Pühapäev, 4. august 2019

Sealt, kus raamat lõppes. I osa. Lahkumine.

Maiga vajus rampväsinuna ja täiesti nõutuna toolile. Käes oli 1. augusti 2018 õhtupoolik ja kolimisauto oli meie Oslo (õieti Stabekki, mis on väike asula kohe Oslo külje all) elamisest just ära läinud. Seljataga olid pingelised päevad. Mitte ainult sellepärast, et me olime kuumade juulilõpu ilmadega sunnitud päevade viisi oma kappe ja riiuleid tühjendama, arusaamatul hulgal sodi lihtsalt ära viskama (selleks oli vaja kolm korda prügijaamas käia), kõlblikud asjad kastidesse ja kottidesse laduma - see oli ette arvata. Küll aga ei osanud me arvata, et kolimisfirma, kes oli võistupakkumise võitnud (välislähetuses olija peab nimelt võtma pakkumised kolmelt Eesti kolimisfirmalt, kellest siis eelistatakse kõige odavamat) teatas ühtäkki, et nad ikka ei saa 1. augustil tulla, neil polevat piisavalt kolijaid. Et eksju meile sobib, kui nad tulevad neljandal kuupäeval. Ei, ei sobi! Meil on tellitud järgmiseks päevaks koristaja ja siis tulevad juba uued omanikud, mis mõttes neljandal?!. Pärast pikki proteste täis telefonikõnesid ja kirjutamisi, kus me igal võimalikul viisil tegimise selgeks, et kolimiseks sobib ainult üks kuupäev ja selleks on 1. august, teatati meile vastumeelselt, et "no eks me vaata, mis teha annab". Ju siis andis ikkagi midagi teha, sest kaks noormeest koos autoga õigel päeval kohal. Õhtuks oli auto täis ja ära ta vuraski. Juba õige pea pidime ka ise viimased asjatoimetused ära ajama ja varsti kodu poole teele asuda, kõik oleks pidanud olema kõige paremas korras, ainult et... meie elutoa keskel oli jätkuvalt paarkümmend suurt kolimiskasti, lahtivõetud mööblit ja suured riideid täis kotid. Teisisõnu, me olime oma viimase nelja aasta jooksul kogunenud asjade kuupmeetreid ikka totaalselt valesti hinnanud ja hoolimata meie poolt kolimisfirmale saadetud eelnevatest loeteludest, kirjeldustest ja piltidest olid ka nemad arvanud, et mikrobussist veidi suurem auto peaks meie asjade mahutamiseks piisav olema. Valesti arvasid. Ja teha polnud midagi. Sest kolitavate asjade mahu eest vastutab kolija ise, mitte kolimisfirma. Mis on küll jabur, aga nii see oli. Triiki täis kolimisauto oli läinud ja meie olime sõna otseses mõttes portsu otsas.

Mõistetavalt ei olnud meeleolu just meeliülendav. Ideed, kuidas olukorda lahendada, liikusid alates asjade prügimäele vedamisest (no see polnud muidugi tõsine mõte) kuni hirmkalli raha eest kuskile lattu hoiule viimiseni, kuhu siis millalgi keegi läheb ja veel suurema raha eest need asjad Eestisse toob. Eks variant oli küsida abi ka mõne tuttava käest, aga... Ütleme nii, et meist halvemaid abipalumise oskusega inimesi kindlasti kuskil on, aga meie ei ole neid veel kohanud. Kuid kus häda kõige suurem, seal... noh, tavaliselt püksid märjad, aga seekord otsustasime ennast siiski kokku võtta ja helistada ühele Norras ehitusäri ajavale eestlasele. No et äkki mingil põhjusel on tal lähiajal Eestisse asja ja äkki see asjaajamine toimuks tühja kaubikuga ja äkki sobib, kui me selle tühja kaubiku oma asjadega ära täidame. Mõistliku tasu eest muidugi. Ja etskae! Täiesti müstilisel kombel oli tal justnimelt mõte varsti Eestisse minna, tõsi küll, täis kaubikuga, sest keegi sarnases olukorras inimene olla soovinud ka oma asju kodumaale toimetada. Kuid - see vajadus oli äsja ära langenud ja ta olla heameelega nõus meile appi tulema. Et ta aga kohe lähema ööpäeva jooksul seda teha ei saanud, pidime ikkagi välja mõtlema, kuhu me selleks ajaks asjad paigutame. Õnneks oli meie majal kelder ja pärast lühikest sõnumivahetust uute üürnikega saime teada, et neil pole vähimatki selle vastu, kui me mõneks ajaks oma asjad sinna jätame.

Huhh.

Pilvepiirilt paistis jälle päike. Kujundlikus mõttes muidugi. Sest pilvi polnud me selle rekordilisel kuuma suve jooksul pea kordagi näinud. Ühesõnaga asjad kulgesid kenasti ja 3. augusti hommikul saimegi oma koduks olnud vana kollase majaga hüvasti jätta. Enne lahkumist nägime ära uued üürnikud, kes sõitis oma kolimisautoga juba hoovi, ja ka omanik tuli veel meil kätt suruma. Nende lühikeste minutite jooksul, mis me viisakusi vahetasime, saime veel ühe üllatava info osaliseks. Nimelt veidi enam kui aasta tagasi oli omanik tegelikult juba kokku leppinud ühe teise perega (vist olid kuidagimoodi nende tuttavad), et ta üürib hoopis neile selle elamise. Viimasel hetkel olid need aga alt ära hüpanud ja öelnud, et praegu kohe kuidagi ei saa, aga aasta pärast sobiks ideaalselt. Seega, kui meie käisime maja vaatamas ja ütlesime, et me sooviks üürida seda ainult üheks aastaks (tavaliselt eelistatakse pikemaid lepinguid), oli see omanikule nagu taevakingitus. Ja nüüd siis olimegi koos selle "ühe teise pere" ja omanikuga surumas kätt ja kõike paremat soovimas. Vaat kuidas mõnikord asjad klikkavad.

Meie plaan lahkumiseks oli juba varakult paika pandud selliselt, et me ei hakka kuhugi kiirustama. Kuigi Oslost Stockholmi saab väga edukalt ka ühe päevaga sõita, siis me juba teadsime ette, et lahkumise hommik läheb alati kiireks ja stressirohkeks, meil pole kuhugi otseselt kiiret ja seetõttu jagasime teekonna kaheks: esimene peatus kusagil keset Rootsit ja sealt järgmisel päeval Stockholmi. Hommikusöök oli meil jäänud söömata ja seetõttu tegime päris esimese peatuse hoopis kohalikus Stabekki kohvikus, mis üldiselt on tuntud oma heade magusate saiakeste poolest. Meie aga saiakesi ei tahtnud ja seega võtsime nälja kustutamiseks võileivad. See oli viga. Me polnud keegi elus nii kuivi ja maitsetuid asju närinud, ilmselgelt olid need jäänud sinna eelmisest päevast ja nüüd müüdi ilma igasuguse häbitundeta värskete pähe maha. Eriti kurioosne oli tütre röstsai, mille peal oli omlett - omlett oli täiesti läbi külmunud! Ma viisin selle müüjale ja palusin ta see mikros soojemaks teha. Sai läks küll all tulikuumaks, aga omlett selle peal jäi ikka jahedaks... Tean-tean, virin-virin-virin, aga kui sa ikka kulutad nelja võileiva, kahe vee ja kahe kohvi peale 50 eurot, siis kuidagi ootad midagi enamat.

Pikema sõidu esimene sihtpunkt oli Kristinehamn. See väike asula täpselt poolel teel Stockholmi üllatas meid väga positiivselt. Nime poolest oli sealse majutuskoha näol tegemist kämpinguga, aga lisaks tavapärasele puust telgile, kuhu ainult kaks voodit ära mahuvad, oli võimalik täitsa korralik konditsioneeritud, täisvarustuses köögi, duši ja ilmatu suure terrassiga majake üürida. Pole vast vaja mainidagi, kumma kasuks ma valiku tegin. Auto sai otse majakese kõrvale parkida, mis tegi ööbimiseks vajalike asjade edasi-tagasi tassimise eriti mugavaks. Kui olime veidi jalgu sirutanud, läksime vaatama, kust õhtusööki saab. Seda pakuti paarisaja meetri kaugusel olevas kohvikus. Välimuselt oli see pigem tagasihoidlik, vana puumaja ja ka interjöör ei pannud just ahhetama, kui leebelt väljenduda. Korraks kaalusime isegi mingi muu kohta otsimist, aga kõht oli juba tühi ja hakata võõras kohas veel ringi tuiama - pold mõtet. Menüü oli lühike: mingi kala, mille nime ma ei mäleta, siis kana ja mingi taimetoit. Minu valik langes kanale ja kui see lauale toodi... Ma nüüd ei tea, kas tegemist oli tühja kõhuga või kontrastiga samal hommikul sööduga, aga ma pole kunagi nii häid praetud kartuleid ja kanafileed saanud. Kõik mis ma taldrikult tõstsin, täiesti sulas suus ja see maitsekooslus oli täiesti uskumatu! Kui ma seda teenindajale mainisin, siis selgus, et nende kokk olevatki väga suure kogemustepagasiga, oskab lihtsad toidud gurmee-naudinguks teha ja kuigi ta võiks vabalt kuskil peenes restoranis töötada, oli ta jäänud truuks sellele väiksele kohvikule. Igatahes olin ma sellest nii vaimustuses, et Eestisse jõudes pidasid sõbrad-tuttavad mind vist veidi napakaks, kui ma neile taas ja taas kohutavalt headest Rootsi kohviku praekartulitest ja kanafileest rääkisin.

Söögikohast veel paarisaja meetri kaugusel oli väikse liivaribaga järv. Õhtu oli juba hiline, mis tähendas, et peale meie ei olnud seal praktiliselt kedagi. Küll oli kosutav pärast kogu seda kolimisjama ennast veidi jahedasse vette kasta. Lapsed muidugi nautisid seda kohe eriti. Tagasi majakeses istusime naisega veel tunnikese terrassil, rüüpasime veini ja nautisime muinasjutulist päikeseloojangut.

Elu oli jälle lill.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar