kolmapäev, 20. jaanuar 2016

Särtsuvankrid

Lugesin eile laste kooli Feissbuki lehelt lastemammade hoiatust, et koolist mõne kilomeetri kaugusel olla nähtud kaubikut, mille roolis olev inglise keelt kõnelev mees pakub kõnniteel jalutavatele tütarlastele šokolaadi. Tüdrukud muidugi keeldusid, midagi ei juhtunud, aga hirm ja õudus olid käsikäes ikkagi, eksole. Huvitav, et kui konkreetset situatsiooni vaadata ilma igasuguse alltekstita, siis mis seal's niiväga on? Oli lahke härra, tahtis tüdrukutele meeldida või neil lihtsalt päeva heaks teha, pakkus šokolaadi. Aga keegi ei mõtle niimoodi onju. Absoluutselt kõik täiskasvanud peavad iseenesest mõistetavaks, et tegemist on tegelikult perverdiga, kelle eesmärk oli lapsed šokolaadi pakkudes kaubikusse meelitada ja nendega kõiksugu jõledusi korda saata. Kusjuures - kõigi eelduste kohaselt nii oligi. Sest kõik siiralt ja päriselt ka head soovivad (eriti veel meessoost) isikud teavad, et isegi kui nad tahavad kellelegi võõrale lapsele headmeelt valmistada (no näiteks paistab kena päike, tuju on nii hea, et tahaks kellegi päeva veel rõõmsaks teha), siis ei tee nad seda mitte mingil juhul! Nii nagu kõik tänapäeva lapsed on välja koolitatud mitte kõnelema võõrastega ega neilt mingeid asju vastu võtma, on iga täiskasvanud meeskodanik "tänu" kõikidele maailma pervodele (kes moodustavad ju inimkonnast täiesti tühise protsendi, aga kelle vägitegudest pasundatakse meedias nii, nagu nad moodustaks vähemalt 99% kõigist elusolenditest) koolitatud mitte mingil juhul mitte mingisugust kontakti looma võõraste lastega. Siiralt imetlen neid meesõpetajaid, kes on oma kutsumusele truuks jäänud ja julgevad, hoolimata nii mõnestki kahtlustavast lapsevanema pilgust, teha seda, mis on neile südamelähedane. Mu enda lastel on mõlemal olnud klassijuhatajaks meessoo esindaja ja nende ülistamiseks on lastel sõnadest lihtsalt puudu tulnud. Aga kui lihtne oleks panna ka nendele kahtlustuse tempel otsaette ja mõelda, mida kõike nad teoreetiliselt võiksid su lastele teha. Haige maailm, kas pole?
Mäletan, et oma 10-15 aastat tagasi olin ühes Statoili bensukas parasjagu pesula järjekorras. Tulin just kviitung näpu vahel auto juurde, kui mind peatas üks silma järgi 8-9 aastane poisike. "Onu, kas sul on mulle kümme krooni anda?" pöördus ta julgelt minu poole. Mul ei olnud. Kümnekat ei olnud. Küll aga oli sajane. Ei ole ma helde raha jagaja, eriti veel kui mu käest tullakse seda otse küsima. Mis iganes mu sees aga sel hetkel toimus, ei oska öelda, aga järgmisel hetkel mõtlesin: "Ah tühja, mul on seda raha vähem vaja, kui temal," ja sirutasingi sajaka poisile. Tüüp säras, nagu oleks lotovõidu saanud, mul aga südames kerge tunne tehtud heateo üle. Aga sellega situatsioon ei lõppenud. "Sa lähed pesulasse, jah?" küsis poiss. "Selline plaan on küll," vastasin mina. Poisike vaatab unistava pilguga pesula väravate poole ja lausub: "Ma pole kunagi autoga pesulas käinud". Oma lapsepõlvest mäletan selgelt, kuidas kodustatud soomlastele sadama turvaala värava juures lehvitades tahtsin niiväga hirmsasti teada, mis seal sees toimub - ei tohtinud ju lihtsurelik nõukogude inimene üldse sinna alale oma jalga tõsta. Aastaid hiljem, ise esimest korda Soome minnes, oleks mu ees avanenud justkui taeva väravad, kui ma lõpuks ise sinna alale läksin, kurjapilguliselt piirivalvurilt oma välispassi templi sain ja Georg Otsa laeva poole sammusin. Nii et ma sain täitsa aru selle poisikese unistavast pilgust - kui tal just mõnda autoga sõpra ei teki, siis erilist võimalust lähema kümnekonna aasta jooksul tal autopesulasse pääseda polnud. Aga seal on kindlasti nii huvitav! Noh, kui ma juba heategudega alustasin, miks mitte kinkida sellele julgele nagamannile üks unistuse täitumine lisaks. "Tahad kaasa tulla?" "Jaaaa!" hõiskas poiss, hüppas auto peale ja nii me läksime. Näha oli, et kogemus läks talle väga korda: kilkas, kui harjad järjest lähemale tulid ja justkui auto sisemusse tahtsid tungida, uuris, et mis see aparaat siin ja teine masin seal teevad. Kui pesula väravad avanesid, küsisin poisilt, et kus ta üldse elab ja mis ta siin jõlgub. Tuli välja, et vanemad on tal joodikud, temast eriti ei hooli ja niimoodi raha kerjamas käies saab ta endale vähemalt pätsi saia aeg-ajalt osta. Õnneks ei ole ema-isa vägivaldsed ja ulualune on tal ka olemas, kusagil Kadriorus. Ütlesin talle, et ma niikuinii sõidan Kadrioru külje alt läbi, võin ta kodule lähemale viia. Ta oli muidugi rõõmuga nõus. Musta Luige kohviku ees lugesin talle veel sõnad peale, et ta raha ühekorraga ära ei raiskaks ja läinud ta oligi. Nonii, päeva heategu kirjas. Alles paar kilomeetrit hiljem hakkasin mõtlema, et kuidas see olukord kõrvaltvaatajale võis silma jääda: mingi kahe-kolmekümnendates tüüp annab poisiklutile raha, poiss istub mehega koos autosse, siis lähevad koos pesulasse ja sealt teadmata suunas edasi... Tunnistan, et olemine läks pisut õõnsaks. Mina ju teadsin, et ma polnud midagi valesti teinud. Vastupidi, ma suutsin ühe õnnetu elusaatusega poisil vähemalt ühe päevagi natuke rõõmsamaks teha, aga - kes seda usuks? Tänapäeval ma enam midagi sellist ei teeks. Kui ma näen kaubanduskeskuses last, kes nutab ja meeleheitlikult ema järgi hüüab, siis ma ei lähe talle appi, vaid ootan, et keegi naisinimene seda minu eest teeks. Kui ma jäätisekioski juures näen, kuidas ühel õnnetukesel kõik jäätisepallid vahvlikoonuse otsast maha kukuvad, siis ma ei lähe talle pakkuma, et ma võin talle uue osta. Ja seda kõike sellepärast, et mingi haige marginaalne vähemus on võtnud kätte ja pannud teistele hea tegemise oma perverssuste teenistusse. Aga noh, tänapäeval ongi ju vähemuste diktaat enamuse üle uus normaalsus, nii et küllap tuleb sellega leppida.

Omamoodi vähemuseks võib nimetada ka elektriautode omanikke. Eestis on nad kohe nii marginaalsed, et kui mõni Tesla mööda kihutab, siis jäädakse sellele ikka veel järgi vaatama. Norras aga on uus probleem tekkinud: elektriautosid on nii palju, et neile aastaid tagasi antud luba sõita ühissõidukite rajal on hakatud vaikselt kahetsema - bussid ei suuda enam graafikus püsida, sest sõidurajad on elektriautodest umbes. Hea küll, hetkel on see probleemiks ainult tipptundidel. Sellepärast peavad ka enamus Oslot läbivatel kiirteedel, kus bussirida on (ja see on põhimõtteliselt igal pool), hommikul kella 7 ja 9 vahel elektriautod sõitma teiste autodega koos, ühistranspordirajale on neil keelatud minna. Võib küsida, et miks siis õhtuse tipptunni ajal seda keeldu pole. Vastus on ehk Eesti olude jaoks (kus tööpäev pea igal pool lõpeb kl 17) veider: siin oleks võimatu sellist vahemikku määrata - olenevalt kiirtee lõigust hakkab suur ummistus pihta kuskil poole kolme paiku (oi seda heaoluühiskonda ja tema tööaegu!) ja läheb kuue-poole seitsmeni välja. Seda aga sugugi mitte kõikidel teedel ja mitte igas suunas ja isegi mitte kõikidel tööpäevadel.

Mida ma enda jaoks üllatusega avastasin, oli see, kui palju erinevaid elektriautosid on olemas.

Minu unistuste auto. Tesla Model S. No onju ilus!
Teslade hulk on küll muljetavaldav (ükskord proovisin, kui mitu minutit ma saan Oslo kesklinnas sõita ilma, et ükski nendest isenditest mulle silmapiirile ei satu - rekord oli kolm ja pool minutit), aga nende olemasolust olin ma siiski varem teadlik.





Samamoodi Nissan Leaf, mis Eestis vist kõige levinum elektrikas on. Nissanil on muide olemas ka täiesti elektriline kaubik. Neid ma väga palju pole näinud, aga mõned on silma jäänud. Ja meie sotsiaaltöötajatele jagatud Mitsubishide mõnitajatele olgu öeldud, et täpselt samad isendid vuravad täitsa rahulikult ka siinsetel mägistel-lumistel teedel. Nii et pole nad nii kasutud midagi, kui isegi elektriautode meka Norra neid ära ei põlga.
Palun väga - elektriline Golf (ilma Norra numbrita)
Täiesti uudisena tuli mulle aga, et Volkswagen teeb särtsukaid ja vähemalt kahte sorti: Up ja Golf. Just-just, seesama tavaline Golf, mis Eestiski väga populaarne on, ainult elektrimootoriga. Näeb välja tavaline ja väliselt ei suudaks ma neil vahet tehagi, kui poleks geniaalset süsteemi: Norras väljastatakse kõikidel elektriautodele (justnimelt elektriautodele, mitte hübriidikatele)(sest hübriidikas on ju sisuliselt tavaline bensukas, kuhu on loodusaktivistide lollitamiseks pandud peale täiesti mõttetut läbisõitu võimaldav elektrimootor)(mistõttu jääb mulle arusaamatuks, miks mõndades riikides hübriidikad ja elektrikad samasse patta pannakse) numbrimärgid, mis algavad tähtedega EL. Nii on ka ühistranspordi radade kohale pandud kaamerate abil võimalik üsna kergesti tabada rikkujaid, kes püüavad aja kokkuhoiu mõttes bussi mängida. Samasugune täiesti bensukaga äravahetamiseni sarnane on ka B-klassi Mercedese akude peal sõitev isend. Küll aga on mul mõningate tootjate puhul tekkinud kuri kahtlus, et nad on oma akupakkidest toidet saavad neljarattalised pannud tootmisesse ainult selleks, et keegi neid ei ostaks - nad on lihtsalt nii kohutavalt koledad. Hea küll, Nissan Leaf on kole, aga nendel (kui vaadata näiteks nende Juke'i) ongi vist komme toota nii koledat autot, et see lõpuks tundub ilusana. Inetusega paistavad silma prantslased oma Renault ja Peugeot särtsumudelitega, aga nendel on niisamagi kombeks oma masinate disainiga mängida, nii et neid võib teataval määral tööõnnetuseks pidada.
No misasi see on? Misasi?! BMW on, vaat mis.
Aga täiesti košmaarselt lubamatu on BMW. No vaadake palun seda "ollust". See on nagu mingi mädane pizvinn kuskil lõua peal, mis tahab väljapigistamist. BMW, mis oma ajatu disainiga on suutnud luua endale täieliku ülemaailmse fänniarmee, on oma elektriautoga ilmselgelt tahtnud öelda: "Mida iganes sa teed, aga palun ära mind osta!" Norrakad pole aga ennast sellest väga heidutada lasknud ja isegi oma täiesti ebapraktilisest tagasillaveost näeb neid ikkagi muljetavaldaval hulgal Oslo tänavapilti rikkumas.

Norrakate au ja uhkus: Electic Buddy
Norrakad muide on ka ise elektriautode tootmise maailma sekkunud. Neil on selline bränd nagu "Buddy Electric". Mäletate, kunagi põristasid meie teedel ka taolised autod, neid nimetati hellitavalt "invaliidikärudeks". Novot, nüüd on siis sellised Norras. Ainult elektriga. (Siia tahaks panna pildi, kuidas ma pead kinni hoian ja mõtlen, et kuidas on see võimalik: Norra, rikas ja edukas riik, kes võiks palgata endale tipptasemel autodisainerid ja käivitada võimsaima elektriautotööstuse maailmas, loob sihukese... asja. Ja on selle üle veel uhke ka)(Aga sellist pilti ma ei saa panna, sest ma pole väga fotogeeniline)(Tõsi, küll rohkem fotogeeniline, kui eletrilne BMW ja Electic Buddy, aga ikkagi).

Kõikidel eeltoodutel (Tesla välja arvatud) on aga üks suur probleem - läbisõit. No kui sul on valida hirmkalli elektri-mersu, mis suudab sõita ideaaloludes 120 km, ja tavalise hirmkalli bensuka-mersu vahel, mis sõidab ühe tankimisega neli korda kaugemale, siis pole imestada, miks esimesi nii vähe tänavapildis kohata võib. Õigustatud on küsimus, et miks suured autofirmad - kellel ilmselgelt on hullupööra pappi käes ja igal aastal järjest rohkem tuleb - ei võta kätte ja ei tee korralikke, ilusaid ja normaalse läbisõiduga elektriautosid. Ja vastus on imelihtne: asi pole selles, et nad ei oska (oskusteavet saab alati sisse osta) või et pole olemas piisavalt võimekat akutehnoloogiat (vaadake Teslat, mis suudab ühe laadimisega üle 420 km)(kusjuures Tesla on oma patendid andnud kõigile tasuta kasutamiseks), vaid selles, et nad lihtsalt ei taha. Autotööstus on nimelt väga tihedalt seotud naftatööstusega ja viimaste huvides ei ole kohe kindlasti selliste masinate väljatöötamine, mis grammigi bensiini ega diislit ei joo ja isegi mootoriõli ei tarbi. Pole mina mingi vandenõuteooriate austaja kunagi olnud, see on rohkem minu venna rida (hehee) ja seetõttu ei võtnud ma tõsiselt ka juttusid, mille järgi justkui olevat suured autofirmad juba ammu oma akutehnoloogiad välja arendanud, aga siis äkitselt need riiulile tagasi visanud. Kuni ükskord sattusin ETV pealt vaatama dokumentaalfilmi pealkirjaga "Kes tappis elektriauto" (origniaalpealkirjaga "Who Killed Electic Car" - see on netist leitav, kui kedagi huvitab). Tunnistan, et see oli üks silmiavav linateos. Tõepoolest, 90ndatel oli paljudel USA ja Jaapani autofirmadel selle aja kohta märkimisväärselt edumeelne akutehnoloogia välja töötatud, isegi päris hea hulk sellega varustatud autosid vuras California osariigi teedel ringi, aga naftatööstus tõmbas kogu asjale kriipsu peale. Kõik müüdud elektriautod osteti tootjate poolt tagasi ja hävitati - nagu neid poleks kunagi olnud. Elektriautode südameks olev akutehnoloogia patendid müüdi aga naftafirmale, kes need lihtsalt riiulile tolmu koguma jättis. Alles käesoleva sajandi alguses rajatud tundmatu firma Tesla ja tema hämmastavalt võimekate (ja sealjuures ilusate) elektriautode levik massidesse panid vaikselt ka teised firmad uuesti sellel rindel tööd tegema. Tõsi küll, vääääga aeglaselt ja ilmselge vastumeelsusega, aga siiski. Mõned neist nähtavasti püüdsidki vältimatut edasi lükata sellega, et tõid turule mingid jubedused, mis ei näe välja ja ei sõida ka eriti kaugele, lootuses, et tarbijad neid lihtsalt ei osta. Siis on ju hea öelda, et: "Näete, pakkusime küll elektriautosid, aga turg neid ei tahtnud, peame ikka vanade heade naftaproduktidega jätkama". See plaan aga väga kaugele ei vedanud ja nüüdseks on pea iga autotööstuse suurtegija võtnud endale auasjaks tulla välja järjest uute lööklausetega. Mõni lubab kogu oma tootesarja kümnendi lõpuks elektriliseks muuta, mõni toob paari aasta pärast välja uued mudelid, osad aga lihtsalt näitavad oma prototüüpe autonäitustel ja siis kaovad tagasi oma urgu. Kõikidest neist peaks tulema "Tesla-tapjad", nagu neid ajakirjanduses nimetatakse, aga nii kaua, kui nad ühe laadimisega läbisõiduks pakuvad "hämmastavad" 100 km, pole Teslal konkurentsi karta. Elame-näeme!

Käesolev kirjatükk on pühendatud Agele, kes kurtis, et ma minu blogipostitusi saab liiga harva lugeda :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.