Kolmapäev, 20. jaanuar 2016

Särtsuvankrid

Lugesin eile laste kooli Feissbuki lehelt lastemammade hoiatust, et koolist mõne kilomeetri kaugusel olla nähtud kaubikut, mille roolis olev inglise keelt kõnelev mees pakub kõnniteel jalutavatele tütarlastele šokolaadi. Tüdrukud muidugi keeldusid, midagi ei juhtunud, aga hirm ja õudus olid käsikäes ikkagi, eksole. Huvitav, et kui konkreetset situatsiooni vaadata ilma igasuguse alltekstita, siis mis seal's niiväga on? Oli lahke härra, tahtis tüdrukutele meeldida või neil lihtsalt päeva heaks teha, pakkus šokolaadi. Aga keegi ei mõtle niimoodi onju. Absoluutselt kõik täiskasvanud peavad iseenesest mõistetavaks, et tegemist on tegelikult perverdiga, kelle eesmärk oli lapsed šokolaadi pakkudes kaubikusse meelitada ja nendega kõiksugu jõledusi korda saata. Kusjuures - kõigi eelduste kohaselt nii oligi. Sest kõik siiralt ja päriselt ka head soovivad (eriti veel meessoost) isikud teavad, et isegi kui nad tahavad kellelegi võõrale lapsele headmeelt valmistada (no näiteks paistab kena päike, tuju on nii hea, et tahaks kellegi päeva veel rõõmsaks teha), siis ei tee nad seda mitte mingil juhul! Nii nagu kõik tänapäeva lapsed on välja koolitatud mitte kõnelema võõrastega ega neilt mingeid asju vastu võtma, on iga täiskasvanud meeskodanik "tänu" kõikidele maailma pervodele (kes moodustavad ju inimkonnast täiesti tühise protsendi, aga kelle vägitegudest pasundatakse meedias nii, nagu nad moodustaks vähemalt 99% kõigist elusolenditest) koolitatud mitte mingil juhul mitte mingisugust kontakti looma võõraste lastega. Siiralt imetlen neid meesõpetajaid, kes on oma kutsumusele truuks jäänud ja julgevad, hoolimata nii mõnestki kahtlustavast lapsevanema pilgust, teha seda, mis on neile südamelähedane. Mu enda lastel on mõlemal olnud klassijuhatajaks meessoo esindaja ja nende ülistamiseks on lastel sõnadest lihtsalt puudu tulnud. Aga kui lihtne oleks panna ka nendele kahtlustuse tempel otsaette ja mõelda, mida kõike nad teoreetiliselt võiksid su lastele teha. Haige maailm, kas pole?
Mäletan, et oma 10-15 aastat tagasi olin ühes Statoili bensukas parasjagu pesula järjekorras. Tulin just kviitung näpu vahel auto juurde, kui mind peatas üks silma järgi 8-9 aastane poisike. "Onu, kas sul on mulle kümme krooni anda?" pöördus ta julgelt minu poole. Mul ei olnud. Kümnekat ei olnud. Küll aga oli sajane. Ei ole ma helde raha jagaja, eriti veel kui mu käest tullakse seda otse küsima. Mis iganes mu sees aga sel hetkel toimus, ei oska öelda, aga järgmisel hetkel mõtlesin: "Ah tühja, mul on seda raha vähem vaja, kui temal," ja sirutasingi sajaka poisile. Tüüp säras, nagu oleks lotovõidu saanud, mul aga südames kerge tunne tehtud heateo üle. Aga sellega situatsioon ei lõppenud. "Sa lähed pesulasse, jah?" küsis poiss. "Selline plaan on küll," vastasin mina. Poisike vaatab unistava pilguga pesula väravate poole ja lausub: "Ma pole kunagi autoga pesulas käinud". Oma lapsepõlvest mäletan selgelt, kuidas kodustatud soomlastele sadama turvaala värava juures lehvitades tahtsin niiväga hirmsasti teada, mis seal sees toimub - ei tohtinud ju lihtsurelik nõukogude inimene üldse sinna alale oma jalga tõsta. Aastaid hiljem, ise esimest korda Soome minnes, oleks mu ees avanenud justkui taeva väravad, kui ma lõpuks ise sinna alale läksin, kurjapilguliselt piirivalvurilt oma välispassi templi sain ja Georg Otsa laeva poole sammusin. Nii et ma sain täitsa aru selle poisikese unistavast pilgust - kui tal just mõnda autoga sõpra ei teki, siis erilist võimalust lähema kümnekonna aasta jooksul tal autopesulasse pääseda polnud. Aga seal on kindlasti nii huvitav! Noh, kui ma juba heategudega alustasin, miks mitte kinkida sellele julgele nagamannile üks unistuse täitumine lisaks. "Tahad kaasa tulla?" "Jaaaa!" hõiskas poiss, hüppas auto peale ja nii me läksime. Näha oli, et kogemus läks talle väga korda: kilkas, kui harjad järjest lähemale tulid ja justkui auto sisemusse tahtsid tungida, uuris, et mis see aparaat siin ja teine masin seal teevad. Kui pesula väravad avanesid, küsisin poisilt, et kus ta üldse elab ja mis ta siin jõlgub. Tuli välja, et vanemad on tal joodikud, temast eriti ei hooli ja niimoodi raha kerjamas käies saab ta endale vähemalt pätsi saia aeg-ajalt osta. Õnneks ei ole ema-isa vägivaldsed ja ulualune on tal ka olemas, kusagil Kadriorus. Ütlesin talle, et ma niikuinii sõidan Kadrioru külje alt läbi, võin ta kodule lähemale viia. Ta oli muidugi rõõmuga nõus. Musta Luige kohviku ees lugesin talle veel sõnad peale, et ta raha ühekorraga ära ei raiskaks ja läinud ta oligi. Nonii, päeva heategu kirjas. Alles paar kilomeetrit hiljem hakkasin mõtlema, et kuidas see olukord kõrvaltvaatajale võis silma jääda: mingi kahe-kolmekümnendates tüüp annab poisiklutile raha, poiss istub mehega koos autosse, siis lähevad koos pesulasse ja sealt teadmata suunas edasi... Tunnistan, et olemine läks pisut õõnsaks. Mina ju teadsin, et ma polnud midagi valesti teinud. Vastupidi, ma suutsin ühe õnnetu elusaatusega poisil vähemalt ühe päevagi natuke rõõmsamaks teha, aga - kes seda usuks? Tänapäeval ma enam midagi sellist ei teeks. Kui ma näen kaubanduskeskuses last, kes nutab ja meeleheitlikult ema järgi hüüab, siis ma ei lähe talle appi, vaid ootan, et keegi naisinimene seda minu eest teeks. Kui ma jäätisekioski juures näen, kuidas ühel õnnetukesel kõik jäätisepallid vahvlikoonuse otsast maha kukuvad, siis ma ei lähe talle pakkuma, et ma võin talle uue osta. Ja seda kõike sellepärast, et mingi haige marginaalne vähemus on võtnud kätte ja pannud teistele hea tegemise oma perverssuste teenistusse. Aga noh, tänapäeval ongi ju vähemuste diktaat enamuse üle uus normaalsus, nii et küllap tuleb sellega leppida.

Omamoodi vähemuseks võib nimetada ka elektriautode omanikke. Eestis on nad kohe nii marginaalsed, et kui mõni Tesla mööda kihutab, siis jäädakse sellele ikka veel järgi vaatama. Norras aga on uus probleem tekkinud: elektriautosid on nii palju, et neile aastaid tagasi antud luba sõita ühissõidukite rajal on hakatud vaikselt kahetsema - bussid ei suuda enam graafikus püsida, sest sõidurajad on elektriautodest umbes. Hea küll, hetkel on see probleemiks ainult tipptundidel. Sellepärast peavad ka enamus Oslot läbivatel kiirteedel, kus bussirida on (ja see on põhimõtteliselt igal pool), hommikul kella 7 ja 9 vahel elektriautod sõitma teiste autodega koos, ühistranspordirajale on neil keelatud minna. Võib küsida, et miks siis õhtuse tipptunni ajal seda keeldu pole. Vastus on ehk Eesti olude jaoks (kus tööpäev pea igal pool lõpeb kl 17) veider: siin oleks võimatu sellist vahemikku määrata - olenevalt kiirtee lõigust hakkab suur ummistus pihta kuskil poole kolme paiku (oi seda heaoluühiskonda ja tema tööaegu!) ja läheb kuue-poole seitsmeni välja. Seda aga sugugi mitte kõikidel teedel ja mitte igas suunas ja isegi mitte kõikidel tööpäevadel.

Mida ma enda jaoks üllatusega avastasin, oli see, kui palju erinevaid elektriautosid on olemas.

Minu unistuste auto. Tesla Model S. No onju ilus!
Teslade hulk on küll muljetavaldav (ükskord proovisin, kui mitu minutit ma saan Oslo kesklinnas sõita ilma, et ükski nendest isenditest mulle silmapiirile ei satu - rekord oli kolm ja pool minutit), aga nende olemasolust olin ma siiski varem teadlik.





Samamoodi Nissan Leaf, mis Eestis vist kõige levinum elektrikas on. Nissanil on muide olemas ka täiesti elektriline kaubik. Neid ma väga palju pole näinud, aga mõned on silma jäänud. Ja meie sotsiaaltöötajatele jagatud Mitsubishide mõnitajatele olgu öeldud, et täpselt samad isendid vuravad täitsa rahulikult ka siinsetel mägistel-lumistel teedel. Nii et pole nad nii kasutud midagi, kui isegi elektriautode meka Norra neid ära ei põlga.
Palun väga - elektriline Golf (ilma Norra numbrita)
Täiesti uudisena tuli mulle aga, et Volkswagen teeb särtsukaid ja vähemalt kahte sorti: Up ja Golf. Just-just, seesama tavaline Golf, mis Eestiski väga populaarne on, ainult elektrimootoriga. Näeb välja tavaline ja väliselt ei suudaks ma neil vahet tehagi, kui poleks geniaalset süsteemi: Norras väljastatakse kõikidel elektriautodele (justnimelt elektriautodele, mitte hübriidikatele)(sest hübriidikas on ju sisuliselt tavaline bensukas, kuhu on loodusaktivistide lollitamiseks pandud peale täiesti mõttetut läbisõitu võimaldav elektrimootor)(mistõttu jääb mulle arusaamatuks, miks mõndades riikides hübriidikad ja elektrikad samasse patta pannakse) numbrimärgid, mis algavad tähtedega EL. Nii on ka ühistranspordi radade kohale pandud kaamerate abil võimalik üsna kergesti tabada rikkujaid, kes püüavad aja kokkuhoiu mõttes bussi mängida. Samasugune täiesti bensukaga äravahetamiseni sarnane on ka B-klassi Mercedese akude peal sõitev isend. Küll aga on mul mõningate tootjate puhul tekkinud kuri kahtlus, et nad on oma akupakkidest toidet saavad neljarattalised pannud tootmisesse ainult selleks, et keegi neid ei ostaks - nad on lihtsalt nii kohutavalt koledad. Hea küll, Nissan Leaf on kole, aga nendel (kui vaadata näiteks nende Juke'i) ongi vist komme toota nii koledat autot, et see lõpuks tundub ilusana. Inetusega paistavad silma prantslased oma Renault ja Peugeot särtsumudelitega, aga nendel on niisamagi kombeks oma masinate disainiga mängida, nii et neid võib teataval määral tööõnnetuseks pidada.
No misasi see on? Misasi?! BMW on, vaat mis.
Aga täiesti košmaarselt lubamatu on BMW. No vaadake palun seda "ollust". See on nagu mingi mädane pizvinn kuskil lõua peal, mis tahab väljapigistamist. BMW, mis oma ajatu disainiga on suutnud luua endale täieliku ülemaailmse fänniarmee, on oma elektriautoga ilmselgelt tahtnud öelda: "Mida iganes sa teed, aga palun ära mind osta!" Norrakad pole aga ennast sellest väga heidutada lasknud ja isegi oma täiesti ebapraktilisest tagasillaveost näeb neid ikkagi muljetavaldaval hulgal Oslo tänavapilti rikkumas.

Norrakate au ja uhkus: Electic Buddy
Norrakad muide on ka ise elektriautode tootmise maailma sekkunud. Neil on selline bränd nagu "Buddy Electric". Mäletate, kunagi põristasid meie teedel ka taolised autod, neid nimetati hellitavalt "invaliidikärudeks". Novot, nüüd on siis sellised Norras. Ainult elektriga. (Siia tahaks panna pildi, kuidas ma pead kinni hoian ja mõtlen, et kuidas on see võimalik: Norra, rikas ja edukas riik, kes võiks palgata endale tipptasemel autodisainerid ja käivitada võimsaima elektriautotööstuse maailmas, loob sihukese... asja. Ja on selle üle veel uhke ka)(Aga sellist pilti ma ei saa panna, sest ma pole väga fotogeeniline)(Tõsi, küll rohkem fotogeeniline, kui eletrilne BMW ja Electic Buddy, aga ikkagi).

Kõikidel eeltoodutel (Tesla välja arvatud) on aga üks suur probleem - läbisõit. No kui sul on valida hirmkalli elektri-mersu, mis suudab sõita ideaaloludes 120 km, ja tavalise hirmkalli bensuka-mersu vahel, mis sõidab ühe tankimisega neli korda kaugemale, siis pole imestada, miks esimesi nii vähe tänavapildis kohata võib. Õigustatud on küsimus, et miks suured autofirmad - kellel ilmselgelt on hullupööra pappi käes ja igal aastal järjest rohkem tuleb - ei võta kätte ja ei tee korralikke, ilusaid ja normaalse läbisõiduga elektriautosid. Ja vastus on imelihtne: asi pole selles, et nad ei oska (oskusteavet saab alati sisse osta) või et pole olemas piisavalt võimekat akutehnoloogiat (vaadake Teslat, mis suudab ühe laadimisega üle 420 km)(kusjuures Tesla on oma patendid andnud kõigile tasuta kasutamiseks), vaid selles, et nad lihtsalt ei taha. Autotööstus on nimelt väga tihedalt seotud naftatööstusega ja viimaste huvides ei ole kohe kindlasti selliste masinate väljatöötamine, mis grammigi bensiini ega diislit ei joo ja isegi mootoriõli ei tarbi. Pole mina mingi vandenõuteooriate austaja kunagi olnud, see on rohkem minu venna rida (hehee) ja seetõttu ei võtnud ma tõsiselt ka juttusid, mille järgi justkui olevat suured autofirmad juba ammu oma akutehnoloogiad välja arendanud, aga siis äkitselt need riiulile tagasi visanud. Kuni ükskord sattusin ETV pealt vaatama dokumentaalfilmi pealkirjaga "Kes tappis elektriauto" (origniaalpealkirjaga "Who Killed Electic Car" - see on netist leitav, kui kedagi huvitab). Tunnistan, et see oli üks silmiavav linateos. Tõepoolest, 90ndatel oli paljudel USA ja Jaapani autofirmadel selle aja kohta märkimisväärselt edumeelne akutehnoloogia välja töötatud, isegi päris hea hulk sellega varustatud autosid vuras California osariigi teedel ringi, aga naftatööstus tõmbas kogu asjale kriipsu peale. Kõik müüdud elektriautod osteti tootjate poolt tagasi ja hävitati - nagu neid poleks kunagi olnud. Elektriautode südameks olev akutehnoloogia patendid müüdi aga naftafirmale, kes need lihtsalt riiulile tolmu koguma jättis. Alles käesoleva sajandi alguses rajatud tundmatu firma Tesla ja tema hämmastavalt võimekate (ja sealjuures ilusate) elektriautode levik massidesse panid vaikselt ka teised firmad uuesti sellel rindel tööd tegema. Tõsi küll, vääääga aeglaselt ja ilmselge vastumeelsusega, aga siiski. Mõned neist nähtavasti püüdsidki vältimatut edasi lükata sellega, et tõid turule mingid jubedused, mis ei näe välja ja ei sõida ka eriti kaugele, lootuses, et tarbijad neid lihtsalt ei osta. Siis on ju hea öelda, et: "Näete, pakkusime küll elektriautosid, aga turg neid ei tahtnud, peame ikka vanade heade naftaproduktidega jätkama". See plaan aga väga kaugele ei vedanud ja nüüdseks on pea iga autotööstuse suurtegija võtnud endale auasjaks tulla välja järjest uute lööklausetega. Mõni lubab kogu oma tootesarja kümnendi lõpuks elektriliseks muuta, mõni toob paari aasta pärast välja uued mudelid, osad aga lihtsalt näitavad oma prototüüpe autonäitustel ja siis kaovad tagasi oma urgu. Kõikidest neist peaks tulema "Tesla-tapjad", nagu neid ajakirjanduses nimetatakse, aga nii kaua, kui nad ühe laadimisega läbisõiduks pakuvad "hämmastavad" 100 km, pole Teslal konkurentsi karta. Elame-näeme!

Käesolev kirjatükk on pühendatud Agele, kes kurtis, et ma minu blogipostitusi saab liiga harva lugeda :)

Reede, 8. jaanuar 2016

"Aga see ei ole meie probleem"

Kui keegi veel mäletab minu äritegemise seiklusi Taanis, siis teatavasti tõmbasin ma sellele sisuliselt joone alla. Nüüd, poolteist aastat pärast seda, kui üks klient lihtsalt "ära kadus", ilmus ta välja, nagu ma polekski vahepeal püüdnud teda kümneid kordi e-maili või telefoni teel tabada, ja tegi tellimuse. Nojah, teatavasti äris ei ole solvumine lubatud, eks ma siis võtsin kenasti selle vastu ja täitsin ära. Aga kas see siis ongi viis, kuidas sealmaal äri tehakse, on mul siiamaani mõistatus. Siin Norras pole mul siiani siiski äriga jätkamiseks julgust olnud. Üks asi on see, et kõik asjatoimetused-load-rendipinnad on siin oluliselt kallimad, aga teiseks pole Norra ju Euroopa Liidu liige, mis tähendab, et siin on mingid omad reeglid ja nendega kurssiviimine võib minu nüristunud ajule natuke liiga suureks pingutuseks osutuda.

Aga meile on siin Oslos lõpuks talv kätte jõudnud. Jaanuaris. Mõned päevad hiljem, kui Eestis. Seda ei juhtu just tihti. Siinmail peab oktoobriks lumi maas olema - no okei, hiljemalt novembriks - ja selliseid asju nagu musti jõule ei mäleta isegi vanem generatsioon. Aga näe, seekord täpselt nii läks. Päris detsembri lõpus tuli veel korra lumi maha, aga see sulas paari päeva pärast ikkagi ära. Tõsi, jääd oli vahelduva eduga küll - päeval sadas mingit defineerimatut löga ja hommikuks oli see kenasti peeglikeseks-peeglikeseks asfaldi peal külmunud. Siis sain kenasti oma uut neljarattalist proovida. Kulgest hästi küll. Ah et ma polegi sellest veel rääkinud? Novaat. Sellega oli omaette lugu.

Norrasse kolides võtsime kaasa ka oma perekonna truu kaaslase, kes meid aastaid eeskujulikult teeninud oli. Jutt ei käi seekord koduloomast (sellega kuhugi kolides on elukohta pea võimatu leida) ega ka illegaalselt maale smugeldatud persoonist (kamoon!), vaid meie hallikarva Mazdast. Ma ei taha küll siinkohal mingit reklaami teha, aga ma olin selle masinaga tõesti rahul. Viimase viie aasta jooksul, mis ta meie käes oli, ei jätnud ta meid pea kunagi hätta, oli töökindel ja nägi täitsa okei välja ka. Nii et kes tahab endale hea väljanägemisega, "seest suuremat kui väljast paistab" ja vastupidavat (see amortide jama oli seotud sellega, et ma olin pärast nelja aastat originaaljuppidega sõitmist pannud alla B-varuosa ja see osutus ilmselgelt veaks) autot, siis Mazda 3 on igati hea valik. Paraku selgus meie esimese talve jooksul, et auto võib küll tubli olla, aga ilmastikuolude libedaks muutumisel jääb sellest väheks. Nii nagu ülejäänudki Norra, on ka Oslo (eriti selle ääreala) üsna mägine. Meie kodu juurde viib tee, mis on küll vaid kilomeetri jagu pikk, ent läheb koguaeg mäest üles. Suvel ei ole sellest probleemi, ainult kõrvad võivad kõrgusevahe muutumisel lukku minna. Talvel aga, kui püsiv lumi on maha sadanud ja kümnete-sadade autode poolt korralikult kinni sõidetud, on just mäeküljed need, mis muutuvad hämmastavalt libedaks. Silmaga hinnates pole tõusunurka nagu ollagi, aga kui gaasi vajutad, märkad ühel hetkel, et hoolimata mootori üha kasvavatest pööretest jääb auto hoog üha väiksemaks ja väiksemaks. Mõnikord veab ja jõuad napilt-napilt üles välja, aga teinekord ei vea. Ja see tunne, kui auto esirattad liiguvad ühes suunas, aga auto ise teises, ei ole just kadestamisväärne. Igatahes pärast paari korda, kus masinaga selg ees alla libisedes peopesad tahtmatult niiskeks tõmbusid ja külm higi otsaette tuli, sai otsustatud, et me peame oma kalli kaaslasega hiljemalt enne järgmist talve hüvasti jätma ja leidma tema asemele isendi, millel kõik neli ratast all veavad – kõrvaltvaataja kogemus näitas, et selliste raudruunadega hättajäämise tõenäosus oli oluliselt väiksem.

Terve kevade ja suve surfasin läbi sadu internetilehekülgi, kümneid foorumeid, tosinaid arvustusi (no mis teha, ma tahan enne selliste ostude tegemist olla nii kindel kui võimalik)(missest, et ajalugu on näidanud, et pahatihti on ka sellisel juhul ämbrisse astumine ikkagi täiesti reaalne võimalus) ja kui mingi hägune pilt oli ette tulnud, läksin ja tegin proovisõite küll ühtede ja teistega, vanemate ja uutega, kuni lõpuks oli otsus langetatud. Ei olnud ma enne selle margi suur fänn, aga pärast standardvarustusega tutvusmist (nad olid isegi tagumised istmesoojendused tavavarustusse pannud!) ja proovisõitu olin ma müüdud. Õieti oli auto müüdud. Või noh, veel ei olnud, sest ma polnud teda veel ostnud… Ah, saate aru küll. Ühesõnaga oli meie peres nüüd uus liige ja tema nimi oli Subaru.

Augusti viimasel päeval sain tehingu sõlmitud. Paberimajanduse kordaajamise järel sain auto istumise alla ja sõit Norra poole võis alata. Tegelikult küll Tallinna sadama poole, sest kuigi Oslosse saab ka ainult mööda maad sõites, siis eelistasin ma ikkagi vähe lühemat teekonda, mis viib üle mere ja läbi Stockholmi. Olin sadama check-in’i putkast oma pileti kätte olin saanud, kui mind peatas kinni politseivormis mees. Täiesti mõistetav, sest autol olid peal transiitnumbrid ja mundrikandjate ülesanne ongi jälgida, et maalt väljuksid ainult legaalsel teel omandatud sõiduvahendid. Esitasin tema palve peale dokumendid, mis tõestasid, et ma tõepoolest olen selle auto omanik. Korrakaitsja viskas neile põgusa pilgu peale ja küsis siis: „See on see uus Outback jah?“ ja pistis pea aknast sisse (nii palju kui see ilma minu peaga kokku põrkamata võimalik oli). „Mnjaa, on ikka ilus küll!“ Olin temaga täiesti päri, rääkisime veel põgusalt, et mis lisad ja vidinad tal kõik küljes on, politseihärra imetlev pilk mööda autot ringi käimas. Lõpuks soovis ta mulle head reisi ja lubas mu teiste autode taha järjekorda laevale pealesaamist ootama minna. Alles siis märkasin, et kõige olulisem dokument, mis minu ja auto vahelist seaduslikku seost pidi kinnitama, oli mul kogu see aeg kõrvalistmel oodanud ja polnud teps mitte politseiniku kontrolli läbinud. Nii et ainus põhjus, miks korrakaitsja mind kinni oli pidanud, oli lihtsalt soov autot näha :)

Sõit Stockholmist Oslosse oli igav. No päriselt. Kui vana hea Mazdaga oli ikka vaja mõelda, et kas ma hoian normaalset pikivahet ja ega ma kiirteel olevates roobastes vesiliugu ei satu, siis uus isend oli nagu robot: pane aga püsikiirusehoidja sisse ja sul jääb üle ainult rooli keerata. Eesolev auto kiirendab? Minu oma ka. Aeglustab? Minu oma ka. Keegi süstib kõrvaltrajalt täpselt minu ette? Auto sooritab äkkpidurduse ja tekitab vahele täpselt õige pikivahe. Täiesti ise. Eesolija jääb täitsa seisma? Minu oma peatub ka. Teine seal ees hakkab jälle liikuma, aga sa pole seda tähelegi pannud? Masin piiksatab ja ütleb armatuurlaual oleva teadetetahvli abil, et ees"halloo-halloo, mis sa tropp passid, ei näe, et tee on ees tühi väää?" (okei, veidi viisakamalt, aga mõte jääb samaks). Sina pead selle peale korraks gaaspedaali toksama ja auto läheb tagasi püsikiirusehoidja režiimi. Lisaks on ta nii kõrge ja raske, et kui ka 120ga läbi vett täis roopaid sõitsin, ei andnud see juhitavuses praktiliselt üldse tunda. No mida sa sellise isetegutseja roolis teed? Magada ka ei saa, sest nii palju oidu tal pole, et rooli õigel ajal keerata. Küll aga on mõeldud selle peale, et juht siiski tukastada tahab - sõidurajalt väljakaldudes ajab ta sind valju piiksumisega lihtsalt üles. Unerikkuja selline.

Tagasi Oslosse jõudes teadsin täpselt, mida ma tegema pean. Paberimajanduse mõttes. Olin ju aasta tagasi eelmise „truu kaaslasega“ sama protseduuri läbi teinud: välisministeeriumist ühed paberid, tollist teised ja lõpuks autoregistrikeskusesse. Nädal hiljem võib numbrimärkidele järgi minna ja tunda ennast täieõigusliku ühiskonna liikmena. No tegelikult ei ole, sest me oleme siin ajutiselt, aga tunne on selline.

Kõik sujus plaanipäraselt. Paberid viidud-toodud-esitatud ja ühel septembrikuu hommikul võtsin ennast kokku ja sõitsin autoregistrikeskusesse, et numbrid kätte saada. Registrikeskus asub pisut linnast väljas ja ei jää mu tavapärase kodu-kool-kodu tee peale, seega pidi selleks eraldi aja võtma. Kuigi masin pidi tulema naise nimele, polnud see probleem, sest mul on Norra riigi poolt väljastatud ID-kaardi laadne dokument, kus on konkreetselt kirjas, et ma olen just selle inimesega abielus ja see on piisav, et tema eest igasugu asju ajada. No mitte just igasugu. On asju, millega saab tema ainult isiklikult hakkama. Aga see pole praeguse kirjatüki teema.
Järjekord kohalikus ARK-is läks kiiresti ja varsti põleski ühe leti kohal minu käes olevale lipikule trükituga identne number. Esitlesin ennast ja näitasin veelkord kogu dokumendipakki, mis mul auto kohta olemas oli. Ametnik tuulas neis veidi, siis siirdus taha ruumi ja naases hetke pärast numbrimärkidega, mis ilmselgelt olid mulle mõeldud. Pani need enda ette lauale, ehk siis mulle täiesti käeulatusse. „Päris hea nali oleks, kui nüüd ilmneks mingi takistus. Siis oleks klassikaline ütlus „nii lähedal, aga ometi nii kaugel“ täiesti omal kohal,“ käis mu peast mõte läbi. Aga ei tundunud küll, et midagi võiks valesti minna. Ametnikupreili trükkis mingeid andmeid arvutisse, kontrollis vahepeal midagi, trükkis jälle, kuni jäi hetkeks mõttesse. „Oodake üks hetk palun,“ ütles ta mulle ja liikus oma laua tagant teise juurde, kus seisis üks tüsedusele kalduv meesterahvas. Midagi nad seal omavahel norra keeles arutasid, mees raputas vahepeal pead ja naisterahvas pöördus tagasi. „Siin on üks väike probleem,“ ei olnud sugugi lause, mida ma soovisin kuulda, kuid just need sõnad proua huulilt langesid. „Me ei saa autot teie naise nimele registreerida, sest tal on mitteaktiivne isikukood“.

Selleks, et tekkinud probleemi olemusest aru saada, pean ma siinkohal tegema kerge kõrvalepõike. Üheksakümnendatel veetis minu kaunim pool aastakese Norras. Õppimas. Kõik inimesed aga, kes on Norras elamisloaga, saavad kohaliku isikukoodi. See on äärmiselt oluline, sest ilma isikukoodita ei ole võimalik pangaarvet avada, perearsti juurde registreerida, paljusid teenuseid tarbida ega ka näiteks autot registreerida – ehk sisuliselt pole sa siis keegi. Või oled turist. Kes on keegi. Isegi väga oluline keegi. Sest turist toob riiki teatavasti raha. Ja raha tahavad kõik saada. No igatahes – neid isikukoode on kahte sorti. Üks on selline, mis antakse norrakatele endile ja riigis elamisloaga elavatele inimestele - ehk siis maksumaksjatele. Sellise oli endale saanud Norras õppides ka mu abikaasa. Teine kood on selline, mis antakse neile, kes veel pole elamisluba saanud või kes viibivad riigis muul põhjusel ajutiselt ja ei ole maksumaksjad – nagu meie näiteks. Seda isikukoodi nimetatakse kohalikus kõnepruugis D-numbriks. Nüüd, Norrasse oma ajutisele tööle asudes, esitaski mu abikaasa kohalikule maksuametile (kes neid isikukoode väljastab) taotluse D-numbri saamiseks. Kuid ilmnes ootamatu tõsiasi: kui inimene on juba kord esimest liiki isikukoodi (nimetagem seda kohalike koodiks) saanud, siis isegi kui ta kolib riigist ära, ei kustutata seda süsteemist ära, vaid muudetakse „mitteaktiivseks“. Riiki tagasi kolides pole muud, kui olemasolev kood lihtalt „aktiveerida“ ja inimene ongi jälle süsteemi osa. Paraku polnud selle skeemi loojad mõelnud olukorra peale, kus riigist väljakolija on küll „kohalik“, aga tagasitulles hoopis "eristaatusega isik". Kahte isikukoodi korraga (ehk kohalike koodi ja D-numbrit) aga inimesel olla ei tohi, samuti keeldus maksuamet vana isikukoodi kustutamast ja D-numbrit väljastamast – seda isegi hoolimata Norra välisministeeriumi vastavasisulisest palvest. Aktiveerida aga vana koodi ei tohtinud, see oleks tähendanud mu abikaasa residendiks registreerimist, mida ta aga lähtuvalt oma töö iseloomust kuidagi ei saanud olla. „Te peate selle mitteaktiivse isikukoodiga hakkama saama“, oli maksumeti ainus reaktsioon. Okei, aga kuidas? „See pole meie probleem“, oli vastus. Viisakamas vormis, aga sama sisuga.

Nüüd ma siis seisin siin autoregistrikeskuses leti ääres ja püüdsin seda „mitte-meie-probleemi“ lahendada. Kus häda kõige suurem, seal WC kõige kaugem, oli see tunne, mis edaspidist asjaajamist iseloomustas. „Jah, ma tean, et ta on mitteaktiivse koodiga,“ vastasin mina ja selgitasin kenale ametnikuprouale enda naisega tekkinud isikukoodi-situatsiooni. Ta mõtles veidi. „Tulge minuga kaasa!“ viipas ta ja viis mu eelkirjeldatud paksemat sorti härrasmehe juurde. Olles taaskord kogu olukorra detailselt ära kirjeldanud, vangutas mees lihtsalt pead. „Ei, me ei saa autot registreerida mitteaktiivse isikukoodiga inimese nimele,“ kordas ta nagu papagoi. „Kuidas nii? Ma ju eelmisel aastal tegin kogu sama protsessi läbi ja siis ju sai!“ oli minu vastus, millele oli võimatu vastu vaielda. Tõepoolest, terve aasta olin sõitnud autoga, mis oli täiesti nõuetekohaselt registreeritud ja selle aja jooksul polnud mitte mingisugust probleemi tekkinud. Vastaspool pani aga hoopis huvitava trumbi letti: „Nähtavasti siis me tegime siis vea“.
Vea?
Te tegite vea?
Mis vastus see on?
„Aga tehke siis uuesti see viga!“ kõlas mu (minu arvates täiesti mõistlik) ettepanek. „Ei, niimoodi ei saa,“ naeratas härrasmees mulle näoga, nagu oleks ma midagi eriti rumalat öelnud. „Aga kuidas siis saab?“ küsisin mina. „Vaadake,“ lausus härra, „see pole meie probleem“.

Tundsin, kuidas mu vererõhk tõusis kahesaja peale, süda peksis ja käed hakkasid vihast värisema. Suutes siiski mingisuguse enesekontrolli säilitada, püüdsin sõnu ritta seada selliselt, et ma päris kõva häälega karjuma ei hakkaks: „Vaadake, mul on vaja auto ära registreerida. Maksuamet ütleb, et see ei ole nende probleem. Teie ütlete, et see pole teie probleem. Kelle probleem see siis on?!“ Mõistes olukorra absurdsust, mees leebus veidi: „Teate, meil oli siin palju aastaid tagasi samasugune probleem, las ma mõtlen, mis lahendus sellele oli“. „Lahendus oli see…“ hakkasin ma rääkima uuesti eelmisel aastal auto enda auto registreerimisest, kui tüse härra katkestas mu jutulõnga ootamatult valju hüüdega: „Sina ära tule mulle ütlema, mis lahendus oli! Sina ei tea seda!“ Ilmselgelt ülejäänud saalis valitsenud helifoonist üle kostunud repliik tekitas ümberringi hetkeks vaikuse ja pea kõik pilgud olid suunatud meie poole. Pärast hetkelist enda kogumist (aga sugugi mitte vabandamist, mis oleks sellisel juhul olnud kohane) seletas ta, kuidas eelmisel korral samasisulise probleemi korral käituti. Detailidesse laskumata mainin vaid, et pakutud lahendus oli absurdne ja selle tulemusena poleks autot naise nimele kirjutada saanudki. Minu protestide peale kostis ta ainult: „Mul on kahju, aga see on ainus võimalus,“ ja soovis mulle head päeva jätku. Saates ta oma mõtetes kõige tumedamasse auku, soovisin temalegi sama ja lahkusin.

Nädalajagu päevi hiljem olin taas autoregistris, seekord koos paberiga Norra välisministeeriumist. See kinnitas, et mu abikaasa on hoolimata mitteaktiivsest isikukoodist (mis peaks justkui tähendama, et ta ei viibi riigis) siiski täiesti Norras olemas ja paluti meie auto registrisse tema nimele kanda. Oli see nüüd järjekordne autoregistrikeskuse viga või polnudki „ainus võimalus“ sugugi ainus võimalus, igal juhul olid kümme minutit hiljem kohalikud numbrimärgid mu näppude vahel. Legaalne autosõit Norra mägistel teedel võis alata.