Laupäev, 12. oktoober 2019

Sealt, kus raamat lõppes. Viimane osa. Töö

Kui ma nüüdseks juba kaheksa aastat tagasi enda järel panga ukse kinni lõin (no hea küll, lasin kinni minna) (see oli automaatselt sulguv uks), olin ma õnnelik. Mitte lihtsalt "oh küll on hea, et ei pea nüüd mõnda aega tööl käima"-õnnelik, vaid kohe täitsa eufoorias. Kolm järgmist aastat võin teha mida tahan! Ükskõik mida! Teen trenni, mängin arvutimänge, avastan Kopenhaagenit, passin niisama, vahet pole, aga päris kindel on see, et selle "ükskõik mille" sisse ei kuulu tööl käimine. Teate, see oli nagu vanglast pääsemine. Mina nimelt olin see vaprake, kes hakkas mingil määral tööl käima juba 16-aastasena, kooli kõrvalt (sel ajal oli see ikka väga harukordne), ülikooli kõrvalt jätkasin ja nii panin kuni 35 eluaastani järjest välja. Pole siis ime, et mu vabanemise tunne nii ülevoolav oli.

Taani aastatel ei mõelnud mõelnud ma töö peale absoluutselt. Okei, aeg-ajalt nägin unes õudukaid, et olin mingil imelikul põhjusel sattunud mingi kontori laua taha, istusin seal ja mõtlesin, et mida paganat ma siin veel teen. Küll oli siis hea ärgata ja aru saada, et see oli lihtsalt uni. Aga muidu, ärkvel olles, ei vaevanud ma sekundikski pead mõtetega, et oi, mis küll saab, kui ma Eestisse tagasi lähen ja kas ma siis ikka tööd leian ja mida ma üldse peale hakkan. See kõik oli nii kaugel (kuigi jah, Kopenhaagenis olles ei kujutanud ma ette, kui kaugel täpselt) ja lihtsalt ei väärinud mu aega.

Aeg aga läks (või tuli) (maa ja mere päält) (silm mõnda seletas). Töö peale hakkasin mõtlema umbes Oslo kolmandal aastal. No umbes nii, et midagi võiks juba ju täitsa teha. Nüristumine võttis juba ebanormaalsed mõõtmed ja hakkas vaikselt elu segama. Aju taandareng oli kohati suisa füüsiliselt tuntav ja nälg sotsialiseerumise järgi muutus järjest väljakannatamatumaks. Nii et kui ma neljanda aasta lõpus Eestimaa pinnale saabusin, saatsin juba hea meelega CV-sid laiali. Või mis hea meelega - tegelikult olin ma endas üsna pettunud, et viimase seitsme aastaga polnud ma suutnud välja mõelda, kelleks ma siis lõppude lõpuks saada tahan. Ärimeest minus pole, selle sain juba Kopenhaagenis selgeks. Jurist aga (kui just advokaat ei taha olla) (ja seda ma ei tahtnud) oli mu silmis järjest rohkem nagu mingi väike mutrike kuskil tagatoas, kellest enamasti ei sõltu suurt midagi. Seda tööd oli juba piisavalt pikalt tehtud, nüüd ma enam sellega ei leppinud. Tahtsin teha teistmoodi. Selliselt, et minust sõltuks midagi. Aga mis koht see olla võiks, ei suutnud ma oma väikse ajuga seda välja mõelda. Nõndaks sai tööotsimise kuulutusse kirja lause stiilis, et tahan panustada ettevõtte töösse oma juriidiliste teadmistega, aga mitte kuskil nurgas dokumente kirjutades, vaid nii, et ma saaks ka ise asjadesse sekkuda. Ju siis polnud ka tööandjad päris kindlad, misasja ma otsin, igatahes kuud möödusid ja ei saaks öelda, et mu postkast tööpakkumistest just umbes oleks olnud. Enda poolt saadetud CV-d said aga üsna kiiresti äraütlevad vastused. Eriti karmilt mõjus ühe panga käitumine - saatsin neile paar päeva enne konkursi tähtaja kukkumist avalduse töökohale, kuhu ma kirjelduse järgi oleks üsna hästi sobinud. Kas just ideaalselt, aga üsna selle lähedaselt. Konkursi viimasel päeval sain vastuse: "Aitäh huvi tundmast, aga me jätkame kandidaatidega, kes meie arvates sellele kohale paremini sobivad". Järgmisel päeval pani seesama pank üles täpselt sama ametikoha kuulutuse. Ehk siis mind ei peetud vestlusele kutsumise vääriliseks isegi olukorras, kus neil polnud turult kandidaate võtta... Ütleme nii, et minu enesekindlus, mis veel Eestisse saabudes oli üsna kõrge (pasundasid ju kõik uudistekanalid, et töötajatest on igas valdkonnas puudus) kukkus lühikese ajaga madalamale, kui ma olin oodanud.
Oli veel üks viimane õlekõrs, milleks oli mu endine tööandja. Ma teadsin, et seal vabaneb lapsehoolduspuhkuse ajaks koht ja ma saaks teha sama tööd, mis ma varem tegin. Põhimõtteliselt oli see mulle reserveeritud. Kuni päevani, kui mulle teatati, et "tead, me siin mõtlesime, aga me otsustasime siiski ühele nooremale võimaluse anda".

Põmm!
Ma olin nüüd vana.
Ja töötu.
Ja ilma erilise perspektiivita, et olukord võiks kuidagimoodi paraneda.


Ühel järjekordsel mittemidagiütleval päeval, kui ma feissbukis sihitult postitusi lugesin, saabus ühtäkki sõnum. Saatjaks oli endine kolleeg, kes minu parima teadmise kohaselt ka mingil hetkel pangast lahkunud oli. Noh, küllap küsib ka, et kas oled Eestis tagasi ja kuidas läheb ja kõik see muu viisakas jutt, mida neil päevil ikka ette tuli. Korraga aga tahtis ta teada, ega ma juhuslikult pole huvitatud tööpakkumisest. See olevat küll tähtajaline ja palganumbri osas ka eriti julgeid lubadusi välja ei julgenud käia, aga no äkki ma sellegipoolest oleks valmis tema bossiga vestlema. Ametinimetuselt oleks jurist ja see hõlmaks nii klientide nõustamist kui seaduseelnõude kohta ettevõtetelt arvamuste küsimist kui koolitamist kui igasugu põnevaid asju veel ja... Ma tahtsin ta müügijuttu juba Jerry Maguire filmist tuntud repliigiga "You had me at Hello" katkestada, aga talitsesin ennast ja vestluse lõpuks jätsin mulje, nagu ta oleks suutnud mind pehmeks rääkida. Nõnda ma siis ühel detsembrikuu päeval läksingi tema ülemusega vestlema, jutt sobis ja uue aasta algusest olin täieõiguslik Eesti Kaubandus-Tööstukoja liige.
Või siis peaaegu täieõiguslik. Tegemist oli ikkagi tähtajalise kohaga ja tähtaeg pidi saabuma millalgi sügisel. Nii et kuigi mulle töö meeldis ja töökaaslased hakkasid selle lühikese aja jooksul natuke juba pereliikmeteks muutuma, olin paraku suveks olukorras, kus pidin vaikselt jälle CV-sid laiali saatma hakkama. Kuigi mul enam ei haigutanud eluloos viimase saavutusena 7-aastane töötuks olemise kanjon, siis polnud ma ka naiivne arvamaks, et kohe esimesed kandideerimised tulemuseni viivad. Aga nagu elu oli näidanud, ei käi elus asjad mitte nii, nagu võiks arvata. Üks pank (edaspidise selgema lugemise huvides nimetagem seda "pank 2") otsis laenujuristi - töö, mida ma olin pool elu teinud. Selleks hetkeks olin ma leppinud mõttega, et ega ma niikuinii ei leia mingit "saaks ise käed külge panna"-kohta, unistuseks on hea küll, aga reaalsus on paraku teine. Nii et seal polnud vaja pikalt mõelda, CV läks teele. Ja etskae, üsna pea paluti mind vestlusele.
Eelmisel õhtul enne vestlusele minekut helises aga telefon. Helistajaks oli Hans (kes ei tea, kes on Hans, lugege raamatut, saate teada). No eks ta oli varemgi helistanud ja kuna me perekonniti jätkuvalt läbi käisime, ootasin seegi kord kas mõtet mingi nädalavahetuse grill korraldada või muud taolist. Aga tema tahtis hoopis muust rääkida. Ta nimelt töötas nüüd ka ühes pangas (nimetagem seda siis edaspidi "pank 3") ja nemad olla otsinud ühele juriidiliste teadmisi nõudvale kohale (aga mitte juristiks) inimest, aga no pole ükski konkurss tulemust andnud ja ka tuttavate kaudu tulnud kontaktid polevat õige inimeseni viinud. Et äkki mina olla huvitatud. Minu esimene reaktsioon oli, et kulla mees, kui te pole konkurssidega kedagi leidnud, siis mis imeläbi peaks mina sinna sobima - ma pole sellel ametikohalt varem töötanudki ju. Tema vastu, et eieiei, sul on ju panganduskogemus olemas ja no mine vähemalt räägi nende inimestega, kes värbamisega tegelevad. Nohjah, mis mul ikka kaotada oli, andsin siis nõusoleku ära.
Pangas 2 läks vestlus kenasti. Töö sisu oleks olnud veel igavam, kui ma kartsin, aga noh, vähemalt ma oskasin seda. Enda arvates suutsin ma ennast üsna kenasti müüa ka, seega mu tulevase ülemuse "Ma võtan su'ga paari päeva pärast ühendust" kõlas minu kõrvadele kui "Sa oled palgatud". Nii läksin panka 3 pingevabalt, rohekm nagu tööintervjuu kogemuse saamise mõtte kui reaalse kandideerimisega. Tunnistan, et esmamulje oli ootamatu. Ma ei tea miks, aga ma eeldasin, et mind ootavad ees tõsised pangahärrad ja -prouad, kes kaaluvad igat sõna, mida ütlevad ja ootavad minult korralikku müügikõnet, miks just mina sellele kohale sobin. Nii palju oli eelmises lauses tõtt, et laua ääres istusid tõepoolest pankurid, aga õhkkond oli sekundist üks nii vaba, nagu oleks head sõbrad kokku saanud. Visati nalja ja ega ma suutnud siis ka vastu panna ja samaga vastata (ise natuke kartes, et äkki nad minu naljadest aru ei saa) (aga said) (vist). Naljade vahel rääkisid nad muuhulgas ära, milles ametikoht seisneb ja mulle jäid kõrva fraasid "me teeme asju teisiti", "me ei taha kedagi, kes lihtsalt kuskil nurgas dokumente kirjutab" ja "me ootame aktiivset sekkumist". Mind ajas see kergelt muigama, sest need olid sisuliselt mu CV-s esinenud märksõnad, ainult et... nad ei olnud mu CV-d näinudki! Mida rohkem me seal vestlesime, seda rohkem hakkas mulle meeldima mõte seal töötamisest. Ja ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et ka neile meeldis mõte, et mina sealt töötaksin. Vestluse lõpus lubati minuga igal juhul veel ühendust võtta.
Päevad möödusid ja pangast 2 ei tulnud mingit vastust (pole muide siiamaani tulnud) (nüüdseks siis juba kaks kuud) (ja vist ei tule ka, sest sama kuulutus on jälle üles pandud). Seevastu pank 3 pidas oma sõna ja palus mul veel korra tulla ennast näitama, seekord veidi kõrgematele ülemustele. Seegi vestlus kulges nagu vanade sõprade seltsis ja selle lõppedes ei hakatud enam saladuslikku "me võtame ühendust"-mängu mängima - mind oli palgatud

Ja nõndaks ongi mu elu pärast Norrast saabumist kenasti paika loksunud. Lahtised otsad, mis raamatu lõpus veel sõlmimata jäid, on kenasti koos: lastel on koolikoht just selles koolis, mis neile kõige paremini sobib. Maiga vahetas ministeeriumi sees kohta ja on positsioonil, mis talle kõige rohkem meeldib. Minul on töökoht, mida ma ei osanud isegi otsida, aga millega olen ülimalt rahul.

Ja elukoht...  Eee...
Nooh, ütleme nii, et mõni seiklus laseb ennast veel seigelda :)

Aitäh veelkord kõigile, kes "Minu Oslo" on endale soetanud. Kes seda teinud pole, siis viimased mõnisada eksemplari on veel raamatupoodides saadaval ja teadaolevalt juurde ei trükita. Nii et kui te lähema kolme kuni viie aasta jooksul seda ei osta, siis jääte ilma!

Järgmiste kordadeni (vastuseks juba ette küsimusele, mida võidakse (aga ei pruugita) (aga ikkagi võidakse) (juhul, kui kedagi huvitab) (ma arvan, et huvitab) (aga kui ei huvita, no mis siis teha) (ma vastan ikkagi) küsida: ei, ma ei tea, millal ja kas me üldse järgmisesse lähetusse lähme)!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar