav linateos. Tõepoolest, 90ndatel oli paljudel USA ja Jaapani autofirmadel selle aja kohta märkimisväärselt edumeelne akutehnoloogia välja töötatud, isegi päris hea hulk sellega varustatud autosid vuras California osariigi teedel ringi, aga naftatööstus tõmbas kogu asjale kriipsu peale. Kõik müüdud elektriautod osteti tootjate poolt tagasi ja hävitati - nagu neid poleks kunagi olnud. Elektriautode südameks olev akutehnoloogia patendid müüdi aga naftafirmale, kes need lihtsalt riiulile tolmu koguma jättis. Alles käesoleva sajandi alguses rajatud tundmatu firma Tesla ja tema hämmastavalt võimekate (ja sealjuures ilusate) elektriautode levik massidesse panid vaikselt ka teised firmad uuesti sellel rindel tööd tegema. Tõsi küll, vääääga aeglaselt ja ilmselge vastumeelsusega, aga siiski. Mõned neist nähtavasti püüdsidki vältimatut edasi lükata sellega, et tõid turule mingid jubedused, mis ei näe välja ja ei sõida ka eriti kaugele, lootuses, et tarbijad neid lihtsalt ei osta. Siis on ju hea öelda, et: "Näete, pakkusime küll elektriautosid, aga turg neid ei tahtnud, peame ikka vanade heade naftaproduktidega jätkama". See plaan aga väga kaugele ei vedanud ja nüüdseks on pea iga autotööstuse suurtegija võtnud endale auasjaks tulla välja järjest uute lööklausetega. Mõni lubab kogu oma tootesarja kümnendi lõpuks elektriliseks muuta, mõni toob paari aasta pärast välja uued mudelid, osad aga lihtsalt näitavad oma prototüüpe autonäitustel ja siis kaovad tagasi oma urgu. Kõikidest neist peaks tulema "Tesla-tapjad", nagu neid ajakirjanduses nimetatakse, aga nii kaua, kui nad ühe laadimisega läbisõiduks pakuvad "hämmastavad" 100 km, pole Teslal konkurentsi karta. Elame-näeme!
Käesolev kirjatükk on pühendatud Agele, kes kurtis, et ma minu blogipostitusi saab liiga harva lugeda :)
reede, 8. jaanuar 2016
"Aga see ei ole meie probleem"
Kui keegi veel mäletab minu äritegemise seiklusi Taanis, siis teatavasti tõmbasin ma sellele sisuliselt joone alla. Nüüd, poolteist aastat pärast seda, kui üks klient lihtsalt "ära kadus", ilmus ta välja, nagu ma polekski vahepeal püüdnud teda kümneid kordi e-maili või telefoni teel tabada, ja tegi tellimuse. Nojah, teatavasti äris ei ole solvumine lubatud, eks ma siis võtsin kenasti selle vastu ja täitsin ära. Aga kas see siis ongi viis, kuidas sealmaal äri tehakse, on mul siiamaani mõistatus. Siin Norras pole mul siiani siiski äriga jätkamiseks julgust olnud. Üks asi on see, et kõik asjatoimetused-load-rendipinnad on siin oluliselt kallimad, aga teiseks pole Norra ju Euroopa Liidu liige, mis tähendab, et siin on mingid omad reeglid ja nendega kurssiviimine võib minu nüristunud ajule natuke liiga suureks pingutuseks osutuda.
Aga meile on siin Oslos lõpuks talv kätte jõudnud. Jaanuaris. Mõned päevad hiljem, kui Eestis. Seda ei juhtu just tihti. Siinmail peab oktoobriks lumi maas olema - no okei, hiljemalt novembriks - ja selliseid asju nagu musti jõule ei mäleta isegi vanem generatsioon. Aga näe, seekord täpselt nii läks. Päris detsembri lõpus tuli veel korra lumi maha, aga see sulas paari päeva pärast ikkagi ära. Tõsi, jääd oli vahelduva eduga küll - päeval sadas mingit defineerimatut löga ja hommikuks oli see kenasti peeglikeseks-peeglikeseks asfaldi peal külmunud. Siis sain kenasti oma uut neljarattalist proovida. Kulgest hästi küll. Ah et ma polegi sellest veel rääkinud? Novaat. Sellega oli omaette lugu.
Norrasse kolides võtsime kaasa ka oma perekonna truu kaaslase, kes meid aastaid eeskujulikult teeninud oli. Jutt ei käi seekord koduloomast (sellega kuhugi kolides on elukohta pea võimatu leida) ega ka illegaalselt maale smugeldatud persoonist (kamoon!), vaid meie hallikarva Mazdast. Ma ei taha küll siinkohal mingit reklaami teha, aga ma olin selle masinaga tõesti rahul. Viimase viie aasta jooksul, mis ta meie käes oli, ei jätnud ta meid pea kunagi hätta, oli töökindel ja nägi täitsa okei välja ka. Nii et kes tahab endale hea väljanägemisega, "seest suuremat kui väljast paistab" ja vastupidavat (see amortide jama oli seotud sellega, et ma olin pärast nelja aastat originaaljuppidega sõitmist pannud alla B-varuosa ja see osutus ilmselgelt veaks) autot, siis Mazda 3 on igati hea valik. Paraku selgus meie esimese talve jooksul, et auto võib küll tubli olla, aga ilmastikuolude libedaks muutumisel jääb sellest väheks. Nii nagu ülejäänudki Norra, on ka Oslo (eriti selle ääreala) üsna mägine. Meie kodu juurde viib tee, mis on küll vaid kilomeetri jagu pikk, ent läheb koguaeg mäest üles. Suvel ei ole sellest probleemi, ainult kõrvad võivad kõrgusevahe muutumisel lukku minna. Talvel aga, kui püsiv lumi on maha sadanud ja kümnete-sadade autode poolt korralikult kinni sõidetud, on just mäeküljed need, mis muutuvad hämmastavalt libedaks. Silmaga hinnates pole tõusunurka nagu ollagi, aga kui gaasi vajutad, märkad ühel hetkel, et hoolimata mootori üha kasvavatest pööretest jääb auto hoog üha väiksemaks ja väiksemaks. Mõnikord veab ja jõuad napilt-napilt üles välja, aga teinekord ei vea. Ja see tunne, kui auto esirattad liiguvad ühes suunas, aga auto ise teises, ei ole just kadestamisväärne. Igatahes pärast paari korda, kus masinaga selg ees alla libisedes peopesad tahtmatult niiskeks tõmbusid ja külm higi otsaette tuli, sai otsustatud, et me peame oma kalli kaaslasega hiljemalt enne järgmist talve hüvasti jätma ja leidma tema asemele isendi, millel kõik neli ratast all veavad – kõrvaltvaataja kogemus näitas, et selliste raudruunadega hättajäämise tõenäosus oli oluliselt väiksem.
Terve kevade ja suve surfasin läbi sadu internetilehekülgi, kümneid foorumeid, tosinaid arvustusi (no mis teha, ma tahan enne selliste ostude tegemist olla nii kindel kui võimalik)(missest, et ajalugu on näidanud, et pahatihti on ka sellisel juhul ämbrisse astumine ikkagi täiesti reaalne võimalus) ja kui mingi hägune pilt oli ette tulnud, läksin ja tegin proovisõite küll ühtede ja teistega, vanemate ja uutega, kuni lõpuks oli otsus langetatud. Ei olnud ma enne selle margi suur fänn, aga pärast standardvarustusega tutvusmist (nad olid isegi tagumised istmesoojendused tavavarustusse pannud!) ja proovisõitu olin ma müüdud. Õieti oli auto müüdud. Või noh, veel ei olnud, sest ma polnud teda veel ostnud… Ah, saate aru küll. Ühesõnaga oli meie peres nüüd uus liige ja tema nimi oli Subaru.
Augusti viimasel päeval sain tehingu sõlmitud. Paberimajanduse kordaajamise järel sain auto istumise alla ja sõit Norra poole võis alata. Tegelikult küll Tallinna sadama poole, sest kuigi Oslosse saab ka ainult mööda maad sõites, siis eelistasin ma ikkagi vähe lühemat teekonda, mis viib üle mere ja läbi Stockholmi. Olin sadama check-in’i putkast oma pileti kätte olin saanud, kui mind peatas kinni politseivormis mees. Täiesti mõistetav, sest autol olid peal transiitnumbrid ja mundrikandjate ülesanne ongi jälgida, et maalt väljuksid ainult legaalsel teel omandatud sõiduvahendid. Esitasin tema palve peale dokumendid, mis tõestasid, et ma tõepoolest olen selle auto omanik. Korrakaitsja viskas neile põgusa pilgu peale ja küsis siis: „See on see uus Outback jah?“ ja pistis pea aknast sisse (nii palju kui see ilma minu peaga kokku põrkamata võimalik oli). „Mnjaa, on ikka ilus küll!“ Olin temaga täiesti päri, rääkisime veel põgusalt, et mis lisad ja vidinad tal kõik küljes on, politseihärra imetlev pilk mööda autot ringi käimas. Lõpuks soovis ta mulle head reisi ja lubas mu teiste autode taha järjekorda laevale pealesaamist ootama minna. Alles siis märkasin, et kõige olulisem dokument, mis minu ja auto vahelist seaduslikku seost pidi kinnitama, oli mul kogu see aeg kõrvalistmel oodanud ja polnud teps mitte politseiniku kontrolli läbinud. Nii et ainus põhjus, miks korrakaitsja mind kinni oli pidanud, oli lihtsalt soov autot näha :)
Sõit Stockholmist Oslosse oli igav. No päriselt. Kui vana hea Mazdaga oli ikka vaja mõelda, et kas ma hoian normaalset pikivahet ja ega ma kiirteel olevates roobastes vesiliugu ei satu, siis uus isend oli nagu robot: pane aga püsikiirusehoidja sisse ja sul jääb üle ainult rooli keerata. Eesolev auto kiirendab? Minu oma ka. Aeglustab? Minu oma ka. Keegi süstib kõrvaltrajalt täpselt minu ette? Auto sooritab äkkpidurduse ja tekitab vahele täpselt õige pikivahe. Täiesti ise. Eesolija jääb täitsa seisma? Minu oma peatub ka. Teine seal ees hakkab jälle liikuma, aga sa pole seda tähelegi pannud? Masin piiksatab ja ütleb armatuurlaual oleva teadetetahvli abil, et ees"halloo-halloo, mis sa tropp passid, ei näe, et tee on ees tühi väää?" (okei, veidi viisakamalt, aga mõte jääb samaks). Sina pead selle peale korraks gaaspedaali toksama ja auto läheb tagasi püsikiirusehoidja režiimi. Lisaks on ta nii kõrge ja raske, et kui ka 120ga läbi vett täis roopaid sõitsin, ei andnud see juhitavuses praktiliselt üldse tunda. No mida sa sellise isetegutseja roolis teed? Magada ka ei saa, sest nii palju oidu tal pole, et rooli õigel ajal keerata. Küll aga on mõeldud selle peale, et juht siiski tukastada tahab - sõidurajalt väljakaldudes ajab ta sind valju piiksumisega lihtsalt üles. Unerikkuja selline.
Tagasi Oslosse jõudes teadsin täpselt, mida ma tegema pean. Paberimajanduse mõttes. Olin ju aasta tagasi eelmise „truu kaaslasega“ sama protseduuri läbi teinud: välisministeeriumist ühed paberid, tollist teised ja lõpuks autoregistrikeskusesse. Nädal hiljem võib numbrimärkidele järgi minna ja tunda ennast täieõigusliku ühiskonna liikmena. No tegelikult ei ole, sest me oleme siin ajutiselt, aga tunne on selline.
Kõik sujus plaanipäraselt. Paberid viidud-toodud-esitatud ja ühel septembrikuu hommikul võtsin ennast kokku ja sõitsin autoregistrikeskusesse, et numbrid kätte saada. Registrikeskus asub pisut linnast väljas ja ei jää mu tavapärase kodu-kool-kodu tee peale, seega pidi selleks eraldi aja võtma. Kuigi masin pidi tulema naise nimele, polnud see probleem, sest mul on Norra riigi poolt väljastatud ID-kaardi laadne dokument, kus on konkreetselt kirjas, et ma olen just selle inimesega abielus ja see on piisav, et tema eest igasugu asju ajada. No mitte just igasugu. On asju, millega saab tema ainult isiklikult hakkama. Aga see pole praeguse kirjatüki teema.
Järjekord kohalikus ARK-is läks kiiresti ja varsti põleski ühe leti kohal minu käes olevale lipikule trükituga identne number. Esitlesin ennast ja näitasin veelkord kogu dokumendipakki, mis mul auto kohta olemas oli. Ametnik tuulas neis veidi, siis siirdus taha ruumi ja naases hetke pärast numbrimärkidega, mis ilmselgelt olid mulle mõeldud. Pani need enda ette lauale, ehk siis mulle täiesti käeulatusse. „Päris hea nali oleks, kui nüüd ilmneks mingi takistus. Siis oleks klassikaline ütlus „nii lähedal, aga ometi nii kaugel“ täiesti omal kohal,“ käis mu peast mõte läbi. Aga ei tundunud küll, et midagi võiks valesti minna. Ametnikupreili trükkis mingeid andmeid arvutisse, kontrollis vahepeal midagi, trükkis jälle, kuni jäi hetkeks mõttesse. „Oodake üks hetk palun,“ ütles ta mulle ja liikus oma laua tagant teise juurde, kus seisis üks tüsedusele kalduv meesterahvas. Midagi nad seal omavahel norra keeles arutasid, mees raputas vahepeal pead ja naisterahvas pöördus tagasi. „Siin on üks väike probleem,“ ei olnud sugugi lause, mida ma soovisin kuulda, kuid just need sõnad proua huulilt langesid. „Me ei saa autot teie naise nimele registreerida, sest tal on mitteaktiivne isikukood“.
Selleks, et tekkinud probleemi olemusest aru saada, pean ma siinkohal tegema kerge kõrvalepõike. Üheksakümnendatel veetis minu kaunim pool aastakese Norras. Õppimas. Kõik inimesed aga, kes on Norras elamisloaga, saavad kohaliku isikukoodi. See on äärmiselt oluline, sest ilma isikukoodita ei ole võimalik pangaarvet avada, perearsti juurde registreerida, paljusid teenuseid tarbida ega ka näiteks autot registreerida – ehk sisuliselt pole sa siis keegi. Või oled turist. Kes on keegi. Isegi väga oluline keegi. Sest turist toob riiki teatavasti raha. Ja raha tahavad kõik saada. No igatahes – neid isikukoode on kahte sorti. Üks on selline, mis antakse norrakatele endile ja riigis elamisloaga elavatele inimestele - ehk siis maksumaksjatele. Sellise oli endale saanud Norras õppides ka mu abikaasa. Teine kood on selline, mis antakse neile, kes veel pole elamisluba saanud või kes viibivad riigis muul põhjusel ajutiselt ja ei ole maksumaksjad – nagu meie näiteks. Seda isikukoodi nimetatakse kohalikus kõnepruugis D-numbriks. Nüüd, Norrasse oma ajutisele tööle asudes, esitaski mu abikaasa kohalikule maksuametile (kes neid isikukoode väljastab) taotluse D-numbri saamiseks. Kuid ilmnes ootamatu tõsiasi: kui inimene on juba kord esimest liiki isikukoodi (nimetagem seda kohalike koodiks) saanud, siis isegi kui ta kolib riigist ära, ei kustutata seda süsteemist ära, vaid muudetakse „mitteaktiivseks“. Riiki tagasi kolides pole muud, kui olemasolev kood lihtalt „aktiveerida“ ja inimene ongi jälle süsteemi osa. Paraku polnud selle skeemi loojad mõelnud olukorra peale, kus riigist väljakolija on küll „kohalik“, aga tagasitulles hoopis "eristaatusega isik". Kahte isikukoodi korraga (ehk kohalike koodi ja D-numbrit) aga inimesel olla ei tohi, samuti keeldus maksuamet vana isikukoodi kustutamast ja D-numbrit väljastamast – seda isegi hoolimata Norra välisministeeriumi vastavasisulisest palvest. Aktiveerida aga vana koodi ei tohtinud, see oleks tähendanud mu abikaasa residendiks registreerimist, mida ta aga lähtuvalt oma töö iseloomust kuidagi ei saanud olla. „Te peate selle mitteaktiivse isikukoodiga hakkama saama“, oli maksumeti ainus reaktsioon. Okei, aga kuidas? „See pole meie probleem“, oli vastus. Viisakamas vormis, aga sama sisuga.
Nüüd ma siis seisin siin autoregistrikeskuses leti ääres ja püüdsin seda „mitte-meie-probleemi“ lahendada. Kus häda kõige suurem, seal WC kõige kaugem, oli see tunne, mis edaspidist asjaajamist iseloomustas. „Jah, ma tean, et ta on mitteaktiivse koodiga,“ vastasin mina ja selgitasin kenale ametnikuprouale enda naisega tekkinud isikukoodi-situatsiooni. Ta mõtles veidi. „Tulge minuga kaasa!“ viipas ta ja viis mu eelkirjeldatud paksemat sorti härrasmehe juurde. Olles taaskord kogu olukorra detailselt ära kirjeldanud, vangutas mees lihtsalt pead. „Ei, me ei saa autot registreerida mitteaktiivse isikukoodiga inimese nimele,“ kordas ta nagu papagoi. „Kuidas nii? Ma ju eelmisel aastal tegin kogu sama protsessi läbi ja siis ju sai!“ oli minu vastus, millele oli võimatu vastu vaielda. Tõepoolest, terve aasta olin sõitnud autoga, mis oli täiesti nõuetekohaselt registreeritud ja selle aja jooksul polnud mitte mingisugust probleemi tekkinud. Vastaspool pani aga hoopis huvitava trumbi letti: „Nähtavasti siis me tegime siis vea“.
Vea?
Te tegite vea?
Mis vastus see on?
„Aga tehke siis uuesti see viga!“ kõlas mu (minu arvates täiesti mõistlik) ettepanek. „Ei, niimoodi ei saa,“ naeratas härrasmees mulle näoga, nagu oleks ma midagi eriti rumalat öelnud. „Aga kuidas siis saab?“ küsisin mina. „Vaadake,“ lausus härra, „see pole meie probleem“.
Tundsin, kuidas mu vererõhk tõusis kahesaja peale, süda peksis ja käed hakkasid vihast värisema. Suutes siiski mingisuguse enesekontrolli säilitada, püüdsin sõnu ritta seada selliselt, et ma päris kõva häälega karjuma ei hakkaks: „Vaadake, mul on vaja auto ära registreerida. Maksuamet ütleb, et see ei ole nende probleem. Teie ütlete, et see pole teie probleem. Kelle probleem see siis on?!“ Mõistes olukorra absurdsust, mees leebus veidi: „Teate, meil oli siin palju aastaid tagasi samasugune probleem, las ma mõtlen, mis lahendus sellele oli“. „Lahendus oli see…“ hakkasin ma rääkima uuesti eelmisel aastal auto enda auto registreerimisest, kui tüse härra katkestas mu jutulõnga ootamatult valju hüüdega: „Sina ära tule mulle ütlema, mis lahendus oli! Sina ei tea seda!“ Ilmselgelt ülejäänud saalis valitsenud helifoonist üle kostunud repliik tekitas ümberringi hetkeks vaikuse ja pea kõik pilgud olid suunatud meie poole. Pärast hetkelist enda kogumist (aga sugugi mitte vabandamist, mis oleks sellisel juhul olnud kohane) seletas ta, kuidas eelmisel korral samasisulise probleemi korral käituti. Detailidesse laskumata mainin vaid, et pakutud lahendus oli absurdne ja selle tulemusena poleks autot naise nimele kirjutada saanudki. Minu protestide peale kostis ta ainult: „Mul on kahju, aga see on ainus võimalus,“ ja soovis mulle head päeva jätku. Saates ta oma mõtetes kõige tumedamasse auku, soovisin temalegi sama ja lahkusin.
Nädalajagu päevi hiljem olin taas autoregistris, seekord koos paberiga Norra välisministeeriumist. See kinnitas, et mu abikaasa on hoolimata mitteaktiivsest isikukoodist (mis peaks justkui tähendama, et ta ei viibi riigis) siiski täiesti Norras olemas ja paluti meie auto registrisse tema nimele kanda. Oli see nüüd järjekordne autoregistrikeskuse viga või polnudki „ainus võimalus“ sugugi ainus võimalus, igal juhul olid kümme minutit hiljem kohalikud numbrimärgid mu näppude vahel. Legaalne autosõit Norra mägistel teedel võis alata.
Aga meile on siin Oslos lõpuks talv kätte jõudnud. Jaanuaris. Mõned päevad hiljem, kui Eestis. Seda ei juhtu just tihti. Siinmail peab oktoobriks lumi maas olema - no okei, hiljemalt novembriks - ja selliseid asju nagu musti jõule ei mäleta isegi vanem generatsioon. Aga näe, seekord täpselt nii läks. Päris detsembri lõpus tuli veel korra lumi maha, aga see sulas paari päeva pärast ikkagi ära. Tõsi, jääd oli vahelduva eduga küll - päeval sadas mingit defineerimatut löga ja hommikuks oli see kenasti peeglikeseks-peeglikeseks asfaldi peal külmunud. Siis sain kenasti oma uut neljarattalist proovida. Kulgest hästi küll. Ah et ma polegi sellest veel rääkinud? Novaat. Sellega oli omaette lugu.
Norrasse kolides võtsime kaasa ka oma perekonna truu kaaslase, kes meid aastaid eeskujulikult teeninud oli. Jutt ei käi seekord koduloomast (sellega kuhugi kolides on elukohta pea võimatu leida) ega ka illegaalselt maale smugeldatud persoonist (kamoon!), vaid meie hallikarva Mazdast. Ma ei taha küll siinkohal mingit reklaami teha, aga ma olin selle masinaga tõesti rahul. Viimase viie aasta jooksul, mis ta meie käes oli, ei jätnud ta meid pea kunagi hätta, oli töökindel ja nägi täitsa okei välja ka. Nii et kes tahab endale hea väljanägemisega, "seest suuremat kui väljast paistab" ja vastupidavat (see amortide jama oli seotud sellega, et ma olin pärast nelja aastat originaaljuppidega sõitmist pannud alla B-varuosa ja see osutus ilmselgelt veaks) autot, siis Mazda 3 on igati hea valik. Paraku selgus meie esimese talve jooksul, et auto võib küll tubli olla, aga ilmastikuolude libedaks muutumisel jääb sellest väheks. Nii nagu ülejäänudki Norra, on ka Oslo (eriti selle ääreala) üsna mägine. Meie kodu juurde viib tee, mis on küll vaid kilomeetri jagu pikk, ent läheb koguaeg mäest üles. Suvel ei ole sellest probleemi, ainult kõrvad võivad kõrgusevahe muutumisel lukku minna. Talvel aga, kui püsiv lumi on maha sadanud ja kümnete-sadade autode poolt korralikult kinni sõidetud, on just mäeküljed need, mis muutuvad hämmastavalt libedaks. Silmaga hinnates pole tõusunurka nagu ollagi, aga kui gaasi vajutad, märkad ühel hetkel, et hoolimata mootori üha kasvavatest pööretest jääb auto hoog üha väiksemaks ja väiksemaks. Mõnikord veab ja jõuad napilt-napilt üles välja, aga teinekord ei vea. Ja see tunne, kui auto esirattad liiguvad ühes suunas, aga auto ise teises, ei ole just kadestamisväärne. Igatahes pärast paari korda, kus masinaga selg ees alla libisedes peopesad tahtmatult niiskeks tõmbusid ja külm higi otsaette tuli, sai otsustatud, et me peame oma kalli kaaslasega hiljemalt enne järgmist talve hüvasti jätma ja leidma tema asemele isendi, millel kõik neli ratast all veavad – kõrvaltvaataja kogemus näitas, et selliste raudruunadega hättajäämise tõenäosus oli oluliselt väiksem.
Terve kevade ja suve surfasin läbi sadu internetilehekülgi, kümneid foorumeid, tosinaid arvustusi (no mis teha, ma tahan enne selliste ostude tegemist olla nii kindel kui võimalik)(missest, et ajalugu on näidanud, et pahatihti on ka sellisel juhul ämbrisse astumine ikkagi täiesti reaalne võimalus) ja kui mingi hägune pilt oli ette tulnud, läksin ja tegin proovisõite küll ühtede ja teistega, vanemate ja uutega, kuni lõpuks oli otsus langetatud. Ei olnud ma enne selle margi suur fänn, aga pärast standardvarustusega tutvusmist (nad olid isegi tagumised istmesoojendused tavavarustusse pannud!) ja proovisõitu olin ma müüdud. Õieti oli auto müüdud. Või noh, veel ei olnud, sest ma polnud teda veel ostnud… Ah, saate aru küll. Ühesõnaga oli meie peres nüüd uus liige ja tema nimi oli Subaru.
Augusti viimasel päeval sain tehingu sõlmitud. Paberimajanduse kordaajamise järel sain auto istumise alla ja sõit Norra poole võis alata. Tegelikult küll Tallinna sadama poole, sest kuigi Oslosse saab ka ainult mööda maad sõites, siis eelistasin ma ikkagi vähe lühemat teekonda, mis viib üle mere ja läbi Stockholmi. Olin sadama check-in’i putkast oma pileti kätte olin saanud, kui mind peatas kinni politseivormis mees. Täiesti mõistetav, sest autol olid peal transiitnumbrid ja mundrikandjate ülesanne ongi jälgida, et maalt väljuksid ainult legaalsel teel omandatud sõiduvahendid. Esitasin tema palve peale dokumendid, mis tõestasid, et ma tõepoolest olen selle auto omanik. Korrakaitsja viskas neile põgusa pilgu peale ja küsis siis: „See on see uus Outback jah?“ ja pistis pea aknast sisse (nii palju kui see ilma minu peaga kokku põrkamata võimalik oli). „Mnjaa, on ikka ilus küll!“ Olin temaga täiesti päri, rääkisime veel põgusalt, et mis lisad ja vidinad tal kõik küljes on, politseihärra imetlev pilk mööda autot ringi käimas. Lõpuks soovis ta mulle head reisi ja lubas mu teiste autode taha järjekorda laevale pealesaamist ootama minna. Alles siis märkasin, et kõige olulisem dokument, mis minu ja auto vahelist seaduslikku seost pidi kinnitama, oli mul kogu see aeg kõrvalistmel oodanud ja polnud teps mitte politseiniku kontrolli läbinud. Nii et ainus põhjus, miks korrakaitsja mind kinni oli pidanud, oli lihtsalt soov autot näha :)
Sõit Stockholmist Oslosse oli igav. No päriselt. Kui vana hea Mazdaga oli ikka vaja mõelda, et kas ma hoian normaalset pikivahet ja ega ma kiirteel olevates roobastes vesiliugu ei satu, siis uus isend oli nagu robot: pane aga püsikiirusehoidja sisse ja sul jääb üle ainult rooli keerata. Eesolev auto kiirendab? Minu oma ka. Aeglustab? Minu oma ka. Keegi süstib kõrvaltrajalt täpselt minu ette? Auto sooritab äkkpidurduse ja tekitab vahele täpselt õige pikivahe. Täiesti ise. Eesolija jääb täitsa seisma? Minu oma peatub ka. Teine seal ees hakkab jälle liikuma, aga sa pole seda tähelegi pannud? Masin piiksatab ja ütleb armatuurlaual oleva teadetetahvli abil, et ees"halloo-halloo, mis sa tropp passid, ei näe, et tee on ees tühi väää?" (okei, veidi viisakamalt, aga mõte jääb samaks). Sina pead selle peale korraks gaaspedaali toksama ja auto läheb tagasi püsikiirusehoidja režiimi. Lisaks on ta nii kõrge ja raske, et kui ka 120ga läbi vett täis roopaid sõitsin, ei andnud see juhitavuses praktiliselt üldse tunda. No mida sa sellise isetegutseja roolis teed? Magada ka ei saa, sest nii palju oidu tal pole, et rooli õigel ajal keerata. Küll aga on mõeldud selle peale, et juht siiski tukastada tahab - sõidurajalt väljakaldudes ajab ta sind valju piiksumisega lihtsalt üles. Unerikkuja selline.
Tagasi Oslosse jõudes teadsin täpselt, mida ma tegema pean. Paberimajanduse mõttes. Olin ju aasta tagasi eelmise „truu kaaslasega“ sama protseduuri läbi teinud: välisministeeriumist ühed paberid, tollist teised ja lõpuks autoregistrikeskusesse. Nädal hiljem võib numbrimärkidele järgi minna ja tunda ennast täieõigusliku ühiskonna liikmena. No tegelikult ei ole, sest me oleme siin ajutiselt, aga tunne on selline.
Kõik sujus plaanipäraselt. Paberid viidud-toodud-esitatud ja ühel septembrikuu hommikul võtsin ennast kokku ja sõitsin autoregistrikeskusesse, et numbrid kätte saada. Registrikeskus asub pisut linnast väljas ja ei jää mu tavapärase kodu-kool-kodu tee peale, seega pidi selleks eraldi aja võtma. Kuigi masin pidi tulema naise nimele, polnud see probleem, sest mul on Norra riigi poolt väljastatud ID-kaardi laadne dokument, kus on konkreetselt kirjas, et ma olen just selle inimesega abielus ja see on piisav, et tema eest igasugu asju ajada. No mitte just igasugu. On asju, millega saab tema ainult isiklikult hakkama. Aga see pole praeguse kirjatüki teema.
Järjekord kohalikus ARK-is läks kiiresti ja varsti põleski ühe leti kohal minu käes olevale lipikule trükituga identne number. Esitlesin ennast ja näitasin veelkord kogu dokumendipakki, mis mul auto kohta olemas oli. Ametnik tuulas neis veidi, siis siirdus taha ruumi ja naases hetke pärast numbrimärkidega, mis ilmselgelt olid mulle mõeldud. Pani need enda ette lauale, ehk siis mulle täiesti käeulatusse. „Päris hea nali oleks, kui nüüd ilmneks mingi takistus. Siis oleks klassikaline ütlus „nii lähedal, aga ometi nii kaugel“ täiesti omal kohal,“ käis mu peast mõte läbi. Aga ei tundunud küll, et midagi võiks valesti minna. Ametnikupreili trükkis mingeid andmeid arvutisse, kontrollis vahepeal midagi, trükkis jälle, kuni jäi hetkeks mõttesse. „Oodake üks hetk palun,“ ütles ta mulle ja liikus oma laua tagant teise juurde, kus seisis üks tüsedusele kalduv meesterahvas. Midagi nad seal omavahel norra keeles arutasid, mees raputas vahepeal pead ja naisterahvas pöördus tagasi. „Siin on üks väike probleem,“ ei olnud sugugi lause, mida ma soovisin kuulda, kuid just need sõnad proua huulilt langesid. „Me ei saa autot teie naise nimele registreerida, sest tal on mitteaktiivne isikukood“.
Selleks, et tekkinud probleemi olemusest aru saada, pean ma siinkohal tegema kerge kõrvalepõike. Üheksakümnendatel veetis minu kaunim pool aastakese Norras. Õppimas. Kõik inimesed aga, kes on Norras elamisloaga, saavad kohaliku isikukoodi. See on äärmiselt oluline, sest ilma isikukoodita ei ole võimalik pangaarvet avada, perearsti juurde registreerida, paljusid teenuseid tarbida ega ka näiteks autot registreerida – ehk sisuliselt pole sa siis keegi. Või oled turist. Kes on keegi. Isegi väga oluline keegi. Sest turist toob riiki teatavasti raha. Ja raha tahavad kõik saada. No igatahes – neid isikukoode on kahte sorti. Üks on selline, mis antakse norrakatele endile ja riigis elamisloaga elavatele inimestele - ehk siis maksumaksjatele. Sellise oli endale saanud Norras õppides ka mu abikaasa. Teine kood on selline, mis antakse neile, kes veel pole elamisluba saanud või kes viibivad riigis muul põhjusel ajutiselt ja ei ole maksumaksjad – nagu meie näiteks. Seda isikukoodi nimetatakse kohalikus kõnepruugis D-numbriks. Nüüd, Norrasse oma ajutisele tööle asudes, esitaski mu abikaasa kohalikule maksuametile (kes neid isikukoode väljastab) taotluse D-numbri saamiseks. Kuid ilmnes ootamatu tõsiasi: kui inimene on juba kord esimest liiki isikukoodi (nimetagem seda kohalike koodiks) saanud, siis isegi kui ta kolib riigist ära, ei kustutata seda süsteemist ära, vaid muudetakse „mitteaktiivseks“. Riiki tagasi kolides pole muud, kui olemasolev kood lihtalt „aktiveerida“ ja inimene ongi jälle süsteemi osa. Paraku polnud selle skeemi loojad mõelnud olukorra peale, kus riigist väljakolija on küll „kohalik“, aga tagasitulles hoopis "eristaatusega isik". Kahte isikukoodi korraga (ehk kohalike koodi ja D-numbrit) aga inimesel olla ei tohi, samuti keeldus maksuamet vana isikukoodi kustutamast ja D-numbrit väljastamast – seda isegi hoolimata Norra välisministeeriumi vastavasisulisest palvest. Aktiveerida aga vana koodi ei tohtinud, see oleks tähendanud mu abikaasa residendiks registreerimist, mida ta aga lähtuvalt oma töö iseloomust kuidagi ei saanud olla. „Te peate selle mitteaktiivse isikukoodiga hakkama saama“, oli maksumeti ainus reaktsioon. Okei, aga kuidas? „See pole meie probleem“, oli vastus. Viisakamas vormis, aga sama sisuga.
Nüüd ma siis seisin siin autoregistrikeskuses leti ääres ja püüdsin seda „mitte-meie-probleemi“ lahendada. Kus häda kõige suurem, seal WC kõige kaugem, oli see tunne, mis edaspidist asjaajamist iseloomustas. „Jah, ma tean, et ta on mitteaktiivse koodiga,“ vastasin mina ja selgitasin kenale ametnikuprouale enda naisega tekkinud isikukoodi-situatsiooni. Ta mõtles veidi. „Tulge minuga kaasa!“ viipas ta ja viis mu eelkirjeldatud paksemat sorti härrasmehe juurde. Olles taaskord kogu olukorra detailselt ära kirjeldanud, vangutas mees lihtsalt pead. „Ei, me ei saa autot registreerida mitteaktiivse isikukoodiga inimese nimele,“ kordas ta nagu papagoi. „Kuidas nii? Ma ju eelmisel aastal tegin kogu sama protsessi läbi ja siis ju sai!“ oli minu vastus, millele oli võimatu vastu vaielda. Tõepoolest, terve aasta olin sõitnud autoga, mis oli täiesti nõuetekohaselt registreeritud ja selle aja jooksul polnud mitte mingisugust probleemi tekkinud. Vastaspool pani aga hoopis huvitava trumbi letti: „Nähtavasti siis me tegime siis vea“.
Vea?
Te tegite vea?
Mis vastus see on?
„Aga tehke siis uuesti see viga!“ kõlas mu (minu arvates täiesti mõistlik) ettepanek. „Ei, niimoodi ei saa,“ naeratas härrasmees mulle näoga, nagu oleks ma midagi eriti rumalat öelnud. „Aga kuidas siis saab?“ küsisin mina. „Vaadake,“ lausus härra, „see pole meie probleem“.
Tundsin, kuidas mu vererõhk tõusis kahesaja peale, süda peksis ja käed hakkasid vihast värisema. Suutes siiski mingisuguse enesekontrolli säilitada, püüdsin sõnu ritta seada selliselt, et ma päris kõva häälega karjuma ei hakkaks: „Vaadake, mul on vaja auto ära registreerida. Maksuamet ütleb, et see ei ole nende probleem. Teie ütlete, et see pole teie probleem. Kelle probleem see siis on?!“ Mõistes olukorra absurdsust, mees leebus veidi: „Teate, meil oli siin palju aastaid tagasi samasugune probleem, las ma mõtlen, mis lahendus sellele oli“. „Lahendus oli see…“ hakkasin ma rääkima uuesti eelmisel aastal auto enda auto registreerimisest, kui tüse härra katkestas mu jutulõnga ootamatult valju hüüdega: „Sina ära tule mulle ütlema, mis lahendus oli! Sina ei tea seda!“ Ilmselgelt ülejäänud saalis valitsenud helifoonist üle kostunud repliik tekitas ümberringi hetkeks vaikuse ja pea kõik pilgud olid suunatud meie poole. Pärast hetkelist enda kogumist (aga sugugi mitte vabandamist, mis oleks sellisel juhul olnud kohane) seletas ta, kuidas eelmisel korral samasisulise probleemi korral käituti. Detailidesse laskumata mainin vaid, et pakutud lahendus oli absurdne ja selle tulemusena poleks autot naise nimele kirjutada saanudki. Minu protestide peale kostis ta ainult: „Mul on kahju, aga see on ainus võimalus,“ ja soovis mulle head päeva jätku. Saates ta oma mõtetes kõige tumedamasse auku, soovisin temalegi sama ja lahkusin.
Nädalajagu päevi hiljem olin taas autoregistris, seekord koos paberiga Norra välisministeeriumist. See kinnitas, et mu abikaasa on hoolimata mitteaktiivsest isikukoodist (mis peaks justkui tähendama, et ta ei viibi riigis) siiski täiesti Norras olemas ja paluti meie auto registrisse tema nimele kanda. Oli see nüüd järjekordne autoregistrikeskuse viga või polnudki „ainus võimalus“ sugugi ainus võimalus, igal juhul olid kümme minutit hiljem kohalikud numbrimärgid mu näppude vahel. Legaalne autosõit Norra mägistel teedel võis alata.
Tellimine:
Postitused (Atom)