Neljapäev, 8. august 2019

Sealt, kus raamat lõppes. II osa. Auto ja kastid.

Hommikul Stockholmist Tallinnasse saabunud laevalt autoga mahasõitmine oli omamoodi kergendus. Seekord me ei tulnud lihtsalt nädalaks ega kuuks - nüüd me jäämegi siia. Pikki aastaid tähendas Eestis käimine kiirustamist: sul on nädal või heal juhul kaks selleks, et käia läbi vähemalt mõned oma sõpradest-tuttavatest-sugulastest (teades juba ette, et tagasi Oslosse naastes ootavad sind telefonis etteheitvad sõnumid "Oot te olite Eestis ja meie juurde ei tulnudki?"), külastada lastega perearsti ja hambaarsti (kui oli meeles aeg kirja panna), kammida poed läbi (iga kord imestades, et kuidas meil see toidukaupade valik ikka nii suur) ja varsti pidid jälle kas lennuki või laeva peale tormama. Aga enam mitte.Vähemalt paar järgmist aastat mitte. Tegelikult pakuti Maigale kohe järgmist lähetust ka otsa, aga me olime juba varem otsustanud, et lapsed peavad siiski Eesti eluga ka mingil määral kohanema enne, kui nad täiskasvanuks saavad ja pesast välja lendavad (vahemärkusena olgu öeldud, et see viimane lausejupp tekitab jätkuvalt tunde, nagu jutt käiks kellegi teise lastest - minu omad on ju ometi väiksed!) (tegelikult juba 13 ja 15) (õudne).

Esimene sõit sadamast viis kohe koju. Või noh, tegelikult ämma ja äia koju, sest meil endal veel elamist Eestis ei ole ja nad pakkusid lahkesti meile ulualust. Kolimisauto oli jõudnud samasse sihtpunkti päeva võrra varem. Meie varem tehtud murelik avaldus, et kuidas me kõik sinna oma asjadega ära mahume, oli siiani saanud vastuseks muretu "Oh, mis te pabistate, meil ruumi küll". Nüüd õuel seisvad ämm ja äi enam nii optimistliku näoga ei olnud. Kui tervituse-embamised ja käesurumised tehtud, saime ka aru miks - kõik toad olid ebasündsas mahus täis meie kaste ja kotte. Kusjuures see oli ilma mahajäänud autotäieta, mis ikka veel Norras oma aega ootas. Nohjah, me ju hoiatasime, et nii võib minna. Aga lahenduse peale pidime mõtlema hiljem, sest tol hetkel vajas üks kiire asjaajamine ajamist: auto. Norras sõitsime me ringi sinise numbrimärgiga ja kuigi oleks tahtnud seda traditsiooni ka Eestis jätkata, siis kahjuks kohalikud seadused ei taha seda hästi lubada. Pealegi oli Norra kindlustus natuke liiga kallis selleks, et seda pikemat aega maksta tahaks. Enne Eesti registrisse auto kirja saamist tuli aga kõigepealt tollist läbi käia, auto sisse tollida ja tahtsime selle väikse protseduuri kohe ära teha.

Tollipunkt asub lennujaama lähedal. Kohta teab mis keeruline leida ei olnud, aga natuke rohkem viitasid ei oleks asja halvemaks teinud. Võtsime järjekorranumbri ja jäime oma korda ootama. Ühest kabinetist kostus venekeelset sõimamist: tolliametnik oli frustreerunud, et tema juures olev inimene polnud õiget blanketti üles leidnud ja andis sellest väga kõva häälega talle teada. Ohkides ja puhkides tormas ta läbi saali, rabas kuskilt õige paberi ja viis selle sõimu saatel abivajajale. Paber võeti alandlike vabanduste saatel vastu ja asuti täitma. "Vaesekesed, kes selle teenindaja juurde järgmisena peavad minema," ütlesin vaikselt Maigale. Tõenäosus oli suht väike, et meie sinna satume, sest ilmselgelt pidi neil seal omajagu aega minema, meie järjekord pidi kohe kätte jõudma ja avatud oli veel kolm teeninduskohta. Tõsi, hetkel olid need veel hõivatud. Viis minutit hiljem oli olukord muutumatu. Seitsemandal minutil lahkus üks klient. Ja see klient oli loomulikult selle sõimleva tädi juurest. Nõndaks olime siis meie need "vaesekesed", kes kerge ärevustundega, nagu kodutööd tegemata jätnud koolilapsed, tolle üsna käreda tollitöötaja jutule pidime minema. Tädi oli ilmselgelt väsinud, tööpäeva lõpp oli nii lähedal, ometi nii kaugel. Me küll püüdsime tema tuju veidi tõsta, viskasime veidi naljagi, kuid meie püüdlused ei langenud kuigi viljakale pinnasele. Ohates vaatas ta meie dokumente, mis meil auto kohta olemas olid, pomises midagi omaette, raputas pead ja ütles: "Mis tollimaakleri juures te käisite, kui te autoga Norrasse läksite?" Ja enne, kui me jõudsime vastata, et meie ei käinud kusagil, kõik käis automüüja kaudu, leidis ta juba firma nime paberitest üles, osutas sellele näpuga ja jätkas: "Vaat, selle juurde lähetegi, tema teeb teil paberid korda". Et siis... Ma tulen tolli, esitan nõutavad paberid ja tolliametnik (kes peaks justkui olema selles osas kõige parem spetsialist), saadab meid tollimaakleri juurde, kes omakorda esitab need paberid tolli? Täpselt nii oligi. Tõele au andes ei julgenud me eriti protestida ka, sest me polnud oma õrnade skandinaavialike kõrvadega veel harjunud sõimamise ja kõva häälega info edastamisega. Nõndaks siis läksime sama targalt minema. Tollimaakleri büroo polnud kuigi kaugel, nii et kavatsesime sealt läbi sipsata. Paraku kipub nii olema, et kui asjad juba hakkavad viltu kiskuma, siis nad lähevad ka edasi - väikse tollimaakleri ettevõtte kõik töötajad (tervelt kaks) olid puhkusel. Õnneks küll ainult esmaspäevani, nii et polnud vaja kaua kannatada.

Nädalavahetus möödus meeleheitlikus katses kogu meie kastide sisu mingilgi määral olemasolevatesse kappidesse ära mahutada. Üsna pea oli selge, et sellest pole suurt tolku: kapid said hoobilt täis ja kastide hulk vähenes umbes kahe protsendi võrra. Õnneks on ämm-äi omamoodi kinnisvarainvestorid, nende portfellis on ka muud kinnisvara. Okei, see oli kunstiline liialdus, tegelikult oli neil Mustamäel väike korter, mis seisis tühjana. Nõndaks leidsime ühisel nõul, et ajutiselt saame kogu oma kraami sinna hoiule viia. Kohe ei hakanud seda tegema, sest nagu eespool öeldud, üks autotäis pidi veel saabuma. Nõnda me siis elasime üsna otseses mõttes mõned päevad kastide otsas.

Esmaspäeval olime tollimaakleri juures tagasi. Seekord õnnestus neile kogu auto kohta käiv paberipakk üle anda. Et tegemist oli sama ettevõttega (ja samade inimestega), kes olid auto väljaviimise dokumendid vormistanud, siis pidi asjaajamine võtma aega nii umbes viis minutit. Või vähemalt nõnda me arvasime. Proua, kes pabereid vaatas, käitus kahtlaselt sarnaselt sellele tädile, keda me tollis olime kohanud. Selle vahega, et see proua ei sõimanud. Küll aga vangutas ta pead ja pobises midagi omaette. "Ma ei saa aru, miks siin selline tollikood on..." oli üks lausejupp, mida ma tema pobina seest tabasin. "See pole loogiline..." Siis pöördus ta meie poole ja püüdis oma tolliterminoloogiat kasutades selgeks teha, et nende paberitega on mingi jama - küll mitte meie tõttu, ta ise olla kuhugi omal ajal mingi vale koodi kirjutanud - ja ta peab vaatama, kuidas seda asja lahendada. Nädala jooksul pidi vast asja korda saama. Nojah, kui nii siis nii.

Meie nädal oli täis päevade viisi asjade sorteerimist ja lahtipakkimist, ümberpakkimist ja mõtlemist, et kas ikka on kõiki neid asju vaja. Ühel sellistest nädalapäevadest helises telefon. Toru teises otsas oli automüüja, kes kolm aastat varem meile auto oli müünud. Ta oli täitsa segaduses ja ütles, et tollist olevat nendega ühendust võetud ja räägitud midagi, et meie auto olevat nende firma nimel kolm aastat tagasi Eestist välja viidud ja nüüd tagasi Eestisse tollimiseks on vaja nendelt mingeid pabereid, aga nemad ju müüsid auto meile ja kuidas nad nüüd üldse mingit paberit saavad omada ja... Pidasin ta jutu korraks kinni ja ütlesin, et mina pole nüüd küll õige inimene neid aitama, sest meie andsime kõik oma paberid tollimaaklerile. "Aa, okei, no ma võtan siis nendega ühendust," kõlas teiselpool toru. Hinge hakkas siginema kahtlus, et midagi on nüüd kapitaalselt valesti. Seda süvendas paarkümmend minutit hiljem tulnud kõne, seekord tollimaaklerilt, kes rääkis mulle midagi sellest, et nad olid ikkagi tollile pabereid esitades mingi vea teinud ja nad peavad nüüd parandusdeklaratsiooni tegema ja sellega võib natuke aega minna. Ehh, oleks tahtnud kõik juba korda saada, aga no mis teha, kui läheb veel nädalake-paar, mis seal ikka.

Aeg läks. Meie teine autotäis asju jõudis ka ilusti kohale, lahtipakkimise rõõmud kestsid veel paar nädalat, aga mida ei olnud, oli kõne tollimaaklerilt, et autoga on kõik korras. Kolmandal nädalal helistasin ise. "Tollist öeldi mulle, et parandusdeklaratsioonid vaadatakse läbi nende laekumise järjekorras ja neil oli just tulnud Ameerikast mingi suur asi," oli info, mis mind täieliku üllatusena tabas. "Neil on õigus käsitleda teie deklaratsiooni kuni kolm kuud". Kolm kuud! "Aga neil tavaliselt nii kaua ei lähe, see on lihtsalt maksimum". Möödus veel paar nädalat. Siis kuu. Teine kuu. Iga natukese aja tagant helistasin, jälle vabandati ette ja taha, et see tollitöötaja, kes meie autoga tegeleb, on nii üle koormatud ja tema lihtsalt ei jõua, aga kohe-kohe peaks olema järg meie käes. Kui lõpuks kolmas kuu käimas oli, sai mul mõistmine ja kannatus otsa. Andsin tollimaaklerile teada, et kui nüüd need asjad korda ei saa, hakkan ma neilt kahjutasu sisse nõudma - ma maksan oma Norra kindlustust nagu lollakas ja kas nemad sõidavad minu asemel ise Norra kindlustusega asju ajama, kui mul peaks siinmail midagi juhtuma. "Aaaaga me ei saa ju midagi teha, sellel tollitöötajal oli paar asja vahele tulnud ja..." Oot kuidas palun?! Kõik parandusdeklaratsioonid pidid ju laekumise järjekorras läbi vaadatama, kuidas nüüd siis oli midagi "vahele tulnud"? Palusin väga viisakalt tollimaakleril välja otsida selle tollitöötaja ülemuse kontakt. Kohe. Äkitselt hakkasid asjad kiiresti liikuma. Minuga küll ühendust ei võetud, küll aga minu naisega (auto oli tema nimel) ja helistajaks oli üks tolli ülemustest, kes - kuulanud ära tema mure - vabandas ja ütles, et nii need asjad küll ei peaks käima. Järgmiseks päevaks olid paberid korras. Ülejärgmisel päeval saime juba Eesti numbrimärkidega mööda ilma vurama minna.

Meie esimesest tollikülastusest oli möödas neli kuud ja kakskümmend viis päeva.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar