Ostsin mina endale jäätisemasina. No et kui ikka ilmatu suur jäätiseisu peale tuleb, siis on hea käepärast võtta. Pealegi oli tegu sooduspakkumisega, nii et igatepidi hea diil. Koju jõudes harutasin käte värinal paki lahti - ikkagi uus asi. Ja uute asjade puhul on natuke selline jõulude tunne. Tead ju küll, kui esimest korda võtad oma uue telefoni karbist välja või uue arvuti - selline natuke ootusärev ja samas pidulik olek on kohe. Novot. Avasin minagi oma uue jäätisemasina, mis ruumi kokkuhoiu nimel mitmeks erinevaks tükiks oli jagatud. Veel põnevam! Ikea mööblit ja puzzlesid on mul eluaeg meeldinud kokku panna, miks mitte jäätisemasinat. Noh, tuleb muidugi tunnistada, et selle konstrueerimine oli pisut liiga lihtne selleks, et pärast uhke nägu peas ringi käia (sest pärast Ikea mööbli või puzzle kokkupanekut käin ma alati uhke nägu peas ringi)(mitte, et seda keegi tähele paneks)(mul on vist muidu ka uhke nägu peas). See oli aga piisavalt pisike pettumus selleks, et see lihtsalt endast läbi lasta, nagu... no nagu igapäevase mõtte, et "peaks äkki midagi asjalikku tegema" - teisisõnu, ei lasknud ma sellest ennast häirida. Edasi haarasin kasutusjuhendi järgi. Ma tean küll, et on olemas mehepoegi, kes kõigepealt proovivad ise masinaga hakkama saada ja alles siis, kui midagi tuleb küljest ära või sisse kärssab, pöördutakse kasutusjuhendi poole. Sellised "enne teen, siis mõtlen"- tüübid. Mina õnneks või kahjuks selline pole.
Kuna mul pole kunagi varem sellist aparaati olnud, siis tuli üllatusena, et seda ei saagi kohe kasutama hakata. Kõigepealt tuleb komplektis olevad tassid panna sügavkülma ja seda vähemalt ööpäevaks. Küll on hea, et ma kõigepealt külalisi kodusele jäätiseõhtule ei kutsunud (mitte et ma kunagi midagi sellist oleks korraldanud)(aga kes teab, äkki oleks mingi hetk selline mõte pähe tulnud) ja küll siis oleks piinlik olnud), et siis avastada, et ups, kui te just ööpäevaks siia ei jää, siis te peate siit küll tühja kõhuga lahkuma. Okei, panin siis tassid külma.
Loen edasi ja kõik on hästi, kuni kohani, mis deklareerib ootmatult: "Pidage meeles, et masinaga tehtud jäätis maitseb poejäätisest erinevalt".
Oot-oot-oot.
Kui nüüd loogiliselt mõelda, siis kuskohast ma enne jäätisemasina muretsemist olen oma jäätiseid saanud? Ikka poest, eksole. Ja kuidas ma tean, et mulle jäätis maitseb? Sellepärast, et ma olen söönud sedasama jäätist. Seda, mida saab - jah, te arvasite õigesti - poest. Seega, milleks, oh milleks, peaks ma tahtma osta jäätisemasinat, mis teeb jäätist, mis ei maitsegi nagu jäätis, vaid hoopis "erinevalt"? Miks seda infot kohe ostes ei anta? See peaks olema suuuuuurte tähtedaga trükitud masina pakendile, mitte lihtsalt ühe lausega kuhugi kasutusjuhendisse ära olema peidetud! Rahutu südamega läksin magama, sest ilmselgelt sel päeval ma jäätist ei saanud teha ja järgmiseks päevaks võis mind maitsemeeli paitava jäätisenaudingu asemel ees oodata mingi "erinevalt maitsev" õudus.
Järgmisel õhtul võtsin retsepti ette ja tegin oma esimese jäätise. Sellise tavalise vanilje oma, kuhu on natuke šokolaaditükke sisse poetatud. 10-15 minutit jändamist, masinaga suristamist ja valmis ta oli. Jäätis.
Nohjah.
Minu suurimad kartused küll tõeks ei osutunud, aga ma valetaks, kui ütleks, et tegemist oli mingi erilise maitsekogemusega, mida tahaks taas ja taas korrata. Aga käis kah. Ära me ta sõime ja otsustasime, et kohe masinat poodi tagasi ei vii. Aga igaks juhuks, no et kui ikka tulevikus see külmutatud kooreollus väga vastu hakkab käima, vaatasin järgi, et mis tuleks selle kaadervärgi tagastamiseks teha. Loomulikult tuleb see terves komplektis tagastada, kõik jupid peavad olema terved ja muidugimõista korralikult ära pestud. Esimesed kaks tingimust olid täidetud, kolmas veel mitte.
Eelmisest õhtust oli mul silma jäänud, et kasutusjuhendis oli midagi puhastamise kohta öeldud, aga ma ei hakanud süvenema, sest jäätis polnud tollal ju valmiski, mis ma sellest pesemisest ikka loen. Aga nüüd siis sukeldusin põhjalikumalt teksti sisse. "Enne pesemist tuleb lasta anumatel toatemperatuurini soojeneda". Hea küll. See küll tähendab, et jäätise jäägid kuivavad sinna potsikutesse sisse, aga pole probleemi - mul ju torudes korralik surve olmas, pistan potsikud kraani alla ja...
"Ära pese tasse voolava vee all". Okei. Imelik, aga okei. Mida ma ikka kasutusjuhendiga vaidlen. Ma küll ei kujuta ette, mida see voolav vesi pealtnäha tugevatele anumatele teeb, aga mis seal's ikka. Mis siis alternatiiv oleks...
Niinii...
Aa, muidugi, tuleb kraanikauss vett täis lasta, need asjandused vee sisse panna ja...
"Ära uputa tasse vee alla" Eee... See on mingi nali või? Mul on käes asi, mille sees on mingi koore- ja suhkrusegune ärakuivanud ollus ja ma ei tohi seda pesta kraani all ega kausis? No ma ei tea, ainus võimalus on siis võtta mingi korralik küürimis-švamm ja selle värgenduse lihtsalt puhtaks hõõruma...
"Ära hõõru anumaid küürimis-švammiga".
Seda et...
Et siis...
Möh?!
Kujutasin elavalt ette kahekõnet müüja (kes sellisteks olukordadeks on kaheldamatult treenitud) ja minu vahel, kui ma masinat tagastada üritan:
- "Ja kuidas te need tassid puhtaks tegite?"
- "Nooh, pesin kraani all ja..."
- "Oioi, kahjuks ei saa me neid teilt vastu võtta, topse ei tohtinud ju kraani all pesta!"
- "Ei-ei, tähendab, ma tegelikult ei pesnudki, tahtsin öelda, et pistsin nad lihtsalt kaussi, vee alla ja..."
- "Ai kui kahju, me ikkagi ei saa neid vastu võtta - tasse ei tohi vee alla panna!"
- "Aaa, ei, seda et... ma tegelikult mõtlesin vee alla panna, aga siis ma hoopis võtsin märja nuustiku ja hõõrusin..."
- "No veel hullem, neid ei tohi ju hõõruda!"
- "Hea küll, hea küll, ma ei pesnudki tasse ära".
- "Ja te ootate, et me võtaks teie pesemata anumad vastu? Äkki toote oma musta pesu ka? Võtame vastu, peseme ära, mida muud meil siin ikka teha on!" millele järgneb homeeriline naer ja ilmselge rahulolu enda hea huumorisoone üle.
Nii et kavalad on need jäätisemasina müüjad. Võtavad su lohku nagu naksti - müüvad hea hinnaga masina ja teavad küll, et isegi kui sa sellega rahul pole, jääd sa temaga ikkagi igaveks seotuks. No nagu abielu.
Ainult et naist ei saa mittesobivuse korral prügimäele viia.
Või noh saab küll, aga...
Hmmm...
(Juhuks, kui keegi eelkirjutatud põhjal arvab, et mul on kavas midagi mõeldamatut, siis ei, pole vaja pabistada - ei, ma ei viska jäätisemasinat prügimäele)
teisipäev, 13. oktoober 2015
kolmapäev, 16. september 2015
Tere tulemast "käib-kah"-maale ehk asjad, mis vajavad harjumist. 1. osa
Mulle meeldivad t-särgid. Päriselt. Kui nad on kvaliteetselt tehtud, siis on nad mõnusad igal aastaajal. Hea t-särk peab olema õhukesest riidest, mitte väga suure ega liiga väikse kaelusega, istuma seljas mitte "minu-särk-on-minu-nahk"-stiilis, nagu seda musklites ööklubi-hundid ette kujutavad, vaid kergelt lohmakalt, vajumata seejuures kotti. Lisaks - kuna särk on sageli üks esimesi kohti, kus pilk peale jääb - peaks see kandja kohta midagi ütlema. Ja vaat see viimane on üheks suurimaks takistuseks, miks ma ei suuda kaubandusvõrgustikus enam normaalseid särke leida. Tuntud spordifirmade särgid on omaette maailm. Ma ei kanna neid põhimõtteliselt, kui nende logo ei ole just väga tagasihoidlik. Milleks pean ma maksma kõva raha hilbu eest, kus logo laiutab üle terve kõhu, et siis ringi liikuda nagu elav Nike'i või Adidase reklaamtahvel? Tavaliselt maksab ikka reklaami tellija reklaami kandjale peale, aga näe, riiete maailmas maksavad reklaamijad ise. Ja mitte vähe. Eriti naljakas on veel äraspidine reklaam, kus rämedalt ülekaaluline tüüp libistab pargipingil õlut, suure Nike-logoga särk seljas "Just do it!" Mõne firma puhul peaks aga assotsiatsioonidega ettevaatlik olema. Ma mõistan küll, et on olemas Superdry-nimeline ettevõte, aga kui vastutulev neiu kannab suure kirjaga "Superdry Women" särki, siis... Aga okei. Spordiriiete osas saan ma mingi nurga pealt isegi aru. Inimesed on sportlikud (kui need õllekõhtudega tüübid välja arvata) ja tahavad seda kõigest väest demonstreerida. Lasku käia. Siis on veel põhimõttelised brändi-peded (kelle hulka ma kahjuks samuti ei kuulu), kes "Tommy Hilfiger"-i ja "Dolce&Gabbana" siltidega näitavad, kui ostuvõimelised nad on. Näe, oleks võinud ilma brändita 2-eurose särgi osta, aga mul on raha, et osta 30-eurone särk. Ja ärge tulge mulle rääkima juttu stiilis "kvaliteetne asi ongi kallis". Sellest ajast alates, kui suurfirmad üksmeelselt oma tootmise Hiinasse ja teistesse odavatesse riikidesse kolisid, ei ole kvaliteedil mingit vahet. Või kui on, siis kindlasti mitte kahekümnekordset. Aga hea küll, sulle meeldib mingi bränd, sa tahad seda mingil põhjusel demonstreerida, lase käia. Turundusosakond on head tööd teinud. Aga muude, mitte nii firmakate särkide puhul, mida mina otsin, võib küll hulluks minna. Praktiliselt 90% neist kannavad täiesti arusaamatul põhjusel kirjasid, mis Eesti või Norra tingimustes on kas täiesti või osaliselt absurdsed. Peamiselt haibitakse mingeid USA linnasid või osariike. No tõsiselt - kui mulle New York või San Francisco hea mulje jättis, siis ma ostan selleteemalise särgi sealt, mitte ei tule seda kuskile Tallinnasse või Oslosse tegema! Lisaks veel mingid siinmail täiesti tundmatud ameerika ülikoolid, pallimängu-tiimid, kolledžid, klubid, "East Coast" rannapatrullid ja isegi bensiinijaamad! Milleks? Kui ma neid kohti külastanud olen ja tahan neist mälestust kaasa võtta, siis ma ostan ju kohapealt. Või kas kellelgi on tõesti tekkinud mõnes Prismas šoppamas käies tunne, et "assamait näe, mõtlesin just seal highway 73 peale jäänud bensukas, et juba äge koht, peaks midagi siit ostma ja unustasin ära, aga näe, õnneks siin on just see, mis mul vaja!"? Ja veel ägedam on veel kümnete eri mallide kaupa müüa mingeid surfi-teemalisi särke. Halloo, kaupade sisseostjad! Riigis, kus on 11 kuud sügist ja surfamine on pigem väga väikese seltskonna nišiharrastus, ei ole mõtet pakkuda kahekümnes eri värvitoonis "surfing forever"-stiilis rõivaid! Või on meeste osakonnas särgid, millele on suurelt joonistatud meela naisterahva (näiteks Marilyn Monroe) nägu. Üle terve särgi. Nii - ja kuhu ma teie arust sellise särgiga minema peaks? Või mida see minu kui kandja kohta ütleb? Et ma otsin sellist naist? Tunnen ennast sisimas Marilynina ja tegelt tahaks ma kanda naisteriideid? Arumõistmatu. Nii ma siis käin mööda riidepoode ja otsin meeleheitlikult midagigi, mida mitte lihtsalt oled sunnitud, vaid ikka tahad kanda. Mõnikord läheb õnneks. Näiteks praegu on mul seljas särk, millel on kiri "If you're lucky enough to be different, don't ever change". Novot. Sellel on mingi tähendus, mingi sõnum, eksole. Aga teate, kui vähe selliseid on?
Mõnikord võib muidugi selliste "sõnumiga" riietusesemetega ämbrisse ka astuda. Leidsin nimelt paar aastat tagasi hilbu, kus oli kiri "Tell me something I don't know". Väljendina on see kasutuses sellise üleoleva "sa ei suuda mind millegagi üllatada"-stiilis repliigina - no keegi ei hakka ometi sellest tekstist otsetõlget tegema ja tegelikult ka mulle rääkima asjadest, millest ma tema arust teadmisi ei oma. Arvasin mina. Ohjah. Londonis pidas mind kinni politseinik (pole raske arvata, kas süda hakkas halba aimates kiiremini lööma) ja ütles, kui kõrge on Big Ben. "Seda sa ju ei teadnud!" oli tal võidurõõmus nägu peas. Mhmh. Samamoodi ei teadnud ma ka seda, et mul see särk seljas on, nii et ma võisin oma "WTF?!" näoga üsna kohtlase mulje jätta. Kopenhaagenis hakkas aga tänaval üks mees mulle seletama mingit murdudega seotud matemaatilist võrrandit. Ilma igasuguse sissejuhatuseta. Kohe mitu minutit järjest. Pärast kolme-nelja sarnast episoodi ma seda särki enam selga ei pannud.
Aga kuna ma tegelikult ei plaani moenõustajaks saada, vaid hoopis aeg-ajalt oma tegemistest aru anda, siis tagasi Norra eluolu juurde. Tuleb tunnistada, et alguses ma ei teadnud, kas üldse on neid asju, mis niiväga harjumist vajavad. Pärast kolme aastat Taanis elamist ei tundunud siinne elu kuigi palju erinev: samasugune põhjamaine ellusuhtumine, samasugune rahulik olelemine, turvaline keskkond, naeratavad inimesed... Aga nagu ikka, mida kauem ühe kohapeal oled, seda suuremaks kasvab võimalus, et üks või teine asi su kulmukaare atmosfääri poole teele saadab.
Asi, mis paneb mind Norra puhul kõige rohkem imestama on see, et kuigi tegemist on Euroopa ühe rikkaima riigiga, ei paista see mitte kuskilt otsast välja. Kui me elukohta Oslosse otsisime, siis ma arvasin, et küllap on siinne üüriturg lihtsalt nii elav, et head kohad lähevad kohe ära ja pakkumisse jäävad ainult need kõige viletsamad. Ilmnes, et päris nii see ei ole. Üüripinnad lihtsalt ongi kohutavas seisus. Jah, kui on vaja enda elamist korrastada, siis ei ole norrakal rahast kahju. Aga kui ta on kunagi kas ise ostnud või saanud vanematelt päranduseks pinna, mida välja üürida, siis seal tehakse ära ainult hädavajalik: värvitakse seinad, vahetatakse katkiläinud kodumasinad ja võib-olla veel mingit nipet-näpet, nii et lõpuks võib öelda: käib kah. See, et maja vajaks juba ammu kapitaalremonti, torustik on umbes, seinad-uksed-aknad lasevad külma läbi, pole asi, mis vajaks muretsemist. Vähemalt mitte nii kaua, kui leidub üürilisi, kes sellise avariilise pinna eest jätkuvalt hingehinda on nõus maksma.
See jutt ei käi muide ainult eramajade, vaid ka ühiskondlike hoonete kohta. Poiss käib mul ujumistrennis. Korralik pealinna ujumisklubi. Või nii ma ette kujutasin. Bassein ise on küll puhas, selle kohta ei saa midagi halba öelda. Aga "kuiva trenni" tegemiseks eraldi ruumi pole, selleks kasutatakse ujula sissepääsu ees olevat ootesaali. See aga tähendab, et kui lapsed teevad maas kõhulihaste harjutusi või kätekõverdusi, siis väljast tulijad peavad oma poriste jalgadega nende vahelt aeg-ajalt läbi sõeluma. Trennitegijad ei tohi muidugi lasta ennast sellest segada.
Ujula garderoob on nagu pommiauk - ripplagi ligadi-logadi, osad paneelid veekahjustustega, osad katkised, osad üldse puudu. Eelmised riietusruumi kapid olid nähtavasti seinte külge kinnitatud, aga kui need eemaldati, ega siis neist jäänud auke kinni hakatud kinni lappima, las nad olla! Põrandad ära kulunud, ventilatsioon jupsib iga paari kuu tagant, WC uksed on ilma linkideta ja ära vajunud. Vaatad seda ja mõtled küll, et kuhu iganes ma sattusin, aga kindlasti ei saa see olla Euroopa jõukaima pealinna spordiklubi. Aga kohalikud ei tee sellest suurt probleemi. Tunnistavad, et veidi kulunud on, aga käib kah.
Olles nüüd mõnda aega Oslos elanud ja ringi käinud, julgen öelda, et see "käib kah" on omamoodi elustiil. Seda kohtab pea igal pool. Näiteks needsamad lamavad politseinikud, mis meid esimesel päeval autolakke lennutasid (nüüd Tallinnas ringisõites märkasin, et neid on tekkinud ka siinsetele kõrvaltänavatele) - no ei ole raske neid natukenegi märgatavateks teha. Maalige sinna peale ruudukesed, pange tee äärde mingid väiksed triibulised postid, midagigi, mis annaks tulevasest autolõhkujast märku. Aga ei. Paneme tänava otsa "30-ala" ja käib kah. Kõrvalteede auklikkus on kohati ka selline, et kodune Tallinna-tunne on kerge tekkima. Tõsi, mingi aja tagant siiski võetakse vaevaks neid kuumaastikke likvideerida, aga see käib kuidagi valuliselt aeglaselt.
Või siis jalgrattateed. Me siin Tallinnas nuriseme, et näe, puhktist A punkti B saad mööda jalgrattateed küll, aga vaat kui tahad edasi punkti C saada, siis pead vahepeal sõidutee ääres sõitma. Õudne jama onju. Mhmh. Te tulge vahepeal ratastega Oslosse ja ma garanteerin, et tagasitulles hakkate te Tallinna linnavalitsusele hoosiannat laulma. See on ikka täiesti košmaar, mis hakkab toimuma, kui lumi ära sulab ja märkimisväärne hulk norrakaid oma kaherattalise sõbra kuurist välja võtavad. Kuna jalgrattateed algavad täiesti müstilisest kohast ja lõppevad ei-tea-kus, vahepeal liiguvad kõnniteele, siis jälle sõidutee serva ja lõpuks kaovad täiesti ära, on kohalikud käega löönud ja sõidvad nii, nagu juhtub. Reeglina tähendab "nagu juhtub" seda, et nad kärutavad lihtsalt sõiduteel. Sõiduteed on aga reeglina kitsad ja käänulised, mis tähendab, et autoga jalgrattast möödasõit on alati seotud märkimisväärse riskiga. Lisaks pead sa koguaeg mõistatama, mis mõte selle kiivriga kaetud peanupu sees seekord liigub. Pole sugugi harv juhus, kui sa pärast paari kilomeetrit käänulisi teid ratturit jälitanuna oled lõpuks ometi jõudnud ühe sirgema lõigu peale, kus saaksid gaasipedaali sügavamale vajutada ja temast mööduda, kui äkitselt sirutab tema lihtsalt oma vasaku käe välja (kui sirutab) ja... läheb! Kas ta vaatas enne seljataha? Ei. Kas ta veendus, et see manööver on ohutu? Ei. Tema lihtsalt läheb! Mis tähendab, et see pedaalide mäng, mis sul autos toimub, meenutab nagu mingit äraspidist kaerajaani: pidur (jalgratturi jälitamine)-gaas (jalgratturist möödasõidu alustamine)-pidur (jalgratturi ootamatu manööver)-gaas (lõpuks ometi vaba tee)-pidur (järgmine jalgrattur). See jama on kuuldavasti kestnud juba aastakümneid ja igal aastal arutatakse selle üle, kas äkki peaks Oslosse ja selle lähiümbrusesse ehitama normaalse jalgrattateede võrgustiku. Arutamisest pole kahjuks kaugemale jõutud ja praegu ma isegi ei kujuta ette, kuhu neid teid ehitada saaks - aegade jooksul on linn pidevalt laienenud ja alad, kuhu varem oleks võib-olla isegi saanud midagi rajada, on nüüdseks täis ehitatud. Seal aga, kus oleks ruumi ehitada (näiteks asulatest väljas), seda lihtsalt ei tehta. Selle asemel pannakse teele, kus kummaski suunas on üks rida ja kiirusepiiranguks 70 km/h, üles märk, millel on kujutatud jalgratturit ja juures tekst: "Jaga teed!" Käib kah.
Meil tehakse just praegu maja peal remonti. Või mis remonti, lihtsalt kogu maja värvitakse üle. Millegipärast otsustati helehalli kasuks. Siiani oli kollane. Aga no kui ilm on niikuinii 11 kuud selline hall ja sombune, siis ei sobi ometi selline rõõmsam värv kohe kuidagi. Äkki tõmbab mõne elaniku kaamosest välja või ilmub koju jõudes veel naeratus näole - seda ei saa ju lubada! Ikka tuleb halliks teha. Õnneks vähemalt mitte mustaks.
Neid musti maju muide, on täiesti hämmastavalt palju. Täiesti kohe süsi-süsimustad. Mõnel on aknaraamid ka mustad. Ja siis on majal aed ümber, see ka täitsa must. Ma ei tea, kas nende asukad magavad päeva ajal kirstudes ja liiguvad ringi ainult öösiti, aga selline mulje jääb küll.
Okei, meie oma tuli hall, osaliselt ka valge. Ja siis vaatad, kuidas seda siis tehakse. Kuskilt kiviseinalt on värv maha koorunud? Pole viga, kraabime lahtise osa maha ja siis pintseldame kõik üle. Tulemus? Kuumaastik. Erinevad lihvimismeetodid, pahtlid ja muud siledust tekitavad vahendid on ilmselgelt liigne luksus. Käib kah! Tööde tähtaeg oli augusti lõpp. Praegu on septembri keskpaik ja töö käib täie hooga. Kui just vihma ei saja. Aga sajab päris tihti. Kus meil kiiret?
Mingi värvimise käigus oli vaja lahti võtta meie ukse kohale paigaldatud numbrid ja tähed - iga täht ja number eraldi kinnitusega: üleval reas maja number 2C, alumises reas korteri number 1. Pärast värvimist pandi numbrid tagasi, aga C-täht oli millegipärast tagurpidi, nagu noorkuu. Nägin siis paari töömeest ringi liikumas, näitasin neile, et kuulge, pisut valesti läks, lubasid ära parandada. Parandasidki. Nüüd on ukse kohal silt 21C. Ja no see nüüd ei "käi kah" küll kuidagimoodi!
Jätkub...
 |
| Teinekord jääb särgikujundajal lihtsalt puudu inglise keele oskusest. |
Mõnikord võib muidugi selliste "sõnumiga" riietusesemetega ämbrisse ka astuda. Leidsin nimelt paar aastat tagasi hilbu, kus oli kiri "Tell me something I don't know". Väljendina on see kasutuses sellise üleoleva "sa ei suuda mind millegagi üllatada"-stiilis repliigina - no keegi ei hakka ometi sellest tekstist otsetõlget tegema ja tegelikult ka mulle rääkima asjadest, millest ma tema arust teadmisi ei oma. Arvasin mina. Ohjah. Londonis pidas mind kinni politseinik (pole raske arvata, kas süda hakkas halba aimates kiiremini lööma) ja ütles, kui kõrge on Big Ben. "Seda sa ju ei teadnud!" oli tal võidurõõmus nägu peas. Mhmh. Samamoodi ei teadnud ma ka seda, et mul see särk seljas on, nii et ma võisin oma "WTF?!" näoga üsna kohtlase mulje jätta. Kopenhaagenis hakkas aga tänaval üks mees mulle seletama mingit murdudega seotud matemaatilist võrrandit. Ilma igasuguse sissejuhatuseta. Kohe mitu minutit järjest. Pärast kolme-nelja sarnast episoodi ma seda särki enam selga ei pannud.
Aga kuna ma tegelikult ei plaani moenõustajaks saada, vaid hoopis aeg-ajalt oma tegemistest aru anda, siis tagasi Norra eluolu juurde. Tuleb tunnistada, et alguses ma ei teadnud, kas üldse on neid asju, mis niiväga harjumist vajavad. Pärast kolme aastat Taanis elamist ei tundunud siinne elu kuigi palju erinev: samasugune põhjamaine ellusuhtumine, samasugune rahulik olelemine, turvaline keskkond, naeratavad inimesed... Aga nagu ikka, mida kauem ühe kohapeal oled, seda suuremaks kasvab võimalus, et üks või teine asi su kulmukaare atmosfääri poole teele saadab.
Asi, mis paneb mind Norra puhul kõige rohkem imestama on see, et kuigi tegemist on Euroopa ühe rikkaima riigiga, ei paista see mitte kuskilt otsast välja. Kui me elukohta Oslosse otsisime, siis ma arvasin, et küllap on siinne üüriturg lihtsalt nii elav, et head kohad lähevad kohe ära ja pakkumisse jäävad ainult need kõige viletsamad. Ilmnes, et päris nii see ei ole. Üüripinnad lihtsalt ongi kohutavas seisus. Jah, kui on vaja enda elamist korrastada, siis ei ole norrakal rahast kahju. Aga kui ta on kunagi kas ise ostnud või saanud vanematelt päranduseks pinna, mida välja üürida, siis seal tehakse ära ainult hädavajalik: värvitakse seinad, vahetatakse katkiläinud kodumasinad ja võib-olla veel mingit nipet-näpet, nii et lõpuks võib öelda: käib kah. See, et maja vajaks juba ammu kapitaalremonti, torustik on umbes, seinad-uksed-aknad lasevad külma läbi, pole asi, mis vajaks muretsemist. Vähemalt mitte nii kaua, kui leidub üürilisi, kes sellise avariilise pinna eest jätkuvalt hingehinda on nõus maksma.
See jutt ei käi muide ainult eramajade, vaid ka ühiskondlike hoonete kohta. Poiss käib mul ujumistrennis. Korralik pealinna ujumisklubi. Või nii ma ette kujutasin. Bassein ise on küll puhas, selle kohta ei saa midagi halba öelda. Aga "kuiva trenni" tegemiseks eraldi ruumi pole, selleks kasutatakse ujula sissepääsu ees olevat ootesaali. See aga tähendab, et kui lapsed teevad maas kõhulihaste harjutusi või kätekõverdusi, siis väljast tulijad peavad oma poriste jalgadega nende vahelt aeg-ajalt läbi sõeluma. Trennitegijad ei tohi muidugi lasta ennast sellest segada.
 |
| Pealinna ujumisklubi riietusruum |
Ujula garderoob on nagu pommiauk - ripplagi ligadi-logadi, osad paneelid veekahjustustega, osad katkised, osad üldse puudu. Eelmised riietusruumi kapid olid nähtavasti seinte külge kinnitatud, aga kui need eemaldati, ega siis neist jäänud auke kinni hakatud kinni lappima, las nad olla! Põrandad ära kulunud, ventilatsioon jupsib iga paari kuu tagant, WC uksed on ilma linkideta ja ära vajunud. Vaatad seda ja mõtled küll, et kuhu iganes ma sattusin, aga kindlasti ei saa see olla Euroopa jõukaima pealinna spordiklubi. Aga kohalikud ei tee sellest suurt probleemi. Tunnistavad, et veidi kulunud on, aga käib kah.
Olles nüüd mõnda aega Oslos elanud ja ringi käinud, julgen öelda, et see "käib kah" on omamoodi elustiil. Seda kohtab pea igal pool. Näiteks needsamad lamavad politseinikud, mis meid esimesel päeval autolakke lennutasid (nüüd Tallinnas ringisõites märkasin, et neid on tekkinud ka siinsetele kõrvaltänavatele) - no ei ole raske neid natukenegi märgatavateks teha. Maalige sinna peale ruudukesed, pange tee äärde mingid väiksed triibulised postid, midagigi, mis annaks tulevasest autolõhkujast märku. Aga ei. Paneme tänava otsa "30-ala" ja käib kah. Kõrvalteede auklikkus on kohati ka selline, et kodune Tallinna-tunne on kerge tekkima. Tõsi, mingi aja tagant siiski võetakse vaevaks neid kuumaastikke likvideerida, aga see käib kuidagi valuliselt aeglaselt.
Või siis jalgrattateed. Me siin Tallinnas nuriseme, et näe, puhktist A punkti B saad mööda jalgrattateed küll, aga vaat kui tahad edasi punkti C saada, siis pead vahepeal sõidutee ääres sõitma. Õudne jama onju. Mhmh. Te tulge vahepeal ratastega Oslosse ja ma garanteerin, et tagasitulles hakkate te Tallinna linnavalitsusele hoosiannat laulma. See on ikka täiesti košmaar, mis hakkab toimuma, kui lumi ära sulab ja märkimisväärne hulk norrakaid oma kaherattalise sõbra kuurist välja võtavad. Kuna jalgrattateed algavad täiesti müstilisest kohast ja lõppevad ei-tea-kus, vahepeal liiguvad kõnniteele, siis jälle sõidutee serva ja lõpuks kaovad täiesti ära, on kohalikud käega löönud ja sõidvad nii, nagu juhtub. Reeglina tähendab "nagu juhtub" seda, et nad kärutavad lihtsalt sõiduteel. Sõiduteed on aga reeglina kitsad ja käänulised, mis tähendab, et autoga jalgrattast möödasõit on alati seotud märkimisväärse riskiga. Lisaks pead sa koguaeg mõistatama, mis mõte selle kiivriga kaetud peanupu sees seekord liigub. Pole sugugi harv juhus, kui sa pärast paari kilomeetrit käänulisi teid ratturit jälitanuna oled lõpuks ometi jõudnud ühe sirgema lõigu peale, kus saaksid gaasipedaali sügavamale vajutada ja temast mööduda, kui äkitselt sirutab tema lihtsalt oma vasaku käe välja (kui sirutab) ja... läheb! Kas ta vaatas enne seljataha? Ei. Kas ta veendus, et see manööver on ohutu? Ei. Tema lihtsalt läheb! Mis tähendab, et see pedaalide mäng, mis sul autos toimub, meenutab nagu mingit äraspidist kaerajaani: pidur (jalgratturi jälitamine)-gaas (jalgratturist möödasõidu alustamine)-pidur (jalgratturi ootamatu manööver)-gaas (lõpuks ometi vaba tee)-pidur (järgmine jalgrattur). See jama on kuuldavasti kestnud juba aastakümneid ja igal aastal arutatakse selle üle, kas äkki peaks Oslosse ja selle lähiümbrusesse ehitama normaalse jalgrattateede võrgustiku. Arutamisest pole kahjuks kaugemale jõutud ja praegu ma isegi ei kujuta ette, kuhu neid teid ehitada saaks - aegade jooksul on linn pidevalt laienenud ja alad, kuhu varem oleks võib-olla isegi saanud midagi rajada, on nüüdseks täis ehitatud. Seal aga, kus oleks ruumi ehitada (näiteks asulatest väljas), seda lihtsalt ei tehta. Selle asemel pannakse teele, kus kummaski suunas on üks rida ja kiirusepiiranguks 70 km/h, üles märk, millel on kujutatud jalgratturit ja juures tekst: "Jaga teed!" Käib kah.
Meil tehakse just praegu maja peal remonti. Või mis remonti, lihtsalt kogu maja värvitakse üle. Millegipärast otsustati helehalli kasuks. Siiani oli kollane. Aga no kui ilm on niikuinii 11 kuud selline hall ja sombune, siis ei sobi ometi selline rõõmsam värv kohe kuidagi. Äkki tõmbab mõne elaniku kaamosest välja või ilmub koju jõudes veel naeratus näole - seda ei saa ju lubada! Ikka tuleb halliks teha. Õnneks vähemalt mitte mustaks.
 |
| Must maja musta aia taga. Vähemalt aknaraamid on rohelised :) |
Okei, meie oma tuli hall, osaliselt ka valge. Ja siis vaatad, kuidas seda siis tehakse. Kuskilt kiviseinalt on värv maha koorunud? Pole viga, kraabime lahtise osa maha ja siis pintseldame kõik üle. Tulemus? Kuumaastik. Erinevad lihvimismeetodid, pahtlid ja muud siledust tekitavad vahendid on ilmselgelt liigne luksus. Käib kah! Tööde tähtaeg oli augusti lõpp. Praegu on septembri keskpaik ja töö käib täie hooga. Kui just vihma ei saja. Aga sajab päris tihti. Kus meil kiiret?
Mingi värvimise käigus oli vaja lahti võtta meie ukse kohale paigaldatud numbrid ja tähed - iga täht ja number eraldi kinnitusega: üleval reas maja number 2C, alumises reas korteri number 1. Pärast värvimist pandi numbrid tagasi, aga C-täht oli millegipärast tagurpidi, nagu noorkuu. Nägin siis paari töömeest ringi liikumas, näitasin neile, et kuulge, pisut valesti läks, lubasid ära parandada. Parandasidki. Nüüd on ukse kohal silt 21C. Ja no see nüüd ei "käi kah" küll kuidagimoodi!
Jätkub...
neljapäev, 2. juuli 2015
Vanamees ja meri ehk kuidas ma südaöisel laeval meelt lahutasin
Saabusin äsja Tallinki laevaga Stockholmist. Kuigi ma olen seda otsa üht ja teistpidi sõitnud igal aastal vähemalt korra, siis juba viimased 4-5 aastat pole ma viitsinud ennast südaööl sealsesse šõubaari vedada. Kes ei tea, siis enam-vähem täpselt on kesköö see aeg, kui lavale ilmuvad tantsijad, kes siis tempoka muusika saatel enda jäsemeid ja keha vingerdavad ja väntsutavad. Seal on nii poolpaljaid tüdrukuid kui täiesti riides poisse ja reeglina iga järgmise tantsunumbriga väheneb neidudel seljasolevate riiete hulk. Päris paljaks nad loomulikult ennast ei võta, seega selline poolik striptiis. Varasematel aastatel oli see programm olnud üsna ühesugune ja kaua sa seda ikka ühte ja sama ülemukitud neidude kargamist viitsid vaadata. Parem olin kajutis ja vahtisin telekat või üritasin muul viisil sõba silmale saada. Nüüd aga siis hoidsin oma väsimusest kokkuvajuvaid silmalauge siiski üleval, et teada saada, mis aastate jooksul muutunud on. Tuleb tõdeda, et ega palju muutunud polegi. Tõsi, tüdrukud ei heida enam sugugi nii palju riideid seljast ära kui vanasti - seda hoolimata asjaolust, et šõu teemaks oli Kalifornia ja soe suvi. Oodatud olematute bikiinide asemel jäid neil lõpunumbriks selga üsna laia lõikega siivsusest pakatavad "vanaema" ujumisriided. Meeste rollist pole ma nendes numbrites kunagi aru saanud, aga noh, küllap siis kellelegi lähevad ka nemad korda. Taustaks olev laul ei tulnud seekord sugugi mitte plaadilt (või arvutist), vaid selle eest olid vastutavad kaks tumedanahalist lauljat, üks mees, teine naine, otse ameerikamaalt. Nad sulandasid ennast kenasti tantsutrupi sisse, tehes liigutusi kaasa ja esinedes eraldi, kui tantsutrupp lava taga uusi kostüüme selga ajas. Sealjuures oli meespool väga afroameerikalikult aktiivse liikumisstiiliga, hüpates lavale asetatud laudadele, joostes vahepeal ka rahva sekka, püüdes kõigest väest mitte-nii-tulist põhjamaist publikut panna kaasa elama ja plaksutama.
Aga mitte tantsijad ega lauljad polnud selle õhtu kõige suurem vaatamisväärsus. Kõige ägedam oli üks tõsiselt vana hallipäine härra. Ta oli endale kenasti ülikonna selga ajanud ja leidnud endale istekoha otse lava ette - kohe kõige-kõige esimesse ritta. Kergelt küürus asendis istuvana tundus ta ennast üsna mugavalt tundvat. Sel ajal, kui laval sähvis ja välkus hele valgus, tantsijad püüdsid meeleheitlikult teha liigutusi, mis publiku tardumusest vabastaks ja lauljad edasi-tagasi jooksid, vaatas härra lihtsalt enda ette maha. Ta ei lasknud sellest mürast ja sädelusest end sugugi häirida. Ainus hetk, kui ta oma unelusest ärkas oli siis, kui mustanahaline meeslaulja otse tema nina all asuva laua peale hüppas ja seal oma puusi asus hööritama. Sel momendil tõstis härra oma pilgu ülespoole, olles ilmselgelt häiritud, et mingi tume poiss julgeb tema rahulikku omaette olemist häirima tulla. Kui afroameeriklane laualt maha hüppas ja mujale siirdus, vajus härra taas oma mõtetesse. Sama stseen kordus taas ja taas. Eriti häiritud oli härra aga siis, kui laulja võttis kätte ja otsustas rahva sekka laudade vahele laulma minna. Nagu kiuste, pidi ta selleks just tollesama hallipäise härra kõrvalt mööda trügima. See pani härra lausa pead vangutama. Ja see oli ka ülim emotsioon, mida ta kogu selle tantsu- ja laulunumbrite jooksul väljendas.
Missuguse suurejoonelise finišiga tantsuetendus lõppes, jäi minul igatahes nägemata. Aga lõbustatud sain ma sel õhtul ikkagi. Kohe täie raha eest :)
Aga mitte tantsijad ega lauljad polnud selle õhtu kõige suurem vaatamisväärsus. Kõige ägedam oli üks tõsiselt vana hallipäine härra. Ta oli endale kenasti ülikonna selga ajanud ja leidnud endale istekoha otse lava ette - kohe kõige-kõige esimesse ritta. Kergelt küürus asendis istuvana tundus ta ennast üsna mugavalt tundvat. Sel ajal, kui laval sähvis ja välkus hele valgus, tantsijad püüdsid meeleheitlikult teha liigutusi, mis publiku tardumusest vabastaks ja lauljad edasi-tagasi jooksid, vaatas härra lihtsalt enda ette maha. Ta ei lasknud sellest mürast ja sädelusest end sugugi häirida. Ainus hetk, kui ta oma unelusest ärkas oli siis, kui mustanahaline meeslaulja otse tema nina all asuva laua peale hüppas ja seal oma puusi asus hööritama. Sel momendil tõstis härra oma pilgu ülespoole, olles ilmselgelt häiritud, et mingi tume poiss julgeb tema rahulikku omaette olemist häirima tulla. Kui afroameeriklane laualt maha hüppas ja mujale siirdus, vajus härra taas oma mõtetesse. Sama stseen kordus taas ja taas. Eriti häiritud oli härra aga siis, kui laulja võttis kätte ja otsustas rahva sekka laudade vahele laulma minna. Nagu kiuste, pidi ta selleks just tollesama hallipäise härra kõrvalt mööda trügima. See pani härra lausa pead vangutama. Ja see oli ka ülim emotsioon, mida ta kogu selle tantsu- ja laulunumbrite jooksul väljendas.
Missuguse suurejoonelise finišiga tantsuetendus lõppes, jäi minul igatahes nägemata. Aga lõbustatud sain ma sel õhtul ikkagi. Kohe täie raha eest :)
kolmapäev, 1. juuli 2015
Peaga lakke ehk kuidas kõik alguse sai. 2. osa
Mõni vastuvõtul käimine on omapärane kogemus - suletud tänavad, politseinikud igal sammul, kes vaatavad sind küll terava pilguga, ent on samas äärmiselt viisakad, järjekorrad, kutsete kontrollimine, registreerimine. Ja kui sa selle pehme kadalipu oled läbinud, lubatakse sind justkui keelatud maailma, mis on muust maailmast kõrge aia ja tiheda hekiga eraldatud ja mida pääsevad kaema ainult salapärased äravalitud inimhinged. Näppu antakse šampanjaklaas, juhatatakse eelroogade laua juurde, kusagil nurgas on klaverimängija, kes mängib imeilusaid meloodiaid ja laulab nagu ingel, õues mängib orkester, käteldakse, õnnitletakse tähtpäeva puhul, sotsialiseerutakse, peetakse kõnesid ja süüakse-süüakse-süüakse... Okei, juuakse ka. Ja mitte just väga vähe.
Niimoodi paar tundi ja ongi aeg pöörduda tagasi "päris" maailma. Vastuvõtult väljudes käib loomulikult asja juurde salapärase näo ettemanamine, et kõik vastutulejad saaksid aru, kui müstilisest ja lihtinimeste eest varjatud ürituselt sa just hetk tagasi väljusid. No vähemalt minul käib nii. Teiste jaoks oli see tööüritus nagu iga teinegi, mille lõppedes pidid nad oma kontorisse tagasi siirduma. Mõni õnnelik sai koju minna. Nagu mina näiteks. Koju, mille saamine veel mõned kuud tagasi ei olnud sugugi mitte iseenesest mõistetav.
Šokk pärast äraütleva kirja saamist oli suur. Oli ju tegemist ainsa tõsiseltvõetava variandiga, mis sel hetkel turul oli. Ja arvestades, et me olime seda ühte oodanud juba mitu kuud, võis eeldada, et läheb veel samapalju, enne kui uus sellesarnane kusagilt välja ilmub.
Päris nii hullusti siiski ei läinud. Möödus kõigest nädal, kui silmapiirile ilmus uus variant. Eelmisest veidi suurem, koolist veidi kaugem ja Oslo fjordile avanevalt vaatelt veelgi luksuslikum. Endal ei olnud meil võimalik kohale minna, aga saatsime Oslos paiknevate heade inimeste kaudu teate, et oleme kohast väga huvitatud. Meie huvi võeti arvesse ja lubati ühendust võtta. Läks paar päeva ja tuli vastus: "Eile tuli meie poolt pakutavat elamist vaatama üks noorpaar ja nad ütlesid, et maksavad meile 10% rohkem üüri, kui ma nendega kohe lepingu alla kirjutan. Seda ma ka tegin, seega kahjuks jäite te sellest kohast ilma". Novot. Oleks teadnud, et tegemist oli enampakkumisega (mida ta ei olnud) või et selline asi on Norra üüriturul tavapärane (mida ta ei ole), siis ehk oleks isegi mingi sarnase käigu teinud. Aga ei teadnud. Ja seega ei teinud.
Nüüd hakkas juba vaikselt siginema paanika. Käes oli juulikuu. 1. augustist pidi mu naine asuma Oslos tööle, olenemata sellest, kas tal on mingi elukoht või mitte. Olime valmis erinevateks kompromissideks - okei, kui ei ole kooli ega töö lähedal, siis vähemalt hea transpordiühendus ühele või teisele poole; kui pole kõigile normaalse suurusega magamistube, siis võtame ühe "mikrotoaga" variandi; kui pole kõiki vajalikke kodumasinaid, võime mõne ise osta - aga isegi langetatud standardile vastavaid elamisi ei tulnud ega tulnud. Käisime peas läbi juba eriti ekstraordinaarseid samme nagu ajutine peatumine hotellis, ööbimine tuttavate juures ja muu säärane, lootes siiski, et millalgi ja kuidagi lahendus siiski saabub.
Olime Eestis puhkust veetmas ja just minemas külapeale, kui viskasin veel viimase pilgu finn.no peale ("refresh" nupu kasutamine oli selleks ajaks muutunud juba igatunniseks rutiiniks). Ja etskae! Täiesti korralik, B-energiatähisega, täpselt õigete ruutmeetrite (kahjuks ühe "mikrotoaga") ja enam-vähem normaalse asukohaga (jäi küll eemale laste koolist ja naise töökohast, aga vähemalt transpordiühendus linnaga oli väga hea) elamine oligi just üles pandud. Nüüd läks kiireks. Küllaminek võib oodata, aga sellest kohast me ilma ei jää. Kohe läks kiri majaomanikule, et meie tahame seda kohta ja ärgu mõelgugi kellelegi teisele seda anda või muidu valmistugu halvimaks (okei, seda me muidugi ei kirjutanud)(kuigi oleks tahtnud)(no et ta ikka aru saaks, kui tõsine asi on). Abikaasa tulevane ülemus Oslos, kes oli asjade käiguga kursis ja selleks ajaks samuti väga murelikuks muutunud, oli kohe nõus minema ise kohapeale meie peret "maha müüma". Seda ta ka tegi ja tema meeldiva paaritunnise vestluse korteriomaniku abikaasaga lõpetas lause: "Meil on küll teisi huvilisi, las nad tulevad ja vaatavad, aga meil on otsus tehtud: me anname selle teile".
Huuuuuh!
Vähemalt ei pea me nüüd puu alla kolima. Ütleme nii, et "pingelangus" ei olnud sel hetkel piisavalt täpne kirjeldus selle tunde kohta, mis meid sel hetkel valdas.
Juuli lõpus Kopenhaagenisse naastes võttis meid vastu totaalne leitsak. Konditsioneeri meil korteris polnud ja avatud akendest oli pigem kahju kui kasu - õhk ei liikunud, aga naabrite lärmakad pralled kestsid pahatihti hiliste öötundideni. Kuidagi pidime aga neil päevil ennast siiski kokku võtma, asjad ära pakkima ja elamise ära koristama. Hakkama saime! Koristamine oli muidugi tehtud töö kohta vähe öeldud, sinna oleks võinud pärast meid kasvõi haigla rajada - me pesime isegi seinad puhtaks, rääkimata akendest-põrandatest-ustest ja kõikidest nurkadest, mis üleüldse korteris olemas olid. Ilma liialdamata võin öelda, et korter nägi veel värskem välja kui meie sissekolimise ajal. Nähtud vaev tasus ennast ära ja kõikide imestuseks maksis korteri omanik 100% tagatisrahast tagasi - sellist lugu ei pidavat asjadega kursis olevate isikute sõnul Taanis pea kunagi juhtuma. Alati leitakse põhjus, miks 50-100% tagatisrahast endale jätta, on see siis niigi koristatud korteri ülekoristamiseks, olematute värvikahjustuste ülevärimiseks või lihtsalt "värskendamiseks", nagu nad seda sealmail nimetavad.
Väsinult ja kerge lahkumiskurbusega hinges käisime veel viimast korda kõik toad läbi. Päris imelik oli mõelda, et see meie mälestusi täis "kodu" on meie jaoks nüüdsest igaveseks kadunud ja juba järgmine päev hakkab uus perekond nimetama seda enda koduks ja looma seal omaenda mälestusi. Veel viimast korda keerasime välisukse lukku, viimast korda sõitsime liftiga alla (siiras lootuses, et me seekord kinni ei jää)(nagu seda nii mõnegi majaelanikuga oli aastate jooksul korduvalt juhtunud), libistasime võtme majahaldaja postkasti ja oligi kõik.
Üks etapp meie elus oli lõppenud.
Kopenhaagenist õhtul väljunud praam randus hommikul päikesepaistelises Oslos. Asusime sadamast autoga teele ja lootsime kõigest südamest, et piltidel nähtu ka reaalses elus sama hea välja näeb. Üsna imelik oli liikuda elamise poole, mis peaks justkui järgmised paar aastat su elukohaks olemas, aga mida sa ise pole veel näinudki. Viisteist minutit sõitu ja juba keerasimegi vastavalt GPS-i juhistele peateelt ära. "Nonii, alla kilomeetri ongi veel jäänud, huvitav kas..." TÜMAKI! Auto hüppas üles ja meie pead käisid lakke. "Misasi see veel oli? Polnud ju mingeid märke, et siin mingeid takistusi teel peaks o..." TÜMAKI! Uus hüpe ja meie jälle peadpidi laes. Okei. Nähtavasti on mõistlik autol hoog maha võtta. Tuli välja, et kogu tänav oli iga mõnekümne meetri tagant kaetud lamavate politseinikutega. Ei, mitte nende plekist väikeste kõrgendikega, mis Tallinnas aeg-ajalt autosid raputavad, vaid ikka tõsiste, maast kümnekonna sentimeetri kõrgusele kõrguvate asfaldist ja kivist estakaadidega. Ja need olid täiesti märgistamata! Mitte mingeid valgeruudulisi laikusid, ei mingeid hoiatavaid liiklusmärke - lihtsalt, kes teab see teab ja kes ei tea, see saab kohe väga valusalt teada! Hiljem selgus, et selliseid estakaade on kõik linna kõrvaltänavad täis. Panevad tee algusesse "kiirusepiirang 30km/h" ja see peaks siis piisav olema. Tahaks näha, kes julgeb nendest õudustest 30-ga üle sõita! 15-20-ga küll jah, aga 30-ga mitte mingil juhul. Ja kui tulla mu eelmise postituse algusesse, kus ma kurtsin oma ustava kaaslase taguotsa kohendamise vajaduse üle, siis küllap siin peituski põhjus, miks ma selle ebameeldiva väljamineku tegema pidin. Kui ikka iga päev sellistest küngastest üle sõita (ja alati ei õnnestu kiirust piisavalt madalaks pidurdada), siis ei anna tagajärg ennast vast kaua oodata. Kuidas esimese otsa vedrustus kogu sellele ragistamisele vastu on pidanud, saan teada loodetavasti alles Eestis.
Viimase teeotsa tulist kurja vandudes, et Norra meile sellise põntsuva tervituse pakkus, ja tuta-tuta vaikselt veeredes saabusime lõpuks kohale. Et tegemist oli omamoodi ridaelamu boksiga (omamoodi selles mõttes, et väljast nägi maja välja nagu suur villa, aga seest oli jagatud kuueks korteriks), mis polnud just kõige selgemini tähistatud, läks õige ukse leidmisega natuke aega. Tuli välja, et meie sissepääs oli nagu minek keldrisse. Maja oli ehitatud nimelt mäekülje sisse, mis tähendas, et alumised korrused olidki osaliselt maa sees. See omakorda tähendas, et pea kõik elamise valgust andvad aknad avanesid ainult ühes suunas - mida sa seda mäesisemust ikka vaatad, eksole. Sisseastudes tekkis tunne, nagu peaks pea natuke õlgade vahele panema - nii madal tundus kõik. See oli aga otseselt tingitud sellest, et Kopenhaagenis oli meil olnud vana maja, kus kõrged laed korteris olid standardiks. Siin aga tundus 2-2,5 meetrit nagu "appi, taevas kukub alla, taevas kukub alla!", nagu kass ühes tuntud laste muinasjutus hüüdis. Madalad laed ja toas võimutsev hämarus pani mu õrnema poole sosistama: "Nagu koopasse oleks sattunud!" Ma ei tea, minu arvates oli see vähe üledramatiseeritud, aga jah, võrreldes meie eelmise elukohaga olime ilmselgelt järgi andnud nii üldises avaruses kui tubade suuruses. Eriti kurb oli poiss, kes ei vaadanud sugugi optimistliku pilguga väljavaatesse elada järgmised paar aastat toas, mis "on väiksem kui vannituba". Kusjuures täpselt nii oligi. Norrakad on vannitoa-hullud. Igas elamises peab olema kaks asja: kamin ja kui vähegi võimalik, siis kaks vannituba. Nende kahe asja pealt ruumi kokku ei hoita. Mis omakorda tähendab, et vajadusel leitakse kokkuhoid mujal. Niisiis leidsime meiegi oma elamises ühe korraliku kamina, kaks täiesti korraliku suurusega vannituba (mis võrreldes Kopenhaageni tagasihoidliku dušinurgaga oli päris külluslik luksus), kaks mitte nii mõistliku suurusega magamistuba (võrreldes Kopenhaageniga nii umbes-täpselt poole väiksemad) ja üks täiesti ogaralt pisikese toakese (pindalalt mitte suurem kui viis ruutmeetrit)(mille sisse käis ka riidekapi alla jääv pind), mis pidi siis saama poeglapse magamistoaks. Poisi õnnetut olekut vähendas õnneks märkimisväärselt universaalne toalaiendaja, mida maakeeli arvutiks nimetatakse. Ja kui see riistapuu veel internetti ja piisavalt mänge sisaldab, siis on üsna ükstapuha, kas sa oled viie- või viiekümne-ruutmeetrises toas.
Et aga mitte jätta muljet, et me oleme viimasepeal virisejad (tean-tean, hilja juba), siis tegelikult oli elamine ilus, puhas ja mis peamine - seal oli automaatne kliimaseade (mis, nagu hiljem selgus, peaaegu isegi et töötas). Enne meie saabumist olid omanikud just lasknud kogu elamise üle värvida, et meil oleks ikka seal parem olla. Lisaks laiutas õues veel terrass, mis suvel justkui elutoa pikenduseks sai muuta, ja privaatne hekiga ümbritsetud murulapp, mis suvel (missest, et suvi on siin veel lühem, kui Eestis)(ja külmem)(ja vihmasem) päris mõnusat äraolemise võimalust pakub.
Mõne aja pärast õnnestus meil peremehe endaga ka kokku saada. Tegemist oli väga toreda härrasmehega, kes hoolimata oma suht kõrgest vanusest (ma tegelt ei tea, kui vana ta on, aga hinnanguliselt paigutaks ta sinna 70-ndate algusesse) oli üsna nooruslik. Uhkeldas oma äsjaostetud Iphone 6 Plus'iga (see oli konkreetselt eelmisel päeval müüki tulnud) ja pakkus meile välja, et kui me tahame, siis ta võib paigaldada meie elamisele sellised lukud, mida ei avata võtmega, vaid äpiga. Õnneks meie ettevaatlik tähelepanek "aaaga kui koduteel telefonil aku tühjaks saab, siis me jääme ju uksetaha," pani teda selles osas ümber mõtlema. Ühena esimestest asjadest ütles ta veel, et kui meil tekib seoses oma uue eluasemega mingeid soove või küsimusi, mis vajaks lahendamist, siis olgu me ettevaatlikud - tema ei lase endale mitu korda öelda, ta laseb kohe kõik ära teha. Sest tema põhimõte on: "Kui minu üürnikud on õnnelikud, olen mina õnnelik". Mis tegi ka meid õnnelikuks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et olid meie lootused, mis nad olid, täitusid nad ulatuses, mis nad täitusid, vähemalt oli üks asi kindel - meil on nüüd kodu. Ja see, arvestades kõike läbielatut, oli väga suur asi.
Jäi üle veel asjad lahti pakkida, naise eelkäija poolt müstilisel põhjusel meile toodud katkine kontorimööbel, katkised arvutid ja muu träni ära visata ja uus elu võiski alata.
Niimoodi paar tundi ja ongi aeg pöörduda tagasi "päris" maailma. Vastuvõtult väljudes käib loomulikult asja juurde salapärase näo ettemanamine, et kõik vastutulejad saaksid aru, kui müstilisest ja lihtinimeste eest varjatud ürituselt sa just hetk tagasi väljusid. No vähemalt minul käib nii. Teiste jaoks oli see tööüritus nagu iga teinegi, mille lõppedes pidid nad oma kontorisse tagasi siirduma. Mõni õnnelik sai koju minna. Nagu mina näiteks. Koju, mille saamine veel mõned kuud tagasi ei olnud sugugi mitte iseenesest mõistetav.
Šokk pärast äraütleva kirja saamist oli suur. Oli ju tegemist ainsa tõsiseltvõetava variandiga, mis sel hetkel turul oli. Ja arvestades, et me olime seda ühte oodanud juba mitu kuud, võis eeldada, et läheb veel samapalju, enne kui uus sellesarnane kusagilt välja ilmub.
Päris nii hullusti siiski ei läinud. Möödus kõigest nädal, kui silmapiirile ilmus uus variant. Eelmisest veidi suurem, koolist veidi kaugem ja Oslo fjordile avanevalt vaatelt veelgi luksuslikum. Endal ei olnud meil võimalik kohale minna, aga saatsime Oslos paiknevate heade inimeste kaudu teate, et oleme kohast väga huvitatud. Meie huvi võeti arvesse ja lubati ühendust võtta. Läks paar päeva ja tuli vastus: "Eile tuli meie poolt pakutavat elamist vaatama üks noorpaar ja nad ütlesid, et maksavad meile 10% rohkem üüri, kui ma nendega kohe lepingu alla kirjutan. Seda ma ka tegin, seega kahjuks jäite te sellest kohast ilma". Novot. Oleks teadnud, et tegemist oli enampakkumisega (mida ta ei olnud) või et selline asi on Norra üüriturul tavapärane (mida ta ei ole), siis ehk oleks isegi mingi sarnase käigu teinud. Aga ei teadnud. Ja seega ei teinud.
Nüüd hakkas juba vaikselt siginema paanika. Käes oli juulikuu. 1. augustist pidi mu naine asuma Oslos tööle, olenemata sellest, kas tal on mingi elukoht või mitte. Olime valmis erinevateks kompromissideks - okei, kui ei ole kooli ega töö lähedal, siis vähemalt hea transpordiühendus ühele või teisele poole; kui pole kõigile normaalse suurusega magamistube, siis võtame ühe "mikrotoaga" variandi; kui pole kõiki vajalikke kodumasinaid, võime mõne ise osta - aga isegi langetatud standardile vastavaid elamisi ei tulnud ega tulnud. Käisime peas läbi juba eriti ekstraordinaarseid samme nagu ajutine peatumine hotellis, ööbimine tuttavate juures ja muu säärane, lootes siiski, et millalgi ja kuidagi lahendus siiski saabub.
Olime Eestis puhkust veetmas ja just minemas külapeale, kui viskasin veel viimase pilgu finn.no peale ("refresh" nupu kasutamine oli selleks ajaks muutunud juba igatunniseks rutiiniks). Ja etskae! Täiesti korralik, B-energiatähisega, täpselt õigete ruutmeetrite (kahjuks ühe "mikrotoaga") ja enam-vähem normaalse asukohaga (jäi küll eemale laste koolist ja naise töökohast, aga vähemalt transpordiühendus linnaga oli väga hea) elamine oligi just üles pandud. Nüüd läks kiireks. Küllaminek võib oodata, aga sellest kohast me ilma ei jää. Kohe läks kiri majaomanikule, et meie tahame seda kohta ja ärgu mõelgugi kellelegi teisele seda anda või muidu valmistugu halvimaks (okei, seda me muidugi ei kirjutanud)(kuigi oleks tahtnud)(no et ta ikka aru saaks, kui tõsine asi on). Abikaasa tulevane ülemus Oslos, kes oli asjade käiguga kursis ja selleks ajaks samuti väga murelikuks muutunud, oli kohe nõus minema ise kohapeale meie peret "maha müüma". Seda ta ka tegi ja tema meeldiva paaritunnise vestluse korteriomaniku abikaasaga lõpetas lause: "Meil on küll teisi huvilisi, las nad tulevad ja vaatavad, aga meil on otsus tehtud: me anname selle teile".
Huuuuuh!
Vähemalt ei pea me nüüd puu alla kolima. Ütleme nii, et "pingelangus" ei olnud sel hetkel piisavalt täpne kirjeldus selle tunde kohta, mis meid sel hetkel valdas.
Juuli lõpus Kopenhaagenisse naastes võttis meid vastu totaalne leitsak. Konditsioneeri meil korteris polnud ja avatud akendest oli pigem kahju kui kasu - õhk ei liikunud, aga naabrite lärmakad pralled kestsid pahatihti hiliste öötundideni. Kuidagi pidime aga neil päevil ennast siiski kokku võtma, asjad ära pakkima ja elamise ära koristama. Hakkama saime! Koristamine oli muidugi tehtud töö kohta vähe öeldud, sinna oleks võinud pärast meid kasvõi haigla rajada - me pesime isegi seinad puhtaks, rääkimata akendest-põrandatest-ustest ja kõikidest nurkadest, mis üleüldse korteris olemas olid. Ilma liialdamata võin öelda, et korter nägi veel värskem välja kui meie sissekolimise ajal. Nähtud vaev tasus ennast ära ja kõikide imestuseks maksis korteri omanik 100% tagatisrahast tagasi - sellist lugu ei pidavat asjadega kursis olevate isikute sõnul Taanis pea kunagi juhtuma. Alati leitakse põhjus, miks 50-100% tagatisrahast endale jätta, on see siis niigi koristatud korteri ülekoristamiseks, olematute värvikahjustuste ülevärimiseks või lihtsalt "värskendamiseks", nagu nad seda sealmail nimetavad.
Väsinult ja kerge lahkumiskurbusega hinges käisime veel viimast korda kõik toad läbi. Päris imelik oli mõelda, et see meie mälestusi täis "kodu" on meie jaoks nüüdsest igaveseks kadunud ja juba järgmine päev hakkab uus perekond nimetama seda enda koduks ja looma seal omaenda mälestusi. Veel viimast korda keerasime välisukse lukku, viimast korda sõitsime liftiga alla (siiras lootuses, et me seekord kinni ei jää)(nagu seda nii mõnegi majaelanikuga oli aastate jooksul korduvalt juhtunud), libistasime võtme majahaldaja postkasti ja oligi kõik.
Üks etapp meie elus oli lõppenud.
Kopenhaagenist õhtul väljunud praam randus hommikul päikesepaistelises Oslos. Asusime sadamast autoga teele ja lootsime kõigest südamest, et piltidel nähtu ka reaalses elus sama hea välja näeb. Üsna imelik oli liikuda elamise poole, mis peaks justkui järgmised paar aastat su elukohaks olemas, aga mida sa ise pole veel näinudki. Viisteist minutit sõitu ja juba keerasimegi vastavalt GPS-i juhistele peateelt ära. "Nonii, alla kilomeetri ongi veel jäänud, huvitav kas..." TÜMAKI! Auto hüppas üles ja meie pead käisid lakke. "Misasi see veel oli? Polnud ju mingeid märke, et siin mingeid takistusi teel peaks o..." TÜMAKI! Uus hüpe ja meie jälle peadpidi laes. Okei. Nähtavasti on mõistlik autol hoog maha võtta. Tuli välja, et kogu tänav oli iga mõnekümne meetri tagant kaetud lamavate politseinikutega. Ei, mitte nende plekist väikeste kõrgendikega, mis Tallinnas aeg-ajalt autosid raputavad, vaid ikka tõsiste, maast kümnekonna sentimeetri kõrgusele kõrguvate asfaldist ja kivist estakaadidega. Ja need olid täiesti märgistamata! Mitte mingeid valgeruudulisi laikusid, ei mingeid hoiatavaid liiklusmärke - lihtsalt, kes teab see teab ja kes ei tea, see saab kohe väga valusalt teada! Hiljem selgus, et selliseid estakaade on kõik linna kõrvaltänavad täis. Panevad tee algusesse "kiirusepiirang 30km/h" ja see peaks siis piisav olema. Tahaks näha, kes julgeb nendest õudustest 30-ga üle sõita! 15-20-ga küll jah, aga 30-ga mitte mingil juhul. Ja kui tulla mu eelmise postituse algusesse, kus ma kurtsin oma ustava kaaslase taguotsa kohendamise vajaduse üle, siis küllap siin peituski põhjus, miks ma selle ebameeldiva väljamineku tegema pidin. Kui ikka iga päev sellistest küngastest üle sõita (ja alati ei õnnestu kiirust piisavalt madalaks pidurdada), siis ei anna tagajärg ennast vast kaua oodata. Kuidas esimese otsa vedrustus kogu sellele ragistamisele vastu on pidanud, saan teada loodetavasti alles Eestis.
Viimase teeotsa tulist kurja vandudes, et Norra meile sellise põntsuva tervituse pakkus, ja tuta-tuta vaikselt veeredes saabusime lõpuks kohale. Et tegemist oli omamoodi ridaelamu boksiga (omamoodi selles mõttes, et väljast nägi maja välja nagu suur villa, aga seest oli jagatud kuueks korteriks), mis polnud just kõige selgemini tähistatud, läks õige ukse leidmisega natuke aega. Tuli välja, et meie sissepääs oli nagu minek keldrisse. Maja oli ehitatud nimelt mäekülje sisse, mis tähendas, et alumised korrused olidki osaliselt maa sees. See omakorda tähendas, et pea kõik elamise valgust andvad aknad avanesid ainult ühes suunas - mida sa seda mäesisemust ikka vaatad, eksole. Sisseastudes tekkis tunne, nagu peaks pea natuke õlgade vahele panema - nii madal tundus kõik. See oli aga otseselt tingitud sellest, et Kopenhaagenis oli meil olnud vana maja, kus kõrged laed korteris olid standardiks. Siin aga tundus 2-2,5 meetrit nagu "appi, taevas kukub alla, taevas kukub alla!", nagu kass ühes tuntud laste muinasjutus hüüdis. Madalad laed ja toas võimutsev hämarus pani mu õrnema poole sosistama: "Nagu koopasse oleks sattunud!" Ma ei tea, minu arvates oli see vähe üledramatiseeritud, aga jah, võrreldes meie eelmise elukohaga olime ilmselgelt järgi andnud nii üldises avaruses kui tubade suuruses. Eriti kurb oli poiss, kes ei vaadanud sugugi optimistliku pilguga väljavaatesse elada järgmised paar aastat toas, mis "on väiksem kui vannituba". Kusjuures täpselt nii oligi. Norrakad on vannitoa-hullud. Igas elamises peab olema kaks asja: kamin ja kui vähegi võimalik, siis kaks vannituba. Nende kahe asja pealt ruumi kokku ei hoita. Mis omakorda tähendab, et vajadusel leitakse kokkuhoid mujal. Niisiis leidsime meiegi oma elamises ühe korraliku kamina, kaks täiesti korraliku suurusega vannituba (mis võrreldes Kopenhaageni tagasihoidliku dušinurgaga oli päris külluslik luksus), kaks mitte nii mõistliku suurusega magamistuba (võrreldes Kopenhaageniga nii umbes-täpselt poole väiksemad) ja üks täiesti ogaralt pisikese toakese (pindalalt mitte suurem kui viis ruutmeetrit)(mille sisse käis ka riidekapi alla jääv pind), mis pidi siis saama poeglapse magamistoaks. Poisi õnnetut olekut vähendas õnneks märkimisväärselt universaalne toalaiendaja, mida maakeeli arvutiks nimetatakse. Ja kui see riistapuu veel internetti ja piisavalt mänge sisaldab, siis on üsna ükstapuha, kas sa oled viie- või viiekümne-ruutmeetrises toas.
Et aga mitte jätta muljet, et me oleme viimasepeal virisejad (tean-tean, hilja juba), siis tegelikult oli elamine ilus, puhas ja mis peamine - seal oli automaatne kliimaseade (mis, nagu hiljem selgus, peaaegu isegi et töötas). Enne meie saabumist olid omanikud just lasknud kogu elamise üle värvida, et meil oleks ikka seal parem olla. Lisaks laiutas õues veel terrass, mis suvel justkui elutoa pikenduseks sai muuta, ja privaatne hekiga ümbritsetud murulapp, mis suvel (missest, et suvi on siin veel lühem, kui Eestis)(ja külmem)(ja vihmasem) päris mõnusat äraolemise võimalust pakub.
Mõne aja pärast õnnestus meil peremehe endaga ka kokku saada. Tegemist oli väga toreda härrasmehega, kes hoolimata oma suht kõrgest vanusest (ma tegelt ei tea, kui vana ta on, aga hinnanguliselt paigutaks ta sinna 70-ndate algusesse) oli üsna nooruslik. Uhkeldas oma äsjaostetud Iphone 6 Plus'iga (see oli konkreetselt eelmisel päeval müüki tulnud) ja pakkus meile välja, et kui me tahame, siis ta võib paigaldada meie elamisele sellised lukud, mida ei avata võtmega, vaid äpiga. Õnneks meie ettevaatlik tähelepanek "aaaga kui koduteel telefonil aku tühjaks saab, siis me jääme ju uksetaha," pani teda selles osas ümber mõtlema. Ühena esimestest asjadest ütles ta veel, et kui meil tekib seoses oma uue eluasemega mingeid soove või küsimusi, mis vajaks lahendamist, siis olgu me ettevaatlikud - tema ei lase endale mitu korda öelda, ta laseb kohe kõik ära teha. Sest tema põhimõte on: "Kui minu üürnikud on õnnelikud, olen mina õnnelik". Mis tegi ka meid õnnelikuks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et olid meie lootused, mis nad olid, täitusid nad ulatuses, mis nad täitusid, vähemalt oli üks asi kindel - meil on nüüd kodu. Ja see, arvestades kõike läbielatut, oli väga suur asi.
Jäi üle veel asjad lahti pakkida, naise eelkäija poolt müstilisel põhjusel meile toodud katkine kontorimööbel, katkised arvutid ja muu träni ära visata ja uus elu võiski alata.
esmaspäev, 15. juuni 2015
"Varsti" ongi käes ehk kuidas kõik alguse sai. 1. osa
Jube äge on ikka, kui oled Euroopa ühes kallimas riigis, selle riigi kõige kallimas linnas ja ühel hetkel sinu truu kaaslane ütleb: "Tead mis, mul oleks vaja taguotsa kohendada. Nüüd. Kohe. Ja kui sa seda kohe ei tee, siis sa kahetsed seda. Kibedal-kibedal kombel". Nõudmise toon oli vali, selge ja vastuvaidlemist mittekannatav. Ma küll püüdsin kaubelda, et äkki kannatab poolteist kuud veel ära, siis jõuame Eestisse, seal kõik odavam, aga see pigem muutis olukorra hullemaks. Mis teha, pidin alluma. Ei taha ju asjatuid riske võtta. Elu on õpetanud, et mõnikord tasub kuulata, mida sulle öeldakse. "Vali oma võitlused" kõlab vist see ütlus. Mõned tuhanded kroonid (okei, mitmed tuhanded kroonid) ja terve päevajagu keerulisi operatsioone hiljem oli vaikus majas ja elu läks rahulikult edasi. Ahjaa, ma räägin muide autost, kui kellelegi arusaamatuks jäi. Mingil hämmastaval kombel olin ma suutnud oma kallil (okei, nüüdseks juba üsna odaval) Mazdal sõita tagumised vedrud ja amordid niimoodi puruks, et isegi kohalikus esinduses oli töömehe reaktsioon "What the f...?" Kuidas see sai juhtuda, on mul siiani müstika. Ma ei ole sellega kunagi ehitusmaterjale ega tonni tina vedanud ja kuigi mu järeltulev põlv (kes reeglina tagaistmel reisivad) on vanuse suurenedes ka kaalu kasvatanud, ei ole see siiski piisav selliseks hävitustööks. Ma natuke aiman tegelikult süüdlast, kuid sellest pisut hiljem.
Aga nagu mõni kuu tagasi lubatud sai, et "varsti" kirjutan kõige algusest pikemalt, ongi nüüd siis see aeg käes. Kähku käis onju.
Oli aasta 2013 detsembrikuu, kui minu teine truu kaaslane (seekord on jutt inimesest)(kelle taguots ei vaja kohendamist)(veel niipea, ma loodan) tuli töölt koju ja teatas, et järgmised paar aastat veedame veel hullemas kliimas kui Taani. Uueks sihtkohaks on *trummipõrin-trummipõrin* - Oslo! Mul polnud selle uudise vastu suurt midagi, sest ma olen Norrat külastanud rohkem kui küll, saanud sealt hulga positiivseid kogemusi (norrakad on mulle meelde jäänud kui maailma kõige lahkemad ja siiramad inimesed üldse) ja Norra loodust võid imetlema jäädagi. No mina küll mitte, sest ma pole suurem asi loodushuviline, aga niimoodi lihtsalt öeldakse. Minu naishing oli seevastu pisut kõhkleval seisukohal - temake oli juba Norras kunagi ammu aastajagu elanud ja seega uudsuse võlu uue sihtkoha osas oluliselt väiksem. Vähem tähtis polnud ka asjaolu, et pärast kolme Taanis veedetud "11-kuud-aastas-sügist" oleks tahtnud kasvõi veidikenegi soojemasse kliimasse saada. Aga kui nii, siis nii. Otsustasime, et püüame eelolevast võtta maksimumi.
Ettevalmistusi pidime alustama kohe. Esimene asi - elukoht. Selle osas on Norras asi suht lihtne. Vähemalt tehnilises mõttes. Kui Eestis pead läbi surfama city24, kv.ee, Soovi, Kuldse Börsi ja kindluse mõttes veel kinnisvarafirmade enda lehed, siis Norras on üks internetileht: finn.no. See on sisult nagu Kuldse Börsi, kinnisvaraportaalide, cv-online'i ja reisibüroode lehtede hübriid. Selle kaudu saad osta-müüa ja vahetada nii kinnis- kui vallasvara (muide, paatide jaoks on täiesti eraldi sektsioon, sest siinmail on iga viie inimese kohta üks paat)(fjordidel on nädalavahetustel konkreetselt paatide ummikud, mida reguleerivad paadipolitseid)(kes muuhulgas püüavad ka liigseid kihutajaid ehk siis paadihuligaane), üürida kortereid, maju ja muid ulualuseid (näiteks aitade väljaüürimine on väga popp, aga ka lihtsalt keldri- või pööningukorrusele rajatud mõne ruutmeetrised "üliõpilaskorterid" on suur äri), töid ja teenuseid (sh. reise) pakkuda ning neid osta. Päris mõnus tegelt, ei pea kulutama tunde ja päevi erinevate lehtede vahel surfamisele, kõige jaoks on üks koht.
No okei, läksime siis meiegi sinna surfama. Ruutmeetrite ja hinnapiir oli enam-vähem paigas, see lihtsustas mingil määral meie ülesannet. Oslot ennast me eriti ei tundnud, aga vähemalt kaardi pealt saime vaadata, kus on mu kaasa töökoht ja kus laste kool, nii et selle järgi siis kujutasime ette, mis kohad võiks olla arvesse võetavad. Aga siis ilmnes ootamatult, et ega neid eriti polnud. Küll pakuti täiesti ilma mööblita elamisi (meil oli endal mingi osa olemas) või siis täiesti möbleeritud (kuhu meie asjad poleks mahtunud), küll oli liiga suuri, küll liiga väikeseid, küll liiga kalleid või juba pildi pealt nähtavalt üsna halvas korras olevaid.
Lisaks pidime arvestama muudegi veidrustega. Kesklinna piirkonnas pakuti näiteks sageli elamisi, kus ei ole olemas (ja kuhu ei ole võimalik ka paigaldada) pesumasinat. Seda asendas maja alla rajatud ühine pesuruum, kus siis said vastavalt graafikule pesu käia pesemas. Mu teine pool oli sellise lahendusega kunagi Stockholmis elades kokku puutunud ja ta ei olnud valmis enam iialgi midagi sellist läbi tegema. Kujutad ette, kui su laps tuleb porise ilmaga koju, on mõne lombiga lähemalt tutvust teinud ja sa saad ta üleriided pessu viia alles järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Absurdne ju. Või nagu tänapäeval on moodne öelda: #absurd.
Teise asjana jäi silma, et mingil imelikul põhjusel oli enamusel korteritest ja majadest üks normaalse suurusega magamistuba, üks veidi väiksem ja siis üks täiesti mikroskoopiline. Tõsiselt. Väikse lastevoodi mahutad sinna ära, aga rohkem küll midagi sinna ei lähe. Mõnikord isegi kapp mitte, rääkimata lauast ja toolist. Väidetavalt on tegemist lastetoaga. Aga halloo! Lastel on teatavasti üks rumal omadus - nad kasvavad nimelt ühel hetkel suureks! Kas tõesti arvatakse, et siinmail kasvab tuba koos lapsega või?
Veel üks huvitav asi oli see, mida üürileandja ootas, et sa korterisse ise kaasa tooksid. Okei, enda mööbel võiks olemas olla, mõnikord ka pesumasin. Aga mida arvata kuulutuses pahatihti ettetulnud lausest "Köök on möbleeritud, olemas on koht nõudepesumasinale"? Ehk siis - ma tulen korterit üürima ja ma pean sinna ise sisse ostma täpselt sellise nõudepesumasina, mis muu mööbliga kokku peaks sobima, halvemal juhul veel integreeritava versiooni! Ja mida ma sellega paari aasta pärast pihta hakkan? Müün maha? Okei. Kui palju on neid, kes soovivad osta kasutatud integreeritavat nõudepesumasinat, mis on väga konkreetsetes mõõtudes ja värvis? Hmmm...
Ühel päeval aga finn.no'd sirvides sähvatas: täpselt õiges suuruses, kooli lähedal, täitsa kena, hästi sisustatud, heas korras ja üllatavalt normaalse hinnaga maja. "Selle me võtame!" oli otsus tehtud. Just nagu saatuse märguandena oli meil võimalus võtta ka üks nädalavahetus, et siis terve perega minna elamist üle vaatama ja peremeest veenma, et just meie oleme need, kellele ta selle maja peab andma. Mõeldud-tehtud. Oslosse saabudes tervitas meid imeilus ilm, päike paistis ja linnud laulsid. No ma arvan, et laulsid. Ega ma siis neid autosse sisse kuulnud. Igatahes, pärast paarikümne-minutilist sõitu Oslo kesklinnast lääne suunas olimegi kohal. Tõepoolest, pildid ei valetanud. Maja oli ilus, kuigi reklaamitud ruutmeetrite osas jäime kahtlema, kas need ikka tõele vastavad, aga see polnud suur probleem. Pealegi avanes maja terrassilt hingemattev vaade Oslo fjordile, mis ka võimalikud väiksemad ruutmeetrid kenasti hüvitas. Perega juttu ajades ilmnes, et tegemist oli arstidega, kes siiani töötasid Oslo haiglas üsna kõrgetel kohtadel. Perepea oli aga saanud Trondheimi ülikoolist pakkumise professori kohale asumiseks ja see oli ka põhjus, miks nad kolida otsustasid. Keskmisest madalamat üürihinda põhjendasid nad aga sellega, et otse nende naabrusesse oli hakatud ehitama kolmekorruseliseid elamuid ja tulevane üürnik pidi järgmise aasta jooksul taluma sellega seoses paratamatult tekkivat müra. Oli aga näha, et uutele üürnikele olid seatud kõrged nõudmised. Inimesed olid selle kodu rajanud ikkagi iseendale, mis tähendas üsna kallist siseviimistlust, korralikku mööblit, naturaalset puitparketti (mida tohtis puhastada ainult pehme, kergelt niiske lapiga) ja üldiselt läbimõeldud lahendusi. Meile loeti ette hulk ülesandeid, mida majas peab jooksvalt tegema, alustades duši äravoolutorust juuksekarvade eemaldamisest lõpetades õues lumerookimise ja räästast puulehtede koristamisega. Õnneks oleme ka kunagi eramajas elanud ja sellised ülesanded on meie igapäeva elu osa olnud ka varem ja sellekohane kinnitus paistis pererahvale meeldivat. Lahkuminnes viitas igal juhul kõik sellele, et see maja saab meie omaks.
Et aga see oli esimene maja, mida me üldse nägime, siis käisime ka teisi maju - mis kirjelduse järgi tundusid enam-vähem okei olevat - vaatamas. Ja oh-sa-mu-meie... Ilmnes, et internetis rippunud pildid olid asja ikka väga heast küljest näidanud. Üks maja, mis pildil oli täitsa kobe puumaja, oli nagu mingi algaja asjaarmastaja poolt kokkuklopsitud onnike, kus väljaüüritavale teisele korrusele viis imekitsas trepp (umbes selline, nagu neid võib leida Tallinna vanalinna keskaegsetesse tornides)(ainult puust) ja mis oli nii madal, et minul kui keskmise pikkusega meesterahval ei olnud võimalik ilma kummardamata liikuda. Teised paar tükki olid nii pimedad, et hoolimata õues siranud päikesest pidi igal pool tule põlema panema - no mis teha, ei oldud arvestatud päikese liikumise, naabermajade läheduse ega krundil paikneva kõrghaljastusega. Ja mis põhiline pea iga maja puhul - karjuv remondivajadus. Mulle on igatahes Eestis jäänud mulje, et kui inimesel raha on, siis ta teeb oma elamise põhjalikult korda, alates vundamendist lõpetades katusega. See on nagu viisakus nii enda kui naabrite suhtes. Siinmail aga tundus, et nii nagu kunagi kuue-seitsmekümnendatel sai asi ehitatud, nii ta ka jäi. No vahepeal värviti seinad üle ja öeldi, et see on "oppusset" (renoveeritud). Eriti lahe oli ühe maja omaniku suhtumine. Näitab meile maja ja siis viitab ühele aknale, kust mingitel asjaoludel on klaasist üks nurk ära tulnud. Ütleb siis et "siin on üks katkine aken, aga...", mille peale me siis jäime loomulikult ootama lauselõppu "...me vahetame selle enne üürnike sissekolimist ära", aga tegelikult lõppes sõnadega "...see ei lase eriti külma sisse, nii et ei tasu muretseda". Mu kulmud polnud vist pikka aega imestusest nii kõrgele tõusnud ja "mokad töllakil" oli vast kõige paremini kirjeldav väljend meie kõigi näoilmete kohta.
Mis aga eriti teravalt reetsid majade kapitaalremondi vajadust, olid üürikuulutustele lisatud katastroofiliselt madalad energiamärgised (siin on need suht kohustuslikud). Kui A on kõige kõrgem ja G kõige madalam, siis G-sid võisid leida igal sammul, väga sage oli E ja kogu meie pooleaastase otsimise jooksul jäi silma ainult kaks B-d. A-sid polnud ühtegi. Mu abikaasa eelkäija (tema tööalane eelkäija Oslos siis)(mitte mu eksnaine)(sellist mul õnneks või kahjuks polegi)(ja kui oleks, siis elaks ta eeldatavalt Oslos) pidi näiteks enda esimesest elamisest ära kolima, sest maja alumisel korrusel asunud pesuruumis oli talvel konkreetselt hang nurgas ja pesugeel külmus ära. Samal ajal oli maja küttekulu ligi 3000 eurot kuus. Hiljem kuulsin oma norra keele rühmas (jah, ma käisin kursustel, aga - ennetades järgmist küsimust - ei, ma ei räägi norra keelt) inimeste käest, et arvestatav osa nendestki elavad ulualustes, kus uste-akende vahelt puhub tuul läbi ja hoolimata radiaatorite maksimaalsest huugamisest on talvel ikkagi toas napp 15-17 kraadi sooja. Jutt käib Euroopa ühest rikkaimast riigist. Ühest rikkaimast pealinnast. Kus inimestel jääb aasta-aastalt järjest rohkem pappi kätte ja maja soojustamine tänu teravale konkurentsile ehitusturul on kõikidele enam kui jõukohane. Hämmastav. Lihtsalt hämmastav.
Igal juhul olime pärast seda ringkäiku arusaamisel, et meie poolt esimesena nähtud maja, mis esialgu jättis sellise "Eesti natuke üle keskmise" mulje, on kohalikes oludes ikka super-hüper-üle mõistuse hea. Me lihtsalt pidime selle maja endale saama. Muud variandid ei tulnud kõne allagi.
Kopenhaagenisse tagasi jõudes hakkasime kannatamatult ootama. Möödus päev. Teine. Kolmas ja neljas. Ei tahtnud ju kuidagi ebaviisakas olla ja hakata inimesi nende otsustusprotsessis häirima. "Küllap on siis veel huvilisi, keda nad isiklikult näha tahtsid," oli mõte peas. Kui ka teisel nädalal vastust polnud tulnud, otsustasime ikkagi härjal sarvist haarata. Viisakas vormis tuletasime ennast meelde ja lubasime taaskord nende kodu eest ülimalt hästi hoolitseda, kui nad peaksid meid valima. Perepea (ütleme siis, et meesterahvas oli perepea)(kuigi tänapäeva maailmas kõlab see vist seksistlikult)(no las ta kõlab)(nii kaua kui mind munadega pilduma ei hakata ja "naistefoobiks" või "feminifoobiks" ei hüüta, jään seisukoha juurde, et mees on perepea)(anna andeks, kallis) vastus tuli ootamatult kiiresti. "Me väga vabandame viivitamise pärast, aga meil oli vaja perekeskis väga tähtis otsus vastu võtta. Selgus, et kuigi minu professori koht on küll Trondheimis olemas, ei pakutud sealsest haiglast mu abikaasale siiski seda positsiooni, mida me lootsime. Seega otsustasime, et me ei koligi ära. Vabandan veelkord ja palju edu elukoha otsingutel".
Jätkub...
Aga nagu mõni kuu tagasi lubatud sai, et "varsti" kirjutan kõige algusest pikemalt, ongi nüüd siis see aeg käes. Kähku käis onju.
Oli aasta 2013 detsembrikuu, kui minu teine truu kaaslane (seekord on jutt inimesest)(kelle taguots ei vaja kohendamist)(veel niipea, ma loodan) tuli töölt koju ja teatas, et järgmised paar aastat veedame veel hullemas kliimas kui Taani. Uueks sihtkohaks on *trummipõrin-trummipõrin* - Oslo! Mul polnud selle uudise vastu suurt midagi, sest ma olen Norrat külastanud rohkem kui küll, saanud sealt hulga positiivseid kogemusi (norrakad on mulle meelde jäänud kui maailma kõige lahkemad ja siiramad inimesed üldse) ja Norra loodust võid imetlema jäädagi. No mina küll mitte, sest ma pole suurem asi loodushuviline, aga niimoodi lihtsalt öeldakse. Minu naishing oli seevastu pisut kõhkleval seisukohal - temake oli juba Norras kunagi ammu aastajagu elanud ja seega uudsuse võlu uue sihtkoha osas oluliselt väiksem. Vähem tähtis polnud ka asjaolu, et pärast kolme Taanis veedetud "11-kuud-aastas-sügist" oleks tahtnud kasvõi veidikenegi soojemasse kliimasse saada. Aga kui nii, siis nii. Otsustasime, et püüame eelolevast võtta maksimumi.
Ettevalmistusi pidime alustama kohe. Esimene asi - elukoht. Selle osas on Norras asi suht lihtne. Vähemalt tehnilises mõttes. Kui Eestis pead läbi surfama city24, kv.ee, Soovi, Kuldse Börsi ja kindluse mõttes veel kinnisvarafirmade enda lehed, siis Norras on üks internetileht: finn.no. See on sisult nagu Kuldse Börsi, kinnisvaraportaalide, cv-online'i ja reisibüroode lehtede hübriid. Selle kaudu saad osta-müüa ja vahetada nii kinnis- kui vallasvara (muide, paatide jaoks on täiesti eraldi sektsioon, sest siinmail on iga viie inimese kohta üks paat)(fjordidel on nädalavahetustel konkreetselt paatide ummikud, mida reguleerivad paadipolitseid)(kes muuhulgas püüavad ka liigseid kihutajaid ehk siis paadihuligaane), üürida kortereid, maju ja muid ulualuseid (näiteks aitade väljaüürimine on väga popp, aga ka lihtsalt keldri- või pööningukorrusele rajatud mõne ruutmeetrised "üliõpilaskorterid" on suur äri), töid ja teenuseid (sh. reise) pakkuda ning neid osta. Päris mõnus tegelt, ei pea kulutama tunde ja päevi erinevate lehtede vahel surfamisele, kõige jaoks on üks koht.
No okei, läksime siis meiegi sinna surfama. Ruutmeetrite ja hinnapiir oli enam-vähem paigas, see lihtsustas mingil määral meie ülesannet. Oslot ennast me eriti ei tundnud, aga vähemalt kaardi pealt saime vaadata, kus on mu kaasa töökoht ja kus laste kool, nii et selle järgi siis kujutasime ette, mis kohad võiks olla arvesse võetavad. Aga siis ilmnes ootamatult, et ega neid eriti polnud. Küll pakuti täiesti ilma mööblita elamisi (meil oli endal mingi osa olemas) või siis täiesti möbleeritud (kuhu meie asjad poleks mahtunud), küll oli liiga suuri, küll liiga väikeseid, küll liiga kalleid või juba pildi pealt nähtavalt üsna halvas korras olevaid.
Lisaks pidime arvestama muudegi veidrustega. Kesklinna piirkonnas pakuti näiteks sageli elamisi, kus ei ole olemas (ja kuhu ei ole võimalik ka paigaldada) pesumasinat. Seda asendas maja alla rajatud ühine pesuruum, kus siis said vastavalt graafikule pesu käia pesemas. Mu teine pool oli sellise lahendusega kunagi Stockholmis elades kokku puutunud ja ta ei olnud valmis enam iialgi midagi sellist läbi tegema. Kujutad ette, kui su laps tuleb porise ilmaga koju, on mõne lombiga lähemalt tutvust teinud ja sa saad ta üleriided pessu viia alles järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Absurdne ju. Või nagu tänapäeval on moodne öelda: #absurd.
Teise asjana jäi silma, et mingil imelikul põhjusel oli enamusel korteritest ja majadest üks normaalse suurusega magamistuba, üks veidi väiksem ja siis üks täiesti mikroskoopiline. Tõsiselt. Väikse lastevoodi mahutad sinna ära, aga rohkem küll midagi sinna ei lähe. Mõnikord isegi kapp mitte, rääkimata lauast ja toolist. Väidetavalt on tegemist lastetoaga. Aga halloo! Lastel on teatavasti üks rumal omadus - nad kasvavad nimelt ühel hetkel suureks! Kas tõesti arvatakse, et siinmail kasvab tuba koos lapsega või?
 |
| Maja ise on 200 m2 ja lastetuba on selline... |
Veel üks huvitav asi oli see, mida üürileandja ootas, et sa korterisse ise kaasa tooksid. Okei, enda mööbel võiks olemas olla, mõnikord ka pesumasin. Aga mida arvata kuulutuses pahatihti ettetulnud lausest "Köök on möbleeritud, olemas on koht nõudepesumasinale"? Ehk siis - ma tulen korterit üürima ja ma pean sinna ise sisse ostma täpselt sellise nõudepesumasina, mis muu mööbliga kokku peaks sobima, halvemal juhul veel integreeritava versiooni! Ja mida ma sellega paari aasta pärast pihta hakkan? Müün maha? Okei. Kui palju on neid, kes soovivad osta kasutatud integreeritavat nõudepesumasinat, mis on väga konkreetsetes mõõtudes ja värvis? Hmmm...
 |
| Nagu näha pildilt, on koht nõudepesumasinale täiesti olemas |
Ühel päeval aga finn.no'd sirvides sähvatas: täpselt õiges suuruses, kooli lähedal, täitsa kena, hästi sisustatud, heas korras ja üllatavalt normaalse hinnaga maja. "Selle me võtame!" oli otsus tehtud. Just nagu saatuse märguandena oli meil võimalus võtta ka üks nädalavahetus, et siis terve perega minna elamist üle vaatama ja peremeest veenma, et just meie oleme need, kellele ta selle maja peab andma. Mõeldud-tehtud. Oslosse saabudes tervitas meid imeilus ilm, päike paistis ja linnud laulsid. No ma arvan, et laulsid. Ega ma siis neid autosse sisse kuulnud. Igatahes, pärast paarikümne-minutilist sõitu Oslo kesklinnast lääne suunas olimegi kohal. Tõepoolest, pildid ei valetanud. Maja oli ilus, kuigi reklaamitud ruutmeetrite osas jäime kahtlema, kas need ikka tõele vastavad, aga see polnud suur probleem. Pealegi avanes maja terrassilt hingemattev vaade Oslo fjordile, mis ka võimalikud väiksemad ruutmeetrid kenasti hüvitas. Perega juttu ajades ilmnes, et tegemist oli arstidega, kes siiani töötasid Oslo haiglas üsna kõrgetel kohtadel. Perepea oli aga saanud Trondheimi ülikoolist pakkumise professori kohale asumiseks ja see oli ka põhjus, miks nad kolida otsustasid. Keskmisest madalamat üürihinda põhjendasid nad aga sellega, et otse nende naabrusesse oli hakatud ehitama kolmekorruseliseid elamuid ja tulevane üürnik pidi järgmise aasta jooksul taluma sellega seoses paratamatult tekkivat müra. Oli aga näha, et uutele üürnikele olid seatud kõrged nõudmised. Inimesed olid selle kodu rajanud ikkagi iseendale, mis tähendas üsna kallist siseviimistlust, korralikku mööblit, naturaalset puitparketti (mida tohtis puhastada ainult pehme, kergelt niiske lapiga) ja üldiselt läbimõeldud lahendusi. Meile loeti ette hulk ülesandeid, mida majas peab jooksvalt tegema, alustades duši äravoolutorust juuksekarvade eemaldamisest lõpetades õues lumerookimise ja räästast puulehtede koristamisega. Õnneks oleme ka kunagi eramajas elanud ja sellised ülesanded on meie igapäeva elu osa olnud ka varem ja sellekohane kinnitus paistis pererahvale meeldivat. Lahkuminnes viitas igal juhul kõik sellele, et see maja saab meie omaks.
Et aga see oli esimene maja, mida me üldse nägime, siis käisime ka teisi maju - mis kirjelduse järgi tundusid enam-vähem okei olevat - vaatamas. Ja oh-sa-mu-meie... Ilmnes, et internetis rippunud pildid olid asja ikka väga heast küljest näidanud. Üks maja, mis pildil oli täitsa kobe puumaja, oli nagu mingi algaja asjaarmastaja poolt kokkuklopsitud onnike, kus väljaüüritavale teisele korrusele viis imekitsas trepp (umbes selline, nagu neid võib leida Tallinna vanalinna keskaegsetesse tornides)(ainult puust) ja mis oli nii madal, et minul kui keskmise pikkusega meesterahval ei olnud võimalik ilma kummardamata liikuda. Teised paar tükki olid nii pimedad, et hoolimata õues siranud päikesest pidi igal pool tule põlema panema - no mis teha, ei oldud arvestatud päikese liikumise, naabermajade läheduse ega krundil paikneva kõrghaljastusega. Ja mis põhiline pea iga maja puhul - karjuv remondivajadus. Mulle on igatahes Eestis jäänud mulje, et kui inimesel raha on, siis ta teeb oma elamise põhjalikult korda, alates vundamendist lõpetades katusega. See on nagu viisakus nii enda kui naabrite suhtes. Siinmail aga tundus, et nii nagu kunagi kuue-seitsmekümnendatel sai asi ehitatud, nii ta ka jäi. No vahepeal värviti seinad üle ja öeldi, et see on "oppusset" (renoveeritud). Eriti lahe oli ühe maja omaniku suhtumine. Näitab meile maja ja siis viitab ühele aknale, kust mingitel asjaoludel on klaasist üks nurk ära tulnud. Ütleb siis et "siin on üks katkine aken, aga...", mille peale me siis jäime loomulikult ootama lauselõppu "...me vahetame selle enne üürnike sissekolimist ära", aga tegelikult lõppes sõnadega "...see ei lase eriti külma sisse, nii et ei tasu muretseda". Mu kulmud polnud vist pikka aega imestusest nii kõrgele tõusnud ja "mokad töllakil" oli vast kõige paremini kirjeldav väljend meie kõigi näoilmete kohta.
Mis aga eriti teravalt reetsid majade kapitaalremondi vajadust, olid üürikuulutustele lisatud katastroofiliselt madalad energiamärgised (siin on need suht kohustuslikud). Kui A on kõige kõrgem ja G kõige madalam, siis G-sid võisid leida igal sammul, väga sage oli E ja kogu meie pooleaastase otsimise jooksul jäi silma ainult kaks B-d. A-sid polnud ühtegi. Mu abikaasa eelkäija (tema tööalane eelkäija Oslos siis)(mitte mu eksnaine)(sellist mul õnneks või kahjuks polegi)(ja kui oleks, siis elaks ta eeldatavalt Oslos) pidi näiteks enda esimesest elamisest ära kolima, sest maja alumisel korrusel asunud pesuruumis oli talvel konkreetselt hang nurgas ja pesugeel külmus ära. Samal ajal oli maja küttekulu ligi 3000 eurot kuus. Hiljem kuulsin oma norra keele rühmas (jah, ma käisin kursustel, aga - ennetades järgmist küsimust - ei, ma ei räägi norra keelt) inimeste käest, et arvestatav osa nendestki elavad ulualustes, kus uste-akende vahelt puhub tuul läbi ja hoolimata radiaatorite maksimaalsest huugamisest on talvel ikkagi toas napp 15-17 kraadi sooja. Jutt käib Euroopa ühest rikkaimast riigist. Ühest rikkaimast pealinnast. Kus inimestel jääb aasta-aastalt järjest rohkem pappi kätte ja maja soojustamine tänu teravale konkurentsile ehitusturul on kõikidele enam kui jõukohane. Hämmastav. Lihtsalt hämmastav.
Igal juhul olime pärast seda ringkäiku arusaamisel, et meie poolt esimesena nähtud maja, mis esialgu jättis sellise "Eesti natuke üle keskmise" mulje, on kohalikes oludes ikka super-hüper-üle mõistuse hea. Me lihtsalt pidime selle maja endale saama. Muud variandid ei tulnud kõne allagi.
Kopenhaagenisse tagasi jõudes hakkasime kannatamatult ootama. Möödus päev. Teine. Kolmas ja neljas. Ei tahtnud ju kuidagi ebaviisakas olla ja hakata inimesi nende otsustusprotsessis häirima. "Küllap on siis veel huvilisi, keda nad isiklikult näha tahtsid," oli mõte peas. Kui ka teisel nädalal vastust polnud tulnud, otsustasime ikkagi härjal sarvist haarata. Viisakas vormis tuletasime ennast meelde ja lubasime taaskord nende kodu eest ülimalt hästi hoolitseda, kui nad peaksid meid valima. Perepea (ütleme siis, et meesterahvas oli perepea)(kuigi tänapäeva maailmas kõlab see vist seksistlikult)(no las ta kõlab)(nii kaua kui mind munadega pilduma ei hakata ja "naistefoobiks" või "feminifoobiks" ei hüüta, jään seisukoha juurde, et mees on perepea)(anna andeks, kallis) vastus tuli ootamatult kiiresti. "Me väga vabandame viivitamise pärast, aga meil oli vaja perekeskis väga tähtis otsus vastu võtta. Selgus, et kuigi minu professori koht on küll Trondheimis olemas, ei pakutud sealsest haiglast mu abikaasale siiski seda positsiooni, mida me lootsime. Seega otsustasime, et me ei koligi ära. Vabandan veelkord ja palju edu elukoha otsingutel".
Jätkub...
neljapäev, 22. jaanuar 2015
Reaalsuse illusioon ehk kuidas ma Nobeli rahupreemia tseremoonial käisin
Tänase (õieti eilse) päeva nael on muidugi see, et Norra inimesed helistavad politseisse ja kurdavad, et nad jäävad lumesaju tõttu tööle hiljaks või et lumi segab neil muul viisil normaalselt elamast.
Norras.
Kus lumi ja elu on pool aastat sisuliselt sünonüümid. Igal aastal. Ja siis politsei peab inimestele meenutama, et nad elavad Norras. Siin on talv. Ja talvel sajab lund.
Aga, poolteist kuud tagasi, kui veel lund ei olnud maas, leidis aset mu elu üks suursündmusi. Oli mu sünnipäev. Seda ei juhtu ju iga päev, eksole. Okei-okei, tegelikult oli ka üks grammijagu ebaolulisem juhtum - jagati Nobeli rahupreemiaid. Tunnistan, et ma pole kunagi selle ürituse suur fänn olnud. Miski kuulus inimene, keda niikuinii koguaeg televiisorist näidatakse, on nüüd siis uuesti telekas ja saab järjekordse preemia. Kah mul asi. Nii polnud ma teab-mis kõigutatud, kui mulle pakuti võimalust näha seekordseid preemiasaajaid päris elusast peast ja kohapeal. Aga noh, kuna selliseid võimalusi ei tule elu jooksul just väga tihti ette, siis pidi ju minema.
Kuigi ma polnud enne tseremooniale siirdumist eeltööd teinud, oli aimata, et tegemist ei ole vast "lihtsalt kuulsate" inimestega: linna kohal tiirutasid kopterid, Oslo raekoja (kus tseremoonia aset leidis) ümbruses olid tänavad suletud ja kõik kohad olid politseinikke täis. Muide - Norra politseinikud olidki vast ühed kõige ägedamatest vaatamisväärsustest: neile oli üle pika aja relvad kätte antud. Oleks te nende nägusid näinud! Nagu väiksed poisid, kellele on just öeldud, et sel ajal kui ema poes käib, on nemad kodud peremeheks. "Ma olen ikka jube kõva mees praegu," oli igaühe näkku kirjutatud. Kujundlikult öeldes muidugi. Mitte otseses mõttes. See oleks natuke liiga kummaline olnud.
Mida lähemale sihtpunktile jõudsime, seda rohkem hakkas hinge pugema VIP-i tunne. Mõtle, kõik need turvameetmed, relvis politseinikud, suletud tänavad - see on ju natuke minu pärast ka. Ma olen nüüd ka "keegi". Ma olen nüüd ka "oluline". Kerge pettumus oli, et raekotta sisenemisel meie kutseid näha ei tahtnudki, rääkimata läbiotsimisest või küsimuste a la "kas teil on äkki mõni külmrelv kaasas?" esitamisest. "Jajah, minge sinnapoole, sealpool on garderoob ja seal saate kergeid suupisteid" oli ainus, mida me kuulda saime. Hiljem, kui telekas näidati ka seda tseremoonial toimunud äpardust, kus üks mehhiklasest noormees täiesti segamatult jalutas kuningaperest ja turvameestest mööda ja lehvitas kümnekonna sekundi jooksul saali ees Mehhiko lippu, oli päris imelik kuulata politseijuhi kommentaari, et "Meil puudub ettekujutus, kuidas ta sinna sai - kõikidelt külalistelt nõuti kutseid, nad otsiti põhjalikult läbi, nad pidid kõndima läbi turvaväravate..." Oot, kas me käisime siis mingil teisel üritusel või? Nojah, panime siis riided ära ja läksime vaatama, mida head pakutakse. Ma ei taha nuriseda (nagu alati), aga see ei takista mul seda tegemast (nagu alati). Vein, kohv, vesi ja täpselt kahte sorti küpsiseid. Kõik. Mitte midagi muud. Ma ei tea. Kui Eestis korraldataks Nobeli preemiate jagamist, siis oleks kindlasti kõik tippkokad ennast roheliseks rebinud, et võimalikult peened ja suus sulavad hõrgutised lauale saaks, aga mitte Norras. Oi ei. Nemad käivad korraks nurgapealses Rimis ja ostavad mõned pakid odavaid küpsiseid ja viskavad hooletu elegantsiga need lauale. See on see egalitaarne ühiskond. Kõik peavad olema võrdsed. Pole siin midagi nii, et teie olete paremad kui need teised, keda siia tseremooniale ei lasta. Aga noh, igal maal omad kombed. Ma ei lasknud sellest ebaolulisest asjaolust ennast kõigutada. VIP-ina tundsin ennast selles pingviinideks riietunud poliitikute ja diplomaatide seltskonnas ikkagi.
Nobeli rahupreemiate jagamine toimub Oslo raekoja suures saalis. Telekast näeb see üsna peen välja, aga kui turistina seal käia, siis ei viiks neid kahte asja kuidagi omavahel kokku. Tegemist on sisuliselt fuajeega. Astud välisuksest sisse ja põhimõtteliselt oledki kohal. Nagu hästi suur trepikoda või esik, mille kahelt küljelt lähevad trepid üles teistesse ruumidesse. Üleüldse on Oslo raekoda minu tagasihoidliku arvamise kohaselt üsna ebaõnnestunud ehitis. Vaadake, Oslo ei ole ju alati olnud Norra pealinn ja Norra ei ole alati olnud rikas riik. Kui need kaks asja kokku panna, siis võib aimata, miks see 1950ndatel punastest tellistest ehitatud koloss paneb pigem õlgu kehitama, kui vaimustusest ahhetama. Eriti piinlik on sisustus. Suured seina- ja laemaalid igal pool, mis idee poolest on ju üsna tore, ainult et igas ruumis on maalid ise-ooperist: fuajees (või siis suures saalis) domineerivad meie mõistes stalinistlikud teise maailmasõja järgsed heroilised maalingud Norra rahva kannatustest ja võitlustest, üleval korrusel leiab ühest ruumi laest ja seintelt lihtsalt ilusaid mustreid, teises modernsed õudusfilmilikud portreed kuningast ja kuningannast, sama ruumi teine sein on tervenisti kaetud pildiga, kus täiesti tsensuurivabad ihualasti naised-mehed-lapsed naudivad rannamõnusid. Et mitte lasta kirjeldust totaalsest negatiivsuse porist nõretada, siis peab tunnistama, et osa maalidest on samas ka huvitavad, sest hästi palju on kasutatud sümbolite keelt. Nii et kui te kunagi sinna satute, siis võtke kindlasti inglisekeelne ekskursioon. Giid seletab teile kõik lahti ja esmapilgul näiteks tavalisi üksteisele kätt ulatavaid inimesi kujutav teos avaneb teie ees hoopis uuel moel.
Igal juhul olin ma nüüd seal fuajees, istusin oma nummerdatud koha peal ja tundsin ennast tähtsana. Peagi tuli minu kohalolekut õilistama ka kuningapere, teiste VIP-ide seas oli näha ka Aerosmith'i solisti Steven Tyler'it - pole paha! Veel mõni minut ja aplausi saatel sisenesid peaosatäitjad: üks vanem meesterahvas ja noor neiu. Kutsel oli kirjas, et mehe nimi on Kailash Satyarthi ja tüdruk on Malala Yousafzai. Tunnistan, et mehest ei teadnud ma enne seda õhtut üldse midagi, aga naisolevuse kohta olin isegi ühele temast rääkivale dokumentaalfilmile sattunud, seega päris null ma tema kohapealt ei olnud. Järgnesid tüüpilised tseremoniaalsed sõnavõtud Nobeli rahupreemia komitee esimehe poolt, siis laulsid erinevad artistid mõned laulud - ühesõnaga kõik see, mida ma arvasingi toimuvat. Lõpuks anti sõna ka peaosalistele endile.
Ja siis juhtus midagi, mida ma päris ei oodanud.
Mees hakkas rääkima. Ta rääkis, kuidas ta on andnud oma panuse lapstööjõu kasutamise vastu võitlemisel, kuidas tänu rahvusvaheliste organisatsioonide survele on laps-orjasid poole vähem kui veel mõned aastad tagasi, kuidas ta isiklikult on käinud mitmetest istandustest lapsi päästmas. Tema siiras ja ilmekas kõneviis, elust toodud traagilised näited, kogu tema olemus, milles polnud kübetki enese ego upitamist ega võltsi alandlikkust - see kõik täitis ruumi jäägitult.
Ma hakkasin ennast tundma ebamugavalt. See polnud see, milleks ma valmis olin. Ma eeldasin ettekirjutatud kuiva teksti, mille saatel võib kerge uinaku teha. Ma ei oodanud, et mind raputatakse.
Ja see polnud veel kõik.
Püünele tuli Malala. Ta ei olnud lihtsalt mingi kuju televiisorist, mingite promootorite poolt üleshaibitud superstaar. Ei, ta oli lihtsalt väike (tõsiselt, oma 1.50m kasvuga on ta tõeliselt pisike) 17-aastane tüdruk. Ainult et erinevalt paljudest teistest omaealistest ei hängi ta mitte kaubanduskeskustes ja ei uhkusta oma disainer-hilpudega, vaid võitleb tüdrukute hariduse eest. Ei, mitte kuskil heaolust läbi imbunud lääneriigis, kus naiste õiguste haipimine on juba naeruväärsed mõõtmed omandanud, vaid Pakistanis. Riigis, kus Talibanil on nii mõneski piirkonnas võim käes ja kelle jaoks tüdrukute harimine on üks jumalavallatumaid tegusid üldse. Ja jumalavallatuse eest lastakse seal riigis lihtsalt kuul pähe. Nii tehti ka Malalaga. Ainult et need neli kuuli, mis teda Talibani poolt kinnipeetud bussis tabasid, ei täitnud oma ülesannet. Tüdruk jäi ellu. Ja vähe sellest, ta jätkas oma võitlust veel raevukamalt. Nagu ta ütles: "Mul oli valida, kas elada mitte midagi tehes või surra võideldes selle eest, mida ma õigeks pean. Ma valisin viimase".
Ma ei tea, kui paljudel on olnud võimalus tunda seda tunnet, kus sa ühel hetkel oled suurem kui universum ja järgmisel väiksem kui kirp. Mina sain seda tunda. Sealsamas. Korraga oli mul kohutavalt piinlik. Mis tähtis inimene ma olen? Mis VIP? Kas ma olen midagigi sarnast teinud, kui need kaks seal ees? Olen ma midagigi teinud selleks, et aidata võidelda nende eest, kes tegelikult võitlemist vajavad. Eiei, ma ei mõtle raha annetamist, see on kõige lihtsam asi. Ma pean silmas reaalselt käed-küljes tegutsemist. Ma arvan, et ma polnud seal saalis nende küsimustega ainuke. Kõik see posu poliitikuid ja diplomaate, kelle elukutseks on suurte sõnade loomine, samas reaalselt mitte millegi reaalse tegemine - ma usun, et nad said aru, kui tühised nad nende kahe lihtsa inimese kõrval olid.
Kodu poole tagasi sõites mõtlesin, et tead, täitsa nõmedad olete, Kailash ja Malala. Tõmbasite mu sellise hooga pilvedest alla, et siiamaani annab tunda. Järgmisel korral, kui ma kutse peaks saama, mõtlen ikka sügavalt järgi, kas ma ikka tahan sellele üritusele minna. Sest see pole ju üldse mõnus. Parem hõljun edasi oma reaaluse illusioonis ja kujutan jälle ette, et ma olen ka "keegi".
Norras.
Kus lumi ja elu on pool aastat sisuliselt sünonüümid. Igal aastal. Ja siis politsei peab inimestele meenutama, et nad elavad Norras. Siin on talv. Ja talvel sajab lund.
Aga, poolteist kuud tagasi, kui veel lund ei olnud maas, leidis aset mu elu üks suursündmusi. Oli mu sünnipäev. Seda ei juhtu ju iga päev, eksole. Okei-okei, tegelikult oli ka üks grammijagu ebaolulisem juhtum - jagati Nobeli rahupreemiaid. Tunnistan, et ma pole kunagi selle ürituse suur fänn olnud. Miski kuulus inimene, keda niikuinii koguaeg televiisorist näidatakse, on nüüd siis uuesti telekas ja saab järjekordse preemia. Kah mul asi. Nii polnud ma teab-mis kõigutatud, kui mulle pakuti võimalust näha seekordseid preemiasaajaid päris elusast peast ja kohapeal. Aga noh, kuna selliseid võimalusi ei tule elu jooksul just väga tihti ette, siis pidi ju minema.
Kuigi ma polnud enne tseremooniale siirdumist eeltööd teinud, oli aimata, et tegemist ei ole vast "lihtsalt kuulsate" inimestega: linna kohal tiirutasid kopterid, Oslo raekoja (kus tseremoonia aset leidis) ümbruses olid tänavad suletud ja kõik kohad olid politseinikke täis. Muide - Norra politseinikud olidki vast ühed kõige ägedamatest vaatamisväärsustest: neile oli üle pika aja relvad kätte antud. Oleks te nende nägusid näinud! Nagu väiksed poisid, kellele on just öeldud, et sel ajal kui ema poes käib, on nemad kodud peremeheks. "Ma olen ikka jube kõva mees praegu," oli igaühe näkku kirjutatud. Kujundlikult öeldes muidugi. Mitte otseses mõttes. See oleks natuke liiga kummaline olnud.
Mida lähemale sihtpunktile jõudsime, seda rohkem hakkas hinge pugema VIP-i tunne. Mõtle, kõik need turvameetmed, relvis politseinikud, suletud tänavad - see on ju natuke minu pärast ka. Ma olen nüüd ka "keegi". Ma olen nüüd ka "oluline". Kerge pettumus oli, et raekotta sisenemisel meie kutseid näha ei tahtnudki, rääkimata läbiotsimisest või küsimuste a la "kas teil on äkki mõni külmrelv kaasas?" esitamisest. "Jajah, minge sinnapoole, sealpool on garderoob ja seal saate kergeid suupisteid" oli ainus, mida me kuulda saime. Hiljem, kui telekas näidati ka seda tseremoonial toimunud äpardust, kus üks mehhiklasest noormees täiesti segamatult jalutas kuningaperest ja turvameestest mööda ja lehvitas kümnekonna sekundi jooksul saali ees Mehhiko lippu, oli päris imelik kuulata politseijuhi kommentaari, et "Meil puudub ettekujutus, kuidas ta sinna sai - kõikidelt külalistelt nõuti kutseid, nad otsiti põhjalikult läbi, nad pidid kõndima läbi turvaväravate..." Oot, kas me käisime siis mingil teisel üritusel või? Nojah, panime siis riided ära ja läksime vaatama, mida head pakutakse. Ma ei taha nuriseda (nagu alati), aga see ei takista mul seda tegemast (nagu alati). Vein, kohv, vesi ja täpselt kahte sorti küpsiseid. Kõik. Mitte midagi muud. Ma ei tea. Kui Eestis korraldataks Nobeli preemiate jagamist, siis oleks kindlasti kõik tippkokad ennast roheliseks rebinud, et võimalikult peened ja suus sulavad hõrgutised lauale saaks, aga mitte Norras. Oi ei. Nemad käivad korraks nurgapealses Rimis ja ostavad mõned pakid odavaid küpsiseid ja viskavad hooletu elegantsiga need lauale. See on see egalitaarne ühiskond. Kõik peavad olema võrdsed. Pole siin midagi nii, et teie olete paremad kui need teised, keda siia tseremooniale ei lasta. Aga noh, igal maal omad kombed. Ma ei lasknud sellest ebaolulisest asjaolust ennast kõigutada. VIP-ina tundsin ennast selles pingviinideks riietunud poliitikute ja diplomaatide seltskonnas ikkagi.
Nobeli rahupreemiate jagamine toimub Oslo raekoja suures saalis. Telekast näeb see üsna peen välja, aga kui turistina seal käia, siis ei viiks neid kahte asja kuidagi omavahel kokku. Tegemist on sisuliselt fuajeega. Astud välisuksest sisse ja põhimõtteliselt oledki kohal. Nagu hästi suur trepikoda või esik, mille kahelt küljelt lähevad trepid üles teistesse ruumidesse. Üleüldse on Oslo raekoda minu tagasihoidliku arvamise kohaselt üsna ebaõnnestunud ehitis. Vaadake, Oslo ei ole ju alati olnud Norra pealinn ja Norra ei ole alati olnud rikas riik. Kui need kaks asja kokku panna, siis võib aimata, miks see 1950ndatel punastest tellistest ehitatud koloss paneb pigem õlgu kehitama, kui vaimustusest ahhetama. Eriti piinlik on sisustus. Suured seina- ja laemaalid igal pool, mis idee poolest on ju üsna tore, ainult et igas ruumis on maalid ise-ooperist: fuajees (või siis suures saalis) domineerivad meie mõistes stalinistlikud teise maailmasõja järgsed heroilised maalingud Norra rahva kannatustest ja võitlustest, üleval korrusel leiab ühest ruumi laest ja seintelt lihtsalt ilusaid mustreid, teises modernsed õudusfilmilikud portreed kuningast ja kuningannast, sama ruumi teine sein on tervenisti kaetud pildiga, kus täiesti tsensuurivabad ihualasti naised-mehed-lapsed naudivad rannamõnusid. Et mitte lasta kirjeldust totaalsest negatiivsuse porist nõretada, siis peab tunnistama, et osa maalidest on samas ka huvitavad, sest hästi palju on kasutatud sümbolite keelt. Nii et kui te kunagi sinna satute, siis võtke kindlasti inglisekeelne ekskursioon. Giid seletab teile kõik lahti ja esmapilgul näiteks tavalisi üksteisele kätt ulatavaid inimesi kujutav teos avaneb teie ees hoopis uuel moel.
Igal juhul olin ma nüüd seal fuajees, istusin oma nummerdatud koha peal ja tundsin ennast tähtsana. Peagi tuli minu kohalolekut õilistama ka kuningapere, teiste VIP-ide seas oli näha ka Aerosmith'i solisti Steven Tyler'it - pole paha! Veel mõni minut ja aplausi saatel sisenesid peaosatäitjad: üks vanem meesterahvas ja noor neiu. Kutsel oli kirjas, et mehe nimi on Kailash Satyarthi ja tüdruk on Malala Yousafzai. Tunnistan, et mehest ei teadnud ma enne seda õhtut üldse midagi, aga naisolevuse kohta olin isegi ühele temast rääkivale dokumentaalfilmile sattunud, seega päris null ma tema kohapealt ei olnud. Järgnesid tüüpilised tseremoniaalsed sõnavõtud Nobeli rahupreemia komitee esimehe poolt, siis laulsid erinevad artistid mõned laulud - ühesõnaga kõik see, mida ma arvasingi toimuvat. Lõpuks anti sõna ka peaosalistele endile.
Ja siis juhtus midagi, mida ma päris ei oodanud.
Mees hakkas rääkima. Ta rääkis, kuidas ta on andnud oma panuse lapstööjõu kasutamise vastu võitlemisel, kuidas tänu rahvusvaheliste organisatsioonide survele on laps-orjasid poole vähem kui veel mõned aastad tagasi, kuidas ta isiklikult on käinud mitmetest istandustest lapsi päästmas. Tema siiras ja ilmekas kõneviis, elust toodud traagilised näited, kogu tema olemus, milles polnud kübetki enese ego upitamist ega võltsi alandlikkust - see kõik täitis ruumi jäägitult.
Ma hakkasin ennast tundma ebamugavalt. See polnud see, milleks ma valmis olin. Ma eeldasin ettekirjutatud kuiva teksti, mille saatel võib kerge uinaku teha. Ma ei oodanud, et mind raputatakse.
Ja see polnud veel kõik.
Püünele tuli Malala. Ta ei olnud lihtsalt mingi kuju televiisorist, mingite promootorite poolt üleshaibitud superstaar. Ei, ta oli lihtsalt väike (tõsiselt, oma 1.50m kasvuga on ta tõeliselt pisike) 17-aastane tüdruk. Ainult et erinevalt paljudest teistest omaealistest ei hängi ta mitte kaubanduskeskustes ja ei uhkusta oma disainer-hilpudega, vaid võitleb tüdrukute hariduse eest. Ei, mitte kuskil heaolust läbi imbunud lääneriigis, kus naiste õiguste haipimine on juba naeruväärsed mõõtmed omandanud, vaid Pakistanis. Riigis, kus Talibanil on nii mõneski piirkonnas võim käes ja kelle jaoks tüdrukute harimine on üks jumalavallatumaid tegusid üldse. Ja jumalavallatuse eest lastakse seal riigis lihtsalt kuul pähe. Nii tehti ka Malalaga. Ainult et need neli kuuli, mis teda Talibani poolt kinnipeetud bussis tabasid, ei täitnud oma ülesannet. Tüdruk jäi ellu. Ja vähe sellest, ta jätkas oma võitlust veel raevukamalt. Nagu ta ütles: "Mul oli valida, kas elada mitte midagi tehes või surra võideldes selle eest, mida ma õigeks pean. Ma valisin viimase".
Ma ei tea, kui paljudel on olnud võimalus tunda seda tunnet, kus sa ühel hetkel oled suurem kui universum ja järgmisel väiksem kui kirp. Mina sain seda tunda. Sealsamas. Korraga oli mul kohutavalt piinlik. Mis tähtis inimene ma olen? Mis VIP? Kas ma olen midagigi sarnast teinud, kui need kaks seal ees? Olen ma midagigi teinud selleks, et aidata võidelda nende eest, kes tegelikult võitlemist vajavad. Eiei, ma ei mõtle raha annetamist, see on kõige lihtsam asi. Ma pean silmas reaalselt käed-küljes tegutsemist. Ma arvan, et ma polnud seal saalis nende küsimustega ainuke. Kõik see posu poliitikuid ja diplomaate, kelle elukutseks on suurte sõnade loomine, samas reaalselt mitte millegi reaalse tegemine - ma usun, et nad said aru, kui tühised nad nende kahe lihtsa inimese kõrval olid.
Kodu poole tagasi sõites mõtlesin, et tead, täitsa nõmedad olete, Kailash ja Malala. Tõmbasite mu sellise hooga pilvedest alla, et siiamaani annab tunda. Järgmisel korral, kui ma kutse peaks saama, mõtlen ikka sügavalt järgi, kas ma ikka tahan sellele üritusele minna. Sest see pole ju üldse mõnus. Parem hõljun edasi oma reaaluse illusioonis ja kujutan jälle ette, et ma olen ka "keegi".
neljapäev, 4. detsember 2014
Naasemine kaamosesse ehk kuidas ma Islandil käisin. 3. osa.
No väike tüng kulub ikka aeg-ajalt ära eksole. Eelmises postituses mainisin põgusalt heategijat, kes pakkus mulle kaminapuid. Lihtsalt. Niisama. Leppisime kokku, et ma lähen neile hiljem järele (täpsustamata, mida see "hiljem" täpsemalt tähendab) ja seda ma ka õhtupimeduses tegin. Mida aga polnud, olid puud. Selle koha peal, kus pidi olema kenasti laotud riit valmissaetud puudega, oli tühjus. Ei teagi siis, kas tal sai aeg otsa või siis otsustas maaomanik, kelle pinnal töid tehti, et tal on endalgi puid vähe. Aga noh, žest oli ikkagi positiivne.
Ja väikse tünga saavad siinkohal ka need, kes ootavad Islandi kohalike toitude kirjeldusest leida eelroaks keedetud kasse ja magustoiduks paneeritud rotisabasid. Lihtsalt minu mitte-väga-laia-ampluaaga toidukogemuste jaoks olid needki asjad, mis ma nägin, üsna eksootilised.
Kuna nälg tabas meid kõiki üsna ootamatult, siis astusime sisse kõige esimesse ettejuhtuvasse restorani. See oli küll peatänava ääres, aga natuke teiste majade vahel sisehoovis. Sisse astudes polnud me päris kindlad, kas koht ikka avatud on, sest saal oli täiest tühi, kui paar töötajat välja arvata. Nojah, tegelikult oli ka kellaaeg selline, et õhtusöögiks natuke vara ja lõunasöögiks pisut hilja. Igal juhul tuli kohe meie juurde kelner ja juhatas meid lauda, nagu olekski meie just need, keda nad terve õhtu oodanud on. Üleüldse pean ütlema, et kõikides poodides, söögikohtades kui muudes teenindusasutustes oli teenindus tõeliselt suurepärane - mitte liiga ülepingutatult viisakas, samas sõbralik.
Restoran oli mõnusalt hubane, taustaks mängis rahulik muusika ja kergelt hakkas pugema kahtlus, et ega me kogemata natuke liiga luksuslikku kohta ei valinud. Teate küll neid restosid, kus pakutakse kaheksakäigulist õhtusööki, ainult et iga käik on umbes ühe lusikatäie suurune kunstipäraselt kaunistatud latakas keset ilmatuma suurt taldrikut. Õnneks meie hirmud ei realiseerunud. Menüü oli aga huvitav. Näiteks võis tellida pearoaks vaalaliha. Oleksin vast seda isegi tellinud, aga kuna mu õrnem pool teadis öelda, et see maitseb nagu loomamaks, siis jätsin seekord vahele. Mitte et mul loomamaksa vastu väga midagi oleks (kuigi lapsepõlves oli see üks suuremaid õudusunenägusid üldse), aga kui on võimalus süüa looma-, lamba- või sealiha, siis valin igal juhul need. Pealegi, kui ma kunagi konnajalgu sõin, siis maitsesid need täpselt nagu kana. No mis mõte on neid pisikesi konte närida ja saada kanaliha maitse suhu, kui võid selle asemel lihtsalt kana süüa? Viisin siis sama mõtlemise üle ka vaalalihale - kui see maitseb nagu maks, siis ma söön parem maksa, eksole. Aga mitte seekord.
Mu naishing valis merivähisupi, mis polnud kah halb valik, aga ma otsisin midagi muud. Okei, loomasteik oleks hea valik või võtaks hoopis lõhet või siis... miiiiis? Hobuseliha? Pärast hetkelist kõhklust otsustasin, et Islandil olles olen islandlane. Tuleb järgi proovida. Ja teate mis - ma pettusin pisut. Ei, see polnud üldse halb, vastupidi, suisa väga hea, kuid lauda saabunud roosakas lihatükk koos lisanditega ei maitsenud kuidagi teistmoodi, kui tavaline loomaliha. Palju etem oli vaadata mu võluva poole näoilmeid, kui ettekandja selgitas (kätega kujundlikult kaasa aidates), kuskohast täpsemalt see tükk hobuse selja pealt lõigatud on. Huvitav onju, kuidas mingite loomade puhul hakkavad elavad pildid silme ette tulema, aga teiste puhul mitte. Näiteks kanakoiba järades ei mõtles sa vaese linnukese peale, kes sinu pärast nüüd kanalas proteese peab kandma. Aga pullimune (mida muide ka Islandil pakutakse) süües kujutad küll elavalt ette, kuidas üks tenorihäälne isasloom üritab karjamaal lehmadele külge lüüa: "No hei, kuidas teil neidudel läheb kah?" ja ta siis lehmapreiliste poolt välja naerdakse. Nojah, niikaua naeravad, kuni neist endist steik kellegi taldrikul saab. Ilma erilise kujutluspildita.
Selles konkreetses kohas rohkem midagi eriskummalist silma ei jäänud, aga kuna hea kombe kohaselt riputavad restoranid oma menüüd ka tänavale välja, siis teistes söögiasutustes oli võimalik tellida näiteks keedetud lambapead (millel on silmad peas)(millest ma esteetilistel kaalutlustel pilti ei hakka üles laadima), siis veel põhjapõdra liha (ei ole silmi peas)(ma loodan), hailiha (mis pidi lihtsalt kohutavalt maitsema) ja siis merelindu, kelle eestikeelne nimetus on lunn (jajah, L-iga). Välja näeb ta selline:
Oi vabandust, see oli see lambapea, mida ma teile näitama ei pidanud. Lunn on siin:
Loomulikult võid sa lõputult süüa kõikvõimalikke kalu. Mõned täiesti tavalised, teised pidid haisema nii hullusti, et süüa on neid pea võimatu, kolmandad viivad lihtsalt keele alla. Nii et avastamist oleks küll ja küll. Üllatuslikul kombel on islandlased aga uhked veel ühe toidu üle: hot-dogid. Väidetavalt sellepärast, et seal on lambaliha sees. Ei proovinud, ei oska kommenteerida. Ja toit, mida iga islandlane sööb iga päev, hommikul ja õhtul, vahesnäkiks ja lõunaks: skyr. Meie mõistes on tegemist millegi kohupiima ja jogurti vahepealse piimatootega, mida on leida kõikvõimalikes maitsetes. Selle saamiseks ei pea aga Islandile minema, seda leiab ka täitsa vabalt nii Taanis kui Norras, võimalik et ka teistes Põhjamaades. Igatahes, nähes neid roogasid, mida ma puhtfüüsiliselt maitsta ei jõudnud, ütlesin esimest korda kõva häälega välja selle, mida ma reisi alguses poleks iial arvanud, et ma ütlen: ma tahan siia tagasi tulla.
Üks põhjus Islandile tagasiminekuks jäi veel: virmalised. Kohalikud bussifirmad korraldavad igal õhtul sadadele turistidele väljasõite Reykjavikist väljapoole, et neile seda imelist loodusnähtust linnatulede särast eemal näidata. Kuid kogu selle asja juures on üks suur AGA: mitte keegi ja mitte kunagi ei suuda garanteerida, et sa neid seal näed. Nagu giid ütles, peab virmaliste nägemiseks olema täidetud kolm põhitingimust: pimedus, selge taevas ja piisav päikese aktiivsus. Nii reklaamivadki firmad neid kolme-neljatunniseid väljasõite mitte ekskursiooni, vaid jahina. Jaht virmalistele. Ja kui jaht peaks ebaõnnestuma, siis pakuvad nad järgmis(t)eks päeva(de)ks tasuta uut võimalust ja seda nii kaua, kuni sa lõpuks neid näed. Läksime ka meie lootusrikkalt, et äkki on just täna see õhtu, kus saab seda eriskummalist värvide mängu taevalaotuses näha. Pärast paaritunnist vihma käes sõitu ja sisuliselt lootuse kaotamist peatas siiski giid bussi. "Leidsime midagi!" sisendas tema hüüatus lootust. Läbi õhukese pilvekihi avanenud vaade oli aga kahjuks nagu varjuteatris striptiisi vaatamine: midagi nagu oleks, aga ilma piisava kujutlusvõimeta ei saa küll mitte midagi aru. Kuigi etendus loeti ebaõnnestunuks, siis meie jaoks oli tegemist viimase õhtuga sealmail, nii et jäime paraku oma tuhandetest kroonidest ilma. Islandi kroonidest. Mis oli halb.
Aga hea on see, et ühe islandi krooni eest ei saa isegi ühte eurosenti mitte. Kümne krooni eest saab neid tervelt seitse. Ja hoolimata sellest, et pea kõik hinnad on tuhandete kroonidega mõõdetavad, on neil täiesti käibel ka ühekroonised. Sellest väiksemat raha (aurar, mis meie mõistes oleks sendid) pole juba 12 aastat käibel olnud. Väikseim paberraha on 500-kroonine, kõige suurem 10 000-ne (seda hakati alles eelmisel aastal väljastama). Islandil on rahaga üldse huvitavad lood. 33 aastat tagasi võeti neil rahadelt kaks nulli tagant ära, sest hüperinflatsioon oli rahanumbrid suht absurdseteks muutnud. 2008. aasta finantskriis oleks nende panganduse peaaegu täiega põhja viinud ja krooni kurss sööstis vabalangusesse. Praeguseks on olukord enam-vähem stabiliseerunud, aga mõned rahaturgu kaitsvad piirangud on säilinud: näiteks kohalikel on väga keeruline teha pangaülekannet välisriiki - iga ülekannet vaadatakse eraldi ja kui see pole piisavalt põhjendatud (näiteks kui pole esitada arvet, mille maksmiseks ülekanne teostatakse), siis jääb raha lihtsalt kandmata.
Kui nüüd mõelda, siis on ikka maru imelik, et selline asjandus, nagu Island üleüldse eksisteerib. Rahvaarvuga 325 000 peaks neil väljasuremine olema mitte sajandite, vaid paari aastakümne küsimus. Okei, nad on küll kusagil kauge saare peal ja vanadel aegadel oli sealt vast raskem kusagile mujale kolida. Aga praegu, globaliseerunud maailma tingimustes, kus iga mats võib paarisaja euro eest teise maailma otsa lennata, on ju igasuguste loogikareeglite vastane, et on olemas riik:
- mis asub kusagil keset merd, igasugusest muust tsivilisatsioonist sadade kilomeetrite kaugusel;
- kus keskmiselt iga viie aasta tagant purskav vulkaan võib ühel päeval su elukoha lihtsalt maa pealt pühkida või siis oma tuhaga su ära lämmatada;
- mille majandus on mujal maailmas toimuvatele tõmbetuultele nii valla, et su firma või sa ise võid iga hetk pankrotti minna.
Aga näe. Pole nad Euroopa Liidu kaitsva tiiva all, neil on oma raha, oma firmad, ise teevad, ise vastutavad. Ja ei sure nad midagi välja. Hoopis tugevamaks muutuvad. Nii et kui juba selline riik jääb ellu, siis ma arvan, et Eestil - kui igas mõttes oluliselt stabiilsema keskkonnaga riigil - pole vast ka väga põhjust oma eksistentsi pärast karta.
Järgmisel hommikul leidsime end juba Reykjavik-Oslo lennuki pealt. Pärast istekoha võtmist oli tunne, et miski nagu ärritab silmi. Midagi heledat. No muidugi. Päike tuli välja! Nüüd siis. Nojah, eks peabki viimase mulje ju kõige positiivsema jätma. Iseäranis ere tundus see päike siis, kui lennuki kapten teatas, et "Oslos on paar kraadi sooja, on tihe pilvisus ja sajab vihma". Tere tulemas tagasi kaamosesse...
Aga pealpool pilvi tervitas meid ringikujuline vikerkaar:
Ja asi seegi :)
---
PS. Jutu alguses mainitud tüngategija oli siiski oma lubaduse täitnud ja puud mulle valmis pannud. Küll mõnepäevase hilinemisega, aga see on ju Norras tavapärane. Sarnane asi oli näiteks siis kui ma...
Aga sellest juba mõni teine kord.
Ja väikse tünga saavad siinkohal ka need, kes ootavad Islandi kohalike toitude kirjeldusest leida eelroaks keedetud kasse ja magustoiduks paneeritud rotisabasid. Lihtsalt minu mitte-väga-laia-ampluaaga toidukogemuste jaoks olid needki asjad, mis ma nägin, üsna eksootilised.
Kuna nälg tabas meid kõiki üsna ootamatult, siis astusime sisse kõige esimesse ettejuhtuvasse restorani. See oli küll peatänava ääres, aga natuke teiste majade vahel sisehoovis. Sisse astudes polnud me päris kindlad, kas koht ikka avatud on, sest saal oli täiest tühi, kui paar töötajat välja arvata. Nojah, tegelikult oli ka kellaaeg selline, et õhtusöögiks natuke vara ja lõunasöögiks pisut hilja. Igal juhul tuli kohe meie juurde kelner ja juhatas meid lauda, nagu olekski meie just need, keda nad terve õhtu oodanud on. Üleüldse pean ütlema, et kõikides poodides, söögikohtades kui muudes teenindusasutustes oli teenindus tõeliselt suurepärane - mitte liiga ülepingutatult viisakas, samas sõbralik.
Restoran oli mõnusalt hubane, taustaks mängis rahulik muusika ja kergelt hakkas pugema kahtlus, et ega me kogemata natuke liiga luksuslikku kohta ei valinud. Teate küll neid restosid, kus pakutakse kaheksakäigulist õhtusööki, ainult et iga käik on umbes ühe lusikatäie suurune kunstipäraselt kaunistatud latakas keset ilmatuma suurt taldrikut. Õnneks meie hirmud ei realiseerunud. Menüü oli aga huvitav. Näiteks võis tellida pearoaks vaalaliha. Oleksin vast seda isegi tellinud, aga kuna mu õrnem pool teadis öelda, et see maitseb nagu loomamaks, siis jätsin seekord vahele. Mitte et mul loomamaksa vastu väga midagi oleks (kuigi lapsepõlves oli see üks suuremaid õudusunenägusid üldse), aga kui on võimalus süüa looma-, lamba- või sealiha, siis valin igal juhul need. Pealegi, kui ma kunagi konnajalgu sõin, siis maitsesid need täpselt nagu kana. No mis mõte on neid pisikesi konte närida ja saada kanaliha maitse suhu, kui võid selle asemel lihtsalt kana süüa? Viisin siis sama mõtlemise üle ka vaalalihale - kui see maitseb nagu maks, siis ma söön parem maksa, eksole. Aga mitte seekord.
Mu naishing valis merivähisupi, mis polnud kah halb valik, aga ma otsisin midagi muud. Okei, loomasteik oleks hea valik või võtaks hoopis lõhet või siis... miiiiis? Hobuseliha? Pärast hetkelist kõhklust otsustasin, et Islandil olles olen islandlane. Tuleb järgi proovida. Ja teate mis - ma pettusin pisut. Ei, see polnud üldse halb, vastupidi, suisa väga hea, kuid lauda saabunud roosakas lihatükk koos lisanditega ei maitsenud kuidagi teistmoodi, kui tavaline loomaliha. Palju etem oli vaadata mu võluva poole näoilmeid, kui ettekandja selgitas (kätega kujundlikult kaasa aidates), kuskohast täpsemalt see tükk hobuse selja pealt lõigatud on. Huvitav onju, kuidas mingite loomade puhul hakkavad elavad pildid silme ette tulema, aga teiste puhul mitte. Näiteks kanakoiba järades ei mõtles sa vaese linnukese peale, kes sinu pärast nüüd kanalas proteese peab kandma. Aga pullimune (mida muide ka Islandil pakutakse) süües kujutad küll elavalt ette, kuidas üks tenorihäälne isasloom üritab karjamaal lehmadele külge lüüa: "No hei, kuidas teil neidudel läheb kah?" ja ta siis lehmapreiliste poolt välja naerdakse. Nojah, niikaua naeravad, kuni neist endist steik kellegi taldrikul saab. Ilma erilise kujutluspildita.
Selles konkreetses kohas rohkem midagi eriskummalist silma ei jäänud, aga kuna hea kombe kohaselt riputavad restoranid oma menüüd ka tänavale välja, siis teistes söögiasutustes oli võimalik tellida näiteks keedetud lambapead (millel on silmad peas)(millest ma esteetilistel kaalutlustel pilti ei hakka üles laadima), siis veel põhjapõdra liha (ei ole silmi peas)(ma loodan), hailiha (mis pidi lihtsalt kohutavalt maitsema) ja siis merelindu, kelle eestikeelne nimetus on lunn (jajah, L-iga). Välja näeb ta selline:
Oi vabandust, see oli see lambapea, mida ma teile näitama ei pidanud. Lunn on siin:
 |
| Siin ta on. Lunn. Elusast peast. |
Üks põhjus Islandile tagasiminekuks jäi veel: virmalised. Kohalikud bussifirmad korraldavad igal õhtul sadadele turistidele väljasõite Reykjavikist väljapoole, et neile seda imelist loodusnähtust linnatulede särast eemal näidata. Kuid kogu selle asja juures on üks suur AGA: mitte keegi ja mitte kunagi ei suuda garanteerida, et sa neid seal näed. Nagu giid ütles, peab virmaliste nägemiseks olema täidetud kolm põhitingimust: pimedus, selge taevas ja piisav päikese aktiivsus. Nii reklaamivadki firmad neid kolme-neljatunniseid väljasõite mitte ekskursiooni, vaid jahina. Jaht virmalistele. Ja kui jaht peaks ebaõnnestuma, siis pakuvad nad järgmis(t)eks päeva(de)ks tasuta uut võimalust ja seda nii kaua, kuni sa lõpuks neid näed. Läksime ka meie lootusrikkalt, et äkki on just täna see õhtu, kus saab seda eriskummalist värvide mängu taevalaotuses näha. Pärast paaritunnist vihma käes sõitu ja sisuliselt lootuse kaotamist peatas siiski giid bussi. "Leidsime midagi!" sisendas tema hüüatus lootust. Läbi õhukese pilvekihi avanenud vaade oli aga kahjuks nagu varjuteatris striptiisi vaatamine: midagi nagu oleks, aga ilma piisava kujutlusvõimeta ei saa küll mitte midagi aru. Kuigi etendus loeti ebaõnnestunuks, siis meie jaoks oli tegemist viimase õhtuga sealmail, nii et jäime paraku oma tuhandetest kroonidest ilma. Islandi kroonidest. Mis oli halb.
Aga hea on see, et ühe islandi krooni eest ei saa isegi ühte eurosenti mitte. Kümne krooni eest saab neid tervelt seitse. Ja hoolimata sellest, et pea kõik hinnad on tuhandete kroonidega mõõdetavad, on neil täiesti käibel ka ühekroonised. Sellest väiksemat raha (aurar, mis meie mõistes oleks sendid) pole juba 12 aastat käibel olnud. Väikseim paberraha on 500-kroonine, kõige suurem 10 000-ne (seda hakati alles eelmisel aastal väljastama). Islandil on rahaga üldse huvitavad lood. 33 aastat tagasi võeti neil rahadelt kaks nulli tagant ära, sest hüperinflatsioon oli rahanumbrid suht absurdseteks muutnud. 2008. aasta finantskriis oleks nende panganduse peaaegu täiega põhja viinud ja krooni kurss sööstis vabalangusesse. Praeguseks on olukord enam-vähem stabiliseerunud, aga mõned rahaturgu kaitsvad piirangud on säilinud: näiteks kohalikel on väga keeruline teha pangaülekannet välisriiki - iga ülekannet vaadatakse eraldi ja kui see pole piisavalt põhjendatud (näiteks kui pole esitada arvet, mille maksmiseks ülekanne teostatakse), siis jääb raha lihtsalt kandmata.
Kui nüüd mõelda, siis on ikka maru imelik, et selline asjandus, nagu Island üleüldse eksisteerib. Rahvaarvuga 325 000 peaks neil väljasuremine olema mitte sajandite, vaid paari aastakümne küsimus. Okei, nad on küll kusagil kauge saare peal ja vanadel aegadel oli sealt vast raskem kusagile mujale kolida. Aga praegu, globaliseerunud maailma tingimustes, kus iga mats võib paarisaja euro eest teise maailma otsa lennata, on ju igasuguste loogikareeglite vastane, et on olemas riik:
- mis asub kusagil keset merd, igasugusest muust tsivilisatsioonist sadade kilomeetrite kaugusel;
- kus keskmiselt iga viie aasta tagant purskav vulkaan võib ühel päeval su elukoha lihtsalt maa pealt pühkida või siis oma tuhaga su ära lämmatada;
- mille majandus on mujal maailmas toimuvatele tõmbetuultele nii valla, et su firma või sa ise võid iga hetk pankrotti minna.
Aga näe. Pole nad Euroopa Liidu kaitsva tiiva all, neil on oma raha, oma firmad, ise teevad, ise vastutavad. Ja ei sure nad midagi välja. Hoopis tugevamaks muutuvad. Nii et kui juba selline riik jääb ellu, siis ma arvan, et Eestil - kui igas mõttes oluliselt stabiilsema keskkonnaga riigil - pole vast ka väga põhjust oma eksistentsi pärast karta.
Järgmisel hommikul leidsime end juba Reykjavik-Oslo lennuki pealt. Pärast istekoha võtmist oli tunne, et miski nagu ärritab silmi. Midagi heledat. No muidugi. Päike tuli välja! Nüüd siis. Nojah, eks peabki viimase mulje ju kõige positiivsema jätma. Iseäranis ere tundus see päike siis, kui lennuki kapten teatas, et "Oslos on paar kraadi sooja, on tihe pilvisus ja sajab vihma". Tere tulemas tagasi kaamosesse...
Aga pealpool pilvi tervitas meid ringikujuline vikerkaar:
Ja asi seegi :)
---
PS. Jutu alguses mainitud tüngategija oli siiski oma lubaduse täitnud ja puud mulle valmis pannud. Küll mõnepäevase hilinemisega, aga see on ju Norras tavapärane. Sarnane asi oli näiteks siis kui ma...
Aga sellest juba mõni teine kord.
Tellimine:
Postitused (Atom)