Kaamose taandumine ehk kuidas ma Islandil käisin. 2. osa.

Meie naabritel käib hetkel remont. Ikka selline korralik kapitaalremont, kus kogu ridaelamu boks lõhutakse seest täiesti tühjaks, pannakse uued eletrisüsteemid, vahetatakse välja torustik ja kogu elamine ehitatakse täiesti uueks. Nagu te ette võite kujutada, tekib sellega seoses tohutus koguses prahti, mis tuleb prügilasse toimetada. Mõni päev tagasi koputas üks töömeestest, kes parasjagu oli selle suure lõhkumise ja prahitekitamisega ametis, mulle uksele. "Tead, meil on siin praegu õuepeal konteiner. Kui sa tahad, võid oma prahi ka sinna viia," ütles ta. Selgituseks olgu öeldud, et mul oli enda õue osa peal paras hunnik vana kontorimööbli jäänuseid, mis olid küll viisakalt riita laotud, kuid paistsid siiski silma. Miks need seal olid ja kuidas sinna sattusid, sellest mõnes hilisemas sissekandes. Igatahes, täiesti tühja koha pealt tuli minu jaoks täiesti võõras inimene, võttis vaevaks oma töö katkestada ja tulla mulle pakkuma võimalust, millest kinnihaaramine tähendas mulle märkimisväärset aja ja raha kokkuhoidu.
Ja siis täna. Käisin oma väikest tervisekõndi tegemas (olen suht laisk sportija, nii et sageli piirdun paarikilomeetrise jalutuskäiguga). Tee, mida mööda ma tavaliselt jalutan, viib suure ringiga mu maja taha, mäe otsa, kust ilusa ilmaga avaneb enam-vähem selline vaade:

Taamal on Oslo fjord

Ühe maja juures oli üks töömees puud maha võtmas. Küllap jäi see mingile ehitusele ette või oli ta lihtsalt ära kuivanud ja ähvardas majale peale kukkuda - ei tea. Igatahes, kui ma temast möödumas olin, küsis ta mu käest, kas ma olen äkki huvitatud selle mahasaetud puu endale saamisest. "Ma lõikan selle sulle parajateks tükkideks, siis hea kaminasse visata," pakkus ta. Vahemärkusena olgu öeldud, et praktiliselt kõikides siinsetes elamistes - olgu see siis äsja valminud korter või kuuekümnendatel püsti pandud uberik - on olemas kamin. Mõnes isegi kaks või enam. "Mul pole sellega midagi teha ja kahju on lihtsalt raha raisku lasta," põhjendas ta. Jällegi - totaalne võõras, kes oleks võinud lasta mul rahumeeli mööda kõndida ja visata oma jääk-puit lihtsalt prügikasti, teeb sellise lahke žesti. Arvake, kui palju oli mul sarnaseid hetki kolme aasta jooksul Taanis? Hmm... No ütleme nii, et taanlased on selle koha pealt pigem... eestlaslikud.


Aga tagasi Islandile.
Blue Lagoon'ist tagasi sõites vaatasin aknast välja, et mis kaubandusasutused seal silma jäävad. Nagu kõik teavad (okei, tegelikult ei tea)(vähemalt mina küll ei teadnud) asub Island kahe suure - Ameerika ja Euraasia - laamade kohtumiskohas (laam ehk maakoor, mitte laama, see karvane kaamelitaoline elukas)(kellede kohtumispaik on arvatavasti ka kusagil)(aga mitte Islandil). Ja seda on näha ka tänavapildis. Päris palju on seal USA päritolu söögikohti, mida Eestis üldse pole ja teistes Põhjamaades on pigem harvad nähtused: Pizza Hut, KFC ja isegi Taco Bell. Teisalt paistsid silma Euroopa firmad oma poodidega. Kasvõi näiteks Jysk (mis nendel kannab nime Rúmfatalagerinn)(sest "ma lähen ostan Jyskist paar patja" on loomulikult palju raskem öelda, kui "ma lähen korraks Rúmfatalagerinnist läbi", eksole). Ja siis - ma ei suutnud oma silmi uskuda - seal ta oli: Ikea! Kas te teete nalja või?! Islandil elab kokku mingi 325 000 inimest (neist 2/3 Reykjavikis ja selle lähiümbruses) ja seal on Ikea?! Halloo, kallid Ikea asutajad (kes kindlasti seda blogi loevad)(sest mida muud neil teha on)(või noh, äkki peavad plaani rajada veel mõni Ikea, ma ei tea, Islandile äkki?)! Eestis elab kolm ja pool korda rohkem rahvast ja te ei julge ikka veel siia oma putkat püsti panna?! Isegi kui meil peaks ostujõud kaks korda väiksem olema, tooks see teile ikkagi oluliselt suurema papi sisse, kui teie megakaubamaja kusagil keset merd asuval saarel, kus elab kokku veerandi võrra vähem rahvast kui Tallinna linnas! Tohmanid kuubis, ma ütlen.
No vähemalt pole neil H&M-i. Mitte ühtegi. Ainsamatki. Null. Mille üle nad ise on üsna rõõmsad, sest H&M-i tulek suretaks kohalike disainerite poed (ja neid seal ikka on) lihtsalt välja.

Teise päeva õhtul söömiseks miskit kohta otsides avastasin, et toidukohad on suuresti ameerikalike kalduvustega. Üsna palju tuli ette burgerirestorane (ei, mitte McDonald'si taolisi, vaid ikka päris restorani nime väärilisi kohti), kus erinevate kastmete ja lisanditega saia-kotleti kooslused olid menüüs esindatud kas ainsate või peamiste roogadena. Sealt võis leida üsna andekaid kombinatsioone: näiteks hamburger makaroni ja juustu lisandiga. Oli ka selliseid sega-söögikohavariante, kus pakuti traditsioonilist Islandi toitu ja siis eraldi veel burkse, pizzasid ja friikaid. Polnud ka imestada, sest suurem osa turistidest, keda ma linnapeal nägin, olid väga äratuntavalt ameerikalikku päritolu ja pole vast suurem asi saladus, et nemad eriti kohalikke toite maitsema ei kipu. Kuna mul oli just korralik rämpstoidu isu peale tulnud (ma olen reklaamist lihtsalt nii kergesti mõjutatav), siis proovisin ka ise ühe sellise järgi. Meie poolt valitud toitlustusasutuses oli püütud USA erinevate osariikide autode numbrimärkide ja muu träniga ameerikalikku meeleolu luua, aga kui hästi see õnnestunud oli, on vast vaatajas kinni. Teenindus oli igatahes kiire ja sõbralik ning toit oli hoolimata oma lihtsusest lihtsalt suurepärane.
Just sel hetkel, kui meile toidud ette toodi, võtsid kõrvallauas istet kohalikud näitsikud. Tellisid endale salatid (mille olemasolu ma alles siis menüüs tuvastasin)(mitte et ma oleks ise tahtnud seda tellida)(kamoon, see oli ju ikkagi burksikas!) ja hakkasid lobisema. Siis avanes mul võimalus esimest korda korralikult kuulata, kuidas islandi keel kõlab. Ja peab ütlema, et päris naljakas oli. Kujutage ette, et teie kõrval istuvad inimesed, kes hakkavad rääkima justkui soome keelt, aga ühestki sõnast aru ei saa. Nagu kari Soome koomikuid oleks maha istunud ja hakanud tõsise näoga väljamõeldud keeles lobisema. Mitte muhvigi ei saanud aru. Isegi mu kaunim pool, kes on põhjalikku tutvust teinud kõigi skandinaavia keeltega, raputas pead ja ütles, et mõni üksik sõna tuli tuttav ette, aga kontekstist küll aru ei saa. Ja muide, pea kõik kohalikud, kellega meil vestelda õnnestus, rääkisid inglise keelt täpselt samasuguse naljaka aktsendiga nagu Björk. Päriselt ka. Täpselt nagu enamus hindudest räägivad inglise keelt samasuguse aktsendiga, nagu "Simpsonite" seriaalis poepidaja Apu.

Kolmandal päeval hakkas vihm veidi järgi andma ja saime lõpuks ometi minna Reykjavikiga lähemalt tutvuma. Pean ütlema, et kuigi kesklinnast pisut eemal olnud majad jätsid üsna halli ja nukra mulje (ma ei tea, kuidagi väsinud ja ilmetud olid need kõik), siis päris südalinn ise mulle täitsa meeldis. Tundus selline õdus ja hubane. Eks oma panuse andsid ka jõuluehted, mis peatänavaid kaunistasid, aga mitte ainult. Kõik need poed ja söögikohad ja hotellid ei mõjunud ülepakutult, vaid lihtsalt sobisid sinna. Tõsi, mõni koht pani küll küsima, et what the...

Lady Gaga on oma rõivakollektsiooniga Islandile jõudnud

Otse loomulikult ei saanud üle ega ümber igasugu suveniiripoodide külastamisest. Neid oli seal ikka kümneid ja kümneid. Kaubavalik oli kõikides põhimõtteliselt ühesugune, mõnes rohkem nipsasju, teises rohkem riideid (loomulikult kohalikust lambavillast)(väidetavalt)(minu spetsialiseerituse tase ei võimalda veel vahet teha "made in China" lambavilla ja kohaliku vahel)(ega ka lihtsalt lambavillast või näiteks koerakarvadest tehtud kampsuni vahel), lisaks vaimukusi täis pikitud T-särke.

Muuhulgas müüakse suveniirikates ka kohalike artistide muusikat. Endale üllatuseks avastasin ennast ühe riiuli ees seistes mitte kaupa vaatamas, vaid hoopis poes kõlavat taustamuusikat kuulamas. Lood olid islandikeelsed, nii et ma ei saanud mitte sõnagi aru, aga see kõlas hästi. Lausa nii hästi, et nüüd on mu plaadikollektsioonis üks täiesti islandikeelne plaat. Ansambli nimi on Mammút, kui kedagi huvitab.

Mis tänavapildis veel silma jäid, olid mõned maastikuautod, millel olid tohutu suured rattad all. No mitte päris sellised monster-trucki omad, aga ikka märgatavalt suuremad, kui ükskõik kui edeva kodumaise autopede omad. See siin on üks tagasihoidlikumatest variantidest:

Põhjus on ilmselt selles, et Island on suuresti tühermaa (nagu te juba mu korduvast samateemalisest soigumisest aru olete saanud), samas üsna karm tühermaa, kuhu igasuguse neljarattalisega juba ronima ei hakka. Nii et kui sa tahad natuke metsikumasse loodusesse (kui silmapiirini ulatuvat vulkaanilise kivi või siis jää ja lumega väljasid looduseks nimetada) minna, siis polegi muud varianti, kui selline monster-trucki väiksem sugulane muretseda.

Kui muljeid oli juba piisavalt kogunenud, saabus aeg kehakinnituseks. Rämpstoidu isu oli selleks korraks rahuldatud, nii et oli aeg vaadata kohalikke roogasid pakkuvate söögikohtade poole.
Ja huhuhuu, mida kõike see kohalik toiduvalik endas sisaldas...

Kaamosest kaamosesse ehk kuidas ma Islandil käisin. 1.osa.

Nonii, nüüd ma siis olen siinmail. Norramail.

Hoiatuseks pean mainima, et kui keegi peaks olema "Elust Taanis ja muustki" tüdinud, siis kahjuks pole ka siit midagi etemat leida. Sama tüüp, sama jutt. Isegi blogi nimi on põhimõtteliselt sama. No vähemalt kirjastiil on muutunud - juhuu!

Aga aitab sissejuhatusest. Ma käisin just Islandil. Te pole ju Islandil käinud? Novot. Mina olen. Ja nüüd ma räägin teile, kuidas seal on.
Ma saan aru küll, et mu jutt on praegu nagu Pulp Fiction - selle asemel, et hakata algusest pihta (no et kuidas ma siia Norrasse üldse sattusin ja kuidas siin sisseelamine läinud on ja nõnda edasi) hakkab lugu kusagilt keskelt, siis läheb algusesse ja mingil hetkel jõuab ka lõpp kätte - aga praegu on lihtsalt Islandi-reisi muljed nii värsked, et ma lihtsalt pean sedasi tegema. Ausõna, varsti (mida iganes see "varsti" ka ei tähenda) kirjutan sellest ka, kuidas mu Norra-elu algas, aga hetkel ülevaade viimatistest sündmustest.

Ahjaa, kui ma juba väga värsketest muljetest peale tahtsin hakata, siis hetk tagasi tulin oma perekonnanime jätkava järeltuleva põlvega traumapunktist. Ei midagi hullu, lihtsalt koolis käis korra jää peal käpuli ja lõi käe vastu asfalti (mhmh, meil pole siin ikka veel lund). Kooliarsti tungival soovitusel külastasin erapraksist, sest riiklikus oleks ma istunud järjekorras vähemalt viis tundi ja lõpptulemusena poleks meid pruugitud vastu võtta, sest trauma on liiga väike. Erapraksises seda probleemi pole. Läksin siis sinna. Mis tehti? Konsultatsioon (muditi kätt, testiti valuläve) ja röntgen käelabast. Arve? No mis ta ikka saab olla, 30-50 eurot eksole. Ohei. 225 (sõnades: kakssada kakskümmend viis) eurot. Eurot, mitte norra krooni. Nii et kui kellelgi on kiusatus Eesti meditsiini kõrgete hindade üle kurta, siis - parem ärge tehke seda.

Aga nüüd tagasi Islandi juurde. Algas see sellest, et lastel oli möödunud nädalal koolis pikk nädalavahetus, mis tähendas, et puhkuseks oli suisa neli järjestikkust päeva. See andis hea võimaluse külastada mõnda kohta, kus väga kaua ei viitsiks olla, aga mis oleks samas selline paik, kuhu niisama ka ei satu. Tänu eeskujulikele lennuühendustele (tõsiselt, ainuüksi Norwegian lendab üle sajasse sihtkohta) ja muudele headele asjaoludele langes valik Islandi kasuks. Tuleb tunnistada, et enne reisi olid mul selle saareriigi külastamise üsna suured eelarvamused. Vaatasin erinevaid lehekülgi, lugesin paari reisikirja, kohapeal ekskursioone pakkuvate firmade lehti ja... no ei avaldanud muljet. Palju tühja maad, peamiselt vulkaaniline kivi, liustikud, mõni juga ja geiser, hulganisti kustunud vulkaane. Tegevvulkaani (mis oleks vast ainus tõsiseltvõetav vaatamisväärsus) poleks niikuinii vaatama saanud minna, sest - olgem ausad - kopterilend oleks pisut liiga valusalt rahakoti pihta löönud. Eks seda negatiivset meelestatust süvendas ka asjaolu, et ma olin ühel korral Islandil olnud - oli vaja ühelt lennukilt teisele ümber istuda - ja kui ma maandudes-õhkutõustes lennuki aknast avanevat vaadet nägin, mõtlesin küll, et no kesse loll siia keset igavat tühja kivivälja tahaks turistina tulla.
Ja siin ma nüüd siis olin. Keflaviki lennujaamast bussiga Reykjaviki poole sõites veendusin oma eelarvamuste õigsuses. Igav. Tühi. Väli. Isegi kiirtee, mis lennujaama linnaga ühendas, tundus kuidagi kunstlik ja ajutine. Oslos oli viimased päevad ainult sadanud. Island polnud mingilgi viisil parem. Või mis parem - lisaks pidevale vihmale puhus lakkamatu tuul, mis vägisi pressis niiskust läbi riiete. Olin just saabunud kaamosest kaamosesse.

No mis seal ikka. Kui ma siin juba olen, pole mõtet hädaldada ja püüda võtta olemasolevast parim. Nii ma siis bronnisin järgmiseks päevaks reisi Blue Lagooni. See on Reykjavikist umbes tunnise bussisõidu kaugusel asuv looduslik soojavee... ma ei teagi mis sõna siin kasutada. Tiik on natuke vähe öeldud, aga järve kohta on ta liiga madal. Ütleme siis et sopiline, hästi madal (mulle umbes puusadeni)(kes mind ei tea, siis mu puusad on umbes meetri kõrgusel maapinnast)(ehk siis lihtsamalt öeldes oli vee sügavus umbes meeter)(ma ei tea, miks ma nii keeruliselt seda pidin seletama, aga hea küll), hele-helesinise (aga läbipaistmatu) vee ja savi-liiva põhjaga soojavee (no ikka väga sooja vee) järv. Selle äärde on ehitatud korralik spaa, mis kannab endas ühtlasi ka riietusruumi funktsiooni. Laguuni sisenemiseks pead ujukate väel mõned sammud õues käima (okei, tegelikult sai ka seest minna vette ja siis vee sisse ehitatud ukse kaudu õue, aga see ei tundunud pooltki nii ekstreemne). Minu külastuspäeval tähendas see mõneks sekundiks peaaegu alasti totaalse sügistormi kätte astumist, enne kui üle neljakümnekraadine vesi mind mõnusalt enda embusesse võttis. Ja vaat see oli nauding. Keha on nagu pisut liiga palavaks köetud vannis, peanuppu jahutab tuul ja ümberringi on kerge väävlihõnguline aur, mis hoolimata lõõtsuvast tormist hetkekski ei haju. Täiesti õigus oli ühel tuttaval, kes ütles, et mida hullem ilm, seda mõnusam on seal olla. Ma tõesti ei kujutaks ette, kuidas oleks seal keset suve tuulevaikse ilmaga päiksepaiste käes liguneda. Laguunil ju temperatuuri väiksemaks ei keera ja kui õhk ka jahutust ei paku, siis oleks see kõik kokku üsna piinarikas.
Külastajatel oli võimalus võtta veekogu servalt looduslikku savi, mida leiab ainult Islandilt ja millel pidavat olema noorendav toime. Loomulikult ei saanud sellise müügijutu peale suurem osa naisterahvastest (ja edevatest meesterahvastest)(kelle hulka ma muide ei kuulu)(hoolimata mõningate pahatahtlike inimeste vastupidistest väidetest) jätta kasutamata võimalust seda möga endale näkku määrida. Mõtle - noorendav savi ja tasuta veel ka! Muidugi kui sa tahtsid seda endaga sealt laguunist kaasa võtta, oli kaks võimalust: otsid endale kusagilt miski anuma, täidad saviga ja võtad selle koju kaasa (see oli toiming, mida hotelli retseptsioonis üks muhe härra soovitas)(aga mida ma ei järginud) või lähed pärast tasuta protseduuri tegemist poodi ja ostad endale krõbeda hinnaga potsiku sedasama savi (mida ma muide ka ei teinud). Kavalad nagu narkokaubitsejad, kas pole? Kõigepealt saad tasuta laksu ja kui juba orgis oled, pead edaspidise mõnu eest maksma hakkama. Igatahes oli tänu sellele savile terve laguun täis zombie-näoga olendeid, kes aeg-ajalt nähtavust olematuks muutvast aurust kord välja ilmusid ja siis sinna jälle kadusid. Loodetavasti oli tegemist ikka inimestega, aga kes teab.

Sellesse laguuni ossa inimesed veel ei pääsenud, aga taustal olev kraana annab märku, et mõne aasta pärast olukord muutub.

Ma ei tea, oli see nüüd lihtsalt sooja vee lõdvestav mõju või tegi see savi minuga midagi kummalist, igal juhul olin ma pärast paaritunnist spaa-naudingut oluliselt paremas meeleolus ja täis energiat avastama, mida muud veel Islandil pakkuda on.