Pühapäev, 18. august 2019

Sealt, kus raamat lõppes. III osa. Kool

"No nii see asi nüüd küll ei lähe!" oli mu reaktsioon, kui olime saanud kirja, mille kohaselt Joonasel oli koolikoht olemas, aga Lennelil mitte.

Kätte oli jõudnud meie Oslo aja viimane aasta ja järjest enam pidime seisma silmitsi asjaoluga, et Eestisse kolimine ei olnud ainult rõõm ja lillepidu. Üks asjadest, mille lihtsalt pidi enne siiatulekut korda saama, oli laste koolikoht. Jah, põhimõtteliselt olid nad juba kumbki erinevate Eesti haridusasutuste nimekirjas olemas, seega päris lageda taeva all nad polnud. Samas on Eestis olemas kool - nimetagem seda siis edaspidi Kooliks - kus nad oleksid saanud jätkata inglise keeles õppimist sarnase rahvusvahelise süsteemi järgi, mida nad siiani olid kasutanud. Teoreetiliselt oleks pidanud Kooli saamisel olema eesõigus diplomaatide lastel: diplomaatidel on teatavasti rumal komme aeg-ajalt kuskile välisriiki minna ja laste suhtes oleks üsna julm sundida neid iga mõne aasta tagant harjutada erineva riigi õppesüsteemiga. Ka Eesti on sellistel puhkudel lihtsalt üks vahepeatus, millest arusaamine - tõsi küll - ei ole seadusandjatele väga hästi pähe mahtunud. Nimelt kehtib reegel, et kui sa oled ikka Eesti resident ja ei ole püsivalt elukohta vahetanud (välislähetuses olemist ei peeta välisriigis elamiseks), siis pead tagama, et laps täidab koolikohustust vastavalt Eesti õppekavale. See, et meie lapsed käisid iga päev täiskoormusega rahvusvahelises koolis, ei tähendanud suurt midagi. Et puhtpraktiliselt ei ole võimalik, et laps käib korraga koolis nii Norras kui Eestis, mõeldi välja kaval kord, mille järgi pidi välislähetuses viibivad lapsed vormistama koduõppele. Ise pidime määrama vastutava isiku, kes koduõpet läbi viib. Peresisese hääletuse tulemusena (kus hääled jagunesid võrdselt 1:1) (kuid kus kaalukeeleks sai "naisel on alati õigus"-printsiip) sain selleks vastutajaks mina. Eks ma oma kohustust kuidagimoodi ka täitsin, aga no olgem ausad - kui laps käib igapäevaselt niikuinii koolis, lisaks mõnes trennis või klaveritunnis, siis on ikka üsna ebainimlik panna teda veel õhtul eesti keele ja loodusõpetuse õpikuid läbi töötama.

Meie lastel oli veel see "boonus", et kumbki polnud päevagi Eesti koolis käinud (st. nad ei tundnud matemaatika, füüsika ega muude õppeainete eestikeelseid termineid, ei omanud ülevaadet eesti kirjandusest, ajaloost ega loodusest, rääkimata Eestis suhtlusvõrgustiku olemasolust, kellele saanuks kohaliku koolieluga harjumisel toetuda), mistõttu nö. tavalisse kooli minek oleks tähendanud veelgi keerulisemat sisseelamist. Nõndaks oli Kooli saamine eluliselt oluline (kui natuke üledramatiseeritult väljenduda) ja seetõttu olime üsna nördinud, kui pärast liga aasta kestnud kirjavahetusi ja intensiivseid telefonikõnesid laekus meile juuni lõpus postkasti teade, kus lihtsalt nenditi, et üks lastest jääb ukse taha. sest "kohad on täis". Võiks ju mõelda, et miks me kohe esimesest klassist ei pannud lapsi Kooli nimekirja - siis oleks neil kohad olemas olnud. Seda me tegelikult tahtsimegi, kuid meile öeldi tollal, et kui laps niikuinii koolis käima ei hakka, pole mõtet teda ka nimekirja panna, et parem võtku me siis jälle ühendust, kui me Eestisse hakkame tulema. Ja nüüd kui me seda tegime, taheti meid ikkagi pikalt saata! Muidu oleme me Maigaga üsna leplikud inimesed, aga siin me tajusime nii karjuvat ebaõiglust, et ei kavatsenudki asja sinnapaika jätta. Hoolimata sellest, et käes oli suvevaheaeg, püüdsime iga natukese aja tagant kedagi Koolist tabada. E-kirjad, helistamised - ei midagi. Aeg aga järjest tiksus. Sellest koolist, kus Lenneli nimekirjas oli, küsiti juba üsna nõudlikult, et kas ta siis alustab uut kooliaastat nende juures või mitte. Meil polnud aga neile vastust anda.

Kui kõik mõistlikud tähtajad oli ammu kukkunud, täpsemalt augusti eelviimasel nädalal, õnnestus meil lõpuks Kooliga ühendust saada. Ilmnes, et kuigi kogu kollektiiv on kuni kooli alguseni puhkusel, siis direktor on natuke varem olemas. Saime temaga kohtumise kokku leppida. Jutuajamine direktoriga oli üsna sümpaatne, ta kuulas meid (õieti Maigat) (ma olin targu vait) ära, käis vahepeal klassinimekirju kontrollimas, laiutas käsi ja ütles, et klassiruumid ei ole kahjuks kummist. Maiga aga rääkis edasi (ma isegi ei mäleta millest) väga rahulikult ja minu arvates isegi liiga leebelt. Direktor muudkui kuulas ja noogutas. Lõpetuseks meile just palju lootust ei antud, aga lubati järgmiseks päevaks vastus saata.

30. augustil saabus kiri, et Lennelil on Koolis koht olemas.

Esimene koolipäev oli... huvitav. Tunniplaan oli üles saanud eelmisel õhtul ja meie jaoks, kes ei omanud kogemusi e-päeviku ega ühegi muu sarnase asjaga, vaatasime seda nagu lehmad lennuõnnetust. Mingid värvid, mingid lühendid, mingid numbrid - ja mitte ühtegi seletust. Nii palju lõpuks dešifreerisime ära, et värvidel pole tähtsust, numbrid on vist klassiruumide numbrid ja tähed eeldatavalt õppeainete lühendid. Aga kuidas mõista seda, kui sul ühel ja samal kellaajal on Pr., Sks ja Vk? Okei, nähtavasti on need keeled ehk prantsuse, saksa ja vene. Ent pole ju võimalik, et laps on korraga kolmes keeletunnis! Kõige rumalam oli see, et mõlemal just selline päev pidi esimene koolipäev olema. Ega's midagi, lähme kooli ja kuskilt ikka vastuse saame. Aga ei saanud. Oleks tahtnud küsida klassijuhatajatelt, aga me ei teadnud isegi seda, kus neid leida võiks. Noh, kuidagi sai see koolipäev läbi venitatud ja lapsed olid rohkem stressis kui üks tavaline laps esimesel koolipäeval olema peaks. Õnneks olin õhtuks suutnud natuke dešifreerida e-kooli toimimise mehhanisme ja võtsin selle kaudu ühendust Joonase klassijuhatajaga. Temaga vesteldes selgus, et Lenneli vanused lapsed peaksid valima kolmest võõrkeelest ühe, Joonase vanused aga kaks. Ainult et kõik teised lapsed olid neid keeli juba vähemalt aasta-kaks või suisa kolm õppinud. Joonasega oli veel enam-vähem, sest tema olid Norras kaks aastat prantsuse keelt õppinud, mis oli küll aasta vähem, kui teised tema klaasist, aga ikkagi parem kui mitte midagi. Teiseks keeleks sai tal vene keel valitud, mille osas teised olid ainult aastakese ees ja õpetaja arvas, et Joonas saab individuaalse õppekava alusel neile poole aastaga järgi küll. Lenneli polnud aga ühegagi nendest keeltest mitte mingisugust tutvust teinud, tema oli Norras hispaania keelt tudeerinud ja seda Koolis ei pakutud üldse. Nohja kuidas sa lähed õppima täiesti uut keelt, mida teised on kaks aastat omandanud? Aga ega's midagi, valik tuli teha ja kuna saksa keel on norra keelele (mida lapsed ka kohustuslikus korras olid õppinud) (mitte just kõige edukamalt) kõige sarnasem, siis läks ta sinna.

Nüüdseks peab ütlema, et lapsed on üllatavalt hästi hakkama saanud. Mitte ainult võõrkeeltega, vaid kõige muuga ka. Tuleb silmas pidada, et nad polnud ju ka eesti keelt kunagi õppinud (kui koduõpe välja arvata) (mis oli küll kõrgel tasemel - khm - kuid siiski võrreldamatu igapäevase koolitööga), mis tähendas päris mitme aasta jagu grammatika ja muude keelereeglite tagantjärgi ära õppimist. Ei saaks öelda, et neid raamatutegi lugemisel oleks hellitatud - Joonase esimene kohustuslik kirjandus oli "Rehepapp". Kujutage nüüd ette last, kellel puuduvad teadmised Eesti ajaloost, mõisatest, talupoegadest, pärisorjusest ja kes peab esimese eestikeelse raamatuna sellise teose läbi töötama. Ega Lennelilgi parem polnud. Vaevu tavapärase eesti keelega toime tulevat last pannakse "Kevadet" lugema, mis teadupoolest just kõige kaasaegsema eesti keelega ei hiilga. Eks ta raske oli ja esimest korda nende kooliaja jooksul pidime me neil aeg-ajalt õppimisel abiks olema, aga enamuse tööst tegid nad ikka täitsa iseseisvalt ära. Möödunud aasta lõputunnistus oli igatahes mõlemal täis häid ja väga häid hindeid.

Ja see on ikka üks päris uhke värk.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar